Nii ta on

1. Ma nüüd küll ei saa aru, kas see on minu viga või olen ma lihtsalt nii mandunud provintsi kärss, aga Feissbuuki ülitihedate postitajate tegevuse põhjused jäävad mulle segaseks. Milleks pilduda mingeid tekste, mis kedagi niikuinii ei koti ja milleks üldse seal nii palju vaeva näha. Kas sellega peaks kaasnema miski sotsiaalne feim, mis oleks oleks tulemiks siis näiliselt väga vingetele mõtteavaldustele. Täiesti kohutav, eriti veel kui räägitakse, et Feissbuuk on täiskasvanulikum... see mis seal toimub on ikka kordades lapsikum ja labasem. Ilmselt olen ma mingi konservatiivne vinguja kõigi sealsete kõvatajate jaoks...

2. Saime valmis muusikavideo meie uuele singlile "Maestro" ja 12. veebruaril mängime Tallinnas Tapperis. Tallinna kuulajaskond siis tulgu ikka kohale. Üleüldse tahaks teha Pärnu esinemiste vaba aasta, siin pole niikuinii kuskil esineda ka - Rockiklubi näitab hääbumise märke ja muid kohti nagu polegi. Pärnu rockiscene surm... Teisipäeval lähme eksperimentaalset lindistust tegema, millest valmib ka dokumentaallõik. Kuna meie naispere "Moskva neegreid" lindistada ei soovinud, teeme vist "Lüürilise intermetso". Viimati saadetud kirjadest kontsertkohtadele (kokku oli neid 7), saime vastu kaks. Vaikus igalpool vist. No majanduslikust seisust ei hakkaks siin üldse rääkima... on ikka uskumatu aeg!

3. Praeguse seisuga lähen kooli raames oma tööoskusi täiendama praktika raames trükikotta, kus plaanin selgeks saada küljendamise nüansid ja muud trükiks ettevalmistamise nipid. Pärast seda kavatsen oma tegemistes omada kordades suuremat professionaalsust. Muidugi oleks võinud mitte midagi õppimatta Siidivendades praktika ära teha, aga soovisin midagi täiesti uut ja kasulikku omandada.

Romantika Eesti moodi

Internetiavarustest leitud pilt, mille allkirjaks oli "mina musiga" vms... naiss, lauaviina reaalsus ja armastus. Romantika Eesti moodi!

Eriti tore on, et Pärnu Postimees on leidnud tõmbenumbri, nüüd on iga kaabakas, kes kohtu ette läheb peksmise eest kultusliku poksiklubi liige. Seekord pakkus Pärnu Postimees üllatavalt liikmeks ka Hedy nimelise tütarlapse. Kes siis oli kuskilt Audrust miskid ehted virutanud, auto ärandanud ja Lehtla baari ees ühele noormehele pasunasse kütnud (alles üle-eelmisel nädalal nägin kuidas naisterahvas peksis miskit meest kannaga näkku sama saluuni ruumes). Peale selle korraldas veel kambaka mingitele poeglastele veel. No ikka korralik tegelane. Kui uudis eile kell 17.30 PP veebiküljele ilmus, olid kõik kohe jubedalt leilis. Algas kommentaaride laviin, milledest kõige kaunimaks jääb retsidivisti algetega Hedy enda (vähemalt tundub, sest hiljem ta juba leebus ja soigus midagi veel seal) kommentaar, mis sisaldas endas CAPS LOCKIS kirjutatud ahelat, LOHHID, KITSED, M*NNID, V*TUD, SITAKOTID jne jne jne, kõik see tuli peale lauset, et TEIE KURADI KOMMENTEERIJAD ÄRGE KUJUTAGE ETTE, KURADI... See on täiesti uue leveli naiselikkus... nii kaunis!

Pööloy Gläänz "Ehe"

Minu esimene video blogis, tegemist siis väga vana Pööloy Gläänziga...

