Kolm inimtüüpi, mis mõtteainet pakuvad...

1. Andsime JSMiga 65 kontserti Antslas, Lindalevi festivalil... muide totaka nime antoloogia võiks peituda selles, et festival toimus esimest korda 89´aastal kui üsna pop väljend oli levimuusika. Selle termini autor oli vist Valter Ojakäär, kui ma õigesti mäletan. Meid pandi esinema üliveidrale ajale, peale peaesinejat. Alustagem sellest, et peaaesineja Kolumbus Kris oli suht jommis, noh seda ikka juhtub. Peale läksid nad 20 mintsa hiljem peale lasid nad oma ajast 15 mintsa ka kohe üle. Siis sai alles läbi esimene osa, lasid ennast tagasi plaksutada. Pidime laval olema 00.30, aga kell oli juba 00.55. Ja läks edasi üks igavene "Erilise kaabaka" lugu. Tegid siis jälle kaks laulu ja siis ronisid lavalt maha ja jäid ootele. Ma polnud kade poiss, astusin neist mööda ja seega sõna otses mõtte puksisin tüübid lavalt maha. Nüüd purjutanud vanahärrad reageerisid: "Oi, me peame siis enda asjad eest ära võtma!" Väga hea, asi hakkas arenema. Trummar neil aga on Radio Mania mingi mees ja see tundis meid ära. Tõsi küll nimepidi ja kutsus Maniasse rääkima endast kui meil midagi jälle tuleb. Laiv oli hea, tegime küll 4kesi (teine kitarrist Helena on Soomes tööl), aga suutsin ilmselt auga asjast välja tulla. Avastasin et teise kitarristiga mängimine on ikka nii hea ja lihtne, nüüd pidin kordades täpsemalt ja mitmekülgsemalt mängima. Aga sain vist hakkama. Üritus ise oli täielik läbikukkumine, seda tõdesid ka piletimüüjad. Õnneks olime endale pesa teinud Antslasse järve äärde sauna, see kompenseeris kogu selle Lindalevi puudujäägi.

2. Inimesed on ikka nii erinevad. Avastasin jälle. Kui ma lähen kuskile ööseks, siis ma alati uurin kuidas ma seal magada saan. Kuna ma eriline ööläbi tiksumiste fänn ei ole, siis alati tahan teada. Ja igaks juhuks on alati magamiskott kaasas. Samas suudavad kohale tulla kaks inimest 180 kilomeetrit eemale kodust kaks kätt taskus ilma varasema küsimiseta, kus ja kuidas saab ööbida. See on nagu täiesti fenomenaalne, sama fenomenaalne on ka see kui lähed teed ühe tüübi eest tööd ja palud tal jääda koristama, aga ta ei liiguta lillegi. Rääkimata igasugustest teistest tüüpidest... ma üritan aru saada, kas tegemist on suutmatusega maailma ja reaalsust tabada või siis hariliku rumalusega. Muidugi pakkus mõtteainet viimane vestlus mr Cool´iga. Okei inimene võib ju jommispeaga muutuda tõeliseks ahviks, aga tegelikkuses on reaalsustaju olemas. Sest paljud teised on ahvid 24/7, kasutades ümbritsevat ja ümbritsevaid ära enda huvides. Skeem, kus alati otsitakse kuidas tasuta midagi kuskilt saab toidab vaid seda, et säästetakse viimaseid kroone tina paneku jaoks. Kusjuures sellejuures võetakse kasvõi võlgu, sest joomata ei saa jääda. Samas jäävad asjad maksmata... isegi kui raha pole, siis teatakse, et kellegi kulul ikka saab. Muidugi juhtub, et aeg ajalt raha ei ole, aga pidevalt sama skeemi läbi elades on tegemist imbetsillusega. Lihtsalt teatud inimtüüp ei märka enda ümber, et kõik mis tuleb tasuta, tuleb kellegi või millegi arvelt. Ollakse harjunud kasutama, kuid mitte midagi ise andma. Selle peale ei suudeta isegi mitte mõelda.

