Mu uus sõber ehk teateid tegelikkusest

Mu uus sõber, kellega ma kvaliteetaega stuudioseinte vahel veedan. Tal on vend ka olemas, sealsamas kõrval, nende kahega koos on alanud John Stuart Milli debüütalbumi lindistamine. Kolmandat korda, aga seekord on töövõtted ja mõtted märksa konsentreeritumad. Plaadile saab 10 lugu ajavahemikust 2005-2009. 2005. aasta loost on alles vaid fragmendid, aga mainida on ikka tore suuremat ajavahemikku. Lugude muusika autor olen mina ja sõnad on kas minu või Leenu kirjutatud. Nii et seekord ei pea autorikaitses möllama ja otsima luuletajaid või nende loomingu pärijaid. Praeguse hetkega oleme sisse salvestanud bassi ja trummi. Eile tegin esimesele kolmele loole ühe kitarri sisse. Ühes loos on kaks-kolm-neli kitarri. Eilse pühendasime paljuski sellele, et leida JSMi mõttes revolutsioonilist ja progressiivset kitarrisaundi, mis muudaks meie albumi kick-assimaks kui see, mida oleme varem teinud. Laulude aranžeeringud on juba jõulisemad kui varem. Loodame pakkuda siis kõigile midagi päris uut...

Kool ja töö on endiselt teema. Töö on väga mitmekülgne, laupäeva veetsime Rakveres rock-djtamas, ´Ameerika autode hooaja lõpetamisel. Meid oli välja reklaamitud kui Eesti tuntuimad rock-dj´d. Minu siiras hämming sellise tiitli peale. Aga noh töö on töö ja tiitel on tiitel. Eile saatsime sõjaväkke Kaspari, kellega koos ma neid DJ ja VJ asju olen teinud, lisaks ka kodukaid ja videosid. Tema asendajaks saab Oscar W Black. Eks näis siis millised tulemused on meie vähemalt 9-kuulisel koostööl. Koolis on igati tore ja hariv. Hetkel midagi väga hullu ei ole. Lihtsalt on hea tunda ennast tegusana Pärnus, siin pidi see kõik ju nii võimatu olema. Pigem tundub, et Tartu parmud ise on võimatult saamatud.

271

1. Eelviimane ja sellest eelnev poliitika postitus täitsid lõpuks ometi eesmärki, blogi külastatavus tõusis taas ja mind murelikuks teinud kommentaaride vähesus leidis kaunilt leevendust. Inimesed otsivad blogist ilmselt midagi intrigeerivamat lugemist, äge on vaadata, kuidas tegelikult on aastas alati paar postitust, mis väikest viisi asja kihama panevad. See pole küll eesmärk omaette olnud, kuid sotsiaalseeksperimendina on väga kaunis jälgida. Loodetavasti ikka leidub siis teemasid, aga seniks muudest asjadest ka!

2. Rannatoolid said rannast ära toodud, viimaks sai asi läbi. Kahju vaid, et äripartneriks on alkohoolikust lupard, kes isegi huvi pole tundnud, millal veetakse ja kuidas veetakse. Aga no mis teha, elu on selline. Ja ega mina sellest õnnetumaks jää. Eniveis on hea tunne, et nüüd sai suve otsad korralikult kokku tõmmatud. Edasi siis sügisesse!