Proloog

Pööloy Gläänz oli ja on mu lapsepõlve ansambel. Meenuvad kassetilt kuulatud Mätta fondi nimelised kogumikud, kus PG ka figureeris. Seoses internetiajastuga leidsin netiavarustest nende albumi "Post". See nii äge 90´ndatele omane Eesti anderkraundi kõla, mis leitav veel ka Pärnu Jaagupi kollektiivis Square. Nendegi loome peaks netis avalikult alla rebimiseks üleval olema. Siis oli veel sensatsiooniline läbikukkumine saates "Hoia või keela", kus Ines Karud laulu "Väike tüdruk katusekambris" täielikult maha tegid. Suhteliselt samasse aega jäi ka selline võimas kambäki surumine. Praegu tundub, et see strateegia, mis PG-ga vilja ei kandnud realiseeriti Shanonis. Nimelt sensatsioonilse faktina imbus eelmisel aastal uudis, et Täpi nime all PG endine ja praegune Shanoni kitarrist saadab oma venna Tipiga ellu kurje tegusid mingi bisnesiga. See kodanik pole muidugi ainuke kurioosne tegelane PG ridades, originaallaulja on Gläänzil praegune kultuuriajakirjanik Valner Valme. See selleks, igastahes sai kõvasti kontserte käidud kuulamas, kuniks 2009. aastal ilmus uus album nimega "Ehe". Nüüd siis sain selle lõpuks endale ka mina...

PS! Pööloy Gläänz on üks vähestest Eesti kurioossetest rockbändidest, kus algkoosseisust pole alles ühtegi liiget!

Plaadist

Jube huvitav oli see, et alguses kuulasin tökati ühe korra igat laulu natuke. Tundus siuke keskpärane ja mitte nauditav, sest lindistuse kõla polnud traditsiooniline. Siis kogusin end paar päeva ja panin plaadi oma töötegemisel taustaks mängima. Sissejuhatav ja väljajuhatav pala on muidugi täiesti teisest puust, tegemist PG kambäki aegsete Meelis Taugi kõlaga keevitustega. Noh selline ülekompressitud ja kitsas asi. Pole väga kunagi minu maitse olnud. Nende kahe äärmusliku pop-rock lahenduse vahele mahub aga ühes Viljandi prooviruumis ja kesk-Eesti talus lindistatud tõeline alternatiivmuusika. Eriliste pärlitena tulevad minu arvates esile kitarrist Arles Kanguse lood, mida ta ka ise laulab. Kusjuures "Külm sonett" on emotsionaalselt Allan Vainola versioonist samale Arvi Siigi tekstile, tuntavalt täpsem emotsiooni edastus. Puhtalt omaloominguline "Nüüd on siis selge" on minu arvates plaadi üks parimaid lugusid. Samas ei pea ma neid kaht pärli absoluutselt Pööloy Gläänziks. Pigem oleks võinudki need laulud Kanguse bändi Leinapeni loomingust leida. Kahjuks on Leinapeni lood mitte nii veenvad minu jaoks. Valner Valme sõnadele loodud "Kadunud" uusversioon on ka väga nauditav. Tundub, et muusikalises plaanis oli Arles Kanguse lisandumine Pööloy Gläänzile loominguliselt tuntav võit. Natuke häiriv on ülepaisutatud refräänide mitmehäälsus, osades lauludes nagu "Tere õhtust Havay" on see päris häiriv. Samas see on väga teisejärguline mure, sest praegu stuudiotes üleprodutseeritud muusika vohamise keskkonnas, on "Ehe" väga värske ja hea leid. Just see saundi totaalne ausus ja vahetus teeb sellest selle sama PG, mis oli lapsepõlves. Selles mõttes ei ole absoluutselt mingi kaotus, et see plaat ei kõla nagu traditsiooniline raadiokraam. Ikkagi Eesti alternatiiv ja anderkraund...

Soovitan kõigile kindlasti!

Album on tasuta alla laetav SIIN

Nii ta on...

