Ei läbu ei peatu, ei ei

Vat kui hea, et avatud on Pärnu meelelahutuselu käsitlev portaal 24tundi. Ja vat kui hea on, et sinna igast pilte üles pandakse. Ja vat kui hea on et arutud ülelahe rabavad ehitajad käivad Miragis, kus jumal tänatud ikka märga t-särki näha saab. Pärnu armastab retrot, kui muusika on igalpool retro siis peod ka. Eriti retro on aga see, et 24tunni portaalis avalikult sellist debiilsust eksponeeritakse - rubriik Teateid Tegelikkusest vist???

1. Kutsun Teid kõiki meie vahvatele kontsertitele:
30. jaanuar Pärnu Kuursaalis. Proovika eelvooru õhtut lõpetame ehk täidame auku kui žürii otsust langetab võistlejate kohta. Kell 18.00 juba algab üritus: näha saab meie kauaaegse kaastöölise Thomatheus Buck´i uut projekti Itch ja kitarrist Githa Glow´i bändi Scansi. Muidugi on veel vahvaid bände.
2. veebruar Pärnu klubi-kohvikus IN (Noorteväljak 2). Vast üks vingemaid esinemisi, sest teeme seda 9. koosseisuga ehk 2006 septembrist 2007 juulini koos olnud tüüpidega. Kavas on tollased lood ja loodetavasti kuuleb ka mõnda sellist, mida enam ei mängi või pole avalikult kunagi mänginud. Ürituse mõte on, et tollane bassist Rob Howard läheb Inglismaale elama. Chasper Kazparovich Picturesiga teeme esinemisele saateks ka videoinstallatsiooni tolleagesetest esinemistest. Algab kell 19.00 ja pilet 25 krooni.
7. veebruar Pärnu Rockiklubis. The Belka ja Fish on Fire´iga. Aadu Sitapeal on tegelikult sünnipäev vist... A no eks näis, lubame sellel esinemisel uues kuues mõnda vana ammu unustatud lugu, ehk siis panime uue kava uue koosseisu tarbeks kokku ja kavatseme seda täiel kujul esimest korda presenteerida. Algab kell 19.00 ja pilet 75 krooni.
12. veebruar Tallinnas Urho-Kekkonenis. Sellest veel suurt midagi ei tea, aga viimati olime Tallinnas septembris, selles mõttes on jällegi vahva. Loodame Teid kõiki Tallinnast ka seal kohata, hea võimalus kohtuda teie kõigiga :) Tasuta ja mingi soodsa õllega asi :)

2. Vahepeal on kliima mu tervisega tõelisi vägitükke tegemas ja kurk on konstantselt haige. Päris raske on olla kui tervis ei lase normaalses rütmis tegutseda. Kooli lõpetamine on muutunud kordades reaalsemaks - kirjutan bakat Bakuninist ja mul on ka pädev juhendaja. Kahju et nohune pea ei lase lugeda nii palju kui vaja. Sooritasin ka ühe perversema eksami edukalt C-le, lootsin lihtsalt läbi saada, C on puhas kuld juba. Sain elus esimese normaalse kodulehe kujundatud (John Stuart Millile siis), lisaks tegin disaine Pärnu Noorte Vabaajakeskusele ja Klubi-Kohvikule IN. Raha peab ka ju teenima. Elu ise minu ümber on ei teagi milliseks muutunud, on huvitav ja keeruline. Inimeste rollid muutuvad ja mängivad ennast minu jaoks selgemini paika. On palju positiivseid arenguid ja samas ka kahetsusväärseid möödalaskmisi, nüüd ei teagi, sest haigena on miljoni asjaga tegelemine tõeliselt raske. Õnneks ei olene tervisest oma identiteedi tajumine, sellega on kõik hästi.

Keskpärasus ja üheülbalisus ongi rahvale!

