Suvine aruanne

Pildil mu uus lemmikkirjanik Sergei Dovlatov, kelle kohta täpsemalt saab lugeda SIIT

1. Olen sattunud töötamise ja raamatute lugemise lainele, seega virtuaalmaailma kompamine on jäänud ülimalt pealiskaudseks. Õnneks on kliima subtroopiliseks muutumisega nüüd võimalust ka vahepeal siia kirjutada. Mis sest, et blogimine on eelmisest sajandist, nagu Leen Facebookis tõdes. Nürimeelsest järjekindlusest kirjutan siiski edasi, leppides sellega, et olen sotsiaal-virtuaalses plaanis fossiil... Tagasi raamatute juurde, siis praegu võin Teile soovitada enda lugemisvarast: Kalle Klandorfi biograafiat oma miilitsa ja politsei tööst, päris huvitav ülevaade sellest kuidas ja mida tegelikult tehakse. Eriti kuidas asju aetakse/aeti. Jüri Mosina "Juhan Julm" on kindlasti üks kurioossemaid biograafiaid, sest kroonilisele kaabakale kohaselt ei ole kunagi võimalik aru saada mis ja kus on tõde. Kas kahetsus eksisteerib jne. Aga piisavalt jahmatav lugemine küll. Lisaks sellele lugesin läbi Ian McEwani "Tsementaia", mis iseenesest oli küll lühem kui film (vähemalt raamat kulges kuidagi kiiremini). Jällegi üks päris segane ja hea lugu, kus esmapilgul rõveda intsesti taha on peidetud ühiskonnakirjeldus ja kriitika. Ühel päeval aga avastasin raamatukogus enda jaoks kirjaniku Sergei Dovlatov - tema teosed "Kohver" ja "Tsoon" on ikka üliägedad. Tõsiselt rabavad kirjeldused nõukogude aegsest elust. Tsoon kõneleb tema tööst armeeteenistuse ajal vangivalvurina - see kuidas nad vangidega koos tina panevad ja kuidas üleüldiselt valvurid vangidega samale tasemel olid. Teine raamat "Kohver" kõneleb sellest, kuidas tal NL-ist emigreerudes lubati kaasa võtta vaid kolm kohvrit asju. Pakkides selgus, et tal on vaid kohvritäis. Nendest seistmest asjast kõnelebki ta seal, ehk miks need olid olulised kaasa võtta. Hästi lahedad lood, näiteks Leningradi linnapealt varastatud peokingad või siis 3 paari krempleensokke otse Soomest. Kusjuures ta on seotud tihedalt ka Eestiga (ka eestlastega) ja see kajastub ka tema raamatutes. Ahjaa, ansambel Fixi ajaloo lugesin ka läbi, aga sellest pole midagi rääkida.

2. Pärnu uus tipp-mark on rannapeod Pärnu Surfiklubis. Palju noori ja väga purjus inimesi. Kuna sattusin hiljuti Maalehest lugema seda, kuidas Püha Loomaaia nimeline jõukurite kamp Kihnut vägistab ja selle kaitseks toodi välja spordi doteerimist ja kohalikke investeeringuid, hakkasin mõtlema ka selle, kuidas suhtuda sellesse, mis toimub Pärnu rannas. Ühelt poolt jällegi tore, et midagi toimub ja inimestel on lõbus. Kuid teisalt on seal ikka räme läbu, kus eriti tänu WC-de puudumisele!!!! on kasutuses rannaliiv, riietuskabiinid ja kogu silma hakkav ümbrus. See on ju nii elementaarne ja peaks olema ka surfaritele esmane, et rand oleks korras ja ilus. Muidugi on tore, et peod toimuvad ja ikka sajaga kui mitte rohkemaga mõõdetav rahvahulk seal kohal on. Mõned ostavad ka seest alkoholi ja toetavad ilmselt seeläbi surfiklubi tegevust, kuid avaliku korra mõttes on olukord siiski üsna nutune. Kas 14-aastastel oksendavatel tüdrukutel peab siis ka "lõbus" ja "tegevust" olema. Okei, olen ka ise noor olnud ja peaksin neid nö "mõistma". Ent siiski ei pea looma soodsamat keskkonda sellise tegevuse toimumiseks. Igal asjal on oma koht ja aeg, aga selles kohas võiks olla igal ajal kasutatav WC, mitte et riietuskabiinidest saavad ühiskäimlad.

