SEB saab Heikolt aasta klienditeenindaja auhinna

Niisiis laupäeval... ja vihjeks, et järgmisel laupäeval sama linn, sama bänd, aga teine koht - Puhas Kuld.

Aga SEB siis lahendas viimaks probleemi, mis oli mind aastaid kummitanud. ISIC kaardi vahetamine oli tobe kohustus ja tekitas pidevalt tüütut lisakoormust nii telleritele kui ka noortele, kes siis aastas korra kontorid üle uputasid. Eelmisel nädalal siis saabus meeldiv üllatus - kaart postiga. Ma rõõmustasin südamest. Aktiveerisin küll alles täna, aga tõesti parim skeem üldse kuidas muuta see iga-aastane kaardivahetus libedamaks ja kliendile mõnusamaks. Ma ei tea kuidas Swedbank majandab nüüd, sest lõpetasin selle pangaga eelmisel sügisel kõik suhted - konto ja kohustused eksisteerivad, aga ei internetipanka ega pangakaarti mul enam pole. Kuna nad suutsid mu tavakaardi lasta miinusesse, selle peale koguda intressi ja siis veel takkaotsa kaardi enda ja intrernetipanga tühistada. Päris mõnusa jama keetsid ikka kokku - selle asemel, et saata mulle meil, et kaart läks meie süül miinusesse ja teil ei ole arvel kaardihooldus tasu raha. Ei midagi, ei kõnet, meili ega midagi muud. Kuna kasutasin NPNK kaarti harva avastasin selle jama alles pool aastat hiljem - päris sitt üllatus... Sellest ajast saadik on minu pahameel Swedbanki peale vaid süvenenud. Mitmetel põhjustel. Igal juhul SEB vähemalt hakkab juba võtma inimlikke mõõtmeid - muidu pangandus on ikka nõme ja kogu süsteem vastikult keeruline ja tüütu.

Subkultuuri loeng subkultuuri enda liikmetele nende enda subkultuurist

Täna juhtus midagi, mis ilmselgelt oli väga veider. Nimelt pidasin subkultuuri loengut, välja reklaamituna põrguinglitest. Nime valisin just seepärast, et üks skandaalsemaid ja kurikuulsamaid tsiklimeeste klubisid on Hell´s Angels, aga samas Eestis kutsub lihtrahvas kõiki põrguingliteks, sellest on saanud käibefraas. Niisiis oli just selline reklaam hea provokatsioon. Asi tuleb ju huvitavaks teha.

Igal juhul siis paar minutit enne loengu algust tuli kohale üle 10 Pärnu ühe kõmulisema motoklubi esindajat. Värvides. Aga samas tavarahvast vaid ca 4. Uskumatu olukord. Enne olin loengut pidanud vaid subkultuuri välistele inimestele. Nüüd aga seisis minu ees korraga suur väljakutse - rääkida subkultuuri osalistele nendi enda subkultuurist. Täiesti reaalne segadus hetkeks, enne oli ju kõik nii lihtne olnud. Eriti raskeks teeb selle veel see, et tsiklimeeste subkultuur ei ole üldsegi nii avatud kui arvata võiks. Selle sisemine maailm, seosed kuritegevusega ja kõik muu on väga keeruline. Keerulisem kui esmapilgul võib tunduda. Olles teemaga ikka kaua tegelenud teadsin ma seda väga hästi. Tõeline väljakutse.

Huvitav oli muidugi ka see, et ma üritasin neid kaasata vestlusesse. Aga nad olid sõnaahtrad. Ootasin põnevat arutelu, aga nad pigem hoidsid end tagaplaanile ja kostsid isegi: "Me tulime ju ikkagi sinu loengut kuulama..." Tõsi, aga kes suudaks jagada midagi enamat kui subkultuuri, eriti sellise kinnise enda liikmed. Samas teadsin väga hästi, et seal peab olema taktitunne - neil on väga tugev koodeks suhtumises jne. Esimest korda tundsin seda kõike Eestis, seda mida ma olin lugenud. Seda miks nad ehmatavad ja seda psühholoogilist pilti, mida nende iseloomustamiseks kasutatakse. See oli väga veider kogemus.

Loengu käigus nad ka küsisid mu käest küsimusi, vastasin neile tõsi mahukalt, kuid loodan et huvilised jäid rahule. Rääkisime maast ja ilmast. Kõigest, miks ma neid loenguid pean, millest teemad, millest minu huvi jne. Väga veider kogemus. Aga ma arvan, et kõik läks hästi...

