Täiskuu

Kevad hakkab tulema, kuid see ei leevenda pooltki mu muret seoses sellega, et odavpakkujast on sujuvalt saanud rämeda hinna nõudja. Räägin siis Valga bussi teemast. Väga keeruline on opereerida kui siiani, keegi ei suuda mõista selle ürituse mittetulunduslikkust - bussifirmade poolsed pakkumised on sel aastal sellised, et praegu ei saaks bändidele tasuta sõitu võimaldada. Aga teisiti ei ole see üritus ka mõeldav, pean täna uuesti minema ja uurima, mis annab asja juures parandada.

Eile valmis kolm vinget haridusprojekti, avastasin et mulle meeldib asju välja mõelda. Isegi siis kui ma ei tea varem, kuidas neid asju teha, suudan ma lennult tabada selle, kuidas neid asju peaks tegema. Veider kohanemine, mis samas ei ilmne mitte kuidagi mu kodulehe kursustel CSS- keeles programmeerimisel. Kui enne oli naljakas vanade prouadega seal istuda, sest nad ei osanud arvutis elementaarseid asju teha, paneb nii mõnigi neist CSS-i vingemalt kui mina. See on täiesti uskumatu, eks ma pean kodus ise järgi hakkama pusima, mis muud.

Tuletan meelde, et tuleg siis täna kell 7 loengusse hipidest ja kindlasti laupäeval kell 7 kuulama minu, Helena ja Marki uue bändi Sibyl Vane lavadebüüti!!!!

Sibyl Vane

Viimase aja tiheda graafiku märksõnaks on muusika saanud. Selle viljana siis saab juba 3. aprillil Pärnus klubi-kohvikus IN kuulda uut bändi Sibyl Vane. Teen oma basskitarristi debüüti. Uue bändi tegemine tagab täiesti uue keskendumise, teistsugune trummar toob uued rütmid ja üleüldse tundub kõik nii põnev. Ja bassi mängida on jube tore, sest viimasel ajal olid mul peas hakkanud tekkima mingid ideed, kuidas võiks selle instrumendi peal mingid asjad kõlada, nii kirjutasin ka viimased JSMi bassikäigud kodus. Nii et tulge kindlasti vaatama, täiesti tasuta. Koosseis: Helena Randlaht - vokaal/kitarr, Albert Marginal - bass, Mark Kostrov - trummid.

1. Praktika Hansaprindis on väga huvitav, hetkel olen juurde õppinud kõike seda, mis siidikatest puudu jäi. Peale selle on muidugi omamoodi väljakutsed teatud tööd seal. Aga pole hullu. Selle käigus olen muidugi kaasatud tarkvara sõtta CorelDRAW versus Adobe Illustrator ja InDesign. Muidu poleks väga hullu, aga kogu küljendus toimub InDesignis ja see toetab hea meelega vaid oma disaini programme Photoshopi ja Illustratorit. Ja muidugi igasugused kõvad mehed ütlevad, et Adobe on standard, aga tegelikkuses on see sama võitlus nagu Mac vs PC. Kus lahmitakse ulmeliste faktidega, lõppude lõpuks saab töö tehtud igalpool, aga kahju, et tarkvara maailm selline ulmeliste versustega on, mis tegelikult töörütmi aeglustavad ja kokkuvõttes ei võida kasutajad sellest kunagi. Ühesõnaga peab nüüd tõsiselt kaaluma võimalusi omandamaks sama põhjalikke teadmisi Illustratoris, sest see omakorda tagaks paremad võimalused InDesigniga tegutsemisel . Aga samas Coreli lihtsus, kiirus ja loogilisus on klass omaette. Kõvemad kasutajapeerud ütlevad, et isegi ülihea Illustratori kasutaja ei suuda võistelda Coreli tavakasutaja kiirusega. Tõeti, Adobe on Illustratoris minu arvates natuke "üle pannud" oma funktsioonide leidmisega. Vbl harjumise asi, eks näis.