1. Vahepeal lõin endalegi ootamatult paar uut väljendit:

mentaalne kannibalism - ehk teise inimese hävitamine vaimses plaanis vaimsete vahenditega.

sotsiaalsed lamatised - indiviidil tekkivad need kui ta pole piisavalt kaua omanud mingeid erilisi sotsiaalseid suhteid.

2. Kirjutan Kalle Viigile nädalakokkuvõtet, seda sama jõledust, mida kirjutasime põhikoolis ja gümnassiumis. Jäledamast jäledam kohustus, sest mida kuradit on mul öelda võõrastele 9. klassi inimestele ja keda kurat peaks suvalise minu nädal kottima. Täiesti uskumatu, et siuksed taagad jälitavad sind ka elus, kuhu su klassijuhataja käsi enam ulatuma ei peaks. Ja igas meilis, mida ta saadab rõhutakse mingile kahtlasele, kes mida saavutanud on kontseptsioonile... imelikud väärtushinnangud ja imelikud saavutused.

3. Õpilasi esindav organisatsioon soovis muuta lõpueksamite korda, et hindeid hakkaks jagama sama kooli õpetajad. Kohutav, ma sain alati kõige madalamaid hindeid oma kirjandite eest, aga samas lõpus sain päris jõulised 74 punkti vist... Mõtlen õudusega, mis tulemusetega ma siis lõpetanud oleks... Kusjuures riiklik eksam pööras kogu selle hinnangute maailma üsnagi pöördvõrdeliseks. Mis iseenesest polnud halb, kuigi tõesti ehk gümnaasiumi vältel maksimum punktidele kirjandeid kirjutanud inimestele valus hoop.... ilmselt need ka seda hädakisa tõstavad, sest keskpäraste või halbade tulemusetaga inimesed pole kooliteemadel kunagi aktiivsed olnud.

Staarid ründe all

Kuna Päevalehe kodukas on eriti nõmedaks muutunud, külastan Postimehe veebikülge. Paratamatult näen seal ka staar-saagija Elu24 lehe pärle... ja kui pealkirjaks on "Miks teised staarid Vaido Neigausi mõnitavad?", siis lihtsalt peab uudist kaema. Kui keegi ei tea, kes on Vaido Neigaus, siis tegemist on Eesti staar-lauljaga, kelle avastasid staar-juuksur ja staar-fotograaf. Ilmselgelt tundub Elu24 selle termini loomie taga olevat. Igal juhul staar-laulja on ründe all teiste muusikakollektiivide ja artistide poolt, mis aga eriti irooniline on, siis mõned neist sõnavõtjatest on ju ise samast staatusest välja kasvanud. Täpselt samasugune lame lahmimine, mida Bedwetters korraldab Neigausi kallal toimus nendega aastast 2005 kuni MTV auhinna võiduni. Siis sai neist ka staar-bänd. Ja minu arvates tegeles oma metroseksuaalsuse probleemi ja teiste survestamisega ka antud bändi frontman, täpselt nagu Neigauski. Uskumatu, kuidas inimesed ikka ei õpi - kas tõesti toimibki see skeem, et keda nooruses seksuaalselt on ära kasutatud, hakkab vanemana seda ise tegema?

Peale selle, kas see, et Raadio2 on alati oma ridadest tulnud artiste pushinud on mingi üllatus??? Kellegile vist oli, ega muidu poleks Eesti Laulu žürii otsuse peale vinguma hakatud!

Vähemalt ei säutsunud, vaid tegin postituse

1. Eile õhtu pühendasin Eesti plaadifirmadele kirjade saatmiseks, nende nimed olid juba huumor omaette. Ütleme nii, et sellega kokku polnud hoitud. Kaheksast kirjast on saanud täna vastuse kaks, üks ei laienda artistide liikmeskonda ja teine pole pühendunud rockmuusikale. Üleüldse tundub rockiga tegelevate plaadifirmade hulk väike. No eks näis, mis saab...