Elementaarne eluline füüsika: sitt kerkib pinnale!

Nelja tunni jooksul võib maailmapilt muutuda kardinaalselt, eriti kui saada enda võimusesse informatsiooni, mis tekitab sinus tunde: käisin joobununa maskipallil ja siis tõmbasin kõigil maskid eest. Nii äge tunne on, aga mida see info teeb? Seda ma veel ei tea, tundub, et kõik on teises valguses. Või siis pimeduses. Kurat seda teab. Aga inimesed, mida te nüüd ikka teete? Siin pole küsimuse all miks vaid, mis mõttes...

PS! See pole fototöötlus

Ei saagi aru, mis nüüd juhtus... korraga tabasin end tõeliselt meeletust elutempost. Vahepeal pidin isegi plaanist mõned asjad tühistama. Nii kaduski aeg sõrmede vahelt, et siia kirjutada...

1. JSMiga pidasime 75. kontserti 4-le inimesele. Päris huvitav kogemus, polnudki harjunud nii vähestele mängima. Aga saime proovida kaht uut lugu ja samas harjutamise mõttes on iga esinemine hea - tõeline lohutus. Järgmised kontsertid on 5. ja 11. detsember Viljandis. Esimesel neist toimub rockfestival Tehaserock 2009 ja teisel Punkentsefaliidi plaadiesitlus Puhas Kuld nimelises rockiklubis. 18. detsembril võib olla Haapsalus. Kindlalt aga 23. detsembril Pärnu Beach Clubis The Belka Jubedal Juubelil. Saavad teised siis 15.

2. Sügis on ikka räige aeg, pimedus ja niiskus teevad asjad raskemaks ja ebameeldivamaks kui nad tegelikult on. Õnneks olen suhteliselt lihtsalt seekord tõelisest sügis-stressist mööda libisenud. See on ikka täiesti uskumatu, kuidas pingetaluvus langeb ja samas selline sisemine koormus tõeliselt tõuseb. Sunnin ennast viimasel ajal asju tegema - kusjuures küsin selle kõrvale pidevalt - kas ja kui palju peame me endale vastumeelseid asju tegema. Keegi teab?

3. Arutluses Aru Tommiga jõudsin tõesti sügavale veidrale fenomenile, et meie põlvkond ei küsi tavaliselt "miks?". Ma nagu olen üritanud küsida, aga kõik kas jäävad vait, keeravad naljaks või siis hämavad midagi. Täpselt sama nentis ka Aru Tomm, kes samamoodi küsinud ja samad reaktsioonid vastu saanud. Päris jube, keegi ei tea mida ta tahab, miks ta midagi teeb jne. Kusjuures seoses ühiskonna arengutega pole see ilmselt ka oluline, sest me nagunii ei tea mida me teeme kolme kuu pärast. Vanasti kui infovahetus veel natukenegi mõõdukam oli, siis võisin kindel olla, et kolme kuu ja nelja päeva pärast lähen ma külla oma sõbrale Tallinnasse. Ja mu sõber ootas mind ka ja teadis seda. Kõik see meid ümbritsev on meid ikka täielikult idiootideks teinud meie endi teadmata - siniste silmaalustega msni sõltlastest noliferid juba 14. aastaselt. Ja keegi ei tea miks see nii on... uskumatu. Õnneks "The Secret" aitab kui asjad väga peesse lähevad! Miks, seda jälle ei tea!

Warhol pimeduses

Ma avastasin, et ma võiksin kirjutada Andy Warholi filosoofia. Selle vahega, et ma lihtsalt pole Andy Warhol ja mul poleks seega mõtet seda kirjutada. Igastahes lugesin selle läbi ja nagu esiteks ei olnud seal filosoofiaga midagi pistmist, samas nagu see oligi filosoofiline, et seal polnud filosoofia ega väga kõrge aruteluga pistmist. Kindel on see, et raamat on kirjutatud justkui ikkagi müügiks ja seda siis brändi nimega Andy Warhol nime alt. Huvitav oli autobiograafiline osa ja dialoogid, tegelaskujud A ja B. Raamatu koostaja käest küsiks, et miks järelsõna on oma olemuselt eessõna ja peaks ka füüsiliselt alguses paiknema, lugeja abistamiseks.... pakend oli ka halb ja pehme. Warholi puhul oleks oodanud glämmi rohkem, filosoofia puhul aga sisu!