John Stuart Mill 2009 vasakult: Githa Glow (kitarr), Albert Marginal (kitarr), Matt Samuel Berlioz (vokaal), Mary McBarkley (bass), Erich Schmidt (trummid). Peaaegu tüdrukute bänd, aga ongi vahvam :)

1. Miks ma peaks pärast üle pika aja kokkusaamist vastama küsimustele, miks ma selline välja näen. Veider, ma ei saa aru. Mida peaks sa ütlema rullnokliku stiili järgivale kaaskodanikule, kui ta küsib "Miks sul selline habe on?" Üleüldse suutsid mitmed hakata hekseldama Heiko välimuse kallal. Viimati sündis sama skeem kui ma veel varapuberteedi eas punkima hakkasin. Ei tea mis selle seltskonna probleem on, kuid väikekodanlus ja igavalt keskpärane suhtumine, mõtlemine ja käitumine annab ikka tunda. Inimestes võiks ärgata natukenegi julgust olla nemad ise ja mitte olla mingis tobedas raamis. Seda enam, et mida sa tuled rääkima kui sa tead, et su arvamus mind ei huvita ja ilmselt olen ikka iseenda peremees. See kui Teie juba nii noorelt kitsarinnaliseks kesikuteks muutute, siis sorri, mul on paremat teha, kasvõi endiselt käia punaste saabastega ja ruuduliste pükstega. Millal saabub see päev kui needki inimesed saavad aru, et ma olen teistsugune inimene, ma ei ole nagu nemad. Ja ei peagi olema, ma ei käse neil ju olla minu moodi... Lastena lihtsalt ei olnud see vahe tunda. Muidu oli Filipka sünkar väga raju :)

2. Ei tea miks, aga kui ma Bedwettersit üks ühele matkin ja soovin nende läbilööki korrata, siis avalikult ma seda küll ei ütleks. Üldse kui su muusika on see, mis on äravahetamiseni sarnane su oma kodulinnas 10 bändiga ja viis korda samapaljuga Eestis, siis suhtumine võiks vähemalt olla teine. Kahju et seda veel televisioonis kaamera ees süüdimatult välja pursatakse. Öelgu, mis öeldakse, kuid suhtumine on see, mis muudab inimese selleks, kes ta olla tahab. Kui sa oled ikka ninanokkija könn ja elus muud ei oska kui eeskujusid järgi teha siis ühelt poolt raugeb su jõud, sest su tulemus ei ole originaalne ja sama edu ei kordu. Teisalt milline potentsiaali raiskamine on teha seda sama asja mida kõik teised... milleks? Eks peab vaatama Pärnu bändide ülevaatusel nimega Proovikas kui hull meie olukord siis tegelikult (laval) on...

Mõeldes nüüd natukene kui täbar on olukord noortekeskuses

1. On olemas juhatus, kelle otsust ei ole võimalik muuta... arvasin lihtsalt, et juhatus tegeleb pädevamate asjade kui ühe juhatuse liikme otsusega oma isikliku autojuhi kadunud häälestaja küsimusega. Nüüd aga ei ole sellel teemal midagi rääkida, sest juhatuse liige (tegelik otsustaja) sulgeb teema. Minu rahakotist tahetakse raha võtta ja ma ei saa sellel teemal midagi rääkida... Kus kuradi kohast võetakse see kohustus järsku, et peab otsustama...

2. Tahan siiani juhatuselt teada saada millal toimus vargus. Juhatus, kes ju tegelikult tegutseb ühes isikus, kuid suitsukatteks on oma otsuste taha kogunud mõned noored veel ei tea sellest midagi. Saate aru sellest ei teata midagi millal vargus toimus, küll aga juhatuse liige teab, kes proovi tegid. Kas see kadus enne meie proovi või pärast, seda pole teada. No kurat õhu eest maksan või?

3. Tahan tõestust et selle hevika häälestaja ikka maksis nelisada krooni. Nõuan tšekki, kus ma tean, äkki tal oli kärnane 100 kroonine nikats ja ma pean investeerima et ta saaks endale 400 kroonise junni.

4. Miks me peame selle häälestaja ostma, kuid juhatuse üks isik ütles, et edaspidi enam ühegi "kadunud" asja hüvitamist ei toimu. Miks hüvitatakse selle hevika häälestaja? Mis püha lehm tema on? Äkki peaks järgmise ka hüvitama aga näiteks mitte ülejärgmise.

Kahju, et noortekeskuses toimib igas asjas skeem, kes tegelikule juhile parem ja meeldivam, siis selle perse ka soojas hoitakse. Mul ei ole autot ega aega sõidutada, sorri aga samas ma ka ei ole laisk hevikas ja jäta oma pilli vedelema. Mees ise valis oma asjad sinna vedelema jätta... Jah juhatusse valitigi sellised inimesed, keda päris elus just kraanide juurde ei kõlbakski lasta. Teil seal polegi palju paremat kaadrit, seega nõustusin ka mõne tüübiga, aga seljatagune on juhatuse näol kindlustatud, kuid otsustamise jõud kui selline on ju olematu. Asi pole rahas, vaid põhimõttes... milleks siukest nussi mingi hevika pärast???

