Veealune vangla ja jälle keegi ei vastuta

Foto autor: Kathy Jürivete

Pildil on Murru vangla taga asuv Rummu karjäär, kus nõukogude ajal kaevandati paekivi. Selles osalesid loomulikult vangid. Eesti taasiseseisvumisel aga kadus nõudlus paekillustiku järele sellises mahus. Vangidel kadus töö ja kaevandus kaotas mõtte. Kaevandus uppus koos seal asunud kutsekooli, tehnika ja kõige muuga. Netis levib veel pilte, vee all olevast vangla kunagisest osast.

Endine vanglaülem Bergvald lükkaks Murru buldooseriga kokku
23.11.2006 10:57

Murru vanglas valitsevad tingimused on endise vanglaülema asetäitja Gunnar Bergvaldi sõnul sellised, et normaalsest karistusasutuse töökorraldusest on asi kaugel. Käputäis oma elu pärast pelgavaid valvureid peab vaos hoidma 1500 raskete kuritegude eest vangi mõistetud ja pidevalt uusi kuritegelikke ideid genereerivat retsidivisti.

Murru vangla on nii inertne ja suur agregaat, et mistahes pisikese muutuse elluviimine selle müüride vahel võtab tublisti aega, lausus Bergvald Eesti Ekspressile antud intervjuus.

Vangla endine asejuht ütles otsesõnu, et 70 protsenti Murrus oma aega istuvatest vangidest on elu heidikud, kel polegi erilist stiimulit normaalselt käituda, sest nende huvialad on väga kitsalt piiritletud - panna narkotsi ja leida selleks võimalus.

Rummu alevikus asuvas Murru vanglas karistust kandvad vangid on Bergvaldi kinnitusel üldjuhul parimais aastais noored kutid.

«Kaader, kes neid valvama peaks, on paraku tööturu heidikud, keda vanuse tõttu või muul põhjusel mujale ei võeta,» lisas ta.

Bergvald rääkis ajalehele veel, et keskaparaadis jääb üha vähemaks neid, kes ise vanglas töötanud on ja sealset olukorda mõistavad. Tegeletakse küll projektide ja eelnõudega, kuid vanglas tekkinud sisulise probleemi lahendamiseks tuleb juhtkonnal enne kümneid kordi oma teguviisi põhjendamas käia.

«No võtame kas või kinnipeetava või kinnipeetavate grupi ümberpaigutamise, millega kaasnes alati meeletu põhjendamine ja seletamine.»

Bergvald kummutas väiteid, nagu oleks ta vangla sisedistsipliini parandamiseks «isakestega» koostööd teinud või neile privileege võimaldanud. Küll aga nentis ta, et enne tema ametisse asumist kartsid valvurid kinnipeetavate rünnakuid ega söandanud kambreid läbi otsida.

Ajakirjaniku küsimusele, kas Rummus on võimalik karistust kanda nii, et sa ei kaota elu, au ega väärikust, vastas Bergvald jaatavalt. Mööndes, et selleks peab olema siiski väga tugev isiksus.

Ka olevat nõukogudeaegne blatnoitemaatika tasapisi unustusse vajumas, ehkki teatud mõisteid ja seadusi järgitakse ka praegu ning palju uut on seoses narkoteemaga ka juurde tulnud.

Näiteks polevat nüüdsetel vangidel vähimatki häbi «kuke» ehk passiivse homoseksualisti käest narkootikume osta, kuid talle kätt anda või samast kausist süüa pole vangla tõekspidamiste järgi endiselt lubatud.

Augustikuine tapmine vanglas olevat Bergvaldi sõnul juhtunud aga valvuri rumaluse tõttu, kes kinnises kambertüüpi osakonnas ehk «pommikeldris» vangi omavoliliselt teise kambrisse ümber paigutas, kuna viimane seda ise palus.

Seal tapsid kaasvangid pikka aega kinni istunud narkosõltlasest jõhkardi, nagu vanglaülema asetäitja teda iseloomustas, kättemaksuks lihtsalt ära.

Pädevate valvurite nappus on Murru vanglas Bergvaldi hinnangul endiselt väga suur.

«Tegelikult tuleks see kõik seal buldooseriga kokku lükata,» tõdes endine vanglajuhi asetäitja.

Selline artikkel ilmub 2006. aastal Postimehes. Mitte väga palju hiljem lahvatab skandaal, kus siis 90ndatel tiitliga maailma noorim ajakirjanduses laineid löönud hea poiss Gunnar Bergvald saab süüdistuse. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Eile esines endine 22-aastaselt Ämari vangla juhiks määratud Bergvald ETV „Kahekõnes“. Äsja riigikohtus õigeks mõistetud mehe jutt pani mind taaskord mõtlema ja paralleele tõmbama. Nii ärkasin hommikul üles ja otsustasin uuesti üle lugeda kõik selle teemaga seonduva. Kuni viimaks leidsin selle artikli.

Veider, et asju varjanud juht 2006. aastal ajakirjanduses tapmist kommenteerib ja vangla julgeoleku ohtudes avalikult räägib. Huvitav, et selles kontekstis mahub veel ära süüdistada teda varjamises.

Veelgi veidram on see, et kuidas üldsegi lapseohtu inimesi pannakse vanglat juhtima. Personalipuuduses ja sisemise julgeolekuta laagris paiknevate retside ohjamiseks. Pigem haiseb see nagu ministeeriumi tankistiks olemine, kusjuures ju leiti noor ja ambitsioonikas tüüp, kes oli pea ees nõus kohe tulle jooksma.

Nüüd aga peseb ministeerium käed puhtaks, justkui tegelikult ei olnud kellegil teadmist tegelikust olukorrast Murrus. See kõik võib ju nii olla, kui keegi ametnikest Postimeest 2006. aastal ei lugenud. See kõik võis ka nii olla, kui sisejuurdlusi ei viidud läbi ja kui viidi, siis tulemused olid suurepärased.

Kahtlane, aga tõesti, kas kunagi Eestis on keegi, kes vastutab. Praegu ei jäänud jälle keegi süüdi. Ükski ametnik. Kuigi ka kohtunik kohtuprotsessil tõdes, et selle kaose taga olid kahjuks ametnikud, kes asuvad märksa kõrgemal ja täna kohtupingis pole. Täiesti haige olukord.

Mitte keegi ei taha vastutada mitte millegi eest

1. Kui loll on perverdist Rein Laaneorg?

Esmalt mind absoluutselt ei huvita eriti noorte ja imikute lasteporno kollektsionäär Laaneorg, siis kui ta peab end vajalikuks kõikides meediakanalites ÕIGUSTADA. Mis kuradi jama see on, et nüüd saab ennast õigustada sellega, et kuna ta ise pole vägistanud, siis teiste vägistamist omada ja seda nautida on kuidagi ja mingis plaanis kõlbelisem? Kuidas saab sellist räiget läbimõtlemata põhjendust esitada avalikus meedias. Kümme aastat pornot kogunud internetivõhik nagu ta ise väidab. Kuna ta ilmselgelt on võhik siis võib ainult tänada, et ta neid edasi ei levitanud ja veel rohkem ei kogunud. Ei ole normaalne mingis aspektis tolereerida mitte mingil kujul ei huvi pedofiilia vastu ega vägistamist. No kurat. Ole mees ja vastuta!