Filmidest peab tõdema, et "Tallinn pimeduses" oli küll väga äge film, eriti turvameeste firma EEESTI TV ja nende buss, mis hiljuti pensionile jäänud ETV ülekandejaam. Hea vaatamine!

Episoodid lauluvõistluselt

Maalisime seina ükskord Maarjaga....

Käisin kuulamas/kaemas lauluvõistlust Sügisulg 2009 vanemat vanuseklassi. Alustuseks tore, et toimub, aga samas mõned asjad tundusid ikka väga häirivad, näiteks korralduslik pool. Selgete ajakavade puudumine internetis, ürituse toimumise kohas - totaalne infosulg. Asjade venimine on okei, aga teavitage rahvast. Lisaks see keset vooru toimunud paus, polnd aru saada mis toimub ja kaua. Konferentsjee peaks ikka suutma sellise asja formuleerida. Väikses õhuvabas saalis polnud istumiskohti, ilmselt peaks liikuma suuremasse saali. Publiku kellest enamiku moodustasid nihelevad tiinekad suutmatusest vaikselt kuulata ei hakka rääkimagi. Pöördugem selle juurde mida nägi laval!

Esmalt selgus peale mitmendat esinejat, et ükski noor artist ei suhelnud publikuga - ei tere ega tänu Totaalne piinlik vaikus. Ise närvis ja siis selles vaikuses värisemisega ei varjatud ka midagi. Lihtsalt sel ajal kui klaverimängija v saatebänd sättis oleks saanud laulu tutvustada või tänada aplausi eest. Mida iganes, aga ma ei tea miks õpetajad neile seda ei ütle, et rahunege maha ja võtke vabalt. Tere ja naeratus ja tänu ei ole ju midagi hullu.

Kohe alguse poole küttis tõelise tipp-hetke ainuke venekeelse repertuaariga poiss. See oli lihtsalt nii äge, Raimonds Paulsi kultuslaulud ja Rein Rannapi stiilis jõuliselt klaverit lammutav õpetajaproua. Selles oli mingi teiselt planeedilt efekt, mis kohe käima tõmbas. Saali täis tiinekaid pani, kohe et vatt da fakk pask, vene keel ökk jne. Noh päris äge ja hale. Kusjuures sellise emotsiooniga ei suutnud ükski eestlasest poisslaps enam laulda. Tiinekad aga rahunesid kohe kui pärast seda mingi suvaline R´n´b laul järgmise konveier-MTV-noore esituses valjuhäälditesse paiskus. See faking lauluvalik hakkas mingist hetkest tüütama - ma ei taha siin Helena esitust subjektiivselt aluselt kiita, vaid öelda seda, et tõesti oli värskendav teistsuguseid laule kuulda. Need olid oma olemuselt juba ebatraditsioonilised ja see nagu töötab esitamise mõttes. Soovitasin öelda ka tere ja see mõjus samuti. Samas oli see nagu kordades artistlikum lähenemine kui teistel. See oligi kaunis. Helena kahjuks küll edasi ei pääsenud, aga see polegi oluline. Oluline oli see, et ta vähemalt eristus massist ja ei olnud muusikaõpetaja poolt töödeldud pupujuku, kes ei oska a-d ega o-d öelda.

Kontserti korduvateks tipp-hetkedeks said vanakooli skeeme rakendavad üksikud artistid - nüüd on ju trendikas teha naturaalsete saateinstrumentiga v siis bändiga. Õnneks leidus aga vanakooli terve laulu sündi põhjaga valmis teinud õpetaja - see oli võimas, kidrasoolo sündil, midi trummitoksimine jne. Raju! Sellel õpetajal oli siis välja pandud kolm lauljat - enda poeg ja kaks neidu. No ma ei tea, äkki nad tõesti olid maalt, kuid need lauljad ei veennud ei hääle ega millegi muuga. Ja siis see kohutav kõrtsisüldi põhi seal taga... jube. Aga poja jaoks oli isa ikka ehitanud üles bäkilauljate komplekti - nagu kirsiks tordile olid kaks neidu topitud taha poisile. Ja siis algas juba jälle uus jube süldisaundiga laul (mille autor väidetavalt U2, ma ei usu noh, see kõlas ikka nii jubedalt või oli kavas viga). Peale laulu lõppu arenes aga midagi ootamatut, isa tõusis sünteka tagant läks poja juurde ja hakkas tal mikrofoni käest sikutama. Poeg kurvalt kalkvel silmel hoidis mikrist tugevalt kinni. Isa raputab pead ja sikutab. Ootamatult jõulise liigutusega saab ta selle oma poja käest kätte, poeg loivab lavalt minema. Rahvas on segaduses, kava järgi peaks üks laul veel tulema. "Me oleme kaks päeva palavikus olnud, seagripp möllab. Me anname siin kohal alla" Kõigil on piinlik, okei see poiss ei osanud ju normaalselt laulda aga seal ei olnud gripis asi. Isa täitumatu unistus laval vedas alt ja siis nüüd sai publik seda piinlikust ja draamat lavalt nautida. Maailm on imelik paik ja süldimehe täitumatu unistus poja näol veel uskumatum... vähemalt nii uskumatu, et tuleb üles kirjutada!