Kui skisoaed on värdjatest üleküllastunud

Virgudes Politseikooli kõrval sain mingi mikroskoopilise autoga koju. Hääle jätsin sinna ja tervise ka - kurk on haige, palavik ja häält pole olemas. Rääkida on valus suisa. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida - avasin koju jõudes fantastilise Orkuti keskkonna ja vaatasin Muusika Kogu Eluks kommuuni (endine Che, kus me proove käime tegemas) ja leidsin sealt järgmise kirje:

"1. Lauri kadunud Seiko häälestaja.Otsustati, et kui see ära kadus tegid proovi J.S.M, Clavis,Scansi,FG, kui nende bändide kitaristid on küsitletud ja seda pole, siis need neli ansamblit ostavad uue häälestaja Laurile."

Nii lihtne ongi, et mingisugune Lauri, kes jätab oma asju valveta vedelema (mina seda ei teeks, kuigi eelmine nädalavahetus unustasin oma sülearvuti sinna, neli tundi hiljem oli see ikka olemas) saab selle arvelt uue häälestaja. Olen 100% kindel, et meie bändist keegi teist häälestajat ei vajanud, aga närvi ajab asja labasus:

1) ma pole mingit häälestajat seal vedelemas näinud

2) ma ei tea milline see häälestaja isegi välja nägi

3) minu käest ei ole küsitud, kas me oleme näinud

4) ma ei tea millal see varastati, ma ei saa isegi proovida meenutada

5) mille kuradi pärast peaks keegi hoidma oma asju üldse nii

6) kuna oman asjast piiratud teadmisi, siis olen maruvihane ja tahaksin:

a) et igaüks oma asju ise hoiaks ja nende mitte hoidmisel kahjud kannaks

b) et ma ei peaks raiskama raha suvaliste ja lohakate inimeste inventari peale

Lõpetuseks küsisksin, et kes see Lauri üldse on, miks ta oma asju nii hoiab ja miks ta endale faking ise uut häälestajat ei osta? Kuradi sitt on olla aus inimene karja lohakate ja ebaausate värdjate keskel - asi pole rahas vaid põhimõttes.

Kutsu teller kohtama (reaalsusega)

Käisin pangas, sest kaart oli aegunud. Ilgelt nüri tegevus, aga võtsin ennast kokku, sest tahan ju soodsalt bussiga sõita (ISIC kaart siis). Pärast oma protseduuri lõpetamist algas kohustuslik moosimise voor, nüüd tahtsid, et ma pensionit jälgiksin nendega koos. Igastahes hakkas kena preili suust tulema igivana kližee lause: "See on täiesti tasuta ja Teile ei too see kaasa mingeid lisakohustusi..." Mille peale irooniline Heiko lihtsalt pidi ütlema, et Te võite asja juurde ajada, sest ma ei teagi ühtegi korda kui pank tooks kaasa endaga mingeid kohustusi. Siis ta hakkas rääkima: "Point on selles..." Selge, ta on koolitusel käinud ja noore kliendiga suhtlemises peab olema talle võrdne partner, kasutades samu väljendeid vähendab ta oma positsiooni vahet ja ma peaksin sulama. "Me pakume Teile pensioni jälgimist, ise valite mis aja tagant me kohtume ja räägime Teie pensionist, kuidas Teie sammas elab." Ma ilmselgelt ei lasknud ennast "pointi" kasutusest veel pehmendada ja küsisin resoluutselt: "Kuidas mu sambal siis läheb?". See lõi ta rivist välja, palus hetk oodata. Pärast PINi kalkulaatori kasutust ja lühidat surfimist jõudsime me tragöödiani - Heiko II kohustuslik pensionisammas on saanud endale 100 osaku asemel küll 200, kuid endine 2600 krooni on langenud 2200 kroonini. Niisiis on majanduslangus pumbanud mult lihtsalt nelisada krooni enda turgutamiseks. Olgu see agoonia talle valus, sest minu pensionipõlv on 400 krooni võrra juba praegu vaesem. Ma siis kurtsin nördinult tädile sama juttu. Mille peale ta tegi suured silmad ja kostis: "Ega majandus siis sellisesse olukorda aastateks jää. Praegu on muidugi raske..." Järgnes veel mingi jube majandusteooria, päheõpitud laused. Mille peale nördinud Heiko kostis resoluutselt: "Küll meil Eestis on õnnelik ühiskond iga pangatellergi on majandusteoreetikud!" Kuna mul on vali hääl siis isegi kõrval lettides jäi vaikseks. Kõik vaatasid meie poole, teller kohmetus ja naeratas. Kuna olukord hakkas kriitiliseks muutuma lisasin kibekiirelt: "Ma teen Teiega diili alles siis kui Te lubate, et ei helista mulle. Pankadel on nõme komme helistada veidratelt (Tallinna keskkontori) numbritelt ebasobivatel aegdadel. Suhtlus peaks toimuma meilitsi." Tädi oli rahul, ilmselt sai oma lisaraha kätte selle töövõidu eest. Üks lammas jälle langenud... Siis jõudsime ka kaardini tagasi. Olin saanud detsembris kõne pangast, küsisin, kas kaardi saamine maksab ka midagi. Vastati: "Ei see on täiesti tasuta!". Nüüd ütles teller: "... ja kaardi väljastamise tasu on 74 krooni!" Täiesti perses, lisaks 400 kroonile, millega nad langevat majandust minu teadmata kosutasid, tahavad koorida ka 74. Maksin nördinult ka selle kinni.