2. Kui loll on perverti õigustav advokaat?

Advokaadi amet on üks ameteid, mis mind täiesti hämmastab. Eriti süüdi mõistetud perverdi kontekstis. Mis kuradi jutt see on kui sa räägid seda, mida sa ütled SIIN.

Kas endal ei ole kordagi piinlik? Kas tõesti on raha olulisem kui see, mis sellise haige inimese peas tegelikult toimub???

3. Millal vastutab Pärnu linna juhtkond?

Aastaid kembeldi Port Arturi kõrval oleva parkla pärast. Miskipärast saab nüüd kui selle eliidi esindus on linnavõimul kõik sealne rohelise tule ja parklagi uue katte. Mis sest, et sinna tehakse taaskord üks valesti ehitatud munakivi sillutis, aga pole hullu. Aga kuidas saab olla demokraatlikus ühiskonnas kehtida selline läbinähtav kallutatus?

Aastaid tagasi valimiste eel karjus kogu elanikkond nende peale, kes praeguse linnapea valimisliitu ei vali. Vaadake nüüd endale peeglisse. See kõik on samamoodi. Praegu peseb sama kaader end puhtaks kõigest ja lükkab eelkäijate kaela. Selle varjus toimetades aga realiseeritakse ju  täielikku jama. Õpetajate palgafondi kallutatud suunamine. Aga keegi pole selles süüdi.

4. Millal lõpetatakse ringkäendus Pärnu kultuuritiigis?

Aasta kultuuripärl tõi taaskord uued preemiad ja tunnustuse inimestele, kes edendavad kultuuri palgaliselt. Nad on inimesed, kelle töö on teha seda, mille eest nad tunnustuse said. Nende tunnustamine on aga tööandja mure, mitte ei lahmita kogukonnale suunatud auhindasid vanadele peerudele, kes vaid oma võimete, oskuste ja teadmiste piires teevad päevast päeva samu asju, mille eest nad palka saavad. Palk ongi nende preemia. Kedagi ei huvita noor põlvkond ja siis halatakse, et noored ei tule siia. Miks? Sest see, mida siin tehakse ongi pask vanurite keskne diletantlik jama. Aasta kultuurisündmus on mega miinusega tehtud Watergate. Linna poolt valitud aastategu on Vallikääru renoveerimine. Annan iseendale auhinna. Uskumatu väiklus. Noore linnakodanikuna on mul piinlik ja kahju, et üks sõpruskond nii võimul kui kultuurielus ajab suletud ringis omakeskis mingit asja, kuhu uutel tegijatel asja pole. Vaid vana peer ja asjade põhjalaskja on oodatud linna toetusel kahjumlikku üleeelmise päeva superstaari Sealiga mingit absurdset ja sisutut festivali tegema. USKUMATU ja keegi ei vastuta, sest nii on hea ja mõnus.

5. Miks on Pärnu ajakirjandus kaugel kogukonnakeskusest?

Pärnu Postimehe fotograaf pildistab metallivargust Riia maanteel. Ajakirjanik saadab politseile kirja, et kas on registreeritud selline vargus. Teadet pole. Politsei palub edastada fotod, et alustada menetlust ja pätt reaalselt kätte saada. Ajakirjanik teatab, et ta ei saada pilte, sest tahab need lehes enne avaldada. Kohalik kobruleht ei ole konkureeriv Õhtuleht, sest see ei huvita laias laastus kedagi. Ilmselt ei suuda aga ajakirjanikud ise seda veel mõista. Küll aga on see institutsioon, mis võiks läheneda kogukondlikult. Aga siiski mitte...

Sibyl Vane võitis Noortebändi, sellele kahjuks ei olnud mahti kellelegi tähelepanu pöörata. Delfist maha kopeeritud artikkel oli ainuke. Selle asemel tehti KOLM artiklit Eesti meedias debiilsusega laineid lööva kohaliku parklasensatsiooniga, kes hosteleid lammutas.

DND andis Pärnus kontserdi ja ma soovisin sinna lisaks artiklit sellest, et inimestel on võimalik INGLISMAALT saabunud bändiga kohtuda avatud vestlusringis, mida salvestab Päikeseraadio. Ajakirjanik teatas, et see on mõeldamatu, et ta hakkab TEIST juttu veel üles panema neist. Samas viitsitakse sulge teritada mõne teise kohaliku b-kategooria bändi igast liigutusest. PS! Ma pole sel teemal kordagi sõna võtnud kohaliku lehe kommentaariumis ja palun mitte paralleele tõmmata, seal rippuvate sarnase mõttega kommentaaridega. Järelikult pole ma ainus.

6. Kogukonna kultuurikeskus ehk Nooruse Maja viskab inimeste riided prügikasti

Möödunud nädalavahetusel toimus Nooruse Majas kontsert, kus kaotasin oma särgi laval. Võtsin seljast ja unustasin selle sinna. Järgmisel päeval arenesid kahtlased sündmused, mis minu jaoks tähendasid vaid üht. Nimelt väitis ürituse korraldaja ja helitehnik, et riideid oli palju ja neist jäid need sinna saali, lavale ja mujale vedelema. Koha omanik UUDO LAANE väidab, et ühtegi kadunud asja pole olnud ega leitud. Ilmselgelt tundub selline jutt vastuoluline. Järgmisel päeval läksin kohapeale ja tuvastasin, et täiesti terved ja korralikud riided vedelevad maja prügikastis. Küsimise peale vastab tüüp, et VISKASINGI JA MIS SIIS ON? Täiesti ennekuulmatu. Inimesed kaotasid asjad ja juba sel hetkel visati need kogukondliku vaimsust kandva keskuse juhataja poolt lihtsalt prügikasti. Kusjuures sinna rändas ka ma julgen väita, et ka maailmas suhteliselt ainulaadne Metallica And Justice For All… 88 aasta maailmatuuri särk. Originaal. Nii piiratud ja ülbet suhtumist ei suudaks ma ette kujutada isegi halvemas unenäos. Vähe sellest, et riided, minema on visatud ka mobiilikotte ja muud. Mis toimub sinu peas Uudo Laane? Isegi siis kui sulle ei meeldinud need inimesed, muusika või mis tahes, ise sa võimaldasid selle ürituse. Nüüd ka vastuta, mitte ära lahmi, et mis siis on. Sa viskasid inimeste riided minema, sest sa oled imbetsill. Kuidagi muud moodi ei saa sinu tegevust kvalifitseerida. Ja sa ise veel ütlesid, et viskasid. Hiljem muidugi taganesid, et äkki su naine või keegi teine. Aga miks sa siis seda esimese asjana ikkagi tunnistasid kui tuli välja, et need riided olid prügikastis?

Kokkuvõttes tõesti, kui võimalik ärge tulge Pärnusse. Mina sukeldun taas kaevikusse ja hakkan sügisest heade inimeste kaasabil vabatahtlike annetuste põhist noore kultuuriinimese stipendiumi välja anda. Et siis keegi ei saaks öelda, et ma ainult vingun. Teil aga soovitan ühineda ja ka tegutsema hakata.

Kas tõesti peaks oskama ennustada?

Eelmisel aastal tegin eksperimendi. Lihtsalt sellepärast, et olin solvunud, sest Igor oli mu horoskoobis armetult mööda pannud. Seega otsustasin Eestile ja Pärnule koostada analoogse horoskoobi, mida proua Paukson ja härra Mang ilmutavad. Metodoloogia koostamisel oli lihtne - raudne loogika, hetke olukorra analüüs ja huupi lahmimine. Lisaks vürtsitasin teksti muidugi selliste kujukate astroloogia väljenditega, millega tunnustatud tulevikuennustajad oma kirjutistes kasutavad. 

