Juba pikemat aega näen enda ümber täitmatut soovi tunda kedagi, viibida kellegagi ühises seltskonnas. Tegemist siis mingite jumal teab, mis kultustega - F kategooria megastaaridega, meedianarridest arvamusliidritega, superstaarisaate võitjatega või provintsi meelelahutuskuningatega. Miski veider kiiks on öelda, et ma tunnen kedagi, kes on must tuntavalt kuulsam või siis (kas või enda arvates) paikneb kuskil kõrgemal. See kõrgemal paiknemine (või siis asetamine) koos sooviga päevituda kuulsuse aupaistes paneb inimesi päris veidraid ahve tõstma laheda pooljumala staatusesse ja üleüldse tundub devalveerivat inimese enda väärikust ja väärtust. Tõestuseks, et pole sitem vend esitan ma mõned vihasemad näited, keda ma tunnen ja keda paljud tunda ei tahaks:
a) esmalt meenub mulle kohe suurte rusikatega lapsepõlve getto-kaaslane Urmas, kellest on saanud mingi koletu rets. Tegi portsu soomlasi tühjaks rusikate abil ja nüüd vist jälle vabaduses. Vahepeal ähvardas isegi mind töödelda...
b) minu lasteaiakaaslane Marek, kes tabati 14-aastaselt 16-aastast pussitamast ja röövimast. Aasta hiljem andis ta Pärnu rannas Henry Laksile peksa.
c) Mingi tüüp, kes Sindis ärandatud sibiautoga pangaautomaati seinast välja tõmmates rikkaks lootis saada. Läks kinni hoopis!
d) Prügimäel elutsenud tüüpi, kes Endla teatri ära visatud kostüümides marssis koos sõpradega oma võlglast kirvega pooleks raiuma. Mõeldud-tehtud!
e) Pärnu linna üks kultus segastest, kes nüüdseks surnud. See veider punase peaga skisofreeniline Stella.
f) Asotsiaal-punkar Pikk-Kaido, keda linnapildis pika kõhetu oleku ja nokast lekkiva odekolonni haisu järgi võib ära tunda. Tipphetk muidugi see kui tegime klassipilti kesklinna pargis ja ta mu ära tundis ja suitsu tuli küsima. Ettekäändel, et soovib mulle odekolonni pakkuda. Ma käisin 8. klassis.
g) Lapsepõlves kõrvalmajas elutsenud kunagine narkoparun, kes rääkis alati kultuslugusid, kuidas magas kirves pea all ja kõik tahtsid talle sisse sõita.
h) Diagnoositud kleptomaan ja muidu nikastunud mõistusega lapsepõlve lähikondlane, kes hiljem sai tuntuks sellega, et uputas Orissaare erikooli õppelaeva, sest soovis kirvega avada kappi. Löök läks mööda ja nii uppus 2 miljonit väärt laev. Enne seda sai ta kuulsaks ajalehepoisina, kes varastas lehed postkastidest ja kustutas aadressid ära. Vahepeal üritas üht trepikoda ka põlema panna. Enne vanglat tegi ta põksu arvutiparandamise tööd, kuni selgus, et kliendid said poole halvema sisuga arvutid parandusest tagasi.
i) A-rühmaks kutsutavaid vendasid (kõigi eesnimed algavad A-tähega), kellede elust tean, et isa ajas ema töötava mootorsaega mööda Kuldset Kodu taga. Vanim neist sai üle Eesti kuulsaks sellega, et nimetati ohtlikuimaks nooreks vangiks - nimelt ei kakelnud ta inimestega vaid sandistas nad murdes nende kondid.
j) Lapsepõlve mängukaaslane, kes oli meisterklassi varas, kes tegi absoluutselt kõik tühjaks keda võimalik. Hiljem jõudis ta Eestis tähelepanu huviorbiiti kui tema vanemad hakkasid valeraha trükkima ja ta nad otsustas üles anda. Jumal teab mis põhjustel...
Põhimõtteliselt on neid veel. Aga no need tüübid mu arust kõnekad näited kui segane ja veider võib maailm olla. Ma pean tõsiselt kaaluma, kas Sven Lõhmus mulle sellist litakat suudab pakkuda nagu need fruktid, kellest igaühest võiks ju filmi kohe vändata. Veider on selliseid inimesi tunda, aga samas iga kell parem kui hõisata rõõmust kui mõni B-kategooria su sõbra sõber on või siis said ta Facebookis sõbraks lisada. Kahvatu on mitte midagi ütlevuse helk.
Niisiis kolmapäeval juba, avab ennast hetkel jääkülm ja külmunud veetorudega Beach Club. Lava pooleldi kujundatud ja suurem pask roogitud... varsti läheb peoks!