3. Hmm, viimasel ajal arvatakse, et ma olen kommunist. Päris huvitav, sest kunagi oli nii, et kui sa Liiva kandis punkar ei olnd, siis pidid räppar olema. Vahepealset ei eksisteerinud. Tänu oma uhiuuele tiitlile hakkasin esimest korda mõtlema, et milline poliitiline vaade mul siis on. Alustuseks peab ju nentima, et kunagi kuulusin Res Publica parteisse, siis nad olid paremkonservatiivid vist. Nüüd aga ei kuulu kuskile. Ei tea, kas see siis nüüd on mingi märk, et kui oled parteitu, peaksid olema kommunist... Ja siis kogu selle valimiste asjaga mõtlesin, et mul on raske parteisse astuda, sest kui ma seal olen, siis ma võiks vaateid ju jagada, aga ma peaks nendes üli sees olema. Ja samas miks väikeettevõtja peaks toetama parteid, mis tahab ettevõtetele veel karmimaid makse panna. Noh neid asju on nii palju, mis nagu ajavad segadusse ja võivad segada sul enda tahtsi tegutseda ja oma südame järgi... poliitika on kunst ja ma olen veendunud, et Vanas Kreekas usaldati see kõige targemate teha väga õigetel põhjustel. Ja minus pole ilmselgelt piisavalt palju tarkust, et olla hea valitseja. Ja üleüldse on demokraatia aluseks olev demos originaalis pööbel ja demokraatia ise üks halvimaid riigivalitsemise vorme. Mis on tõesti õige, sest ainult demokraatia toetab seda et iga keskmisest ahv võib kandideerida ja valituks osutuda. Totalitaarsuses on selles mõttes teatud tsensuur, mis vähemalt ei tooda süsteemile kahjulikke poliitikuid. Demokraatias on võimalik, et valituks osutub see, kes valitsemisega toodab kahju. Olgu süsteem milline tahes ja kord ka, peaasi, et valitseja valitseks rahva huvides ja oleks arukas.

270. postitus ehk avameelselt televisioonist

Möödunud nädal kulmineerus päris meeleolukalt, selle tulemusena olin eile terve päeva horisontaalses asendis ja puhkasin ilusasti. Vaatasin televiisorist uusi saateid ja ei saa mainimata jätta, et "alati ettearvamatu Maire Aunasete uus meeleolukas telesaade" oli täielik kõnts. No ikka jube pask, mingite LED-pulkadega vehkiv stuudiopublik ja veidrad näideldud vaheklipid, kus näitlejad ka stuudios veel edasi rollis asja seletasid. Jäi tõesti hoomamatuks kogu see meeleolu. Sellele järgnenud Vabariigi kodanikud oli naljakas, sest minu arvates nii kaua kui see saade olnud on, vastanduvad seal eestlased venelastega ja laiemas plaanis heietatakse ikka veel Pronksiööst. Sellele järgnenud Mati Talviku "Eesti aja lood - okupatsioonid" oli tasemel. Midagi pole öelda, Mati Talvik on klass omaette - "Mati Talvik on surematu mees". Seitsmeste uudiste ETV-ga ülisarnase pastelse stuudiokujunduse ja ebaleva uudisteankruga uudistemagasin tipnes küll parima osaga, kus Meie Mees ja Gräzin vaidlesid, aga uudisteankru lause klipi lõpus rikkus kõik: "Riisalu ja Gräzin on teie ees ka järgmisel nädalal oma nädalat kokkuvõtva kommentaariga, loodetavasti on neil seal siis ka teine teema." Lepime kokku, et kui pädevat kommentaari pole, siis seda ka ei ütle. Vaatasin siis veel ka Reporterit, mis muidugi oli nagu ikka. Ühtegi uudist ei mäleta. Õhtuse menüü meeleolukaim osa oli Erisaade, väga hea, et Vaino vahetus Leinatamme vastu pole mingit muutust kaasa toonud. Laul seal lõpus aga ei sobinud nendele sõnadele absoluutselt, kuidagi lahjaks jäi. Sellele järgnenud "Tuulepealne maa" kihutab viimasel ajal erilise kiirusega mööda ajatelge, kuhu kiire küsiks mina. Kergelt siuke Talviku ajaloosaate Õnne 13 võtmes kloonprojekt. Pingutatud äktsion ja jube rusuv õhkkond. Ei ole väga meeldiv vaatamine, hea on Superstaari saadet kõrvale ampsata. Kuigi miskipärast meeldis mulle vist Heidi Purga kohtlemine kohtunikuna märksa rohkem... Maarja on ikka liiga nummi, no ta hääl on juba nii malbe. Aga samas mõtted mõnikord ka tervmeelsemad. Vahepeal põikasin ka täiesti mõistetamatule Kanal 2 uudissaatele "Luurekeskus", mis osutus veel hullemaks kui Maire Aunaste sensatsiooniline meelelahutussaade. Kõige lõpuks vaatasin veel ka Aktuaalset Kaamerat ja siis oligi aeg magama jääda, sest televiisor oli nii väsitav.