3. Peale selle on ka kolmas inimtüüp olemas, kes mulle viimasel ajal mõtlemisainet pakkunud on. Ma arvan, et olen üle kahe kuu nüüd vait olnud ja lasknud asjadel liikuda sellises suunas nagu nad ise peaksid minema. Aga ikkagi sattun ma mingisse keerisesse, mille põhjustab 75 kroonine pilet, ükskõik kui rahulik ja eemalolev ma ka olla ei püüa kaasatakse mind täiesti mõttetusse intriigi, mille keskmes pilet, seda enda käes hoidev inimene ja selle omastamisele lootvad inimesed. Ma ei saagi aru, miks osade inimeste puhul tulevad minuga suheldes ilmsiks vaid negatiivsed küljed... need ei avaldu näiteks paljudele teistele. Peale on sellesse eemalolevasse vaikimisesse kaasatud nii palju võõraid, kes kõik omavad enda arvates adekvaatset informatsiooni, mis on selle taga ja miks. Ja samas on mingi osa võõraid, kes sellele mõttetult kaasa elavad ja vaikiva eemaloleku lõpetamist soovitavad. See asi on märksa keerulisem ja põhjused sellele olukorrale on rohkemate osapooltega kui aru saadakse, kahjuks mõistan seda vist ainult mina....

...

Mu elus pole vist varem nii segamini kõik olnud... raske on aru saada, mis ja kes on prioriteetsed ja mille... kelle järgi üldse tuleb oma elu seada. Mis üldse on oluline, mis üldse peab saama ja mis teha. Just selliste sügavamate valikute ees tajun inimlikku nõrkust ja sattun segadusse. Võib naeratada malbelt, aga sisemuses toimuva füüsiline formuleerimine on piisavalt keeruline. Lihtsam ongi malbelt naeratada ja üritada olukorda tuua rahulikku joont... nii palju on küsimusi, mida ei oska küsida ja millele vastuste andmine seda keerulisem, et ei saagi aru, mida küsida tahaks. Elu keerulisusega hakkama saades saame muidugi jälle paremateks ja tugevamateks inimesteks, kuid mis on õige...

Minu nime laiendiks on ehk liiga kaua vihatud olnud...

Argipäeva träna-DJ genealoogia

Eile käisime Märdi ja Kaspariga DJ-deks - lihtsast töö-otsast kujunes tõeline väljakutse, millest õnneks peaaegu aumeestena välja tulime. Nimelt oli tegemist kellegi võsukese 18. aast sünnipäevaga, kuhu kogunenud Bravo-muusikavaliku fänne. See on aga muusika millest me ju midagi ei tea, ei artiste ega laulunimesid. Lasime Märdil tõmmata 2007-2009 kõvemad hitid, eks natuke tuli kombata ja interneti abiga saime käima asja. Tõmbasime soovilugusid ja värskeid hitte pidevalt juurde. Nii said algselt alkohovabal peol olevad, aga siiski nurga taga täisimenud, noored tantsulkat teha. Nii me kolmekesi seal puldis olime ja vaikselt tiksusime kella 6st 11sse. Omakeskis saigi selgeks, et nüüd siis oleme argipäeva träna-DJ-d ka ja pms võiksimegi juba siukest harilikku läbudiskot tegema hakata. Samas hakkasin juurdlema, kuidas need arengud on meid sellistesse kohtadesse viinud ja selliseid asju tegema...

Kõik algab kui talvevaheaeg lõppeb õppeaastal 2004/2005

Lugu algab 2005. aasta külmas Pärnus kõrtsis Objekt (mingi number, mis ei meenu), kus me juba mitmendat päeva õlletasime Märdiga. On jaanuar, talvevaheaja viimased päevad. Saatuslik dialoog kõlas järgmiselt (M on Märt ja H olen mina):

H: "Peaks joomisele vahelduseks midagi normaalset tegema."