2. Täna suundun jalgrattamatkale Valga retke bussi otsimiseks. Eks näis, loodan, et hinnad väga lakke pole löödud ja seeläbi piletihind retkelistele liiga ei hakka tegema. Huvitav, kas viiendaks (järgmiseks) aastaks leiame endale lõpuks ka toetajaid? 1. mai siis on kindel, bändide koha pealt ajas eilne vestlus mind teiste JSMi inimestega segadusse. Raske on teha parimat valikut, kuid eks me peame konsensuse leidma.

Päästekomando

Öösel 12 paiku. Uulu metsades, mis paiknevad maanteelt alla keerates orus. Tee on kaetud ühtlase jääga. Ma pean seda mööda autot üles poole lükkama. Ümber keeramine pole võimalik. Ka omal jõul ei lähe masin teed mööda üles. Kuu kuma teeb ümbruse valgeks. Me ei tea millisest teest alla keerata, kasutame igaksjuhuks järjest erinevaid. Kokku näeme kolme kitse ja üht rebast. Nii käiakse purjutajaid pidustustelt koju aitamas.

Mustlaste äripatrullid vallutavad Pärnut

Seoses olukorraga majanduses on aeg ja elukorraldus liikunud Pärnus 10 aasta tagusesse aega. Täna rahulikult hinge tõmmates Port Arturi juures ligines meile mustlane. Õnneks oli mul võimalus evakueeruda, kuid Ivo pidi mustlase diiliga tegelema hakka. Esiteks kookis naine (vanust pole võimalik määrata) kolm riietuseset kapotile ja hakkas rääkima paarist kroonist mida tal vaja. No ei tea, õnneks sai Ivo tast kuidagi lahti. Hiljem silmasin seltskonda sarnaste suurte turukotidega mustlasnaiste seltskonda ka Port Arturi toidupoes. Uskumatu, mäletan seda sama enda noorusest koolimineku teele jäänud Vana Turu väravas, aga nüüd kolib see jälle tagasi.

Lisaks sellele on Pärnu ärimees Kihnu-Virve tuurikonkveierile külma teinud. Kusjuures rääkimata suurkontserdite ajastu alguse läbikukkumisest, kus pooled külastajad seoses Andru umbjoobega lahkusid. Jube veider, tehku siis seda meelelahutusäri ükskõik milline inimene siin, nende inimtüüp ja kõnepruuk on alati sarnane. Olles siis nii lähedalt neid inimesi näinud , teab millistest tasub kindlasti eemale hoida. Piinlik lugu, kuigi õnneks mina nende tõttu kahju pole kannatanud. Lihtsalt parem on kohe alguses eemale hoida....

Kõigi maiste hädade põhjusest

Seoses sellega, et neli arvutit - neist üks kaks korda on juba mulle kriitilisel hetkel oma p...se minekuga normaalset tegutsemist takistanud, siis leian, et vältimatult kiirelt oleks vaja vabaneda järgmistest inimese sõltuvustest:
1. Sõltuvus arvutist
2. Sõltuvus rahast
3. Sõltuvus ajast
ja sinna nimekirja mahuvad veel suvalises järjestuses kõik need asjad, mida ei ole minu võimuses kontrollida. See kõik ongi jube vastik, hirmutav ja kõigi maiste hädade põhjus...

Kõne

Niisiis hakkavad jälle, kujundamisele eelnes Orwelli "1984" kontseptsiooni meenutus, räägime siis farmis tegutsevatest ilmingutest ja nende lugudest.