Eksperimentaal pärnaka esimene postitus

Jan Stuartiga 2006 Tallinnas,enne mingit esinemist. Ta oli meie teine trummar :)

Meenutan, et neli aastat tagasi sügisel lahkusin Pärnust Tartu poole nagu terve ports muid noori, ambitsioone täis pealuu, uue elu hingamist täis rinnakorviga. Esimese aasta esimese nädala lõpuks jõudsin Maarjamõisa haiglasse, pärast seda kaks nädalat kodust ravi. Sinna vahele jäi paar mälukat, oksendamist, aia otsast alla kukkumist ja muidu barbaarset läbustamist. Kõik see muidugi tundus nii äge. Nii need aastad veeresid, pettusin esialgu tudengimentaliteedis, mis peamiselt kantud sotsiaalsest prostitutsioonist, hinge striptiisist ja jälgist teesklusest. Ei osanud ma mingil hetkel enam midagi arvata ei Zavoodi nimelisest imepubist ega Pirogovi pargis joomisest. Mingis plaanis olid need kohad ka Pärnus juba läbi tehtud. Samas vaatasin enda kõrval arenevaid teisi sütevakalasi, kelledest said Zavoodi ja Pirogovi haid. Mõni hakkas koletul kombel suitsetama, teine jooma. Ühele hakkas isegi enese meikimine meeldima. Võta sa nüüd kinni, kas siis olek surus seda kõike alla või lõi tudengikeskkond nad uueks. Küll aga tean, et isegi proovisin esimese nädalaga tõelise allakäigu trepi ära. Ju siis see kõrgem jõud ei tahtnud, et ma säärase mõttetusega tegeleksin. Ja nii kogu see jama algaski, vaikiv mitte kohanemine mentaliteedi, inimeste ja treppidega. Mäed on tõesti tüütud :) Aga see oli muidugi väike asi. Siis takkatipuks avastasin, et mul on endal maailmavaade, mis üldsegi ei ühildu sellega mida minu õppejõud esindavad. Ja siis toimus ka vaimselt mingi vabanemine, mille tagajärjel hakkas seminarides toimuv "arutelu" läbuteluks muutuma. Sisemine konflikt süvenes. Kui nüüd avanesid mul mitmed põhjused Pärnusse jääda ja mitmes plaanis ennast teostada, nii mõnigi varem lahendamata isiklik küsimus ära lahenda, ei kahelnud ma hetkekski. Nii sündis sündis projekt "Eksperimentaal pärnaka Heiko eneseteostus". Räägin siis täpsemalt!

Esimene nädal Tartus koolis möödus mul suhteliselt ebakaines olekus ja lällates. Eelmisel nädalal napsitati äkki ainult reedel, sest Sindi Rock oli nii pikk ja veniv (3 tundi hilines meie lavale minek). Nädal sai ilusasti koolis käidud ja tööd tehtud. Nii Pesa jaoks, Pesas kui ka Siidivendadele. Lisaks sellele tervisesporti tehtud. Võrdluseks Tartu ainuke sport oli vist jalgsi liikumine ühest kohast teise. Ja reaalne teenistus oli null. Elasin veel viimaseid suvel teenitud rahasid läbi. Nii et ühiskondlikus plaanis olin rohkem parasiidi kui tootja rollis. Praeguse seisuga see Jumala poolt hüljatud mõttetu provints pakub sellest vaatepunktist lähtudes märksa rohkem. Aga muidugi, kui rääkida tinapanekust, siis Pärnus pole tõesti midagi teha!

