Seekord sedasi...

Londonis resideeruv peamiselt eestlastest koosnev kollektiiv andis välja VENEKEELSE EP, mida saab tasuta daunlõudida SIIT. Lauljaga oli meil kevadel Pärnu Rockiklubis põnev jutuajamine Kino teemadel, et kuda võiks tänapäeval kõlada jne. Nimelt on laulja (ehk ka DND peamise looomingulise mootori) üks suuri lemmikuid Kino. Tundsin selles plaadis justkui vastust oma küsimusele, mida ma seal tõstatasin. Kino kaver sellel plaadil tundub kandvat edasi väga elavalt kinolikku emotsiooni... sünget ja kurba ilu. Minoorsuse võidukäiku. Kindlasti väärt kuulamine Kino austajatele, kuid samas ilmselt jätab sügava mulje ka neile, kes varem DND loominguga kokku ei ole puutunud.

1. Eelmise nädala emotsioonide tipp koosnes kahe päeva kokkupuutest naise kujundi ja naise kujutamisega. Ühel päeval lugesin läbi Olavi Ruitlase raamatu "Naine" ja teisel vaatasin Lars von Trieri "Antikristust". Naine muutus kahe päevaga ähvardavaks kujundiks... Trier muidugi oli ülivõimas punkt Ruitlase kontseptsioonile. Hea, et Ruitlase naine selliseks ei osutnud. Aga eniveis, mõlemad on head teosed ja kindlasti väärivad lugemist ja vaatamist. Trieri puhtalt kunstilisuse mõttes ja Ruitlast realismi mõttes. "Lollide maainimeste ühiskonna" super-vahetu kirjeldus, mille olemasolu tõestuseks võib igaüks leida sarnaseid seiku enda või siis tuttavate elust. Täna käisin kohtumisel kirjanikega, kus oli ka Ruitlane (lisaks: Pehk, Kauksi-Ülle, Triin Tasuja). Põgusalt puudutati ka "Naise" teemat, jäi segaseks see, et mis blogi ja raamatu seos on. Peaks vist uurima rohkem!

2. Ürituste mõttes jäid eelmisesse nädalasse siis loeng skinheadluse teemal, mis iseenesest oli tõeline kordaminek, kohal oli kuulajaid hinnanguliselt vanuses 15-45. Rahvast oli väikese ruumi kohta piisavalt ja tundus, et olin valinud siiski parimad aspektid kajastamiseks. Hiljem tänaval tuldi juurde ja tänati, et oli tõeliselt huvitav. Mul endal oli ka ülipõnev, sest polnud ju varem avalikke loenguid pidanud. Filmi valik oli ka ilmselt õnnestunud. Igastahes sellel neljapäeval räägin siis pungist. Peale selle 8. novembril korraldan peamiselt muusikaga seotud laadapäeva Klubi-kohvikus IN. Nii hea on tegutseda... Reedel andsime üle pika aja JSMiga ka kontserti, inimesi oli küll vähe, kuid samas parajalt - heli oli hea ja emotsioon vahetu. Paljud jäid rahule...
Laupäeval käisin kuulamas üle pika aja The Belkat, jään ikka ja jälle selle juurde, et viimane osa kontsertist, mis koosnes vanadest lauludest tõmbavad nii rahva kui bändi enda käima. Emotsioon on mängus ja see kandub edasi... esimene pool tundub nagu tahetaks teha midagi üliprofessionaalselt väljaepeetud steriilselt heakvaliteediga rockmuusikat, aga see pole vist see veri, mis voolab bändi enda soontes. Nii paistis mulle. Pühapäeval käisin Tallinnas Vennaskonna 25. juubelil. Oli huvitav, palju rahvast. Vennaskond oli teistsugune uue kõlaga - jõuline soolotrummi löök asendunud üheülbaliste trummirütmidega, mida tekitavad naiselikult glamuuursed ja kerged löögid. Crash oli nii kinni keeratud, et lööki peaaegu ei olnudki. Vahepeal lavale tulnud Rainis Kingu tõi meeldiva vahelduse, kõla ja rütmid. Kitarristid on uued ja kõlad ka, ei tea mis see nüüd oli. Hea või halb, aga kindlalt Vainola vaba. Hea et ta lavale tuli ja mõned lood ikka mängis. Ta kannab üksinda juba mänguliselt väga hästi, seda oli tunda ta esimese bändiga Ajutine Valitsus tehtud seti ajal. Päris palju jääb ikka uutel tüüpidel mänguoskuse taha kinni, neid meloodiaid ei ole võimalik rütme mitte tunnetades ja lödide sõrmedega mängida nii veenvalt kui Allan. Samas rahvas oli sillas, võta sa nüüd kinni mis toimub. Äkki ei suuda ma üle saada vanast kõlast...

Vihmuti

1. Tormavas vihmasajus vahetus võim Pärnus. Mõnitusobjektist ikooniks kujunenud kultuslinnapea rebiti meeletu ülekaaluga pukist. Edu kõigile, kes peavad seda jama, mis varem korraldatud, nüüd lahendama hakkama. Ehk lähebki kõik nüüd paremaks, võiks ju :)

2. Eelmisel nädalal valmis plaadikujundus Pärnu bändide kogumikule. See tuleb päris raju plaat, sest plaadil on 15 esitajat ja erinevalt eelmisest kogumikust on seekord kõigil kvaliteetsed stuudiolindistused. Kujunduses olin malbe ja poliitiliselt korrektne. Selline harilik kujundus, mis on korralikult vormistatud, kuid ei viita millelegi konkreetsele. Tahtsin katsetada minimalismi, aga viimasel hetkel mõtlesin ümber. Las see pigem olla midagi muud. Minu vaimustust minimalismist toidab 1978. aasta raamat "Disain". Eesti keeles ja jube vahvate piltide ja sisuga. seal on võrdluspilt, et Kirovitši traktori vaste loomariigis on ninasarvik. Igati äge! Pildid ise on juba puhas kunst!