Neljapäeva õhtul helises mu telefon. Täitsa võõras number oli, vastasin. Erinevalt mingitest veidrikest, ei pelga ma tundmatute numbrite vastuvõtmist. Telefonist kostus tervitus ja seejärel esitleti ennast. Tegemist oli ühe vanema kaasmuusikuga - üllatus seega. Tean teda põgusalt, kuid lähem side puudub, seega tundus, et kõne võiks olla ilmselt päris huvitava põhjusega. Jutt läks muusikale, ta kirjeldas, kuidas kuulab väga palju erinevat muusikat (ma mõtlesin, et mis see nüüd siis tähendab) ja kuidas ta leiab aeg-ajalt muusikat, mis teda puudutab sisemiselt. Mõmisesin vastuseks, sest ega ma ei osanud midagi öelda. Seejärel hakkas ta rääkima sellest, kuidas see puudutav muusika pärineb enamasti kuskilt kaugemalt - sain aru, et ta pidas silmas geograafilist parameetrit. Okeitasin vastuseks ja tundsin, et ma ei saa midagi aru, mis see kõne tähendab või mis selle põhjus on. Seejärel ütles ta, et kuulas meie viimast singlit "Maestro" ja see liigutas teda väga sügavalt. Ma olin väga üllatunud selle lause peale, sest esiteks ei ole ta muusikaliselt üldse sellest valdkonnast, veel vähem selline inimene, kes lambist mingile inimesele helistaks ja ta loo puudutavusest kõnelema hakkaks. Ja sinna ta lisaski lõppu, et kuna need muud puudutused on olnud nii kaugelt, siis tal on väga hea meel, et seekord ta sai selle loo autorile seda öelda ja selle inimesega rääkida. Ma hakkasin ebalema, pobisesin midagi (loomult ju ikkagi tagasihoidlik). Lõpuks võtsin end kokku ja tänasin viisakalt. Ta jättis hüvasti, mina ka. Ma panin telefoni taskusse ja siis ma vaatasin pimedasse öösse... ma ei saand ikka midagi aru. Tuhat mõtet tiirles peas ja siis avastasin koos ootamatu külmavärinaga, et tegelikult oli see kõige ootamatumalt vahetum kiitus. Olin lummatud...

Nooruspõlve ikoon-disaini autor paljastatud

Pildil olev logo on ilmselt kõigile vägagi tuttav, iga vähegi laiema muusikalise silmaringiga inimene on seda kultuslikku The Exploited albumi "Let' s Start a War..." kaanekujundust näinud. Tegemist on ilmselt peale Jamie Reidi kujundatud Sex Pistolsi plaadikaante populaarsuselt teise punk logoga. Kuna mind hakkas ennast huvitama, kes on selle kujunduse taga, siis hakkasin asja uurima. Selgus, et tolle 1983. aasra albumi joonistas Brian "Pushead Lamort" Schroeder, kes tänaseni aktiivne disaini valdkonnas. Kusjuures algselt kujundaski ta vaid punk kontsertide plakateid - kuuludes selle ala tippude hulka. Kahjuks viited tema disainile või siis antud logo sattumise kohta ansambli logoks puuduvad. Küll võib aga teoretiseerida, et kuna Pushead tegi enamasti käsitsi joonistatud skelettidega "kaunistatud" kontsertiplakateid, siis ehk juhtumisi sattus see kujundus siis The Exploitedi mõnele USA tuuri kontserdile. Tänaseks on Pushead teinud disaine päris paljudele bändidele - näiteks Guns´n´Roses, Misfits, Metallica jne. Lisaks sellele disainib ta aktiivselt rulasid. Nüüd siis teab, kes nooruspõlves nii tähendusliku logo taga seisab.

