Ma ei tea mis saab!

Kevadega kaasneb ülitundlikkus, keskkond annab tugevate tagasilöökide kaudu maksahaake pidevalt ja valusalt. Tüütud olmeprobleemid ja raskendatud elukeskkond Tartus on tegelikult surmani ära tüüdanud... kõige tipuks on kurb, sest sellel kuul olen ma seal olnud täpselt kaks päeva. Paljuski sellepärast, et kuidagi kuskil ära olla ja sellepärast, et ma peaks ju koolis ka olema. Küll aga pean üüri maksma ikka kolmeks, motivatsiooni pole, sest elukeskkonda ka pole. Mis mõtet on käia teistele segavaks faktoriks, üleüldse pole mõtet koos elada inimestel, kes omavahel nii ei sobi, et neil mugav on. Aga pole mul enam midagi öelda, ühesõnaga kui trumm on läinud, mingu pulgad ka. Saab üks pask kaelast ära ja kuigi mõni usub, et inimese elu on kannatus, siis mingite oma inimestega sellist bisnesit ma enam kunagi ilma lepingute ja muude asjadeta tegema ei hakka. Ja üleüldse peaks vist rohkem valima, kellega mis asju ajada. Praeguse seisuga on seal rohkem negatiivseid emotsioone kokku kogunenud kui elamislusti. Ja ongi motivatsioon paljude asjade sooritamiseks läinud... nüüd aga ei teagi, milles see asi on. Kas selles, et olen ise ülitundlik või tõesti nussib elu lihtsalt igas plaanis näkku. Kõik kokku on tekitanud minus paraja kaose, mis tipnes sellega, et ma ka see nädal Tartusse kooli ei läinud. Ma ei tea mis saab!

Jälle tõeline pärl muusikamaailmast

1. Darion Malakian ja John Dolmayan, keda vast teadjamad muusikahuvilised tuvastavad ka System of a Downi ridadest. Kitarrist Malakiani on muidugi keeruline ära tunda tema uues autluukis. Eniveis eelmisel aastal 28. märtsil väljastati Scars on Broadway nime all antud duo plaat. Kahjuks kogu üldise melu seas unustasin ma selle projekti ära, tõsi SOADi laulja sooloalbum teenis ju märksa suuremat tähelepanu. Mis tõsiküll mind jättis külmaks. Kuigi ega tal midagi viga olnud. Kuna aga mulle Hypnotize ja Mezmerize SOADi viimase hingetõmbena väga meeldisid ja absoluutselt ei seganud mind laulja osa üle võtnud kitarrist Malakian, siis käivitasin plaati suure õhinaga. Ja uskumatu, see oleks nagu kolmas plaa SOADi viimaste albumite tsüklist. Nagu tõesti väga hea, kordades parem kui Serj Tankiani sooloplaat. Muusikaline osa on muidugi traditsiooniline küte, kuid positiivsed on väikesed vahvad soolojupid ja see käekiri ikkagi, mida ta kasutab oma sõnades. Kui Tankiani sõnad ehk olid metafoorsed ja tõsine tulistamine, siis kalambuur tuleb Malakianil ägedalt välja... kerge sotsiaalirooonia ja matharfackeritamine on tema puhul väga väljapeetult hea. Ühesõnaga peale Static Xi albumit selle aasta avastus number kaks. Ülivinge ja soovitan kõigile.

2. Kuulake ka The Belka esimest tutvustavat lugu "Orjapõlvlane" SIIT. See on ka tõesti hea!

3. Homme kell 22 oleme siis JSMiga Tammsaare pargis telgis :) Tulge kaema!

Meelevaldsuse tipp!

Kirjutasin valmis sellise pressiteate ja saatsin eile laiali:

Autoriõhtul astuvad üles Jaan Sööt ja Jaan Pehk

Klubi-kohvikus IN toimub 24. aprillil järjekordne Autoriõhtu, kus seekord astuvad üles Jaan Sööt ja Jaan Pehk.

Jaan Sööt on Eesti üks hinnatumaid kitarriste, kes publiku südameid võitnud erinevates kooslustes. Neist tuntuimad on Jäääär, Jääboiler ja Lindpriid. Lisaks on Sööt üles astunud ka Pantokraatori, L´Dorado, Tulli Lum, Helena Vanje ja Radio Maria ridades, ning ta on kirjutanud muusikat teatrietendustele. Jaan Söödi akustiline kava pakub meeldiva elamuse kõigile, kes soovivad kuulda meditatiivselt mõjuvaid häid laule, kus põimuvad suurepärane kitarrimäng ja väga head sõnad.