M (ükskõikselt): "Näiteks mida?"

H: "Ma ei tea, midagi asjalikku, et poleks põhjust tina panna mõttetult."

M: (täiesti veendunult, aga väga purjus olekus) "Saad aru siin Pärnus polegi midagi teha!"

H (vestluspartneri ilmselgest "optmismist" ajendatuna): "Tõesti ega teatud inimtüüpidel (vihjega oma vestluspartnerile) ei ole siin midagi teha. Me võiks näiteks bändi teha. Ma võiks mängida kõiki instrumente, seega peaks otsima mingeid teisi tüüpe, kes mängiksid."

M: (mõmiseb ja läidab sigareti. Siis võis veel suitsetada siseruumides)

H: (ilmselgelt leilis ja ägedalt žestikuleerides) "Teeks siukse vinge bänd, et enda lugusid polegi. Ainult mingid suva lood, teeks punk võtmesse. Sa vist peaksid laulma, sa ei oska midagi muud teha..."

M: (kerge solvumine, toibub kiiresti, hakkab midagi ütlema...)

H: (sõidab kiirelt jutuga sisse...) "... ja siis et katsume järgmisel nädalal tegema hakata!"

Nädala pärast kogunesid juba ühte Sütevaka klassiruumi Pärnu KEKi trummide taha mina, koolilt laenatud mikrofoni ja aktiivkõlariga Märt, kitarristist pinginaaber Ergo ja bassist Volk. Algas bänd millel nime polnud, vähemalt teiste arvates, minu jaoks oli bändil ammu nimi: KARL MARX! Hiljem siiski mass surus John Stuart Milli nimeks, sellega leppimine võttis tõsiselt kaua.

Kohtumine tundmatu(te)ga

Pärast miniatuurset (kahe kontsertist) korraldaja pakrotiga lõppenud mini-tuuri, hunnikut liikmete vahetust, mõningaid proove ja kontserte, olime täitsa rivis ka 2006. aastal. Kontsertitel hakkasid meile ligi tikkuma (päris elus ka, tänaval, tööl, kodus õnneks mitte) mingid andnud JSMi fännid. Kui keegi loodab et piltilusad tüdrukud, siis ei. Tegemist oli kahe harisoengut kandva noormehega. Meeliülendav, sai autogramme anda, aga muidu muidugi suhteliselt mõttetu. Või siis ka mitte?

Asjalood arenesid nii, et me saime nendega isegi kuidagi lähemalt tuttavaks. Kaks muretut tolkamit Toomas ja Kaspar. Mõlemad kentsaka nahavärviga ja pidevalt purjus. Igatahes parajad tüübid, kellega koos võiks mingit pulli teha. Esimene pull saigi olema projekt luua Toomasele bänd!

Lugu sellest kuidas Toomasele bändi luues sai bändi hoopis Kaspar

Kuna ma olin alati tahtnud teha punk bändi (mitte sellist nagu JSMist oli tolleks ajaks arenenud), siis tundus geniaalne harjaga tüüpidest alustada... nii sündis ideetasandil Tom and the PUNX. Aga seoses Toomase tundliku natuuriga kujunes nii, et 2006. aastal oli reaalselt olemas hoopis Chasper Kazparovich and the Deltahead. Mis oli hoopis naljakam kui idee Tomi kasutamisest frontmänina.

Eniveis oli Kaspar suhteliselt mõttetu jorss, sest pilli ta mängida ei osanud ja muusikast teadis ka ainult nii palju kui J.M.K.E. talle pärandanud oli. Niisiis tundus sellise tüübi nimelise bändi tegemine topelt naljakas, eriti kuna ta reaalselt ka laval töllas koos juhtmeta elektrikitarriga. Ja nii sai siis Kaspari nime all tehtud tõelist huumorit, mille tipp-hetk oli SL Õhtulehes ja Pärnu Postimehes ilmunud artiklid.