Kapi-realistid

Reaalsus on veider asi, ühelt poolt räägime selle objektiivsusest ja nõuame sellest ühtmoodi arusaamist. Teisalt jälle on kõigil täiesti erineva arusaam, mis siis tegelikult käimas on. Inimaju funktsioneerib selle nö reaalsusega üsna omapäraselt, igaüks praagib välja just selle, mida antud hetkel vaja ei ole. Lisaks sellele loob mingid olematud illusioonid, mis siis inimesed ümber programmeerib uuele helgele tulevikule. Loomulikult on hea, et inimesed pole lootusetud kuid kiip-smailinguga sinisilmsed ei peaks ka olema valdav enamik ühiskonnast. Kõige hullem on see, et sellises kaootilisuses reaalsuse objektiivsuses on kohutavalt raske sinisilmadele öelda, et nad eksivad, sest pole välistatud, et eksid hoopis sina. No kindel on see, et kui inimesed teevad oma elus mingitele aspektidele etteheiteid, peaks nad hakkama oma reaalsusest neid asju välistama või siis nende kaotamise/parandamisega tegelema. Reaalsustaju on aga siuke veider asi, et ega ninaotsas ja sellest sitast kaugemale ei näegi. Raske on suunata pilku kainelt kaugusesse ja nõuab tugevust koos piisavate kogemustega, et eraldada terasid sõkaldest. Siis tulevad mängu arvamusliidrid, kes siis on väänatud reaalsustajuga inimese jaoks parimad vahendid turgutamaks oma kokku varisema hakkavat maailmapilti. Arvamusliider kingib nõrga reaalsustajuga inimesele kontseptsiooni, mille ta oma mätta otsast on koostanud. Siin on oluline mainida, tihti ei pruugi arvamusliidri teooria taga olla muud tõsiselt võetavat, kui tema karismaatilisus. Kokkuvõttes töllavadki mingid inimesed tühmide pilkudega siin elus ringi, vinguvad kõige ja kõigi kallal, kuid mingeid väga jõulisi samme oma olukorra parandamiseks ka ette ei võta. Nad isegi ei proovi, sest kui vaja on kogu ülejäänud maailm selles kõiges süüdi, mis nendega toimub...

Sindi ehitaja Deniss uue suurkotsertide ajastu alguses Pärnus

Ootame hetkel vastuseid võimalikult rahastajalt, millest sõltuvalt siis kas a) kogu plaadi väljaandmise skeem muuta ümber või b) otsida endale mitmed väikesponsorid. Seda juhul kui ta eitavalt vastab muidugi. Ootame  ja ootame, viis aastat juba ootasime plaadi materjali, kaks aastat lindistasime, seega pole isegi kuus aastat väljaandmisele kulutada mitte midagi erilist. Aga samas on igati arendav ja õpetlik lugu - saaga jätkub!

Väikses Pärnus on tolmu taas üleskergitanud ajaloolise paradigma muutus, nimelt algab Pärnus suurkontserdite ajastu. Fiesta oli selle kõrval ilmselgelt marginaalne tegija - uus ajastu algab nüüd. Kusjuures Jumalale tänu, on leitud Mart Viisitamme nimelisele spordikompleksile asjalik rakendus. Hõbehäälne Andru Donalds tegi otsa lahti eile. Ei mina ei tea, mis seal toimus, aga lihtrahva reaktsioonid olid huvitavad. Esimene eufooria oli kui teatati, et ühe piletiga saab sisse kaks inimest (kui praegu oli saal nö puupüsti täis, siis ilma selleta oleks olnud pooltühi?). Lihtrahvale jagati 100 piletit ka meie väikese linna rõõmutemplis Bravos. Selle võitis ka lihtne ehitaja Sindist, kellel nimeks Deniss. Deniss käis reedel Bravos möllu panemas, kusjuures endalegi üllatuseks peksa ei saanud, muidugi ikka "keegi saab peksa, nuga või pjüssi". Meeletu peo käigus selgus, et rahvale jagatakse 100 piletit. Võitis ka Deniss. Laupäeva hommikul tuli taas tellingule ronida, aga võidumaitse ja pohmaka suukuiv ei tahtnud kuidagi lahkuda. Niisiis tinutas Deniss koos sõpradega ootamatult kuni kella kaheksani töökaaslastega. Vehkides piletiga, mille võitnud ja jäädes aina rohkem täis. Kaheksa paiku suigatab ta tiksu-und Kalamehe bussipeatuses, lisaks sellele ajab enda rõõmuks flirtivat lolli läga 60-aastase prouaga. Rääkides ka talle, kuida "praegu bljääd sõidan koju, vahetan riided ja bljääd lähen kontserdile. See bljääad Enigma solist, vat Bravo tegi mulle pileti välja". Memm kehitab õlgu, sest tema muusikaajalugu lõppes Heli Läätse kontsediga 83. aastal Linnahallis. Pärast seda näitab veel kahele mürsikule Deniss oma piletit, sest talle tundub, et keegi ei usu tema suurt võitru. 10 minuti pärast libiseb nr 40 buss mööda Mart Viisitamme nimelisest spordikompleksist. Deniss karjub üle bussi: "Bljaad siia majja ma täna lähengi". See rebestab õhku kui nuga ja kogu lihtrahvas tunneb otsatut kadedust - purupurjus sitaste tunkedega Deniss särab aupaistes, sest tema saab osa Pärnu uuest suurte kontsertide ajastust. Ülejäänud buss aga rebib koju kahe õllepudeli juurde külmutuskapis.