3. John Stuart Milliga andsime just kohalikule provintsi päevalehele intervjuu, viienda juubeli puhul igati tähendusliku. Nimelt täpselt viis aastat varem andsime intervjuud 100m kaugemal lokaalis. See tõsiküll ei ilmunud kunagi, aga me saime sealt oma ühe olulisima identiteedi - pseudonüümid. Nimelt kui ajakirjanik küsis me nimesid, siis me ei teadnud tollase trummari perekonnanime - nii sündis bändi esimene pseudonüüm Jan Stuart. Jaanus nimi pani aluse siiani kestvale naljakale traditsioonile, mis tihtipeale endaga igasuguseid humoorikaid seikasid kaasa toob ja alati tähelepanu pälvib. Suht kindlalt võib väita, et nende nimede tänaseks kasutamise põhjuseks on vastandumine tavalisele enese upitamise traditsioonile. Pole oluline sinu isik, vaid see mida sa teed. Meie ees ei pea käima inimene, vaid looming. Ja nii ongi parem, sest lõppude lõpuks ei huvita kedagi, mis Peeter või Janek kuskil mängib. Marvin McStarvin või Marie Arouet tekitavad märksa rohkem küsimusi... aga kunagi ei pruugigi teada saada, kes nad on. Muide 14. augustil esineme Pärnus väga vahval festivalil, kuhu soovitan kõigil tulla - Augustiunetus . Teeme üle aasta aja akustilist kava, peamiselt uutele lugudele keskendudes ja vahele vanade uudisversioone pikkides. Kel võimalust tulge kaema, kasvõi festivali, sest see idee on juba väga äge. Ja artiklit saab ilmselt järgmisel nädalal.

16. koosseis tehtud :)

John Stuart Mill sai oma viiendal juubeliaastal 16. koosseisu (pildil siis kogu intstrumentaalsektsioon). Meie väärikasse pillimeeste rivisse lisandusid trummar Marky Legend ja kitarrist Marvin McStarvin. Kuigi õppimiseaeg oli mõlemal pisike sai kontsert üks parimaid üle pika aja. Vähemalt nii kostus publiku seast arvamusi. Tegime isegi kaks lisalugu. Muidugi peab kohe nentima, et inimeste mängustiilid on ikka tuntavalt erinevad. Eriti huvitavaks tegigi selle koosseisu trummidest tulenev stiilimuutus, kuna Erkki ja Mark on täiesti erineva muusikalise taustaga trummid. Seekord olid lood pigem aeglasemad kui kiiremad, nagu nad laivis kipuvad olema. Igatahes au ja kiitus meestele, kes 12 lugu vähem kui 24 tunnise etteteatamisega selgeks said. Kristheli tehtud pildid Tõstamaal toimunud Juuli Rockist ja JSMi esinemisest leiad SIIT. Järgmisel nädalal Aakres jälle vana koosseisuga.

Palavuse tõttu tekkinud unetus sai täna öösel korralikult välja magatud. Päris hea on kui öösel pole enam toas 29 soojakraadi.  

Meeldib

1. Kuumalaine harjal kulgev elu on üsna keeruline, eriti kuna merevesigi ei suuda pakkuda jahutust. Ülekuumenemise piiril rannatoolide laenutamine on ühelt poolt muidugi sjuuper, sest on tööd, aga teisalt täna kokku kukkunud naist näinuna olen aina kindlamalt varju alla peidus. Kiirabi viis soome naisterahva minema, olla vist isegi rase olnud. Igatahes Pärnu rand on tõeline Sahara, kus hommikul kaasa võetud külm vesi kella 12ks on supiks saanud. Ometigi koguneb rahvast randa igapäevaselt täitsa üksjagu. Õnneks on õhtuks alati olemas kokkuvedajate brigaad koosseisus Kaspar ja Karl.