Epiloog

Pärast seda jubedat kogemust läksin koju, avasin (küll koolitöö jaoks, aga kujund on oluline) Karl Marxi "Saksa ideoloogia" ja kosutasin oma vaimu sellest langevast majandusest, röövellikust kapitalismist, nüridast pangaorjandusest. Inimese suhtlemine põhineb rahal, vaid raha on see, mis tekitab kahe indiviidi vahelise suhtlemise. Seega ei ole suhtlemine mitte indiviid indiviidiga tasandil, vaid alati teatavas keskkonnas ja selleks on raha. Äkki oleks telleri pidanud deidile kutsuma ka veel :P

Saasta kirjeldavast Eesti kirjandusest

Sass Henno rajoonikirjanduse fabritseeritud gängesterimaailm.

Niisiis teos mille värskelt läbi lugesin (filmi pole näinud). Tore tõesti, et konservatiivsetele ja teistsugust elu mitte näinutele on midagi kirjutatud. Kahjuks ma ei saa aru, kas ja kui palju seal raamatus tõde on, sest laias laastus kaldub olema selline fabrikatsioon mingitest kujutlustest milline võiks kaabakate elu olla. See sitane elu sellistes toonides ka ei ole. Ja see tundub hämmastav, et sellised fantastilised kriminaalgeeniused üldse sellise pasa sisse kunagi sattuvad... hästi ikka ei satu. Sellised kriminaalsed geeniused näevad näguripäevi vaid Tartu vangla üksikkambris, tsoonis on neil ilmselt mugav ja hea äraolemine. Vabaduses aga peaks "plekk jooksma". Olles ise selle raamatu peategelaste prototüüpideks enam kui sobivate inimestega koos kasvanud, siis see asi oli kõrvalt ja nende juttude järgi hoopis teine. Ilmselgelt ei oska seisukohta võtta, mind see teos ei vaimustanud. Elu ise on minu jaoks olnud värvikam teos kui see. Aga samas tean paljusid, kelle jaoks seegi raamat on kõige rõvedam maailm mida ette annab kujutada. Ja suitsumarkide kirjeldamisele pühendumine on ikka täiesti mõttetu kui kirjutada sellisel teemal... annan kolm punkti kümnest (suurem osa läheb selle eest, et tänapäevase kirjanduse esimene pääsuke, kuid "Halli hundi päevik" teeb iga kell ära, keda huvitab siis selle autor on Ahto Levi).