Leidsin eile 50 krooni maast, eelmisel laupäeval leidsin 25. Järgmise laupäeva prognoositav maast leitav tsäkkpot on 100 krooni!

Staar-Maaka disko ja tuumasõda

Niiisiis sellel nädalal on tele-Jumal õnnistanud meid kahe dokumentaaliga - esmaspäeval esilinastunud "Staar-Maakas" ja kolmapäeval esimest korda teles näidatud "Disko ja tuumasõda". Mõlemal filmil on pretensioonikad pealkirjad, mis juba eelnevalt peaks inimesesse huvi süstima. Nii ma siis teatava põnevusega ootasingi väärt dokumentaalide algust. Esmaspäevane Urmas E. Liivi seekordne žedööver jäi kuidagi lahjaks, võib olla just seepärast, et dokumentaalsusega seal küll palju pistmist ei olnud. Kas või see, et kontsert ei toimunud pühapäeval. Aga noh Jumal teab, mis eesmärgil Urmas seda dokumentaalsust tootis. Filmis jättis mulle sümpaatseima mulje ema, kes tõesti siiralt oma maakaks olemise üle ahastas ja hingepiina seebikatega ravis. Muus osas oleks ilmselt leidnud ka karmimaid tüüpe, kellele poleks pidanud olematuid fakte külge pookima. "Disko ja tuumasõda" lõid muidugi pealkirjaga, kuid sisult jäi venima nagu tatt. Kuigi ma ei tea palju sellest, mis ja kuidas põhjarannikul Soome televisiooniga tegeleti, siis ikkagi ei olnud see mulle midagi ülipõnevat. Mind hakkas aga huvitama see filmis esitatud Tallinna (Eesti) kui katselabori teooria. Seda võiks küll keegi edasi uurida ja täpsustada. Tabasin end ühel hetkel mõttelt, et äkki oli see film hoopis välisturule suunatud, sest nii vähese aja möödudes on suurele osale Eesti elanikonnast kogu see asi ilmselge ja distinktselt meenutatav. Liiga kunstlikuks oli ka see dokumentaal aetud... Kilmi tegi sama kunstilisuse ju ka Sigade Revolutsiooniga, mis lõppude lõpuks muutus kõige ütlemisega täiesti mitte midagi ütlevaks. Noh samas ilmselt tavaline Eesti "kamalõug" ei olekski kuskil müünud, trendika mulletiga Nikolai läheks laias maailmas kindlasti kaubaks.

Selle tuules ootangi ausat ja realistlikku dokumentaali. Vahetut ja julma reaalsust, mis jalaga näkku peksaks vaatajaid, mitte kaunist "ajeee fafaaatamist". Siis tehku parem edaspidi mängufilme! Kusjuures "Disko ja tuumasõda" pealkiri on hea müügi mõistes kindlasti... nii kõlav!

Pärnu raport

Nii ta siin väikeses Pärnus kulgeb, vaheldumisi sulatulvade ja uue lumega. Töötuid töömehi on päevad läbi jõejää täis ja kala tuleb. Kalakaitse käib tollipulgaga nahutamas kalurite saagiahnust. Visuaalselt stoiline perifeerilise endise kultus kuurorti elu raputavad vaid mõned väiksemad intriigid, viimase kahe päeva jooksul on neid silma jäänud meedia vahendusel kolm:

Killer arstidest esimene sai juba kriminaalsüüdistuse kätte. Nii linnalegendi kui oma enda ja lähedaste kogemusest on teada Pärnu arstide ületöötamisest tulenev apaatsus, toorus ja suutmatus mõista inimeste probleemide tõeliseid põhjuseid. Mind ennast pumbati ükskord valuvaigisteid täis ja saadeti Tartusse. Ööseks vajasin juba lõikust Tartu haiglas, sest polnudki tegemist lihtsa probleemiga. Lisaks sellele meenub, kuidas ema saadeti haiglast pidevalt koju ja selle tulemusena viimaks ise omale diagnoosi määrates sai viimasel hetkel abi. Rääkimata meie trummarist, kelle käega tuvastati vigastus, mida seal tegelikult polnud. Ei oska mina öelda, milles see viga on, kuid inimesed eelistavad kindluse mõttes Tartu ja Tallinna arste. Suhtumine on neis asutustes inimestesse tõesti teine. Muidugi on Pärnus palju häid arste, aga need on juba ülekoormatud. Kurb kui sinu või sinu lähedase elupäästmise kohuseline on huvitu, ületöötanud või lihtsalt ebaprofessionaalne. Mille eest me siis haigekassasse raha maksame?

Hansagümnaasiumi tolgused lahkusid koolist, sest ei maldand oodata tunnikese, et Vabariigi aastapäeva aktust ära oodata. Vähe sellest, et nad selle eest karistada said, otsustasid nad oma rasket saatust jagada SL Õhtulehega. Ilmselgelt kvaliteediliselt pole Hansagümnaasium kunagi hiilanud, nii kaua kui mina selle kooli kõrval elanud olen ja lapsepõlves kõiki neid õppureid näinud. Tore, et tendets jätkub ja nüüd ka piduliku tekli all olev pea endiselt vaid kõrvust sisse vohavale tuulele kõlakojaks on. Muutus kooli kest, kuid sisu jäi samaks. Ega sellise kaadri hooldamiseks muud võimalust olegi kui määrata käskkirjad. Ilma selle hirmuta puuduks neil igasugune huvi ilmselt.

Pedofiil läks kinni, kuid naine, kes oma mehe "hobist" perelastega keelatud asju teha teadlik ole, jätkab tegemisi. Järgmise pedofiili laekudes ilmselt jääks ta siis ka suletud silmadega kodurahu kaitsma. Ma ei saa aru millist kodurahu see naine küll kaitses ja ma tahaks näha, kuidas need lapsed temasse suhtuma hakkavad. Õrnas eas kui sa oled kaitsetu ja su esimene turvaline koht on kodu ja turvalisim seljatagus su vanemad, siis paneb su enda lihane ema silmad kinni ja laseb mingi perverdi su kallale. Tõsiselt kahju on lastest ja sellest, et ema seadis prioriteediks perverdi meelerahu. Aga noh elu ongi keeruline ja inimene juba Dostojevski ajastust jätkuv saladus.

Nii see elu siin Pärnus vaikselt veerebki, vahel tsentrist paska välja heites. Aga mis muud, isegi kõvemad astroloogid ütlesid, et Tiigri aasta tuleb intriigide rohke. Siin siis see aastate pikkuse kõntsa ilmsiks tulek ongi. Rohkem õiglust ja julgust sekkuda!

Staar -Heiko

Et mu "suurlinnades" elavad sõbrad ei arvaks nagu ma oleks väikses Pärnus manduma hakanud, siis tõetuseks on see, et Eesti mõistes suurde meediasse (Elu24 ja Kanal 2) olen pääsenud kuu aja jooksul kaks korda. Esiteks siis (nagu Peeter Ristsoo oma ametit pornotööstuses kutsus) Niki ja Rauno kuramaaži sensatsioonil olen Lauriga tausta*eppija rollis. Lisaks sellele eile esilinastunud Staar-Maaka filmiski vilksatasin samas rollis taustal. Oh mind õnnistatut... 


Sensatsioon vol 1 (mu uus rubriik, kus tutvustan enda avastatud sensatsioone, esimene on siin)


Kuidas sündis lugu "Maailm lõppeb maikuus" (esitajad Delirium Brothers / Vennaskond) ja millised inimesed selle sisse mängisid...