2. Tänase hommikupoole pühendasin kultuuriprojektidele. Valmis sai kaks, nüüd siis ootame, mis tulemused saabuvad. Iseenesest ideed õilsad ja head, loodetavasti nende häädust mõistavad ka ametnikud.

3. Täna kaesin miskit artiklit sellest, mida kuulsused säutsuvad Twitteris. Issand jumal. See meenutab kui naabripoisil oli kunagi piipar, helistada ei saand ja sõnumit polnd ka kellelegi saata. Aga vöövahel oli äge kanda ja teiste ees eputada. Kõvemad mehed ostsid Ringi ärist endale vuffel piipari, kus ekraaniks oli kleeps plastikkorpusel ja seda sai kasutada ka tulemasinana. Sarnane keiss tundub ka blogi ja Twitteri vahel, ma kasutan seda vufflit siin edasi ja saan vähemalt vajadusel metsas lõket teha. Kusjuures, kas ka teie tuttavatega on juhtunud nii, et reidis olid vaid mõned, orkutis juba kordades rohkem ja feissbuuk tõotab juba koondada kõik? Ja kas te olete ka tähele pannud, et iga kord räägitakse, et see keskkond ei ole lastele ja rõhutakse täiskasvanulikkusele. Tsiisas küll... suhtluskeskkond ise ongi juba lapseking, millega ringi rallida.

Joodikute põli on raske

Eile siis imbus välja kurb tõsiasi, et joodikutele on liiga tehtud, õnneks kaitseb joodikute huvisid tarbjakaitse amet ja nüüd isegi riigi prokuratuur. Sest kahe kroonine viina hinna tõus on ilmselge joodikrahva nöökimine. Tundes paari joodikut olin hetkeks päris kurb, mõtlesin nende kahjumi ja Liviko poolt tehtud nöögi peale. Siis aga rõõmustasin, et ise pole tükk aega alkoholi mekkinud. Joomine on mingil hetkel kindlasti tore tegevus, kuid laias laastus on aastate möödudes mind järjest rohkem külmaks jätnud. Või olen ma meelega tekitanud olukorra, et see mind külmaks jätaks... arvestades, mida inimesed purjuspeaga korda saadavad. Need naljad, teod, ütlused jne...

Oh püha lihtsameelsust ja olematut enesekriitikat

Nii palju kui ka ei üritataks kõrgemat lendu, peavad porikärbsed ikka madallennul pasahunnikute kohal pikeerima. Kerge tiivalöögiga läbistades õhku, murdes laiali sitahaisu ja küll kunagi läheb õhk ka puhtamaks, lohutab end äsja madalamatesse sfääridesse langenud tiivuline. Aga tegelikult on asi karm, sest ei aita ei abi, nõu ega hool selle vastu, et inimene peab alati ikka ise korra kõrgemalt alla kukkuma. Nii palju kui me ka ei sooviks ennast näha targemate, ilusamate ja paremate inimestena peame ikkagi nentima, et me jääme alati nendeks kes me oleme - ükskõik kui kaua see pingutus olla keegi teine ka ei kestaks. Meie endi olemus paljastab end siiski. Aga sellega tekkiski mul küsimus, et kas need, kes hoopis eitavad enda olemust ja suruvad ennast eriti madalale lennule ka naasevad sinna kuhu nad määratud on? Selle kohta mul veel andmed puuduvad, eks näis mis elu toob. Keegi meist kahjuks selles maailmas lennujuhina tööd ei saa, igaüks ise koostab lennu, sihtpunkt on paigas...