Kuidas lahendati olukord, et Kaspar saaks kontsertitele tasuta sisse

Muud lahendust leidmata, otsustasime asju filmima hakata. Kaspar, alustas siis ürgse ja veidike katkise kaameraga oma filmimehe karjääri. Seda olude sunnil, et üritustele sisse saada :) Sügiseks 2007 andis hetk varem videondusest muffigi teadev Kaspar välja DVD. Mis küll vahepeal isegi töötas. Igal juhul ei saanud Kaspari legendaarseks tegemise projekt siinkohal otsa, lõime talle Chasper Kazparovich Pictures´i. Tõelise filmikompanii, mis tõsiküll mingil hetkel ka vastava invetntaari sai. Nii said meist siis videomehed. Eile kontakteerus meiega muide poksiklubi Everlast, tahavad midagi filmida...

Kuidas elavdada muidu äkki kuivaks jäävat sünnipäeva ehk meist saavad VJ´d

Pärast seda kui Adoline´i sünnipäeva (2008. sügis) elavdamiseks midagi muud paremat pähe ei tulnud kui teha retro hõnguline video-disko siis hakkasimegi videosid alla laadima. Sobis hästi ideega, et meil on videokompanii ja siis teeme videodiskot ka. Tõsi, esimene katsetus VJ rollis lõpes fiaskoga, kuna tehnika meie üritust kuidagi toetada ei tahtnud. Aga meie optimism ei tahtnud kuidagi raugeda.

Paar nädalat pärast sünnipäeva (eba)õnnestumist VJ-dena, leiab Rockiklubis Aadu Sitapeaga (AS) aset järgnev dialoog:

AS (monotoonselt ja R-i põristades): "Albert, kas sa tuleksid plaate mängima mingil reedel, näiteks (siis ta ütles kuupäeva mida ma ei mäleta)?"

H: "Jaa võiks küll... a kuule, kas me videodiskot ei võiks teha koos Kaspariga?"

AS: "Vabalt!"

Ja nii sündis Video Videviku programm, kus rock videosid mängisid külmas Mai keskuse keldris VJ´d Albert Marginal ja Chasper Kazparovich. Kuniks...

Ei löö ta risti ette kui rahvas tahab diskot saada ehk kuidas me murrame ühest keldrist teise...

Lass (mitte Liis) tegi Belkale pakkumise teha diskot, bäkkappiks kutsub ta kaasa ka meid... juhtub hoopis nii, et ka mina alustan DJ´na koos Belkaga ja Kaspar lõpetab õhtu ise videodega. On 2009. aasta kevad. Rahvas on üritusest sillas, korraldaja Lass paneb meie arvelt taskusse kena kopika. Mõnust oigab ka Pool Kaheksa kassaaparaat. Üritus kujuneb tõesti menukaks... ja kõik on sillas. Meie ilmselt kõige rohkem. Nii said meist diskorid.

Vabandust, aga kõlaritest ei tule heli... ehk kuidas me pääseme keldrist teisele korrusele ja päris ööklubisse...

Kuuldused meie peo menukusest levisid üle Pärnu ja nii kontakteerus taakord Belkaga reinkarnatsiooni kuuri läbiv ööklubi Pesa, kes soovis ükspuha mis vahenditega end käima tõmmata. Omal riisikol palusid nad meil teha disko... ja nii ta sündiski! Esimene Rock is a DJ üritus. Kuna tehnika oli esimest korda päris reaalne ööklubi tehnika, siis me ei suutnud seal midagi käima saada, õnneks tänu heade inimeste õpetustele sai taaskord menukas pidu maha peetud.

Aja möödudes paluti aga mind DJ´ks mingile erapeole. Nagu eelnevatest ülesloetletud sündmustest näha, siis Heiko risti millegi ees ette ei löö ja nii suutsime ka teha Bravo analoogpeo täitsa lõdva randmega...