Kui visakem siis pilk sellele, kuidas minu eelmise aasta jaanuaris avaldatud ettekuulutus aasta jooksul vastas raalsusele:

Eesti

Uus aasta pakub uusi väljakutseid kõikide tähemärkide esindajatele, seoses viimaste aastatuhandete keeruliseima planeetide seisuga valitseb pidev traumade oht. Aasta alguses painavad paljusid kukkumistest tingitud tervisekahjustused. Küll aga jätkub Eestis endiselt vaikne iibe tõus, mida varjutab jätkuv majanduslangus. Aasta lõpuks kerkivad hinnad veelgi ja autokütuse hind tõuseb Eestis viimase aastatuhande kõige kõrgemale tasemele. 

Tähtede seisut ma ei teadnud midagi, purikatraumasid saadi küll. Libedus tekitas palju jama, see on ilmselge ju. Vähemalt jaanuaris oli. Iibe tõusu siiski ei tulnud, olin liiga optimistlik. Küll aga oli palju positiivseid äramärkimisi. Majanduslangus jätkus. Kütusehinna loogika kehtis, sest sellel aastatuhandel polnud kütus varem nii palju maksnud. Ka loogiline, mulle tundub.

Aasta alguses tunnevad paljud inimesed liikumisraskust, nagu ka aasta lõpus. Planeedid ennustavad maa kattumist valge vaibaga. Seoses vaiba raskusega võib esineda  varinguid. Ka purikad ründavad aasta alguses ja lõpus inimesi. Merkuuri liikumine ennustab inimeste paanikat seoses kliimaga, mis neid ümbritseb. Paljud tajuvad keskkonda vaenulikult. Kevadel liikumisraskused vähenevad ja aprillis võib suur osa eestlastest taas tunda vabadust.

Aasta alguse lumi ja aasta lõpu tormid tekitasidki liikumisraskusi. Maa siiski valge vaibaga ei kattunud. Kuid(!!!!) tormist tekitatud varingutest on juttu olnud küll ja veel. Kasvõi see Pärnus kokkuvarisenud maja. Purikad õnneks aasta lõpus kambäkki ei teinud. Paanika seoses kliimaga on - appi, talve ei tule jne jne. Tormidest ja aasta alguse lumest tingitud keskkonda tajutigi vaenulikuna, vähemalt inimeste ja elektriliinide suhtes :) Aprillis liikumisraskused kadusid - lumi läks aprillis. Puhas loogika.

Hoolimata Keskerakonna liidripositsioonist, jätkab valitsuse juhina siiski reformierakond. Andrus Ansip võib kasvatada endale vuntsid nagu Siim Kallasel. Riigikogust saab rahva valiku peegel ja inimesed näevad neis uut lootust ja päästerõngast. Valimised peaks tooma leevendust ummikusse jooksnud poliitilisse sisekliimasse. On oht, et Roheliste erakond võib kaotada kohtasid Riigikogus. Sama saatus võib tabada Sotsiaaldemokraate.

Reform võitiski. Ansip vuntse ei kasvatanud, küll aga suur osa kodumaa parimatest poegadest. Nii et vunts siiski oli selle aasta võtmesõna. Rohelised kadusid täielikult. Nii et jällegi suhteliselt täppi.

Veenuse pingestatus loob uusi võimalusi kevade alguses humoraalse regulatsiooni tõusuks. Seda sama tendentsi seostatakse loomariigis innaajaga. Kevadel on oodata Eestisse suuremat hulka rändlindusid ja üleujutusi. Soomaa piirkonna inimestele näitavad planeetide seisud veekatastroofi. Inimestel oleks arukam kolida kõrgematele kohtadele.

Soomaad tabas üks sajandi suurimaid veeuputusi, mis on arvestades lund ka ju üsna loogiline.

Suve alguses tõuseb järsult alkoholi läbimüük, sama juhtub ka jäätistega. Hoolimata uue raha pingestatud tulevikust ja jätkuvatest spekulatsioonidest euro-regiooni kokkukukkumisest saab planeetide järgi öelda, et euro kehtib kindlasti veel selle aasta. Tuvastatakse palju purjus juhte, Kuu ja Päikese koalitsioon lubab arvata, et eriti jaanipäeva paiku. 20. augustil peab Eesti taasiseseisvumise puhul võimsa peo, planeetide seis lubab ennustada suurejoonelist paraadi ja inimesed lepivad võimul olevate inimeste juhtimisvigadega. 

Euro jäi ja spekulatsioonid samuti. Taasiseseivumise aastapäevast kujunes kolossaalne rahvapidu. Rahvas ongi leppinud võimul olevate inimeste juhtimisvigadega, vaadakem kõike seda, mis sellel aastal erinevate riigijuhtide kohta välja on tulnud.

Sügise alguses on suur oht kliimakatstroofideks, tugev tuul ja vihm ohustavad tugevalt rannikualasid. Inimeste meelsus poliitilise võimuladviku osas võib kõikuma lüüa ja võib alata Edgar Savisaare uus tulemine. Talve alguses suureneb märgatavalt poodide käive. Majanduslangus tundub hetkeks hajuvat ja inimesed keskenduvad kingiostudele. See kõik on aga petlik ja juba uue aasta algus toob taas muremõtted seoses majandusliku olukorraga.

Sügise algus tervitas Eestit massiivsete tormideg, mis kergitasid vee kuni rannatoolideni. Uskumatu küll, aga huupi pakutud fakt toimis. Meelsus võimuladviku osas kõikus aasta jooksul, eriti lõpus, korralikult. Sellest aga rääkisid kõik, et majanduslangus jõuludeks taandub ja inimesed hakkavad ostlema tohutult. Uskumatu, aga loogikal baseeruv ettekuulutus toimis. Elementaarne ehk?

Pärnu

Mart Viisitamme vaim elab Pärnu Linnavalitsuses edasi, kogu aasta jooksul maadleb linnapea vaimuga ja temas võivad süveneda vaimsed probleemid, mis on seotud selle sama kummitusega. Linna võimu poolt on oodata uusi ambitsioonikaid kandidaate mitmetesse ametitesse, jätkuvalt proovitakse hoida oma lähedasi ja päästa neid majanduslikust raskusest. Marsi kvadraat lubab arvata, et uued paljastused korruptantidega tulevad hiljemalt sügiseks. Samas võib ka selguda muid segaseid asjaolusid. 

Mardist räägiti ikka veel ja Mart ise rääkis valjul häälel ikka veel. Linnapeagi süüdistas ikka Marti ja tema tegemisi edasi. Uued ambitsioonikad kandidaadid kerkisid küll - linnavolikogu esimees, Estonia uus juht. Korruptante viskas jällegi omajagu, uskumatu, aga sahkerdamist koorus päevavalgele küll ja veel. Loogika pidas taas paika :)

Pärnu Postimehes ilmub hr Roosaare sulest veel artikleid, milles kritiseerib uut võimuladvikut, millele jätkuvalt kummituse mõju all olev linnapea vastab nüride sõnavõttudega. Aasta alguses võib varingukomisjon leida, et spordihalli varingus ei lasku süüd kellelgi. Ka ükski hilisem skandaal ei kahjusta linnapea mainet.