Mihkel Raua "teised tegid mina jõin" maailm

Mihkel Rauda lugedes ei kahtle me hetkekski, et ta ongi seal sees olnud. Sass Henno puhul aga on asi libe kui lutsu kala, ei tea keegi mis on ja mis pole. Ja kui on siis kas kirjanik ise äkki noor ja ei oska ennast avada. Loomulikult Raud ikka räägib selles keeles nagu sellest asjast rääkima peab. Ehk siis kui Henno ei julge rääkida sitase munni puhtaks limpsimisest, siis Raud vajutab selle sama asja sinna sisse mõnuga. Aga siingi teoses nagu Reet Linna "kurikuulsas" biograafias on veider asi, mida ehk autor ise ei panegi tähele: tema biograafia keskendub teiste tegemiste kirjeldamisele. Mida siis Mihkel Raud tegelikult nii räiget ise teeb? Joob (kes ei jooks, uskuge selliseid parme on veel ja veel, pool Veerevat Õlut on sama karme tüüpe täis), onaeerib (selle peale meenub alles hiljuti Eestis menuka bändi kitarristi ütelus: "Ja kes siis ei ole onaneerinud?"), kuseb laval (kõvemad mehed kusesid ennast alles hiljuti laval täis ka Eestis). No tehke mis tahate, aga kõige kõvem mees tundubki seal raamatus olevat Kojamees, temast vist olekski pidanud biograafia kirjutama. Aga asi elab ja on tõetruu. Selle eest muidugi peame herr Rauda tänama, sest lugemise mõttes kordades kõvem kogemus kui "Mina olin siin". Kusjuures ma vahetaks neil raamatutel pealkirjad ära, Mihkel Rauale sobiks paremini "Mina olin siin". Eks sellist kirjeldust oli ka vaja, sest tegelikult kuigi on rõvedamaid lugusid ka tänapäeva tüüpidel, siis keskmisel eestlasel on ikka vaja ahhetada ja ohhetada millegi peale. "Musta pori näkku" pakub seda ja kordades rohkem kui
"Mina olin siin". Kümnest punktist seitse.

Dünaamilise mainekujundamise duo sünd

Nüüdseks siis on kujunendu dünaamiline duo - ühelt pool olematu inimene ja teiselt poolt ülimeeldivaks olemise sooviga kaaskodanik. Armas, et siis tasakaal on sündinud ja miks ka mitte siis elada välja kõike seda eluraskust mida Teie teele paiskan :)

Head uut aastat :)

Aastast 2008

Pildil on, eestikeelse nimega Ämbripea, Buckethead - ja ongi sellise autfitiga ja siga andekas. Guns n Rosesis mängis 2000-2004. Kes teab, et Guns n Rosesi asutasid Axel Rose ja Tracii Guns?

Aasta 2008 oli mitmes plaanis väga eriline, kuigi rahulikum kui eelmised, siis jätkus teravaid elamusi ka siia...

Muusikast:

1. Andsime JSMiga kokku 18 kontserti (neist Pärnus 7). Ühtlasi on meie esimene kontsert aastal 2009 järjekorras 60-s.

2. Üle väga pika aja saime endale teise kitarristi, see on hea vaheldus.

3. Salvestasime ja andsime välja singli "Meie aja kangelased".

4. Mängisime pea kaks korda sisse plaadi "Kuju Ruut", mis siiski välja ei tulnud. Kuigi alustasime juba aasta alguses ja kulutasime tohutult enda ja Lance´i aega.

5. JSMile kirjutasin juurde 9 loo muusika, neist 6 on jõudnud ka repertuaari. Ühte alles keevitame ja teised on alles varasalves. Kirjutasin kõigile sõnad, välja arvatud ühele "Kõik on alles ees" kirjutas Mari-Leen.

6. Esimest korda proovisime Mari-Leenuga siis ka tellmise peale kirjutamist, soovi avaldajaks The Belka. Mari-Leenu sõnad leidsidki koha plaadil ja loo nimeks "Üledoos".

7. Naljakaim bändikogemus oli Rockika ukse taga moodustatud B.A.A.R ehk valdavalt The Belka endistest ja praegustest liikmetest moodustatud rühmitus, millesse sattusin bassi müdistama. No kui päris aus olla siis ikka kobistasime ka seal, sest ilma proovita tegime. Aga rahvast ei olnud tervel õhtul nii palju lava ees kui siis.

8. Sex Pistolsi kontsert oli väga äge.

9. Kahju et Dagö lõpetas ja Meie Mees jälle alustas.

Reisimisest:

1. Parimad hääletamised pidasin sel aastal maha Adoline´iga - üks ebaõnnestunum läbi aegade ja õnnestunuim. Nimelt hakkasime Tartust suhteliselt hilja kevadel tulema, kuigi saime bussi peale hääletatud, jäime Tõrvasse kinni. Läks pimedaks ja pidime Veiko järgi kutsuma (Pärnust). Teine oli aga hääletamine Pärnust Riiga, Sex Pistolsi kontsertile. Meid võttis peale šveitslane, kelle hotell asus meie kontsertkoha kõrval, nimelt arvas ta et viiks oma asjad hotelli ja siis viiks meid kohale. Jõudnud hotellini, avastasime et oleme Riga Arena kõrval. Täiesti hullumeelne :)

2. Hoopis omamoodi tähenduse on omandanud automatkad erinevates Eesti piirkondades, kuid valdavalt Lõuna-Eesti kandis. Autojuht, kaardilugeja ja kaasasõitja moodustasid erilise huumorituumiku, millega kilomeetrite põletamine suisa lust.

