reede, Märts 27, 2009

Lihtsalt

* Kas Te kujutate ette Static-X´i plaati, kus kõlab clean kitarr ja on olemas isegi kitarrisoolod? Aga palun, 17. märtsil ilmunud "Cult of Static" pakub isegi soolokitarristina ühes laulus ex-Metallica ja praegust Megadethi kitarristi Dave Mustaine´i. Kui plaadi mängima panin, siis mõtlesin, et kus kurat see volüüm on, keerasin juurde aga massiivsust ikka pole. Ja ongi selline naljaka tuhmi kitarriga plaat, lahe elektro on tautsaks. Tundub, et just Koichi Fukuda (lead kitarr, elektroonika) on teinud head tööd. Kuigi plaat pettumuseks ei pakkunud ühtegi hitti nagu varasematel, siiski oli uues kuues Static väga äge ja värskendav. Mis kõige hämmastavam - rahulik. Kuna olin Static-X´i natuke ära unustanud, siis organiseerin endale kohe ka DVD ja eelmise aasta live plaadi. "Cult of Static" on hea plaat, soovitan!

**Saatsin laiali pressiteated ja siis Autoriõhtu üritusest sai Meli lehekülje pealugu tänases Pärnu Postimehes. Lugu saab kaeda SIIN. Aru Tommi juttu alguses ei oska kommenteerida, Vainola ju sõnu ei loo ja poeet ei ole. Ja Ivo Oravat nimi ei ole The Belka ka kunagi olnud. Aga noh mis seal siis ikka, vana ka juba ju. Tänud Hedyle, kes mu keelekasutuse viis vastavusse heade traditsioonidega emakeeles.

***Muidu toimetame siin tavalist vaikset rada, katsun üht jama juba pikemat aega kaelast ära saada. Aga mulle tundub, et teatud õppesuuna esindajad on ikka rämedad perverdid koinijad ja tegelevad ikka täiesti mõttetu asjaga. Eriti on neile mokkamööda vähem haritud tudengite peedistamine... ilmselgelt mõttetu. Aga eks ma siis punnitan edasi!

teisipäev, Märts 24, 2009

Siuke vahva üritus

Autoriõhtu 28.märts 2008

28. märtsil toimub Klubi-kohvikus IN, aadressiga Noorteväljak 2, „Autoriõhtu“ kontsertsarja avaüritus, mis toob muusikagurmaanideni autorite omaloomingu nende endi esituses ja vahetus õhkkonnas. Autoriõhtu pakub kuulajatele rännaku autori juhendamisel tema enda loomingus. Sarja avaüritusel astuvad üles Eesti alternatiivmuusika võtmekujud Allan Vainola ja Ivo Orav, kes on mõlemad pälvinud ka laiema kuulajaskonna tähelepanu. Allan Vainolat toetab laval Unenäopüüdjate-nimeline projekt, mis on tuntud ka samanimelise plaadi kaudu. Ivo Orav on laval koos debüteeriva saatebändiga Kuuratsanikud. Need kaks erinäolist ja kahtlemata väga põneva loominguga autorit garanteerivad muusikaelamuse, millest ei taha ilma jääda ükski muusikasõber.


Allan Vainola

Allan Vainola on üks mõjukaimaid Eesti rokkmuusikuid ja heliloojaid. Tema üle kahekümne aasta kestnud muusikukarjääri jooksul on ta üles astunud erinevates bändides, kuid oma auväärse koha Eesti rokkmuusika ajaloos on ta pälvinud ansamblitega Metro Luminal ja Vennaskond. Hiljem on Vainola jätkanud ka edukalt ansamblis Sõpruse Puiestee. Hästi informeeritud kuulajad seostavad teda veel ansamblitega Alumiinium, sinu sädelev sõber, Kelder ja Unenäopüüdjad.

Allan Vainola enda ja tema poolt esitatud teiste autorite looming kannab väga eripärast kõla, mida on võimatu ajada segi kellegi teisega. Ansambel Metro Luminali lauljana jäi temast jälg kui ühest omanäolisemast vokalistist Eestis, samas kui Vennaskonna ridades on ta end tõestanud suurepärase helilooja ja instrumentalistina. Allan Vainola ja Unenäopüüdjate akustiline kava ongi ainulaadne võimalus näha neid kaht osa põimumas – kuulda autori vanemat ja uuemat originaalloomingut tema enda esituses.