Kemplemine kohaliku kobruka veergudel jätkus. Roosaar vs Kivimäe tegi pea iga kuu kambäkki leheveergudel. Spordihalli juht jäi siiski süüdi ja tüüp lükati minekule. Ka hilisemad skandaalid ei kõiguta linnapead või veendumust, et tema teod on kahtlased olnud/on. Kui nüüd keegi mõtleb, et see pole ju midagi erilist, vaid täiesti loogiline, siis on küll kurb, et selline inimene võimul on...

Riiklikud valimised röövivad mõne tegelase ka Pärnu volikogust ja on oht, et midagi asendusliikmete tulekuga ei muutu. Kevadel võidakse volbriöö ümber nimetada Port Arturi pühaks ja selle aastast kontserdit planeetide seisu järgi vihm ei ohusta. Kesklinna kaubamajade juurde on oodata aprilli viimasel päeval suurt hulka rahvast, kellest enamik on purjus alaealised. Võib esineda kaklusi ja banaalset käitumist. Alkoholi tarbimine suureneb ja Port Arturis võib olla palju allahindlusi. 

Püha siiski ei tehtud ja vihma ma ei mäleta. Purjus alaealised olid kohal ja ka allahindlused.

Suvel võib Pärnu kokkuhoiukava pimendada veelgi rohkem tänavaid. Suvel on oodata massikogunemisi rannas Surfiklubi esisel, kuhu ka sellel aastal planeedid ei ennusta ühegi WC teket. Jätkub urineerimine ja fekaalimine põõsastes. Jätkuvalt müüakse seal ranna kõige odavamat õlut. Samuti on suurem rahvamasside kogunemiskoht Sugari ööklubi.

Linn lükkas suvel enamiku tänavaid täiesti pimedaks. Massikogunemised rannas jätkusid. Altletti sai kõige odavamat õlut surfikast edasi, kuigi luba oli kadunud. Rahvamassid tulvasid Sugarisse ja ranna põõsad said väetatud. Uskumatu täpsus :)

Suve lõpus on oodata nooremate inimeste lahkumist Pärnust. Samas tähistavad nad veel siin riigi taasiseseisvumist. Sügis on rahulik ja lehtede koristamine käib võidu esimeste lumesadudega. Sellele eelnevad tugevad tuuled ja veetasemetõusu oht. Murdub palju oksi vanadel alleedel. Planeetide seis lubab arvata, et lumi sajab maha ootamatult ja kuigi linn mattub lumme, on linnapea jaoks tänavate olukord jätkuvalt väga hea.

Siit rubriigist on täpsed vaid Pärnust lahkumine koolidesse ja see, et sügisel olid tugevad tuuled ja veetaseme tõus. Aga see on ju loogika! Muu huupi pakutu läks kahjuks mööda.

Aasta meediakajastuses annab tooni nö halastusajakirjandus, jätkub sõprade poputamine ja mainekujundus meedias. Sindi Vovkast võidakse samuti veel kirjutada. Ka Zentast võib saada uus Pärnu Postimehe kangelanna.

Halastusajakirjandus igasuguste kodutunnete ja jumal teab mis saadete näol sai tõesti oma tooni ja muutus väga massiivseks. Zenta suri ja temast saigi Pärnu Postimehes uus kangelanna, mis ta varem polnud.

Kultuurielus annab tunda valvekulturnikute sõnavõtud, võidakse üritada barrikeerida Kontserdimaja ja oodata on pingelisi sisutuid sõnavõtte. Pärnus võib toimuda augustis veel üks Augustiunetuse festival. Samas Hansapäevad osutuvad nõrgemaks kui möödunud aasta omad.

Siit siis kaks viimast lauset, mis taas ju olid loogika. Esimene osa oli üle-eelmise aasta kultuuridebiilikute mõnitamiseks kirjutatud, seega tõsist kaalu ei omanudki. 

Kokkuvõttes, kas tõesti peab tundma astroloogia tarkusi, et tulevikku kuulutada enam vähem täpselt???

 

Kuidas me Noortebändi võiduni jõudsime

Sibyl Vane`i esimene kontsert klubi-kohvikus IN. On laupäev, 3. aprill 2010 ja esineme Risto Tamme ja tema koguduse poolt korraldatud üritusel "(K)arm võrratu". Naljakas mõelda, et Risto on muidugi pms kõigi bändide arengu/tekkega seotud olnud. Mõned üksikud erandid ainult. Kontserdil pidi iga üles astunud bänd esitama lisaks oma lugudele ka oma tõlgenduse Amazing Grace´ist. Foto autor on Kristhel Vaht.

Pime sügis 2007

2007. aasta sügisel kutsusin Helena John Stuart Milli bassistiks, sest Mary McBarkley rääkis, et kolib peale kooli lõppu USA-sse. Nii siis kooruski Lance Belli sünnipäeval maailma parim idee, kuidas Helena bändi kutsuda, sest naisbassist bändis tundus jätkamist väärt mõte olevat. Mäletan, et Helena ütles selle peale arglikul häälel, et ta pole kunagi bassi mänginudki. Ma kinnitasin, et see pole probleem ja lubasin veel maa ja taeva kokku. Hea inimesena Helena muidugi nõustuski.


Järgmisel päeval nagu tavaliselt mõtlesin sellele, et kuidas ma sain jälle asju kokku lubada. Olin kerges ahastuses, sest polnud üldse kindel, kas tegelikult ka bassi kunagi käes hoidmata ja väikese kasvuga, annaks nüüd bassistina päriselt ka toime tulla. Siis ma unustasin selle juba ära. Helena siis ükskord küsis ka, et mis sellest kutsest saanud on. Olin põhimõtteliselt fakti ees, sest ei tahtnud lolli olukorda ka jääda. Teistele bändikaaslastele ma sellest rääkida ei julgenud, et olin nende teadmata meeldivalt vindisena kutsunud bändi nende jaoks suvalise väikese tüdruku. Samas uskusin ise miskipärast sellesse tagasihoidlikusse Sindi tüdrukusse päris palju, ma ei tea isegi miks, tundus kuidagi teise hingamisega inimene. Mulle tohutult sellised üldisega nihkes olevad inimesed ju meeldivad. Kui Helena prooviruumis ploki võimu taha ühendas ja see maailma kõige kriipivamat heli tegi, ei ehmatanud see mind absoluutselt. Keerasin võimu pealt põhja keeratud kõrgeid ja keskmisi maha ning läks muusikaliseks integratsiooniks. Muidugi seltskond võõristas teda, aga ma katsusin positiivsete märkustega (a la "Tegelt on ju päris okei") meeleolu heana hoida. Vist õnnestus. Erkki igatahes oli rahulolematu, et ma John Stuart Millist mingit teist asja üritasin teha ja kogu varasema kõlapildi ohtu seadsin. Mulle aga tundus, et värsket verd on vaja ja Märt nõustus. 

Iga proov mudisime midagi ja minu arvates andiski Helena bändile uue hingamise. Skeptilise pilguga bändikaaslased hakkasid mingist hetkest teda hoopis armastama ja hindama just sellisen nagu ta on. Kuu peale Helena liitumist läksime stuudiosse salvestama "Meie aja kangelasi", aga aeg polnud veel küps. 




