Pihtimuste kirjutamisest pärast 10 000 külastust

Ilmastikunähtus "maandunud pilv" Pärnu rannas ühel kenal rannatooli päeval. Tõesti täiesti ootamatult!

Aasta ja kolme kuuga ületas Heiko blogi külastatavus 10 000 vaatamise piiri. Keskmine külastatavus on 24 korda päevas. Ma ei tea mida see näitab, kas seda, et on midagi lugeda või siis on blogide lugemine lihtsalt populaarne. Selle kõige peale hakkasin ma hiljuti mõtlema, nimelt üks päev juhtus minuga üks veider olukord, kus ma sattusin kahe transvestiidiga ühte seltskonda. Üks neist oli naiseks riietunud mees ja teine meheks riietuv naine. Igatahes hakkasin peas veeretama mõtet, kuidas ma blogis juba säärast sensatsiooni kajastan. Siis aga hetk hiljem saabus kainenemine (tõsi väliste jõudude mõjul) - jäin mõttesse, et mida ma siia blogisse siis panustan, kas lihtsalt sensatsioone ja nende kajastust või on asjal minu jaoks ka mingi mõte.

Heikomaailm sündis 2005. aasta sügisel Tartus, peale esimest nädalat tudengielu, mis päädis pühapäeva öösel Maarjamõisa haiglasse roomamisega. Üksindusest haigena ühika toas kirjutasin tollase MSN messengeri blogisse, et lähen nüüd haiglasse. Miskipärats sattusid kõik seda lugema ja nii see kuidagi käima läkski. Minu profiilist leiate ka teise blogi, mis on tõsi küll lukustatud, kuid seda võib nimetada minu isiklikuks joomahullu päevaraamatuks. Rajumad tudengi alkoholiseiklused vahemikus 2005-2007 kirjutasin sinna. Igastahes kolisin siis mingi hetk Heikomaailma Blogspoti keskkonda üle ja sealt see sujuvalt arenema hakkaski. Selle aja jooksul on juhtunud nii mõndagi, kuid minu jaoks erilisele kohale on siiski jäänud see kronoloogia, mis siin blogis on arenenud. Teine oluline osa on muidugi alltekst, mida ma kasutan siin inimeste kõnetamiseks - tihtipeale kõrvalistele inimestele mõistetamatu tekst on tegelikult minu enda vastus mõnele inimesele.

Lisaks sellele jäävad muidugi "Albert Marginali pihtimuste" rajumasse ajalukku solvunud Pärnu Postimehe ajakirjanik, kes kuidagi leppida ei tahtnud minu siin avaldatud kommentaariga. Maruvihane ja pulbitsev paremäärmuslaste erakonna Pärnu sektsioon, kes miskipärast oma valimisnimekirja kommentaari üldkehtiva tõe, mitte lihtsa valija arvamusena võtsid. Loomulikult ka sensatsiooniline nimedeta postitus ühe pereisa seiklustest Pärnu bändide Valga retkel, mis samuti jumal teab mis sensatsiooni tekitas. Kusjuures mind ajendas seda kirjutama vaid see, et ma tõesti ei jaksanud mingit nikerdamist oma seljataga taluda. Ometigi tabasid kõik osapooled ära, kellega oli tegemist. No läks nii, mis teha...

Vahepeal muidugi olen üritanud oma sisekaemuslikkuse tulemusi formuleerida siin tekstideks, mis vist kõigile väga arusaadavad ei ole, aga mulle endale on need teraapilise tähtsusega. Hea on hinge pealt saada maha midagi, mis muul viisil sealt vabaneda ei taha.

Nii ta laias laastus siia siis koguneb, see pihtimuste jada, mida siis keskmiselt 24 korda päevas lugemas käiakse. Ise piilun ka aktiivselt ca 10 blogi, olen avastanud, et päris huvitav on lugeda võõraste inimeste blogisid. Neid kus nad kogu maailma peale vihased on, huvitav on see inimeste emotsionaalne ebastabiilsus üle päeva rõõmu ja kurbuse vaheldus.

Aitäh Teile!

Hysteria

Tänase päeva parim avastus oli värkselt avatud Säästu Marketi kõrvalt Lepa kaubamajast leida ehtepood Hysteria. Järgmiseks palun saiapoodi Bulimia.

Katani asustamisest kuni Pärnu jalgratta liikluse korralduslike puudujääkideni

Plakat nigu AutoCAD, aga tegelikult siiski ei ole. Tegin lihtsalt vahelduseks valgele põhjale - must muutus tüütuks. Kui keegi ikka veel aru pole saanud, miks ma enamasti mustvalgeid plakateid teen, siis see toimub puhtalt prindihinna pärast. Vahe on ca 10 krooni värvilise ja mustvalge prindil.