Elu on ikka veider... ma ei tea, kas teised on mõelnud, et me teeme veidraid asju ja need on sündinud veidrate kokkujuhtumiste tulemusena...

Viimase aja meelteerutajad

1. Suve mänguks on kujunenud Hiina kabe, mis täiesti uskumatute modifikatsioonidega püsib peaigapäevases tegevusmenüüs. Kusjuures Hiina kabel pole vähimatki pistmist ei Hiina ega kabega, mäng leiutati 1893. aastal Saksamaal ja oli tollase populaarse mängu Hamsa tähe-kujuline versioon. Hamsa oli Ameerikast pärit populaarne mäng, mida eristas tähe-kujulisest siis neljakandiline mängulaud. Ameerikas hakati aga uuele tähe-kujulisele mängule müügistrateergia mõttes külge pookima Hiina päritolu. Nii sündiski Hiina kabe, mis pole ei kabe ega Hiinast pärit.




2. Lugesin läbi uue Trubetsky raamatu "Eesti Punk", esimese Eesti pungi entsüklopeedia läbilugemisele kulus viis tundi. Et aga kõik ausalt ära rääkida, siis raamat eriti hea ei olnud, tegemist oli modifitseeritud ja mõningaste täiendustega "Anarhistide" lõpus ilmunud tekstiga. Suur kuhi oli ka pilte, millest enamik ilmunud samas raamatus, Trubetsky enda luulekogus või mujal. Ei teagi kuidas kujunes sellest teosest taaskord Vennaskonna ajalugu. Kuigi autor ise justkui seletas, et raamatu puuduseks võib olla Tallinna kesksus, siis tegelikult on raamatu suurimaks puuduseks Vennaskonna kesksus... muidugi võime vaielda, millist tähtsust omab Vennaskond Eesti pungi ajaloos, kuid antud teose puhul jääb mulje nagu oleks punk keskendunud vaid muusikale, sealt edasi siis Vennaskonnale. Mis on aga väga meelevaldne tõlgitsus, samas on see alati sellise subjektiivse ajalookirjelduse autori õigus ja vaba valik, kellest sünnib keskne superstaar ja tõeline ajaloohiid. Peale selle leidus teoses ka nimevigasid ja tegelikult oli tegemist pealiskaudse ja mitte midagi ütleva teosega... kusjuures kardan, et ega seda ajalugu sellisel liikumisel väga palju saa ka olla - teadagi, et pool pungist on seisnenud alati joomises. Ainult kirkamad kriidid karbis on midagi kunagi teinud ja kuskil silma jäänud. Pool sellest ajaloost on hangunud prügikastide kõrvale, äravahetamiseni sarnasena suvalisele alkashile. Ja samas on see nii laiahaardeline liikumine olnud, et kuskile sellisesse formaati toppimine ei võimalda isegi pisukese tõe talletamist makulatuuri. Ühesõnaga raamatule 3 punkti kümnest.

Muidu elan vaikselt ja rahulikult, väikeste tuuleiilidega, mis teevad hingele haiget aga samas jahutavad ülekeevaid emotsioone. Selles kuu on kokku juba 3 DJ üritust, kus siis mängin plaate ja seega teenin ka raha. Lisaks sellele salvestasime oma esimesed mustad lindistused plaadimaterjaliga, positiivselt üllatas see, et laulud ise toimivad aga vokaal osutus praegu väga nõrgaks lüliks. Täna peame väikese koosoleku ja siis otsutame, mis edasi saab... imelik, et inimene ise ei suuda lahendusi pakkuda kui midagi halvasti on. 18. juulil esineme JSMiga Lindalevi festivalil Antslas, tegemist siis 89´aastast toimuva festivaliga (sellest ka kentsakas nimi ilmselt "levimuusika").