Teeme esimese loo


On 2009. aasta suvi. Vahepeal on tehtud väga palju proovi ja esinetud täiesti ulmelistes kohtades ja üritustel - tagasihoidlikust ja cheese´i saundiga Helenast on saanud juba (mees)publiku lemmik, kelle oskused palju kiidusõnu leidnud. Teise silmapaistva progressina olen suutnud veenda Helena siiski Märdile bäkki laulma. Enda jaoks veendunud kitarriheerose veenmine laulma oli selline korralik madin, kust ei puudunud solvumised ja sõda. Oli ju vastaspool ikkagi kindel, et ainult kitarr ja laulma küll hakata ei tahaks.

2009. aasta alguses kirjutasin enda jaoks olulisel teemal ühe loo, mida me JSMiga kuidagi kõlama ei saanud, sest Märdis pole seda emotsiooni, mida loo tekst ja mõte vajasid veenvaks esituseks. Siis pakun seda lugu Helenale, kes absoluutselt ei taha laulda ja kelle unistus on jätkuvalt olla vaid rock-kitarrist. Tema hääletämber ja loosse sisse minek lummavad mind kohe. Aga see ei huvita kitarriheerost absoluutselt. 

Pärast pikka ja kakluste rikast veenmist jõuame sinnamaale, et Helena siiski nõustub natuke laulma. Rõhk sõnal natuke. Suvisel unplugged kontserdil esitame Helenaga selle loo, Adoline nutab esireas ja inimesteni jõuab see lugu täpselt sellisena nagu olen mõelnud. Helena teeb pärast seda veel mõned lood, millest vist enamik olid coverid ja rahvas on temast lummatud. Ent siiski ei tunne Helena ennast mugavalt. Mul aga tekkib mõte, et Helena peakski üksi kitarriga tegema neid laule ja olema omaette artist. Teeme talle kodulehe, kuid see kõik vajub kuidagi ära.


Sügisel esitab Helena konkursil "Sügisulg 2009" loo "Elutarbed", mis JSMi üks varasemaid lugusid. Esimest korda tajun, et mu muusika siiski kõlab nagu päriselt. Fred Rõigase klaverdamine tundub igati toetavat emotsiooni, millest laul kantud on. Olen lummatud...


Sama aasta detsembris teeb Belka oma bändi 15. juubeli, mille puhuks ilmuval plaadil astub üles ka JSM. Esitluskontserdi ajaks sätib Märt end Egiptusesse ja JSM ei saa seetõttu esineda. Otsustame taaskord teha Helenaga kahekesi asja, sest JSM siiski ju ka The Belka tribüütplaadi peal ja üritus ise ka tore. Haaran kitarrivarustusse Toomaselt tõsise keemiavabriku ja mängime tõelist futu asja. Whammyga mingeid oktavi kõikumisi ja Kaarel teeb bassiga möiratusi mingitel löökidel. Helena laulab mõned JSMi lood, mis minu arvates muidugi olid väga vinged ja kahtlemata parimad tõlgendused. Arvamused jagunevad kaheks, ühed ütlevad, et see oli ikka päris raju ja äge, teised väidavad, et JSM pole kunagi nii halvasti kõlanud. Mina olen muidugi rahul ja usun jätkuvalt, et Helena peaks veel laulma mõnel üritusel. Kuna mulle meeldib muusikas nukrus ja Helena hääl kannab seda ise juba nii tugevalt, siis minu jaoks polnud kahtlust.


Teeme cover-bändi

Risto Tamm, kellega miskipärast olen seotud juba oma esimestest sammudest muusikas, kutsub JSMi minu kaudu oma üritusele. Märt ei tunne sellel esinemisel erilist pointi ja peale mu keelitusi ikkagi mõtleb välja mingi vabanduse. Nii me siis mõtlesime, et teeme taas kahekesi JSMi lugusid esitada, sest eelmine kord oli juba tore. Ühel hetkel mõtlesin, et samamoodi on ka igav ja veenasin Noortekeskuses aega surnuks löönud Margi ka osalema täiesti kosmilises bändis, mis lisaks JSMi lugudele mängis veel Judas Priesti ja midagi veel. 

Selleks hetkeks olime Helenale juba Margiga selgeks teinud, et temast saab nüüd bändi fassaad, kes kaks sammu laval alati eespool on. Ja enamasti keskel, et väiksena ikka rohkem silma paistaks. Teistes bändides nurgas kitarri mängides oli ta siiani saanud rahulikult nähtamatu olla. Nüüd aga oli tema kanda päris keeruline roll, millesse ta asetasime.

Mark kortsustas kulmu, aga mängis asju ja tundis vist ikka kerget fiilingut ka. On aasta 2010. kevad.


Astusime Sibyl Vane´iga lavale ja rokkisime nii nagu torust tuli. Rahvale meeldis ja selles vaimus esinesime veel mõned korrad. Kuniks suvel otsustab Helena, et läheb ära Tartusse muusikakooli, kusjuures üllatuslikult on muutunud eriala valik. Seekord otsustab Helena katsetada lauluõpet. Meie Margiga valmistume mõtetes, et teeme siis midagi muud. Mark teeb kontserdi John Stuart Milliga Tõstamaal ja teeb show´d mida JSMis varem nähtud pole. Üldiselt annab Helena mõista, et jätab Pärnu ja ilmselt ka bändid. Valmistun otsima JSMi uut inimest ja SV jätan ka mõtetes kenaks mälestuseks.



Eller määrab bändi tuleviku

Siiski selgub, et Helena kolme kooli pääsenud laulja sekka ei saanud. Tuleb jääda Pärnusse ja muidugi meenutan, et äkki võiks toda teist bändi ka siis vaikselt pusida. Helena on nõus ja varsti oleme mõlema bändiga taas prooviruumis. Selge on see, et SV ei saa enam olla JSMi kloonbänd, sest sellel poleks mõtet. Oleme valiku ees ja katsetame veelkord erinevaid asju. Helena pakub välja ühe oma loo "What´s My Name". Katsetame. Muudame Margiga lugu ja vääname seda päris korralikult. Proovi lõpuks on meil kõigil tunne, et nüüd on oma tee leitud. Otsustame jääda kindlaks Helena lauludele. Selle juures siis katsudes sõeluda välja, et muusika kirjutamise juures ei kopeeriks Helena oma teist bändi Scansit ega mina arnažeerides JSMi. Algus on raske ja enamik otsustest liigub Margile, kes siis katsub värske verena meie kahe kõrval asja teises suunas rebida. Meie aga õpime teistmoodi samal ajal mõtlema.


Kogu sügise istume prooviruumis ja mõtleme, kuidas teha laule nii, et need poleks mingis plaanis need, mida teiste bändidega teeme. Vaidlused on vahel päris teravad, sest Scansist ja John Stuart Millist saavad sõimusõnad, mida kasutatakse vaid millegi negatiivsel kirjeldamisel. Samal ajal muidugi anname mõlemad oma teistes bändides täie rauaga kuuma edasi, no JSMis muidugi koos. Lihtsalt üritame raputada taaka enda küljest. 

2010. aasta lõpus salvestame ühe helikoolituse ajal demona "Diamond Dust´i". Mille kohta keegi ütleb, et see on mõttetu lugu ja Helena jääb seda uskuma ning see laul kaob meie repertuaarist. Publikule aga miskipärast jääb see laul hingelähedaseks.

