Foto autor: Kathy Jürivete
Pildil on Murru vangla taga asuv Rummu karjäär, kus nõukogude ajal kaevandati paekivi. Selles osalesid loomulikult vangid. Eesti taasiseseisvumisel aga kadus nõudlus paekillustiku järele sellises mahus. Vangidel kadus töö ja kaevandus kaotas mõtte. Kaevandus uppus koos seal asunud kutsekooli, tehnika ja kõige muuga. Netis levib veel pilte, vee all olevast vangla kunagisest osast.
Endine vanglaülem
Bergvald lükkaks Murru buldooseriga kokku
23.11.2006 10:57
23.11.2006 10:57
Murru
vanglas valitsevad tingimused on endise vanglaülema asetäitja Gunnar Bergvaldi
sõnul sellised, et normaalsest karistusasutuse töökorraldusest on asi kaugel.
Käputäis oma elu pärast pelgavaid valvureid peab vaos hoidma 1500 raskete
kuritegude eest vangi mõistetud ja pidevalt uusi kuritegelikke ideid
genereerivat retsidivisti.
Murru vangla
on nii inertne ja suur agregaat, et mistahes pisikese muutuse elluviimine selle
müüride vahel võtab tublisti aega, lausus Bergvald Eesti Ekspressile antud
intervjuus.
Vangla
endine asejuht ütles otsesõnu, et 70 protsenti Murrus oma aega istuvatest
vangidest on elu heidikud, kel polegi erilist stiimulit normaalselt käituda,
sest nende huvialad on väga kitsalt piiritletud - panna narkotsi ja leida
selleks võimalus.
Rummu
alevikus asuvas Murru vanglas karistust kandvad vangid on Bergvaldi
kinnitusel üldjuhul parimais aastais noored kutid.
«Kaader, kes
neid valvama peaks, on paraku tööturu heidikud, keda vanuse tõttu või muul
põhjusel mujale ei võeta,» lisas ta.
Bergvald
rääkis ajalehele veel, et keskaparaadis jääb üha vähemaks neid, kes ise vanglas
töötanud on ja sealset olukorda mõistavad. Tegeletakse küll projektide ja
eelnõudega, kuid vanglas tekkinud sisulise probleemi lahendamiseks tuleb
juhtkonnal enne kümneid kordi oma teguviisi põhjendamas käia.
«No võtame
kas või kinnipeetava või kinnipeetavate grupi ümberpaigutamise, millega kaasnes
alati meeletu põhjendamine ja seletamine.»
Bergvald
kummutas väiteid, nagu oleks ta vangla sisedistsipliini parandamiseks
«isakestega» koostööd teinud või neile privileege võimaldanud. Küll aga nentis
ta, et enne tema ametisse asumist kartsid valvurid kinnipeetavate
rünnakuid ega söandanud kambreid läbi otsida.
Ajakirjaniku
küsimusele, kas Rummus on võimalik karistust kanda nii, et sa ei kaota elu, au
ega väärikust, vastas Bergvald jaatavalt. Mööndes, et selleks peab olema siiski
väga tugev isiksus.
Ka olevat
nõukogudeaegne blatnoitemaatika tasapisi unustusse vajumas, ehkki teatud
mõisteid ja seadusi järgitakse ka praegu ning palju uut on seoses narkoteemaga
ka juurde tulnud.
Näiteks
polevat nüüdsetel vangidel vähimatki häbi «kuke» ehk passiivse homoseksualisti
käest narkootikume osta, kuid talle kätt anda või samast kausist süüa pole
vangla tõekspidamiste järgi endiselt lubatud.
Augustikuine
tapmine vanglas olevat Bergvaldi sõnul juhtunud aga valvuri rumaluse tõttu, kes
kinnises kambertüüpi osakonnas ehk «pommikeldris» vangi omavoliliselt teise
kambrisse ümber paigutas, kuna viimane seda ise palus.
Seal tapsid
kaasvangid pikka aega kinni istunud narkosõltlasest jõhkardi, nagu vanglaülema
asetäitja teda iseloomustas, kättemaksuks lihtsalt ära.
Pädevate
valvurite nappus on Murru vanglas Bergvaldi hinnangul endiselt väga suur.
«Tegelikult
tuleks see kõik seal buldooseriga kokku lükata,» tõdes endine vanglajuhi
asetäitja.
Selline
artikkel ilmub 2006. aastal Postimehes. Mitte väga palju hiljem lahvatab
skandaal, kus siis 90ndatel tiitliga maailma noorim ajakirjanduses laineid
löönud hea poiss Gunnar Bergvald saab süüdistuse. Aga mitte sellest ei tahtnud
ma rääkida.
Eile esines
endine 22-aastaselt Ämari vangla juhiks määratud Bergvald ETV „Kahekõnes“. Äsja
riigikohtus õigeks mõistetud mehe jutt pani mind taaskord mõtlema ja paralleele
tõmbama. Nii ärkasin hommikul üles ja otsustasin uuesti üle lugeda kõik selle
teemaga seonduva. Kuni viimaks leidsin selle artikli.
Veider, et
asju varjanud juht 2006. aastal ajakirjanduses tapmist kommenteerib ja vangla
julgeoleku ohtudes avalikult räägib. Huvitav, et selles kontekstis mahub veel
ära süüdistada teda varjamises.
Veelgi
veidram on see, et kuidas üldsegi lapseohtu inimesi pannakse vanglat juhtima.
Personalipuuduses ja sisemise julgeolekuta laagris paiknevate retside
ohjamiseks. Pigem haiseb see nagu ministeeriumi tankistiks olemine, kusjuures
ju leiti noor ja ambitsioonikas tüüp, kes oli pea ees nõus kohe tulle jooksma.
Nüüd aga
peseb ministeerium käed puhtaks, justkui tegelikult ei olnud kellegil teadmist
tegelikust olukorrast Murrus. See kõik võib ju nii olla, kui keegi ametnikest
Postimeest 2006. aastal ei lugenud. See kõik võis ka nii olla, kui
sisejuurdlusi ei viidud läbi ja kui viidi, siis tulemused olid suurepärased.
Kahtlane,
aga tõesti, kas kunagi Eestis on keegi, kes vastutab. Praegu ei jäänud jälle
keegi süüdi. Ükski ametnik. Kuigi ka kohtunik kohtuprotsessil tõdes, et selle
kaose taga olid kahjuks ametnikud, kes asuvad märksa kõrgemal ja täna
kohtupingis pole. Täiesti haige olukord.