Jaan Pehk on Eesti muusikaelu üks kurioossemaid artiste, kes lisaks sellele on ka luuletaja. Pehki muusikaline karjäär on kirju – ta on osalenud kunagises menubändis Claire´s Birthday, millest hiljem sai Ruffus. Lisaks teatakse teda veel ansamblitest Eliit ja Koer. Märksa koloriitsemad on Pehki enda loominguga tihedamalt seotud projektid Köök ja Orelipoiss, mille humoorikas looming on vallutanud paljude kuulajate südamed. Jaan Pehki akustiline kava pakub koomilist minimalismi, mille puhul on kindel, et tõsiseks ei suuda jääda keegi.

Autoriõhtu on klubi-kohvik IN´is toimuv sariüritus, seekordne kontsert on järjekorras teine. Väga menukal avaüritusel astusid üles Ivo Orav ja Allan Vainola. Ürituse mõte on pakkuda kuulajatele vahetus õhkkonnas erilist muusikakogemust koos autorite ja nende loominguga. Autoriõhtu on mõeldud muusikahuvilistele igas vanuses. Lisaks õdusale miljööle on kohapeal avatud ka väga soodsate hindadega kohvik. Klubi-kohviku uksed avatakse 24. aprillil kell 20 ja pilet maksab 50 krooni.

Heiko Leesment
Autoriõhtu üritustesarja korraldaja

Pildil olev Pärnu Kommunisi ajakirjanik vorpis sellest sellise jama... okei lisas mõned ülistavad detailid, aga paar olulist asja jäi kahjuks väga puudu:

1. Väga oluline asi, et mis kell, koha aadress ja pileti hind.

2. Eelmist Autoriõhtut kummitas probleem, et see on noortekeskuses, see tähendab vanema generatsiooni inimesed tundsid, et äkki on liiga noorte värk ja pelgasid tulla. Kindlasti oleks pidanud mainima, et igas vanuses inimesed on oodatud.

3. Lisaks oleks ülivajalikud olnud täpsustused üritustesarja enda kohta ja loomulikult ka INi enda kohta.

Kuradi friking hell, sest ma ei saatnud seda pressikat üldse sellele tüübile! Kurb ja pask!

Uus ärkamine!

Niisiis tulekul selline vahva üritus!

1. 23. aprillil väisame JSMiga Tallinna, kell 22 Tammsaare pargis teeme tudengipäevade raames ühe väikese ülesastumise. Täitsa tasuta. Kavas ka kaks uut lugu, üks neist The Belka tribüütplaadile minev pala "Hirm" ja siis omaloominguline "Maestro". Uuendasime ka ühe vana laulu ära - "Tavalised inimesed" kui keegi mäletab. Lisaks sellele on hea uudis, et "Meie aja kangelased" imbunud Radio Mania pleilisti, päris tore.

2. Muidu olen tohutult tegus olnud - kirjutanud pressiteateid, plakateid kujundanud, üles pannud, särke vorpinud teha jne. Ikka päris kiire aeg kui aus olla. Kevad ju ikkagi ;) Uus ärkamine!

Kevadeks lendavad ka kontrollörid tagasi tööpõllule

1. Hea põli number 40ga sõitjatel ja sõitmisel sai läbi. Täna lugesin veritseva südamega lugu sellest, et maavalitsus palkas liindele number 40 ja 57 kontrollörid, kes koos MuPo´ga hakkavad jälle pileteid konrtollima. Nimelt mahhinatsioonide käigus liinioperaatorfirmadega läksid hingusele ka selle auväärse töö tegijad. Alates 1. jaanuarist Pärnus kanda kinnitanud odavtranspordi firma Atko neid enda palgale ei võtnudki kuni siiani. Seega loksus minu teada päris mitu Sindi-Paikuse regiooni inimest ilma piletiteta ja ega ma isegi selle perioodi jooksul kordagi piletit ostnud, kui aus olla. Paar kuud tagasi oli Pärnu Postimehes kuulutus, et otsitakse kontrollöre, muide tööleasumise ühek tingimuseks oli kõrghariduse olemasolu. Mis iseenesest on positiivne, sest kunagist Ma(a)rika taolist poolsõgedat kontrollöri küll enam bussides näha ei tahaks. Sest ega selle 10 kroonise pileti puudumine saa aluseks olla ühistranspordi kasutajale füüsiliste piinade tekitamiseks. Nüüd siis peangi jääma truuks jalgrattale ja juhu auto otsadele, sest kõrghariduse kontrollärile oleks piinlik mingit jama ajada.