Tuleme esimest korda avalikkuse ette uue materjaliga jaanuaris 2011. Esineme väiksele seltskonnale noortekeskuse sünnipäeval. Kandideerime selle peale ka Proovika konkursile. Mark seab sihiks võidu. Meie Helenaga valime pigem madalama profiili ja keskendume loome küsimustele. Mark on tegelikult algusest enda jaoks teinud bändi, millega ta kavatseb oma unistuse realiseerida. Meie eesmärk on olnud ja on ka täna siiski teine, seega me suuremas plaanis ignoreerime tema võidukaid ja ulmelisi mõtteavaldusi.


Midagi ei juhtu


Proovika konkurss jääb ära, selle asemel on festival Bändomaania. Auhindu pole ja Mark arvab, et me oleks tegelikult võitnud. Mulle tundub, et me Helenaga seisukohta ei võtnud, aga lootsime sisimas, et see oleks võinud nii olla. Sööme esinemise eest saadud Steffani pizzat ja mediteerime, et peaks stuudiosse minema, aga raha pole. Kokkuvõttes saab kõht täis, aga hinges on ikka tühjus.


Teeme veel proovi. Ja siis veel. 


Siis aga paneme lõplikult otsuse paika, et kraabime Margiga säästud kokku ja teeme singli. Peale põhjalikku valikut jääb selleks "What´s My Name". Lähme stuudiosse.


Meeldiv väljakutse elus esimest korda kuskil bändis bassi mängida, kulmineerub sellega, et olen ülipinges kogu salvestuse ja teen asja kuidagi ära. Olukord on liiga võõras ja soov saavutada parim tulemus, tekitab pinget. 


Janek, kes lugu salvestab, teeb loole ka kosmeetilise soolo, mis kõlab pagana hästi ja jätame selle ikka sinna alles. Lisaks sellele tehakse master lintmakiga, et saada vanakooli saundi. Kõik tundub õnnestuvat, sest meie oleme rahul ja meie sõbrad ka.


Saadan lugu igalepoole suurte lootustega, aga keegi ei vasta. Ei ööd ega mütsi. Vaikus. Mitte midagi ei juhtu, on esimene mõte.


Sellegi poolest

Sellegi poolest kasutame meile osaks langenud esinemisvõimalusi ja tunneme rõõmu, et sõpradele meeldib. Esineme muidugi Pärnus, sest kõik teised esinemiskohad mu meilidele ei vasta. Korra kaeme Viljandisse. Üldiselt on vastukaja positiivne, aga nagu mingi pidur on koguaeg peal. Mark tundub kaotavat lootust ja kipub proovidest kaduma jne. Ühesõnaga natuke on selline õrnal jääl käimise tunne, sest puudub fookus, kuhu liikuda.


Vahepeal oleme valitud Pärnu moderntantsu etendusse ja peagi pärast seda selgub, et ka Valgevene ja Euroopa Liidu vahelisse kultuurivahetuse programmi. Marki see ei motiveeri ja nii kaob ta suviselt Augustiunetuse kontserdilt hoopis kohaliku süldibändiga keikkale. Selle eest saab raha, mida tal rohkem vaja, kui meiega suvalisel tänavafestivalil esinedes. Oleme Helenaga solvunud, aga Margi asemele kellegi leidmine septembri keskpaigaks tundub raske ja võimatu. Septembri keskpaigas anname koos Valgevene bändide ja MIDiga kontserdi Tallinnas Korteri klubis.


Helena toonitab muuseas, et ma ei unustaks registreerida Noortebändile. Unustan selle korduvalt, aga mingil hetkel teen selle ära. 


Teeme jälle proove.


Poolfinaali sündmuste keeris

Pärnu eelvoorust edasi saamine oli meie jaoks üllatus ja polnud ka. Me ei teadnud mida hinnatakse, aga samas olime väga õnnelikud, et nii läks. Mark muidugi hakkas rääkima, et nüüd võidame. Mina rahustasin ennast, et tuleb, mis tulema peab.


Poolfinalistide nägemine võttis muidugi kõhedaks. Varem olime alla vandunud Uebandale ja nüüd tundus, et taas vist peame ikka oma pillid kotti pakkima, sest poolfinalistid olid väga kõvad bändid. Lisaks veel võttis kõhedaks, et alles teise päeva õhtul valitakse kahe poolfinaali peale bändid. Tallinnast lahkusime pigem ebaõigluse maitse suus, sest tundus, et teise päeva bändid olid kindlas eelisolukorras ja meie esimese päeva kogemus suht katastroofilise heliga oli kindlasti mitte parim sooritus meie lühikeses ajaloos.

Lisaks olime erinevalt konkurentidest mänginud poolfinaalis täiesti teised lood, ehk siis ei toetunud juba selleks hetkeks populaarsust kogunud "What´s My Name"-ile. Inimesed nagu tundusid pettunud, et seda ei tulnud. Samas aga tundus selline nirvanalik hiti eitamine kuidagi rebel. Ühesõnaga oli kaks võimalust, kas olime oma valikuga täiesti puusse pannud või oli siiski see meie tugevus.


Kui selgus, et edasi saime, siis oli meie jaoks selge, et nüüd peame tegema kõik, et võita.


Läbimõeldud kava

Juba septembris võttis minuga ühendust Rob ansamblist DND, kes tahtis JSMiga koos kontserti teha. Märt aga lahkus Eestist oktoobri alguses, seega otsustasin, et teeme kontserti koos SVga. Mis omakorda tagasi vaadates oli hea alus finaali edukaks soorituseks.

Kava kokku pannes surusime sisse ka Helena üksi lauldava loo. Eelviimaseks, et viimane lugu eriti hea poweriga tuleks. Pidime tegelikult Helenat jupp aega moosima, et ta seda teeks, aga kontseptsiooniliselt töötas laivis see järjekord ideaalselt. Tundus, et sama asja peame tegema ka finaalis.


Finaali kava kokku pannes muidugi tuli arvesse pinge, sest mõnes mõttes jättis üksinda tehtav lugu Helena väga kehva olukorda. Kehva just selles mõttes, et kui midagi juhtub valesti minema, paistab see väga tugevalt välja. Helena isegi kahtles, kas see on ikka hea mõte ja nentis, et tema seda teha ei taha. Veenasime Margiga, et tegemist on parima ja võib olla ka tugevaima lahendusega, mis vähemalt meid kindlasti võidule lähemale viib. Nii et kava pandi kokku laias laastus ühe liikme jaoks suht meelevaldselt, aga samas tuli Helena sellest olukorrast väga hästi välja ja lugu läks täiesti õigesse kohta.


Viimasena kõlanud lugu, mida katsetasime ka DND kontserdil, oli läbimõeldum kui ehk kohe tundus. Helena efektiprotsessorist sai välja imetud kõik, mis võimalikult tugevalt grunge ja psühhedeelia fiilingu looks. Omajagu aega tuli kulutada ka sellele, et Helena ei mängiks nii nagu standard ja korrektne on. Tema iseloomus lihtsalt polnud seda kaost, mida loos vaja läks. Nii tegime selle lõpuga tohutult tööd. Detailideni ja korduvalt.


Ja siis juhtuski lõpuks see, mida me lootsime ja mille nimel pingutasime, aga mida vähemalt mina ei uskunud. Raske töö magus vili. Tagasi mõeldes on naljakas, millega me maadlema oleme pidanud ja mille peale mõtlema. Aga ilmselt ongi see vist mingi üks valem, kuidas teha bändi.

Hästi rahulikult!