3. Sel neljapäeval kell 19 siis toimub esimene loeng subkultuuridest, seekord teemaks skinheadid ja vaadatakse filmi "This is England". Loodetavasti tuleb siis palju inimesi, sest teema iseenenest on väga huvitav. Reedel aga ootame kõiki meie kontsertile Pesasse, kus üles astub veel ka Mai Skizo. Esitletakse siis the Belka 15. juubeli remix singleid "Minu kodu on minu kindlus" ja "Hirm". Lisaks mängime Chasper Kazparovichi asemel mu kaasVJ Oscar W. Blackiga palju grunget, Eesti muusikat, Pärnu muusikat ja The Belkat - suurel ekraanil.

4. Tormavas vihmasajus nagu igal aastal on kurvameelsusel ja väsimusel oma kindel koht. Mõtisklustel kuulates vaikuses vihma vastu akent ja akna alust plekki peksmas. Mõtlesin vägivallast ja inimeste suuruse seosest vägivallale kalduvusega. Suurus siis nii füüsiliste parameetrite kui ka vaimsete parameetrite poolest. Mõte aga läks puntrasse, sest muud mõtted ja kurvameelsus segasid vahele. Siis tuli uni magus ja sügav.

Minimalism

Vaatates seda plakatit ja analüüsides ka teisi töid avastasin, et minimalism on kuidagi hinge pugenud. Ja siis kuulasin This is Englandi sountracki, kust avastasin enda jaoks helilooja ja muusiku nimega Ludovico Einaudi, kelle kohta öeldakse ka minimalist. Nii et alanud on täielik minimalismi puhang. Mulle pakub tohutult huvi minimaalsete elementidega mängimine ja viimasel ajal vaid musta ja valge värvi kasutamine. Selle tegemise kõrvale kuulan veel minimalist Einaudit. Soovitan Teil ka kuulata Einaudit, äkki hakkab meeldima!

Viimasel ajal on palju lugeda ka saanud, oma lõppu näitab "Põrguinglite kuritegelik impeerium", raamat mis vaatab maailma suurima ja võimsama subkultuuri kuritegelikku sisemusse. Kes teadis, et paljudes maailma piirkondades on Põrguinglid domineerivaks organiseeritud kuritegevuse jõuks? Lisaks sellele loen õppematerjalina, kuidas tänapäeval muusikat turustada. Eelmisel aastal ilmunud inglise keelne raamat, päris põnev jutt, sest kõik algab sellega, et CD on minevik - iga päev visatakse ära 70 tonni CD-sid, mida ei suudeta maha müüa. Neile lisaks sirvisin veel Lauri Saatpalu laulutekstide raamatu läbi ja Raoul Kurvitza "Attitude´i", mis räägib popkultuuri arengust meil ja maailmas.

JSMi plaat on vahepeal liikunud miksimisele. Eile kuulsin paari katket ja endiselt võib tulemusega rahule jääda, nädalalõpus peaks kuulma esimest nö valmis tehtud musta materjali, eks näis mis ja kuidas siin on. Aga mulle meeldib, et saund on jõuline ja elav, EP peal oli nagu nii kuivaks ja kokku keeratud. Samas "Meie aja kangelased" oli juba pool sammu sinna, mida näen tulemusena nüüd. Lisaks sellele on viimasel ajal ilmunud ka mõned esinemisepakkumised: 23. oktoobril Pärnus Pesas, koos Mai Skizoga. 14. novembril Tartus Rock n´ Roll Heavenis ja mingi jutt on ka detsembri algusest Tapperis.

Mis siis vahepeal korda saadetud on...

Järva-Jaani vanade autode muuseumis lapsepõlve lemmiku Ikarusi liinibussi roolis.

Vahepeal oleme olnud väga tegusad. Kes veel ei tea, siis JSMiga saime valmis esimese lavastusliku muusikavideo. Ilmselt esimese Eesti bändina tegime sellele ka kodulehe, sest taustaga toimib video paremini. Niisiis video leiate SIIT. Seal näete ka, kuidas video valmis. Muidugi saab seda kaeda ka Youtube´ist . Video oli meile Kazparovichiga esimene lavastuslik katsetus ja selle tegemisega õppisin ikka päris palju juurde. Tänud kõigile, kes meid erinevate tehniliste vahenditega aitasid.

Lisaks sellele lõppes eile meie debüüt-albumi sissemängimine stuudios. 7 päevaga salvestasime kõik lood ja mõnest asjast koguni 50. versiooni. Iga päev oli pingutus kuni nõrkemiseni, sest asja süvenenult ja hingega tehes, kaob energia suisa mühinaga. Kõik vist kasvasid rohkem või vähem stuudios. Kõige suurema vati said kitarrid ja vokaalid muidugi. Bass ja trumm said kokku 10 tunniga sisse. Valiti saunde ja laenati tehnikat juurde. Üks mõte, mis mul tekkis, oli see, et meie õnn on et me kannatasime peaaegu viis aastat enne kui hakkasime plaati tegema (eriti välja andma), sest alles nüüd koos Helena ja Märdi vokaaliga hakkasid mõned asjad tööle. Näib, et alles nüüd olime tegelikult oma loomingus küpsed vormistama plaati kui sellist. Eriti selles mõttes, et need 10 lugu, mis seal peal on, on kõik küpsed ja toimivad. Me ei pidanud asja kokku kompunnima. Selle üle olen siiralt õnnelik. Luban, et on mida oodata - päris palju üllatusi!