Ivo Orav

Pikaaegse loomingulise ajalooga, olles üks ja olulisemaid alternatiivmuusikuid omas nišis on Ivo Orava looming nii tuntud kui ka tundmatu. Peamiselt ansambel The Belkaga seostatav Ivo Orav on tegelikult andnud oma panuse rohkemate bändide tegevusesse ja loomingusse, siia hulka kuuluvad ka Vennaskond ja The Tuberkuloited. Samas on ta teinud koostööd ja tema loomingut on esitanud väga erinevad artistid ja bändid – Tommyboy, Audru Jõelaevanduse Punt ja Väikeste Lõõtspillide Ühing on vaid mõned näited.

Tuntud ja tundmatuna mängib Ivo Orav oma loomingut alternatiivi ja popi piirimail, viimaste aastate raadioedu ansambliga The Belka märgib ühelt poolt keldrist väljatulemist, kuid samas on andnud ka teenitud tähelepanu, mida oleks pidanud saavutama juba varem. Ivo Orav toob oma uue akustilise projektiga kuulajateni metafoorsete tekstidega omaloomingu, mis peaks pakkuma nii äratundmisrõõmu kui ka meeldivaid uusi avastusi. Kindlasti on garanteeritud ootamatud arranžeeringud ja uuenduslik kõlapilt.



kolmapäev, Märts 18, 2009

Klaastaara kui püsiväärtus


Nooruses oli kindel bisnes taarandus, selle eest sai raha, mis pärast Rannapargis paiknevas lõbustuspargis ilmaratta peal maha sõita ja jäätist osta. 3. klassis umbes oli õllepudeli hind üks kroon, kuid paremates kohtades sai ka krooni viiskümmend, selleks tuli ette võtta retk Õlletehasesse, see oli tavaliselt suurem projekt ja sinna kaasati veel naabruskonna kraadesid ja siis mitme mehega lohistati suured kotid sinna. Oluliseks õlletaara allikaks oli vend, kes hea meelega lubas hallata oma sahvrisse kogunevate õllekestade saatust. Karmimatel hetkedel sai isegi kodused kolme liitrised purgid ära viidud, aga nendega oli jube tegu, sest nad olid suured ja seega neid palju ei saanud viia. 90 ´ndate alguses alguse saanud plekkpurgikollektsioon leidis oma lömastatud saatuse Väike-Kuke tänaval ühte garaaži rajatud taarapunktis. 300 purgi eest sain umbes 25 krooni. Kaks ringi viisin, ühega ei saanud hakkama. Ja sinna läks ka esimene valuutapoest ostetud plekkpurgis Fanta. Tagantjärgi kurb ka natuke. Raskusekese langeb sellele, et kui seitsmendas klassis naabripoisid suitsetamise avastasid, siis maksis pakk kõige kangemat Bondi 6 krooni Vana Turu juures putkas, sealt müüdi kõigele. Kusjuures luuk asus nii kõrgel, et olime täpselt näoga augus. Seega proua, kes müüs sai aru küll, et need on alles poisikesed. Seega mingi vahe veeti 6 õllepudelit ja siis saadi vastu pakk sigarette. Vahepeal on üüratu aeg möödunud, inflatsioon, Euroopa Liiduga liitumine ja miljon muud asja, kuid taara hind pole muutunud. Ma ei tea palju see Bond maksab, kuid veider on et taara hind on sama. Mulle tundub, et taara on alamakstud. Natuke on isegi piinlik, et ma vean seda mitte millegi eest...
Täiesti pettunud süsteemis, sest omal ajal sai limonaadi 3.90 eest ja taara milles see paiknes oli 50 senti. Täna sama seis, taaraga, aga limps 10 krooni kandis.

kolmapäev, Märts 11, 2009

Vahvaid mõtteid


Tegin täna Aristotelese Nikomachose eetika VI osast väikest kokkuvõtet, siin on best of klassiku mõtetest. Mõnes mõttes sobituvad need viimasel ajal kerkinud erinevate teemade kommentaarideks...