Selgitused siinsetele

Eile öösel arutlesin ühe oma blogi püsilugejaga siinsete ilmutiste teemal. Ilmselt oleks hea rääkida lahti see esmalt, miks ja mille jaoks ma seda blogi pean. Blogi kirjutamist alustasin puhtalt iseendale märkmete tegemiseks... esialgne blogi oli peamiselt kriitilise huumori edastamise koht. Kõrval toimis paralleelselt ka joomaseikluste blogi (selle ma panin lukku, sest sealne materjal kompromiteeriks teisi lugupeetud kodanikke tänaseks päevaks) ja siis need kaks täiendasid ükesteist. Või noh andsid mingi pildi toimuvast. Pildi andmine oligi oluline ühenduskanal minu ja nende inimeste vahel, kellega ma geograafiliselt väga lähedal ei paikne. Üsna pea arenes blogist välja ka selliste isiklike seisukohtade väljendamise keskus. Paras viiv sellest hiljem arenes blogist välja asjade reklaamimise vahend - head üritused, hea muusika jne.

Mingist hetkest arenes aga mu blogist välja tekstuaalne keskkond, kus ma ühelt poolt väljendan oma üldist seisukohta mingil teemal, aga tegelikult käis konkreetsest situatsioonist või inimesest. Aru said vaid need, kellele see tekst kirjutatud oli. Mingitel hetkedel ma siinsetes postitustes ei teegi muud kui kõnetan kedagi. Siiani õnneks on kõik oma tekste mõistnud. Viimasel ajal on postitustihedus vähenenud ja tekstid ise ka muutunud rohkem minu keskseks, kuid üritan siiski alati pakkuda väheke laiemalt mõistetavaid mõtteid. Lisaks sellele on muidugi olulisel kohal see, et ma tõesti ei taha kirjutada oma mõtteterasid mingis tiip haardkoor gei filosoofilises keeles, see pole vajalik ja õige. Filosoofia peab olema ikkagi inimeselt inimesele, mitte siis vastava eriala perverdilt perverdile peetud tarbetust keerukusest peaaegu sisutuks jääv mögin. Kuna olen veendunud, et mingi inimesed mõtted mingitel teemadel peavad olema kõigile mõistetavad ja esdasisi mõtteid pakkuvad. Pole vahet kas külafilosoof või siis läbinisti koolitatud. Mõtlemist kui sellist ei saa niikuinii õpetada, inimesel kas on soodumus selleks või mitte. Küll aga on mõlema mõtteid vaja siiski ennekõike inimestel, sest hea asi ei pea olema vaid nö kõrgklassi mängumaa. Ainult see tõukabki inimesed igasuguste pseudoteaduste ja Nastjade uskumise juurde - mida muud siis tavainimesele pakutakse???

288. postitus

Kütsin tuba, sest temperatuur oli langenud kuueteistkümne kraadini. Pagana külm on nii õues, toas kui ka sees. Imelik aeg, imelikud asjad, imelikud mõtted - imelikud inimesed. Hetkel tundub, et kõikidel oleks justkui kordades raskem ja rusuvam. Vat ja kes see nüüd ütleb, kas meil on põhjust kurvastada asjade pärast, mis meid kurvastavad või on tegemist kujutluse viljaga. Täna kuulsin teooriat selle kohta, et inimese aju ongi loodud inimese tegevuses hoidmiseks ja seetõttu ka siis kui keha rahuneb, hakkab aju siiski tegevust juurde tootma. Keskendumise raskendatus ongi aju normaalse funktsiooni tulem. Umbes sarnast teooriat kuulsin ka eile, et headele asjadele on kuidagi lihtne ja mõttetu keskenduda. Ja kujunebki elust selline otsatu murede ületamise protsess, mis lõpuks kõige suurema murega hakkama ei saa ja siis me ka lahkume siit.