3. Sügavaima mulje jättis tutvumine Antsla piirkonnaga - koos kõikide muude vahvate boonustega, sain esimest korda vabatahtlikult jääaugus ära käia. Peale selle oli vahva kogemus Tartu-Võru buss.

Inimestest:

1. Minu ellu tekkisid juurde mõned uued ja väga erilised sõbrad.

2. Mõned inimesed aga jätkuvalt muudavad oma staatust põlastusväärsemaks. Avastasin, tänu arenguvestlusele, et asi võib olla vabalt ka arengutasemete erinevuses.

3. Samas on mõned inimesed, kellega suhtlemine ajaga muutub aina erilisemaks. Ja nende tähtsus aina suureneb.

3. Ja ma olen kohtunud sellel aastal väga huvitavate inimestega, saanud väga erilisi kogemusi võõraste ja väga huvitavate inimestega. Maailmapildi arengule on see ilmselgelt andnud kaasa väga palju.

Elust:

1. Naljakaim eluline muutus oli seoses JSMi särkidega, mida ma trükkima läksin ja siis mille tulemusena juhtus nii, et sattusin tööle Siidivendade juurde. Täiesti uskumatu ja meeldiv kogemus, mis kestab siiani.

2. Võtsin akadeemilise, sest jumal teab, miks ei suutnud ma enam filisoofiaga tegeleda. Kõik tundus korraga täiesti mõttetu ja ebavajalik. Ma ei oska öelda, mida ma vahepeal tegin. Mitte midagi vist. Uus hingamine saabus sügisel, veel vihasemaks muutusin aasta lõpuks. Ja mu maailmapilt hakkab lõpuks ometi paika saama.

3. Üks asi on mind palju muutnud. Harva kui ma kedagi kuulanud olen, siis nüüd olen iga kord kuulanud. Suur eneseületus ja parim avastus.

4. Lauajalgpallist on saanud uus spordiala, mis vahetas välja eelmise aasta võrkpalli vaimustuse. Lauajalgpalli puhul on veider see, et mäng algas mul tavaliselt juba päeval (Rockikas avati õhtul) ja mõnikord lõppes alles järgmisel päeval.

5. Nii naljakas kui see ka pole, siis mingis plaanis olen hakanud tervislikumaks. Kuid jätkuvalt hävitan tervist mõndade muude vahenditega. Nii et suhteliselt tasakaalus :)

6. Lõpuks ometi olen mõistnud, et on olemas vaid üks inimene, keda ma tegelikult ka jälestan. Ja aina hullemaks läheb. Ei tea miks, kuid aasta andis mõista, et iga vanem peab oma lapsi ikka ise kasvatama ja et lapsed ei kasva tegelikult ise. Mitte ükski, aga üks eriti mitte!

Mõtlemisest:

1. Maailmapilt on muutunud ja muutumas ka edasi, mingis plaanis tajun, et hakkan juba valmis saama. Vähemalt saan elust rohkem aru kui varem. Ja aina selgemalt joonistub välja milliseid asju ma milliste inimestega saan teha ja arutleda. Joonistuvad välja teatavad arengutasemed, millele ma enne ei osanud tähelepanu pöörata. Need ei olnudki minu jaoks olulised vist.

2. Olen sellel aastal ennast sügavalt analüüsinud ja jõudnud siiski selleni, et ennast ei pea pelgama. Selles mõttes, et olla tulenb see kes sa oled, maailma kiuste. On ju vana klassika, et maailm on selline milliseks me selle kujundame. Lohutuseks neile, kes ei saa minust ikka veel aru, siis edaspidi panustan sellele, et teie maailm ja arusaamad on kas alles või ikka veel piiratud. Kuid nende areng ei ole välistatud, samas peabki aru saama, et inimesed on erinevad ja mõni ikka kordades erinevam. Kahju et selliseid teiste nimel elavaid üheülbalisi ebaoriginaalseid kodanikke aina rohkem kapist välja tuleb.