  • Mõistlik on see, kes suudab hästi kaalutleda, mis on tema puhul hea ja kasulik, hea elu seisukohalt üldiselt. Mõistlikud arutlevad hästi mingi väärt eesmärgi saavutamiseks, mille puhul oskusest ei piisa ja vaja on mõistlikkust. Mõistlikkus ei ole ei teadmine (tegutseda võib ka teisiti) ega oskus (tegutsemine ja loomine on erinevad asjad). Mõistlikkus on seega tõele vastav mõistuspärane tegutsemisseadus, mis seostub hüvedega ja pahedega. Mõistlikud, ehk inimesed, kes suudavad silmas pidada, mis on hüveks neile endile kui ka teistele, sobivad juhtima riiki ja majapidamist.

  • Tasakaalukus säilitab mõistlikkuse tasakaalu. Mõistuslikkus peab paratamatult olema tõele vastav mõistuspärane tegutsemisseadumus selles suhtes, mis on inimesele hüvena saavutatav. Mõistlikkusel puudub täiuslikkus, tema puhul on tahtlik eksimine halb. Mõistlikkus on loomutäius (mitte oskus), mis on seotud ühe (arvamusi kujundava) hinge osaga. Arvamus ja mõistlikkus käivad selle kohta, mis võib teisiti olla, samas ei ole ei ole see vaid mõistuspärane seadumus, sest selline seadumus võib ununeda. Mõistlikkus ei unune.

  • Oskuste puhul omistatakse tarkus neile, kellel on kõige põhjalikumad oskused. Tarkus tähistab loomutäiust oskuse suhtes. Teadmiste seas on tarkus kõige põhjapanevam. Tark inimene ei tea mitte ainult lähtealusest välja tulevat, vaid jõuab ka lähtealuste suhtes tõeni. Tarkus, mõistus ja teadmine on auväärseimate teadmiste tipp. Mõistlikud inimesed on need, kes peab hästi silmas kõike, mis käib asjade enda kohta ja sellise hoolde end antaksegi. Tarkus on teadmine kui ka mõistus, mis kuulub looduses kõige tähtsama juurde. Mõistlikkus tegeleb inimlike hüvedega, inimliku küljega, mida saab kaalutleda. Hästi kaalutleva inimese sihiks on arutlusloogikast lähtuvalt parim, mis inimesel on võimalik tegutsemisel saavutada. Mõistlikkus ei puuduta ainult üldist, vaid vajalik on üksikasjade tundmine, sest ta kuulub tegevuse juure, tegevus aga seostub üksikasjadega. Seetõttu on mõned, kel pole teadmisi, tegutsemisel edukamad ja igas suhtes kogenenumad, kui need kellel on teadmised.

Homme siis Tallinnas Urho Kaleva Kekkonenis (Sadama 6/8) oleme John Stuart Milliga. Kell 21.00, lisaks veel Scansi. Tasuta suisa :)

teisipäev, Märts 10, 2009

Pseudonüümidest


Nädalavahetusel arutlesin teemal, miks kasutada pseudonüüme... vihjeks muidugi skeem, mida kasutame John Stuart Millis.


Esimene pseudonüüm sündis 2005. aastal kui andsime tollases Racingu baaris intervjuud püstolreporterile Pärnu Postimehest. Lubas vorpida mingi loo, aga kunagi seda ei ilmunudki. Igastahes küsis ta ootamatult, mis on bändimeeste nimed. Trummari perekonnanime ei teadnud meist (mina ja Märt) kumbki. Ütlesime, et ah pane Jan Stuart. Ja nii jäigi pullipärast see nimi külge, sest peale seda valmis ka koduleht, kuhu oli vaja nimed panna. Jaanuse enda käest ei saandki me küsida, sest ta ei vastanud telefonile. Hiljem selgus et sõitis nädalateks Saaremaale ja oli telefoni maha unustanud. Kusjuures trummaritel vist on telefoniga mingi teema tõesti, eriti selle vastamisega. Hiljem ongi nii olnud, et bändi on tulnud inimesed, kelle täisnime kohe ei teagi. Nii sündis praeguse trummari Erkki-Siimu nimest Erich Schmidt, sest Kalbuse nimest polnud üldse aimu. Nii saidki pseudonüümid mõnes mõttes täiesti loomulikuks osaks, sest ei jõua ju kõiki tunda ja samas et asja ühtlustada otsutasime Märdiga neid kasutama hakatagi.