1. Kui eelmise suve lemmik lauamänguks kujunes hiina kabe, siis seekord on aeg Katani asustajate käes. Käisime Kaspariga tuttavate tüüpide pool rüütlite ja linnade laiendiga seda mängimas. Kui see algne variant on siuke enam-vähem, siis laiendusega versiooni reeglite hulk ajas muidugi päris kirjuks silme eest. Palju võimalusi ja muidugi kõvasti rohkem strateegiaarendust. Muidugi olen ma seda alles kolm korda mänginud, kuid tõesti kaasahaarav on.

2. Pärnu teed on täiesti deformeerunud, jalgrattaga sõitmine on aeg-ajalt isegi eluohtlik. Mahapööre mere poolselt vana sillal paiknevalt jalgrattateelt on kaetud suuretükilise kruusaga, paraja hooga tulles ei ole võimalik püsti jäädes sooritada pööret ei silla alla ega ka raamatukogu poole kõnniteele. Rääkimata sellest, et see killustikuga koht on paras auk. Ja see on nii olnud juba vähemalt 2 kuud, kusjuures teise sillapoole kasutamine (kus on korralik peale/mahasõit) on politsei poolt teravdatud tähelepanu all, tehakse noomitusi ja väidetavalt ka trahvi. Siit muidugi tahaks kohe edasi arutleda selle üle kui alareguleeritud ja läbimõtlemata on kogu jalgratta liikluskorraldus. Ei oskagi midagi arvata sellest, et ei tohi sõita kõnniteel, aga tänavate ääred on tihti sügavate aukudeg ja puhastamata klaasikildusid täis. Nende vahel slaalomit tehes ei ole aga Riia mnt alguses (kus Riia mnt läheb üle Pikaks ja Laiaks) võimalik sõita. See pööre seal on nii kitsas, et buss näiteks napilt riivab mind. Kõnnitee aga on nii kitas, et kui vastu tuleb käruga noor lapsevanem, siis ratas ja käru ei mahu sinna kõrvuti ära. Ja neid probleeme on veel...

Korealased nõgesesupiga Pärnu rannas

Pildil siis killuke eelmise neljapäeval peetud Ena sünnipäevast rannas. Fotol suures plaanis jaapanlased või siis ka korealased, kes siis oma kunstiprojektiga Eestisse sattunud. Hetkel on käimas biitlite lugude jaapani või korea aktsendiga esitus. Üleval paremas nurgas punase särgiga vegeteerin the Belka särki kandva Kaspari kõrval. Pärast meeleolukat pidustust rannas, mis tipnes muidugi sääserünnakuga, jätkus pidu kultuslikus Mirage´is. Et ikka peol vürtsi oleks sai pool seltskonda kakelda ja mingi osa tugitoolis Mirage´is uinakut teha. Tantsu ja tralli. Muide kui peo ettevalmistus faas oli (muuli lähedal luite peal), siis puu taga ajasid mingi verinoore neiuga asju kaks 40-50ndates meeskondanikku. Maailm on imeline!

Reedel esinesid jaapanlased või korealased (ma pole kindel kumbad nad rohkem olid) teatrikohvikus. Pildil lilla särgiga (kindlalt) jaapanlane vajas selleks minu kitarri. Nii ta siis rockis mu akustilisega teatrikohviku saalis, laudade peal ja all. Uskumatu alt laienevate pükstega energiapomm tüüp, lood nigu jaapanikeelne Kino. Ahjaa nad sõid sünnipäeval nõgeseuppi. Hullult keevitasid seda endale sisse. Tekkis mõte, et kas nad ikka teavad, mida nad söövad  - tavalist umbrohtu ja huvitav, kas nad sellest kuidagi ka aru said. Igal juhul jäin neid kauaks vaatama ja muigasin, siis kohe tüübid elavnesid, tõstsid näpud püsti ja hõikusid üle ühe: "Maitsep, maitsep". Tõsised tegelased. Ja muidugi nende meeletute trummidega esitatud rütmikava Raimond Valgre "Saaremaa valsi" akustilise kitarri versioonile rockis täiega!

Laupäeval aitasin üles seada ja vaatasin Jüri Kaldmaa näidenit "Kitarriõpetaja" Frens Café´s. Amatöörteatri esitus oli muidugi tore - siiras. Stoori ise oli veits selline kahtlane ja samas jäi muusikalised pausid ja muud venitused liiga pikaks ja kadus asja dünaamilisus ja kaasahaaravus. Kokkuvõttes muidugi polnud väga viga ja nalja sai. Pärast seda meeleolukas Orav-B kontsert Sepa Pubis ja nii see nädalavahetus tehtud saigi. Ühe pika hooga. Ahjaa reedel kuulasin Lenna plaadiesitlust ka, aga Lennat ennast ei jõudnudki ära kuulda. Sain vaid Leegitseva sidruni osaliseks.

JSMi albumikaaned on nüüd valmis, uus kodukas ka. Tellida saab veel pusasid ja särke. Juhuuu!