Kuna täna on mu sünnipäev, siis ma midagi kirjutada ei tahagi. Pigem pakun Teile vaatamist. Sibyl Vane Pärnu eelvoorus. 10.11 Tallinnas Noortebändi poolfinaalis. Tulge kaema!

PS! 24. oktoobril sai blogi viie aastaseks, tallegi palju õnne :)

Praegune kirjandi süsteem koolides toodab pinnapealsust ja vääraid arusaamu

Endine klassijuhataja saatis kirja, kus rääkis, et koostab ainekavasid ja küsis meilt arvamust, mida võiks teha ja õpetada. Sain kokku sellise seisukoha praegusest olukorrast ja edastasin selle listi vastusena. Otsustasin diskussiooni ka siit kanalist elavdada:

Kuna see eesti keele ja kirjanduse asi on mulle väga südamelähedane teema, siis panin kokkuvõtlikult kirja mõned olulised teemad. Mulle tundub, et tegelikult võiks arendada noorte inimeste mõtte ja arutelu võimeid, mitte tsiteerimise ja raamistikus mõtlemise oskuseid. Nagu see kahjuks praegu on.

Kitsalt tsitaatidele keskenduv ja pähe tuubitud jaotusega kližeedest pungil kirjand on tühi vaht ja see toodab laiemas plaanis inimesi, kes ka edaspidi kasutavad seda nännutamise tooni, mida eeldab praegune kirjand - lugedes noori ajakirjanikke jne. Tundub, et pigem võiks arendada noorte esseede kirjutamise ja isiklike mõtete väljendamise oskust. Kogu kirjandiks ettevalmitsumine gümnaasiumis baseerus meie ajal (ilmselt ka praegu) sellel, et pähe tuupida raam, milles see hea kirjand olema peab. Mitte selles, et aru saada kuidas end teistele arusaadavalt ja personaalsest lähenemisest kantult väljendada. Isiklik seisukoht oli tagaplaanile surutud ja esiplaanil laiutasid spetsiaalselt kokku kraabitud ja eelmistes kirjandites läbi proovitud võõrad mõtted ja näited. Päris karm, aga tõsi!

Klassikalises mõistes väga heade kirjandid on keskpärase mõtlemise ja väljenduse kõrgklass. Kahjuks see on nii ja see on täpselt see kaanonites kaagutamine, mille eest filosoofiat õppides koguaeg vastu päid ja jalgu saime. Sest see tapab inimeste enda mõtlemise. Säravad mõtted kunstist ei seisne purkisittumise näitel kaasaegse kunsti üle arutades.

PS! Kui edaspidi noortele Jaan Toomiku purkisittumisest rääkida. Siis oleks paslik ka tausta seletada, mida meile ei räägitud. Kõik kasutasid elavalt seda näidet, ma mäletan, aga kahjuks tausta hoomamata. Nimelt kui noor vabariik kunstnikelt toetused ära võttis, oli Toomik üks neist,
kes riiki kritiseeris ja väitis, et tal pole süüa ja üleüldse on ühiskonnas kõik valesti. Ta kogus protesti märgiks igast päevast siis oma väljaheite ja pani purki. Selleks, et ühiskonda ärritada ja suunata tähelepanu probleemidele ja nende lahenduste otsimisele. See oli nii palju kunst, kui üks radikaalne sotsiaalkriitika saab olla. Aga kas selle eesmärk oli üldse kunst jne on küsimus, aga meile anti pedagoogide poolt hoopis teine lähenemine. Kusjuures näidet nämmutasid paljud õpetajad, et rääkida kui kohtav on tänapäeva kunst. Kordagi ei mainitud, miks seda tehti.

See on vaid üks kahtlase väärtusega noortele väärate tõlgenduste õpetamise näide. Seda koledat tsitaatide vääras kontekstis kasutamist võiks ilmselt käsitleda eraldi uurimuses. Sest teatavasti ei too töö Tammsaare plaanis endaga armastust jne jne. Neid kannatavaid autoreid on palju ja see on päris kole. Praegune süsteem toodab faktidega lahmivat ja taustsüsteeme mitte hoomavat pinnapealsust.

Kuid kas kirjanduse ja keele õpetajana ei peaks noori sellele pigem lähemale tooma ja pakkuma võimalust ennast arendada? Praeguses kontekstis on meil tegemist millegi muuga... Parandage kui ma eksin :)

Täislaskmisest ja liiklusahvidest!

Kui keegi ei tea, siis tegemist kaadriga Noortebänd 2011 eelvoorus antud intervjuust. Näha saab vist alates novembrist, mingi teledok pidi sellest valmima. Saime edasi järgmisesse vooru ja ootame kõiki Tallinna sõpru siis 10. novembril Von Krahli meid kuulama :) Aga nüüd siis teemade juurde:

Heiko on end täiesti täis lasknud

Selle aasta mais pöördus  minu poole üsna huvitavate küsimustega üks pärnakas. Kirja sisu kirjapilti muutmata Facebookis oli järgmine:

Margus P****  (1. Mai)

Hüva nõu kuluks ära.

Tere! Minu probleem, või õigemini Pärnu-Jaagupi rock-grupi Empty Mind probleem on see, et teeme suhteliselt tihti proovi ja harjutame usinasti, aga ei oska kusagile avalikku kohta esinema minna. Siis lugesin, et teil John Stu...-ga tuleb juba sajas kontsert, et mida värki (me oleme umbes kümme korda vist esinenud 7 aasta jooksul) , kus te siis tuuritate ja kellega me rääkima peaksime jne., ühesõnaga sellist nõuannet ma tahtsingi küsida. Või ehk saad isegi aidata, kui miskit tulemas on umbes nagu teie Valga retked ja muud taolised asjad. Ok., ilusat päeva!

Heatahtliku ja lahke inimesena kuulasin bändi ja sõnastasin enda poolt mõned soovitused, mis neile kasuks võiks tulla. Minu vastus kõlas sõnastust muutmata järgmiselt:

Albert Marginal (3. Mai)

Tere, Margus

Vabandan, et varem pole vastanud. Hästi kiire on olnud.

Esmalt soovitan oma lugusid kindlasti rada7 ja muudes muusikafoorumites propageerida ja üles laadida. Esinemiskohtade leidmiseks kasuta rada7 ürituste rubriiki, seal on üleval kohad kus elu käib ja nende kohtadega tuleks ise kontakti võtta. Viimased aastad pole enam ise aktiivselt esinemisi otsinud, pigem kui kutsutakse siis käime. Ja üldiselt juba ka valime kus käia, sest igal pool suvalise rondi tehnikaga end enam lolliks ei viitsi teha. Ajaga parematki teha.

Promodes arvan, et bändi muusika räägib peamiselt bändi eest ja muidugi tasub enda igal võimalusel nähtavaks teha. Siis on oodata ka pakkumisi, ise võib suhelda kindlasti analoogsete bändidega ja otsida ise aktiivselt üritusi erinevatest netikanalitest. See kõlab küll julmalt, aga kui keegi huvi ei tunne, siis pole viga ümbritsevas vaid tasuks vaadata sissepoole ja analüüsida, mida annab parandada. Muusika on ikkagi progress ja kui seal on nõrkasid lülisid, siis tuleb need kaotada, kasvõi ise loobuda, kui see bändi edasi aitab.

Kuna JSM on selline mitmetahuline, et sobitub mitmesse stiililisse konteksti, siis me oleme käinud ka punküritustel, kus on igati positiivselt vastu võetud. Paigutumine pigem alternatiivi skenesse annabki ilmselt võimaluse rohkem mängida ja käia väga erinevatel üritustel.