2. Aru Tomm käis seoses ägenenud teemaga, et viina poed on Pärnus tule all välja huvitava mõttearenduse. Huvitav kui töötuskindlustuse rahad otsa saavad ja 100 000 töötut jõulude ajal abitult kibestumist tunnevad, kas siis tõesti saab rahvas, et nüüd on aeg revolutsiooniks. Tõesti, kui juba praegu viitsitakse mõne pudeli viina pärast poode rüüstata, siis kaugel on aeg kui nälgas, pohmellis ja elus pettunud töötute armee suuremaid sigadusi hakkab tegema. Ilmselt olukorra halvenedes hakkab nalja saama, mis tõsi küll ei pruugi just eriti tervislik ja ohutu huumor olla. Tuleb jätkata ümberorjenteerumist veidratele teenimisvõimalustele, muidugi nõuab see teatavat teistsugust mõtlemist, mida trelli käsitsedes vaja ei lähe. Ja ikka vist on lihtsam kapitalistlikule viinakaupluste maffiale anda löök otse kubemesse. Ja ärgem unustagem, et need samade põrsaste lettidelt korjati just kokku salaalkoholi, mida teatavasti tehakse kvaliteetalkoholi jääkidest. Mida omakorda on vahepeal muudetud sinisevärviliseks aknapesuvedelikuks ja sealt omakorda tagasi viinaks. Või no kui palju seda viinaks sel juhul saab nimetada.

3. Undergroundi üritus oli tõeline kordaminek, palju inimesi ja pidu hommikuni. Kahju vaid, et vanad head sõbrad ei leidnud mahti korra üle tänava astuda. Pigem kössitavad ikka samas skeemis Pärnakuuest-Bravosse-Espressosse. Aga noh ega ei saa inimestele ette heita, kui neile meeldib. Lihtsalt oleks vahva ka selliseid inimesi võõrustada tiba teistel üritustel ja teistes kohtades. Või on huvid ja seltskondlikkuse tase niivõrd erinevad, kurat seda teab...

4. Mis saab aprillinaljast Tartus. Tahaks kooli ja kuskil elada :(

Täna siis kõik peole!

1. Ausalt ma ei saa aru, mis asi on "õujee me rockime teie ajud välja" skeemiga promo tegemine. Üks selline veider kooslus on a-kategooriana end defineeriv kratimetali HND. Ma ei saa aru, kust tuleb see a-kategooria kui isegi Eesti mastaabis ei ole bänd kõigile teada ja praktiliselt ühegi hitita (suuremas plaanis). Nüüd tungib turule juba uus veidrus Revolver, eks lugege SIIT. Ma eeldan, et enne sellise karmi rokkari juttu ja rõhumist kui rockid me oleme tuleks ka mingi muusika... kahjuks ei saa mina sellisest rockist aru. Kui Eesti mikroskoopilises muusikamaailmas on kõigi siht saada a-kategooriaks, siis seda enam on äge, et Static-X defineerib end ikka veel underground bändina. Mulle tundub kuidagi loogilisena, et muusikaline edu loob mu identiteedi (ehk mis kategooria bänd ma olen), mitte vastupidi. Minu jaoks jäävad need "sinu ajusid välja nikkuvalt rajud rock´n´roll" pundid täitsa segaseks... imelikud haibinipid ja sisutus. Eks igaüks valib meist oma tee ja kui uskuda, et mu musa nikub ajud välja - siis äkki nikub ka. Kaks võimalust, kas oled "the Secretit" palju vaadanud või siis tegeled suuremat sorti enesepettusest kantud egomasturbatsiooniga. A no tõdegem ausalt meie rahvahulga kohta saabki olla vaid üks lahe Tanel Padar - eestile on kombeks üks Sun korraga.