Delirium Brothersi esituses saad lugu alla laadida ja kuulata SIIN


Lugu ilmus kultusliku joodik-akordionisti Mätta mälestuseks kokku pandud pungi kogumikul "Mätta fond" esimesel osal, 90´ndate lõpus. Tõeline lemmiklugu, Delirium Brothers meeldis üldse tollal väga, kuidagi šefilt punk tundus. Paar aastat tagasi sain ei tea kust need kuus lugu, mis nad eri kogumikel ilmutasid. Alles hiljuti uurisin siis bändi kohta tausta ja jõudsin kõige selleni:


Allan Vainola: Pean asja korrektsuse huvides mainima, et kõnealuse laulu algpealkiri oli „IRA“. Ning loo tekst räägib naljatoonis Iiri Vabariikliku Armee võitlejate tegudest - sellest ka TAHTLIK!!!!! sarnasus iiri traditsioonilise rahvamuusikaga. Lugu leidis esitaja, kui olin kuskil 1995a. kevade paiku sattunud punkarite kambaga ühte Wismari tn. punkrisse jooma ning Lilleküla jaama lähedal raudteel veini timmides hakkas korraga üks Roti nimeline tüüp eriti laheda mereröövlitämbriga mingit laulu jorisema. Algselt oli plaan sellest tantsubänd teha ja koos hetkel ruulivate nimedega, nagu 2 Quick Start, Hovery Covery, Jam, Mr. Happyman jne. 7 vapra saatesse viia - nii umbes šokeerimise mõttes. Ka video idee oli olemas, kus Rott pidi oma sõpradega mingite autode katustel dziigi tantsima. Õppisime Rotiga loo selgeks, aga kaugemale asi ei jõudnud, mis oli hea, sest üllatusena avastasime mõned aastad hiljem väga šefilt ära tehtud punkversiooni ansambel Delirium Brother's esituses. Tuleb tõdeda, et selle loo puhul vaevalt paremat esitajat või bändi leiaks.


Kusjuures too mainitud Rott, on tõeline kultuspunkar. Väidetavalt oli tal kunagi Eesti raskeim nahktagi, mille kaalule andsid tooni täisrauast ogad õlgadel. Lisaks sellele oli ta ka kindlasti niisama kurioosne ja nagu joodikutele kohane igalpool alati kohal. Tema praegust olukorda saate vaadata ühest videost SIIN. 


Villu Tamme: Täiendaksin: Delirium Brothersi versiooni loost "Maailm lõpeb maikuus" laulis sisse Rott, nö teist häält (mis eriti ei eristu) laulis Jõehobu, refrääni mitu meest. Mina mängisin bassi- ja rütmikidraosad, aga nagu selle ilusama kidraosa, soolod ja ka trummid mängis sisse mees nimega Alar Tomson, kes on rohkem tegelenud tantsumuusikaga. See üks tudu-rudu-duu kidrakäik oli vist minu väljamõeldis, loodetavasti klappis see laulu üldise atmosfääriga kokku. 

Ma ei mäleta, miks Vainola nime asemele on kassetiümbrisele kirjutatud "trad.", ma vist ei teadnud, et on Vainola muusika, ei tea, kas Rott teadis. Pidi vist teadma, sest minu mäletamist mööda sai ta loa laulu ärategemiseks just Vainolalt. Kardan, et segadus autoriga on minu süü, palun väga vabandust. Üritan vea parandada, kui Mätta kogumiku 1. osa plaadina välja annan.

Minu lemmikuks osutub eriti äge tegelane, keda mainib Villu Tamme. Niisiis selgub, et tegelikult Allan Vainola idee tantsubändist ei läindki väga kaugelt mööda. Kaasatud kitarrist Alar Tomson on kultuslik kuju, kes lisaks teistele lugudele, on vorpinud laulu ka sellisele 90 disko diivale nagu Estin. Lugu "Peegel" on SIIN. Kahtlemata mitmekülgne inimene, küsimus vaid kuidas ta pealinnas selliste inimestega stuudiosse sattus...