Ma arvasin, et sellega on kõik läbi saanud, kui siis Rada7 muusikafoorumisse Pärnu eelvooru teemasse ilmus järgmine sama inimese tekst:

Lp. Albert Marginal!

Sul peaks endal häbi olema, et Äikeseraadios kogu aeg oma bände promod ja nende lugusi mängid. Kutsusid saatesse Sibyl Vane laulja, kõige naelaks tegid terve saate John Stuart Millist. Poleks uskunud, et kolka tasemel sellist onupojapoliitikat aetakse. Selline käitumine on vastuolus kõigi heade tavadega. Oled ennast igas mõttes täis teinud. Aga jah, kes muu su bände ikka kiidab kui sa ise.

Kirjutasin siis enda poolt talle ka vastuse:

Tere, kasutaja Mai Rajoon!

Ma olen siiralt õnnelik, et sa ennast Äikeseraadio tegemistega kursis hoiad. See on meile kolka isehakanud tasustamata muusikaentusiastidele tohutu kompliment. Vähemalt keegi kuulab :) Meil on muidugi hea meel teatada, et kavatseme kõiki kolka bände ja nende muusikat ka edaspidi oma saates kajastada. Kusjuures panen endale ja kaassaatejuhtidele veel puid alla - me tunneme isiklikult enamikku muusikuid, kes siiani saates käinud on, mis on ju äärmiselt ebaeetiline. Väikeses kolkas tegusate inimestena on vist võimatu, et ei tunne kedagi või kellegagi ühes bändis ei ole või kontserdil üles ei astu. Või on?

Selgituseks sulle veel veits tausta:

Pärnu muusikaelu kajastavat saate töötasin oma peas välja juba aastate eest. See rippus mu blogis ja kohalikud raadiotegijad pöördusid minu poole. Selleks ajaks olin ma mõlema sinu poolt mainitud bändiga seotud. Ja seoses saatejuhiks hakkamisega ei kavatsenud ma enda liikmestaatust neis peatada. Ei näe selleks põhjust siiani. Äikeseraadio tutvustab Pärnu muusikat erinevates kontekstides ja üheks neist on üritused - kui Pärnus on kuskil kontsert, siis me mängime seal esinevaid bände. Nii näiteks tegime sissevaate ka Pärnu eelvooru kõikidesse bändidesse. Minu seotus ühe või teise bändiga ükskõik mis kujul ei omanud seal mingit tähtsust. Ja kokkuvõttes peaksid vist ürituste korraldajaid sõimama, et need kaks bändi tihtipeale ka meie väikeses linnas esinevad. Teisalt on stuudiosse oodatud kõik muusikud, aga ma ei näe põhjust, miks JSMi viimase esinemise puhul ja uuest EPst rääkides, mitte teha ka põige sinna?

Kokkuvõttes, kui sinu mure on sama kui see, millest sa mulle ma ei mäleta millal meilisid, et su bänd Empty Mind ei saa esinemisi, siis võid ikka veel mulle meile kirjutada. Kirjutan sulle hea meelega soovitusi ja nõuandeid. Ja Äikeseraadio ootab ikka veel lugusid, saada Empty Mindi omad ka, sest siis kõlavad ka need. Sa ei pea muretsema, siin kolkas on nii vähe mussi, et me mängime kõik ette. Ja muidugi võiksid mõelda, millisel kolmapäeval tahaksid ise meie saates oma bändi tegemistest rääkida!

Minu jaoks on teema lõpetatud ja edasisele arutlusele ei kuulu. Eks ise vaata, kuidas edasi talitad, kõik võimalused on olemas.

Mind ikka hämmastab, et Pärnu mitte pole väike, vaid siinsed inimesed on väikesed.

Tegelikult ei oskagi midagi muud öelda kui et Pärnu muusikaelust saate tegemine on päris ausalt paras rist ja viletsus. Sest ega meil seda muusikaelu eriti ju pole. Saatesse pole mingit järjekorda, pigem otsime ise inimesi ja pushime neid kohale. Värskeid demosid edastavad üksikud ja üritustel roteerivad samad bändid, sest Eesti tasemel esinejaid sattub siia väga harva. Meil puudub keskne esinemiskoht. Lõppude lõpuks hämmastab, et kui hea inimene mõistab, et kodulinn on kolgas, siis kuidas ta ei mõista, et siin pole ju tegusaid bände ja inimesi väga palju. Selles valguses on justkui suur viga see, et Sibyl Vane ja JSM on Pärnu bändid teiste seas. Sellest ei saa mööda vaadata. Ja nende mängitamine on alati olnud kontekstipõhine. Samadel alustel mängitakse meie saates kõiki teisi bände ka. Pigem on siin tegemist väiklase kadedusega, milleks pole aga alus, sest ansambel Empty Mind pole oma laule isegi saatnud. Pigem küsiks, mis sul viga on, et sa sedagi tasuta promo pole endale suutnud orgunnida ja siis kibestunult kuskil foorumis kõvatad.

Heiko sattub uskumatusse liiklusõnnetusse

 Eilse päeva tipphetk oli Tartus Riia mäel kui buss kiirendas just mäest üles ja kell näitas ca 18.55. Tulin just meditsiini filosoofia seminarist ja tundus, et tuleb harilik tagasisõit koos CD-pleieriga, mille nüüd taas kasutusse olen võtnud. Sest plaate on palju vingem kuulata!

Igatahes käis poole mäe peal bussist läbi mingi jõhker jõnks ja siis silmasin juhi poolsest küljeaknast välja vaadates, kuidas vastassuuna vööndis teeb piruette musta värvi BMW. Napilt vastassuunas puusse sõidust pääsenuna kadus ta vaateväljast. Ja kummide vilinal keeras Tartu poe juurest sisse ja üks väike roheline auto tema järel. Sisetunne ütles kohe, et nüüd hakkab midagi toimuma. Buss pidurdas ja jäi seisma otse Riia tänava ristmiku keskel. Peagi tuli tagasi too roheline auto, kust väljus hallikirju habemega vanem härra. Kiirustas bussi ja hakkas seletama, et proua sai pätti jälitades numbri kirja. Edasi helistati juba politseisse.

Ühesõnaga sel hetkel kui buss mäest üles sõitis, otsustas keegi ajulage teha möödasõitu bussist paremalt poolt ja kitsast vahet kahe sõiduki vahel ära kasutades keerata tagasi vasakpoolsesse ritta. Kahjuks ei osanud isehakanud rallimees hinnata õigesti kiiruseid ja manöövri ohutust. Nii kohtusid siis bussi parempoolne esimene nurk ja bemmimehe auto vasakpoolne tagumine nurk. Kokkupõrge paiskas rullnoka risti teega ja gaasi vajutades kihutas ta otse vastasuuna vööndis asuva puu poole. Seal tegi ta üsna pika slaalomi ja siis kuidagi saavutas taas juhitavuse. Siis läks gaas põhja ja rullnokk tõmbas minema. Kogu olukorra päästis see, et ristmikul põles punane tuli ja vastassuunas ei sõitnud ükski auto. Kui oleks olnud teisiti, siis ilmselt oleks ma oma aknast vaadates olnud tunnistajaks päris rängale avariile. Õõvastav lugu ühest täielikust idioodist, kes ilmselgelt juhilubasid omada ei tohiks.