2. Olen esimesed kaks tihedamat rattatuuri juba teinud. Istmik on haaratud lihasvalust... noh rattaga pole ju üle poole aasta sõitnud. Aga hea on sõita, panna mp3 mängija pähe tiksuma ja sõita, siuke vahva tunne nagu teises maailmas oleks. Jah truu suksu aastast 1962 on tõesti hea...

3. Täna siis olen alguses DJ ja pärast VJ (plakat eilses postituses), algul koos Belkaga ja pärast koos Chasper Kazparovichiga. Tuleb hea pidu nii et ootame Teid kõiki, väike väljavõte pleilistist (järjekord on meelevaldne, mitte õhtune):
Nirvana – rape me 2:50
Pain – Shut Your Mouth 3:13
Propeller – Punker 3:54
Singer Vinger – Jumalaga Puberteet 2:51
Static X – The Only 2:51
Tuberkuloited – Meister ja Margarita 3:29
Vanemõde – Elu armastan sind 3:20
Vennaskond – Insener Garini Hüperboloid 4:21
The Belka – Mehega II Planeedilt 3:53
The Belka – 12 kuud 3:56
The Clash – Should I stay of should I go 3:08
Dead Next Door – Sense of place 3:26
Mai Skizo – Langen taas 3:48
Tommyboy – Papa anna andeks 3:49
Audru jõelaevanduse punt – Castor fiber 3:22
JSM – Meie aja kangelased 3:28
JSM – Steriilne särk, revolverkülmad prillid 3:14
Pil – Rise 6:05
Sparks – Aeroflot 4:28
Sex Pistols – Anarchy in the UK 3:31
Blondie – One way or another 3:36
Guns N Roses – Paradise city 4:32
Kurjam – Mees sa ei tea kui kiiresti ma löön 2:46
Psychoterror – Sügis 86 1:06
Rob Zombie – Dragula 3:42
Kosmikud - Kuidas tuli pimedus mu tuppa 4:15
Mike Post - A-team theme song 3:14
Kulo - Mandakad 4:40
Alice In Chains - Would? 3:27
UK Subs - Warhead 3:03
Blondie - One way or another 3:36
Metro Luminal - Isa tuli koju 4:10
Rage Against the Machine - Sleep now in the fire 3:25
Pain - Shut Your Mouth 3:13
Kino - Svezda po imeni solntse 5:06
... rohkem ei viitsigi kirjutada :)

Kevad on saabunud!

Selline üritus siis reedel, alles hiljem on osad inimesed pead vangutanud, sest on suur püha. Aga ega ma ju teadnud, kui meile seda pakuti...

1. Minu esimese aprilli nali oli hea, korteriomanik kolis Tartus sisse tagasi. Nali oligi nali, sest nalja ei olnud ja kuidagi teisiti seda nõmedat olukorda võtta ei saagi. Kui keegi nüüd küsib, mis saab, siis ma ei tea. Mitte millestki ei tea, ilmselgelt ei saa me seal kolmekesi elada.

2. Sain endale uue ratta, see tähendab veel vanema kui eelmised. Sedakorda siis populaarsete cruiserite kummilaiusega/suurusega Rootsi armee Monark. Otse 40´ndatest. Kusjuures kõige lahedam oli see, et sellel oli ka pump olemas. Suured tänud Savile, kelle jaoks see keldris tüütuks üleliigseks pagasiks oli muutunud. Kuna tagumine ratas oli puudu, siis viimases hädas otsustasin otsida tuttavaid endisest Pärnu pataljonist. Nii siis saingi Ivo kaudu ühendusse sealse peakokaga. Noh alguses tundus ehk kohatu variant asjade ajamiseks, kuid hiljem selgus et ehk parim variant. Selgus, et rattad sealt garaažist kus mina neid tõin, olid vanarauda saadetud... aga vot õnneks üks vanakooli luksepp oli endale kõrvale juppe pannud veel enne. Ja nii saab ehk minugi pensionär uuesti elule äratatud. Ma arvasin lihtsalt, et päris kõvad ülemused oleks tähtsalt teatanud, et kõik on vanarauas ja olekski asi tahe olnud.

3. Static-X tuleb Rabarockile, aga ma vist ikka piletit ei osta. Lähen aia taha kuulama nigu Misfitsigi käisin. Static-X´i DVD oli ka väga vinge.

4. Hea küll ma tagasi ratast parandama, nägu hakkab juba pruuniks tõmbuma. Esimene pargiõlu on ka tehtud!