Ise olin alati olnud vaimustuses pseudonüümidest, sest need annavad mõnusa mängumaa keeleliselt (pseudonüüm vihjab millelegi kindlale), kuid ka teatud anonüümsuse. Selle viimase olemasolu teadvustasin ma endale aastaid tagasi, pärast ahvivaimustuse üleminekut. Ma tundsin piinlikkust esitada luulet näiteks oma nime all, sest olin enda suhtes hästi kriitiline. Mitte et ma praegu oleks entusiastlikumalt meelestatud. Seega andsid pseudonüümid hea anonüümsuse, mille taha oma argus peita. Üleüldse tundus, et JSM võiks ollagi selline bänd, kus pole oluline inimene seal loomingus või see, kes on selle taga. Olulisele kohale asetuks looming ja bänd. Kellegil pole seda pseudonüümset staatust teistes bändides ega päris elus. See on John Stuart Mill ja meie olemegi need veidrate nimedega inimesed. Mina näiteks ei pea vajalikuks seostada end Heikona selle bändiga, see ei ole oluline. Ja ilmselt ei pea ka teistel olema, kes teab ühel päeval äkki tulemegi kapist välja... Samas on see päris meeldejäävaks elemendiks osutunud ja seepärast on seda veelgi lahedam kasutada!


Seniks rahutaks neid, kes arvavad, et pseudonüümide kasutamises ilmneb skisofreenilisust, seda pole. Täiesti tuima näoga ja ei mingit lõhenemist, Heiko on nende asjade taga ainuisikus, lihtsalt tempel mida oma tegemistele alla panen vahetub. Seda vaid sellepärast, et oleks ägedam ja üllatus, et ohoh selle taga on see inimene.


Ma tahtsin seda sama rääkida Laupäeval, aga juhtus nii, et oli monoloog :)

kolmapäev, Märts 04, 2009

Imbecile inside


Eelmise nädala aine "Sissejuhatus rahvusvahelistesse suhetesse" seminaris olin jälle sunnitud tõdema, et rumalus on omane teatud tüüpi tudengitele. Need on need hüperaktiivsed sõnavõtjad, kes igal võimalusel tahavad midagi öelda. Ja mis kõige hullem, nad ei saa aru kui õppejõud nende üle väikest viisi huumorit teeb, näiteks arutles üks tüüp selle üle, kas kristluse taust on avaldanud mingit mõju Euroopa tsivilisatsioonile. Kuidagiviisi jõudis ta selleni, et Euroopa ei ole üldsegi nii kristlik, et muidugi Hispaania ja Prantsusmaa on usklikumad, kuid laias laastus ei ole. Ja kui õppejõud küsis, et kas siis kristluse traditsioon pole mingit mõju avaldanud, arvas, et ei ole tõesti avaldanud. Siis ma suisa vihastusin ja tegin korrigeeriva sõnavõtu, kristluse mõjust Õhtumaade kujunemisel. Mille peale mingi teine aktivistist neiu üritas mulle selgeks teha, et tegelikult ikka eetika pärineb vanast Kreekast. Ma avastasin, et pealetükkivad rumalad inimesed mõjuvad mulle täiesti irriteerivalt. Ma ei suuda taluda lolle inimesi, sest ma ei jaksa fundamentaalsel tasemel eksiarvamustesse upuvate idiootidega vaielda ja midagi tõestada. Kuid samas kas just nemad seda kõige rohkem ei vaja, seda juhatust ja suunamist?


Meenub seik nädalavahetusest, kui Rockiklubis üks rõvedamat sorti naisterahvas ründas Sarah Spanksi. Niimoodi seljatagant ja õlaga. Lihtsalt kaks naisterahvast tinutasid ja üks intrigandist sõbranna otsustas teise üles kruttida ja selle tulemusena siis siuke veidrus toimuski. Ei tea kuidas inimesed, kelledest sa midagi ei tea ja teada ei taha ikka su ellu ronivad. Meenub sarnane seik kui talvel joodikust ehitusmehed arvasid, et ma viitsin nende elus osaleda ja kaasa lüüa. Ma olen muutunud seltskonna osas äärmiselt kriitiliseks, sest taaskord mingeid debiilikutest ahve ja lihtsalt parme ei viisti üldse tarbida sotsiaalses plaanis. Aga isegi kui ma hoian eemale, leiavad nad mind ja poogivad enda külge. Täiesti jälk, kasvõi siis jooksevad su mõnele tuttavale õlaga otsa ja sa pead vastama hiljem mingite jorsside küsimustele: "Miks sa ütlesid mu pruudile, et ta on kole kui öö ja võiks oma mõttetut elu mujal elada!" Kas ma hakkan talle seletama, et kasutasin tahtlikult sellist sõnastust, et ta kiiresti solvuks, minema läheks ja jätaks meid rahule?