Koolipoisi elu

1. Täna siis teise koolipäeva algus. Tundub, et kui ise asjadest huvituda, siis on võimalus saada üpriski palju vajalikke teadmisi. Esimese referaadi saab valmistada teemal "Raster- ja vektorgraafika". Selles mõttes on mul hea meel, et saan natuke leevendada puudujääke ja samas täiendada alal, mis mulle kindlasti kasuks tuleb. Ahjaa, ma arendan tarkvara, kui keegi veel ei tea ja kursusel on kolm inimest keda ma tunnen ka veel. Ja vanuseliselt olen ma arvatavasti teisel kohal, aga samas pole ka kindel... mõne tõelise arvutipeeru kestast on võimatu vanust määratleda ehk siis suisa lapse kehas võib peituda keskeakriisis vaevlev virtuaalhai. Siiamaani ootan põnevusega.

2. Reedel esineme Sindi Rockil, mis saab 40, küll mitte järjest toimununa, aga asi seegi. Terve hunnik bände ja kontsert kestab vist julgelt üle 12 tunni. Õnneks saime endale aja kell 1 öösel, mis väga hull ju polegi. Siis peaks veel pidutsemise jaksu inimestes olema. Mu käest küsiti, et miks meil kõik nukrad laulud on... peab mõtlema. Äkki seepärast, et mul on sisemist kurvameelsust piisavalt palju, et see tungib välja muusika kujul. Samas tundub rõõmsameelsus muusikas alati törtsu labane, ma ei tea miks. Kurvameelsus, depressiivsus ja mingigi sügavus tunduvad käsikäes kulgevat... mitut rõõmsameelset sügavamat lugu me siis teame?

Esimene koolipäev

Ma arvan, et üks minu esimesi plakateid, disainitud Sigade revolutsiooni võtetel rühma plakatiks rivistustele. Kusjuures tänu ajastutunnetusele sain kiita, teised kasutasid oma plakatitel sümboleid, mida 86 poleks kindlasti saanud. Niisiis lihtsalt leidsin pildi...

1. Täna on üle väga pika aja ka minul esimene koolipäev. Naljakas ärev tunne on, aga samas mitte väga ärev. Sest ikkagi vana hunt, aga mulle tundub, et nüüd ma saan targaks. Ma ise vähemalt loodan. Kindel on see, et midagi sellist oli ja on mul vaja. Teoreetik Heiko, kes ei suudaks tööturul oma filosoofia haridusega küll mingit silmapaistvat elevust tekitada. Küll aga on filosoofia üks põnevamaid ja harivaimaid alasid, sellega olen ma nõus. Lihtsalt ilmselt Tartus õpetatakse vaid valitud palasid ja see valik ei ole just minu maitse. Aga no aega on mul veel ennast koguda ja see enda maitsele vastavaks teha!

2. Üks igivana käik leidis endale Helena esituses kasutust, ühed igivanad sõnad ka. Sõnad kirjutasin pärast seda kui selgus, et inimene, kes biloogiliselt lähtudes on mu isa ja keda ma kunagi kohanud pole, on ära surnud. Nii siis sündiski selline lugu, Helena esituses hakkab tekst vahvalt elama...

Ma räägin sinuga kaugelt


Ma räägin sinuga kaugelt, teiselt poolt
Siit kus puhuvad sügisesed tuuled
Ma räägin sinust kaugel, teisel pool
Suletud rääkimiseks on mu huuled

Mis leek see põletaks mind unenäos
Et ma ärgates eest võiks leida sind
Kui koidu halladega päikselises aos
Et hommikul leiaks mind eest su hing

Ma räägin sinuga kaugelt, teiselt poolt
Liiga kaugelt et sa kunagi mind kuuleks
Ma räägin sinust kaugel, teisel pool
Su nime ütlev hääl muutub siin tuuleks

Kas kellelgi võiks langeda üldse süüd
Et kunagi mu häält sa kuulda ei jõudnud
Et sinuni ei jõudnud ükski mu hüüd
Et me elus üksteist kunagi ei tundnud