Eriline feil oli veel ka valmis põhjasid kasutanud neiu, kelle viimane 32-bitine midi fail Evanescene´i laulust ei kandnud kuidagi seda rocki välja mida ta lootis. Kvaliteet ja saund olid nii jõledad, et ma ei suutnud ta laulmist kuulata. Nagu kus selle juhendaja kõrvad olid või mida ta tegi...

Kontroll

Viimasest ajast meenuvad kaks filmi, väga hea Control, mida soovitan kõigile... ja segaste emotsioonide tulva tekitav Pangarööv. Kui esimest vaadake ise ja nautige, siis teise koha pealt peab mainima paar märksõna. Mitte midagi isiklikku, aga Mihkel Ulman ei üllata mind enam millegagi, pigem tema üleekspluateerimine muutub tüütuks... imalaks kulmineerunud Tuulepealne maa, nüüd Pangarööv ja veel mõned, ei suuda tasa teha tema ikooniliselt head poltseisarja. Pangaröövi märksõnad on võlts, imal, mõistetamatu, ebaloogiline, pingutatud. Kusjuures samas režii osa mulle mingites kohtades meeldis, siuke õige Eesti getode lugu. Aga no roadmovie nii võltsil taustal filmitud mitte sõitva autoga mõjus vastikult. Mõnes kohas kiskus see kõik nii kiiva... kusjuures kaks päeva hiljem vaatasin ETVlt Soovide puud ja tekkis küsimus, miks Eesti filmid idiootsete asjadega lõppevad. Ebareaalsete veidrate kaadritega.... mis teema sellega on... kas ei osata siis lõpetada?

Täna tahtsin kuulata... Kinod, tuhandete kilomeetrite tagust, kõike. Ainult kuulata. Täiskuu võlud ilmselt...

Homsest vanem kas ka parem?

Kaevasin üles vana lemmiku. Vürst Trubetsky ja JMKE plaadi "Rotipüüdja". Plaat ilmus aastal 2000, mul oli ta esialgu kasetti kujul. Kuna ma Vennaskonda ei kuulanud, sest see tundus öga. Siis see plaat mind Vennaskonnani viiski. Ja mulle meeldib seda plaati ikka veel kuulata. Plaadi materjal on 1986. aasta proovi tehtud lindistused + kolm eriti aeglast ja mööda pandud laivi. Aga nii vahetu, sellele kõigele vaatamata, et plaat ju ei kannata heliliselt mingit kriitikat - professionaalses mõttes. Aga no see siirus ja pauer õhkub siit kordades rohkem kui nagu paljudel tänapäevastel stuudiolindistustel. See on huvitav et uued ja head helisalvestamis võimalused on noorte ideedest üle sõitnud. Plaadist veel nii palju, et Villu kitarr Vennaskonna lauludes on sigaäge. Lugu "Mina" soolo mis hiljem Vennaskonna plaadile läks on tegelikult Villu oma. See käekiri on väga põnev ja kõvasti parema kvaliteediga kui näiteks Vennaskonna esimene plaat "Leitnant Schmidti pojad". Üht ja sama lugu võib ikka nii erinevalt mängida kaks inimest. Mõne juures lihtsalt see primitiivsus hakkab elama, teise juures mõjub maitsetu ja saamatu püüdena.

Homme saan 24 aastat vanaks. Veerand sajandit saab varsti elatud. Sünnipäeva ei pea, sest katku ajal ju ei pidutseta. Samas ei ole midagi erilist. Homsest aga olen kindlasti parem. Kvaliteetsemas vanuses!

14. novembril kutsun kõiki Tartusse John Stuart Milli kontsertile. Rock n ´Roll Heavenis siis seekord! Infot leiate www.rocknroll.ee !

Kaugus võib mõnikord lähendada kordades rohkem. Müstiline ja lummav!