Idiootide rünnak on keeruline küsimus igas plaanis, sest ma kipun alati käima minema kohe kui on mingeid mõttetusest ilmunud sõnavõtte, eriti teemadel, mis kuidagi lähevad mulle korda. See aga on tohutu eneseraiskamine. Mäletan, et meie klassis käis kunagi üks veidrik, kellega vaidlemine ajas mind täiesti endast välja. Esiteks oli ta rumal, tõsi tal oli mingeid teadmisi, aga üldises plaanis käitus ja oli ta nõme inimene. Temaga vaielda või jõuda mingile tulemusele arutelus oli võimatu, sest ta kastas su enda lauset vastupidisena. Ühesõnaga mõtteid ei olnud, vaid ajada mingit jama. Täiesti uskumatu labasus, aga ma rumalana ikka üritasin. Ja see ongi see, et vaidled ja arutled rumalate inimestega.... raiskad ennast kuni jõuetuna varised. Mulle meeldib, et filosoofia on tarkuse armastus, sest aastatega armastan ma tõde aina rohkem, filosoofia kohta aga ei tea...

teisipäev, Märts 03, 2009

Vot nii

Ansambel B.A.A.R volüüm 2, kusjuures olulisel kohal on selle bändi tegutsemise juures nähtamatu liige Tõna, tänu kellele see asi kuidagigi vähemalt kõlama hakkab ... seekord Tõna ei olnud, seega oli rohkem punki! Bass on lava tagant, seepärast ka jumal teab mis nööridest see rihm oli tehtud... a noh punk ju!

1. Laupäeval külastasin Allan Vainola ja Keldri kontserti, mis tekitas väga vastuolulisi tundeid. Nagu ikka vaevab laulu osa, sest see jääb ikka kuidagi halvaks, eriti kuna hääl mingis osas üldse ei kanna. Väga halb. Teisalt musikaalselt üliäge bänd, aga Rockiklubisse üldse ei sobi. Teatrikohvikus nende Ipanema kaverdajate asemele sobiks nigu rusikas silmaauku. Kahjuks aga siukestesse kohtadesse ju ei kutsuta, sest kui on leitud nišš, siis tiksutakse selles kuni otsa saab menu. Kedagi ei huvita mingid uuendused või siis Ipanema laulu ära keelamine. Huvitav, et dšäss muusikas säherdune sültjas maneer eksisteerib, ma saan aru et improvistatsiooniline interpretatsioon, aga no enamasti ei avaldu seal midagi... ja kus see omalooming ikkagi on? Üleüldse mulle tundub, et Rockiklubi on muutunud jälle jubedamaks kohaks... ei ole nii mugav ja hea.

2. Laupäeval ootab ees üle pika aja terve kollektiivi proov. Valmis on vorbitud kolm oma lugu ja üks lugu, mida hakkame the Belka tribüütplaadile salvestama. Nii et saab aga agu anda. Ja 12. märts ootame kõiki Tallinnas siis kontsertile, 13. märts aga Pärnus Video Videvikule!

3. Pühapäeva nimi oleks võinud olla: "Heiko on idealist ja tema ideaalid purunevad ikka ja jälle". Muidugi on igal inimesel omad mured, kuid ma lihtsalt mõne inimese puhul pole neid kunagi täheldanud ja siis millegi sellise teada saamine, mis käseb sul ümber hinnata kogu oma suhtumine teise inimesse, on raske. Vaatad inimest ja tajud teda oma ideaalist lähtuvalt, vat näe muretu ja rõõmus inimene, aga tegelikult varjab midagi väga suurt ja rasket. Kuigi on keeruline olukord, siis kavatsen ikkagi olemas olla ja muidugi loodame, et kõik saab korda. Optimistlik meel pääsatab alati või vähemalt lohutab raskel hetkel :)