Viimasel ajal olen hakanud kaaluma paljusid asju valikutena oma elus, mida ei kunagi varem. Nii veider kui see ka pole, siis iseenda psüholoogilsed kammitsad hoiavad meid päris paljudes veidrates asjades kinni. Nii mõnigi valik nõuab antud juhul sellist eneseületust, mida võiks nimetada juba isegi enda muutmiseks. Aja liikudes tajun, et siin maailmas on ikka palju väga veidraid asju. Üks mis kindel - nõu pole kelleltki küsida mõtet. Ma ei tea miks, aga miskipärast igasugune nõu ajab mind alati rohkem segadusse kui ma enne olen. Suuremate asjade otsutamine tundub ikka olevat puhas südame küsimus. Pead iseendas sisemiselt jõudma kindlale veendumusele ja usule, et see mida sa valid on ainus ja õige. Pingutatud valikutega tegutsemine tekitab mus alati vaimset häiritust, keskendumisprobleeme ja lõppude lõpuks eskaleerub see alati mingi tervisliku hädaga. Ma tean, et see tundub uskumatu, aga nii on alati läinud. Juba aastast 2003.

Lõppude lõpuks kuulake ka JSMi plaadi esimest singlit ("Hirm" - The Belka remix lugu), meie MySpace´i lehelt. Loost nii palju, et wah´i kasutamise inspiratsioon pärineb siis originaalautori loomingust. Muutsin ära kogu loo helistiku, ega vist suurt järgi ei jäänudki. Originaali kuulake ja vaadake Juutuubist.

Meenutusi eelmisest aastast

Pildil siis panoptikon - kõike nägev silm, mis kujutab pimedusse mattunud valvureid, kes valvavad, et me midagi halba ei teeks. Kuna nad on pimeduses siis me ei tea, millal nad meid jälgivad, järelikult peame kogu aeg hoiduma halva tegemisest. Ülikõnekas kujund, mille taasavastasin.

Traditsiooniliselt võtan aasta ka kokku:

Isiklik plaan

1. Radikaalne geograafiline ümberpaiknemine Tartust Pärnusse, mille tingis üks äärmiselt ebaõnnestunud 1. aprilli nali, mis osutus isegi tõeks, kuigi alguses pidasin naljaks. Nimelt kolis korteriomanik ootamatult tagasi ja ma leidsin parima mooduse taanduda mõneks ajaks Tartust.

2. Kordades tihedam arvude kasutamine oma emotsioonide iseloomustamiseks.

3. Täiesti ootamatu valik asuda vahelduseks õppima tarkvaraarendust. Endiselt on vahva!

4. Inimsuhete komplitseeritus on saavutanud nii kõrge taseme, et tihti tunnen ennast nõutuna. Tont seda teab, miks maailm on just selline nagu ta on.

5. Selle aasta järelduseks sai, et inimene ei ole oma loomult ei halb ega hea. Inimene on lihtsalt oma olemuselt nõrk ja valib vastavalt lihtsamale moodusele, kas olla halb või hea. Minus algas absoluutse tõe otsingute ajastu.

6. Avastasin hoopis teistsuguseid lähenemisi iseenda mõistmiseks ja enda enesetunde parandamiseks. Iidne tarkus on lollile tänapäeva inimesele suureks abiks kui vaja... kui osata otsida. Tundub, et aastat iseloomustab suurema vaimsuse (või selle vajaduse) saabumine.

7. Väga olulisele kohale jäävad emotsionaalses plaanis ülimad rahulikkuse hetked kui akna taga askeldavad kured või 1847. aastast pärit seinad annavad varju, üle pea kasvavad taimed ja takkatipuks lõpmatu merikapsa ahel. 126.

8. Seljataha jääb siiski palju raskeid hetki ka, mis kas siis minust sõltuvalt või sõltumatult ikka minuni jõudsid. Kasvamine suuremaks ja paremaks inimeseks on pagana keeruline protsess. Just neil hetkedel tundsin, et keegi võiks öelda, mis on õiga või vale. Absoluutne tõde, mu arm...

9. Kirjutasin sellel aastal palju kirjasid, nii lähedale kui väga kaugele. Pikki ja lühikesi. Siiraid mõtteid sai palju tekstiks. Hämmastav milline on sõnade mõju...

Muusikaline plaan

1. Kolmandal katsel õnnestus purki saada JSMi esimene kauamängiv.

2. Korraldatud Autoriõhtud INis ja Moosekantide hoovid Pesas õues.

3. Täiesti ootamatu DJ staatusesse tõusmine ja nii mõnedki meeleolukad peod, näiteks Tõstamaal koos rahvamaja täie inimestega või Rakvere Ameerika autode hooaja lõpetamine.

4. Muusikaline koostöö Helenaga on toonud päris palju häid emotsioone. Üleüldiselt olen muutunud loominguliselt veelgi melanhoolsemaks ja muusikaliselt eelistuselt rahulikumaks.

5. Muusikalises plaanis on veel oluline, et "Meie aja kangelaste" lugu teenis ca 500 krooni EAÜs.

6. Jätkasin oma persoonilaulude loomist, kirjutasin sellel aastal 5 lugu koos tekstidega. Lisaks muidugi fragmente nii tekstis kui muusikas.

Tööline plaan

Kultuslik Dis-Ain Mozz-Art, kelle raju kuuliaugu kleepekatega BMW ja räme italo-disco muusika jäävad alatiseks meelde.

Kultuslik suvine töörabamine, kus tipp-hetkel sai tehtud tööd peaaegu seitsmel ametil. Nimelt sain Siidivendades kätt proovida asendusdirektorina, samal ajal käisin ka rannas asjatamas toolidega. Õhtuti veel DJ´d ja ürituste korraldamist. Kõigele lisaks bändiga esinemised.

Tohutu ideede tulv ja plaanide kogunemine.

Videorehabilitatsiooni projekti käivitumine probleemsete noortega.

Aasta segaseimad seigad

Aasta vargus - Tõrvas toime pandud kultuslik jalgratta sadula vargus, nimelt kinnitasin jalgratta posti külge, et suunduda simmanile, aga ennäe imet, tagasi tulles avastasin, et sadulat pole. Nüüd võivad tagasisõidu asendist kõik fantaseerida!

Aasta kukkumine - peaaegu täiesti adekvaatsena läbi esimese korruse põranda. Pool kehast jäi esimesele korrusele, alumine maandus keldris. Jala tald läks ka katki.

Aasta jubedaim esinemine - Saaremaal kui paduvihmas veeti poole kilomeetri kauguselt lammaste laudast elekter esinemispaika. Esimese laulu ajal kadus vool, Märt suundus seda otsima poole laulu pealt. Ma mängisin edasi. Voolu tagasi saades hakkas see kitarrist mu näppudesse tulema ja huule juurde kerkis mikrofonist salapärane sinine välgukiir.

Aasta jubedaim esinemine vol 2 - Lindalevi festivalil kui pidime esinema peale Kolumbus Krisi, kes oli ennast nii täis kaapinud, et mängisid ettenähtud ajast kaks korda kauem. Pärast seda kui olime tangilt lavale läinud, selgus, et selles joodikute aelemises oli ka enamik publikut magama jäänud või ära läinud.

Aasta intriig - enne valimis postitatud EIP valimisnimekirja kommentaar, mille tulemusena sai must neti kommentaarides punane gay-aktivist. Blogi külastati erilise aktiivsusega. Tekst ise tekitas päris hullu segadust, sain kõnesid, mind otsiti taga, sõimati jne jne. Suutsin selles väikeses poliitilises bidees ikka vee keema lüüa. Nimelt avalikustasin, mida ma lihtsa kodanikuna valimisnimekirjas olevate kohta tean... tõde oli halastamatu.

Aasta kõige kahjulikum heategu - lugu sellest kui ma jalgrattal jälitades Politsei abiga pidasin kinni kaks noort mootorsae varast. Selle käigus kaotasin 2000 krooni sularaha taskust ja takkatipuks sai omanik mootorsaed tagasi, kuid avaldust ei teinud. Pätid said puhtalt minema, omanik õnnelikuks ja mina jäin vaesemaks.