2. Vahepeale on jäänud paljutki, kuid enamasti siiski tööd. Lelle Alternatiivil sai käidud, mis taaskord tõestas end nagu aastal 2007, et käigu see Rabarock oma liba-rockarite ja jubeda tibide gängiga kukele. Lelle on ikka õige alternatiivsete inimeste kokkusaamispunkt. Kahe paarislava süsteem oli igati äge, rääkimata hommikuklubist. Kahju vaid et järv ilmutab kinnikasvamise märke. Õlle hind endiselt 20 krooni ja söökki oli suhteliselt odav. Täisväärtuslik üritus... Huvitavaid bände oli ka. Huumoripunkt ansamblile Köömes, kelle laul "Viljandi bemmimees" mind kell 3 öösel täiesti hullumeelselt naerma suutis ajada.

3. Seda postitust kirjutades mõtlesin, kas kirjutan ka asjast, mille kajastamist Facebookis ma eile tugevalt taunisin. Paratamatult tekib küsimus, et mida tuleks ja kui palju avalikkuse ette tuua. Milline eetikakoodeks seob blogimist ja seinale postitamist? Kas tõesti kajastades näiteks seda, et mind eile vägistati on kõik hea ja korras, idee poolest võiks vajutada isegi meeldib? Aga siis kui sa sattud liiklusõnnetusse, mis lõppeb küll väga õnnelikult, kuid sinu viimasest hingetõmbest lahutasid sind sentimeetrid? Meeldib? Aga meiega on kõik korras!

Kuidas ma jäätisemüüjaid koolitasin laulma

Maailma pikimad mehed riietuskabiinis, kusjuures lahe oli tõesti see, et kui nad püksid jalast ära võtsid, siis sellest kestast nende varjutamisel kasu polnud. Ehe näide sellest, et tore on täiskasvanute kombel asju teha, isegi kui asi päris samamoodi välja veel ei tule :)

Täna oli esimene meeletu laenutuspäev rAnatoli laenutuspunktis. Kusjuures seoses Euro hindade nõudega tegin ka uue sildi meile ja sinna peale sai ka pandud RANATOLI rannatoolide laenutus. Nii kaunis rohelise ja oranži kirju silt, mis kindlasti eristab meid ülejäänutest. Igal juhul kahe tunniga sai täiesti tühjaks laenutus, inimesed seisid suisa järjekorras. Hullumeelne värk... Parim osa oli muidugi see kui mul tekkis idee, et suve lõpus võiks lapsorjadest jäätisemüüjate segakoor kanda Sunseti ees ette sümfoonia "Jäätis", mis koosneks siis mitmehäälsest fraasi hõikumisest kaanonina (see on algne idee, muidugi saab veel Stompi vormis jäätisekastidel trummeldada).  Selle peale alustasin ma kahe mööduva "Jäätis" hõikuva lapsorjaga juttu - selgus, et jäätiselt saavad nad kaks krooni. See selleks, edasi selgitasin ma neile, et nad võiksid oma tööhooaja lõpetada ühislaulmisega. Sealt edasi arenes mu jutt muidugi sinna, et tegelikult peaks mitte lihtsalt hõikuma jäätis, vaid mingeid korralikke luuletusi, mis oleks vaimukad ja püüaksid tähelepanu. Pakkusin välja mitmeid üsnagi veidraid tekste, lõpuks kuulsin mehi ringiga tagasi tulemas ja laulmas: "Jäätis! Vahvliga ja vahvlita, süüa saab ka kahvlita". Ja nii ta läks, kaks jäätisemüüjat kündmas mööda palavat rannaliiva ja laulsid täiesti absurdset reklaamteksti, mis inimesi muigama ja kuulama pani. Kahtlemata on esimesed sammud "Jäätise" sümfoonia tulekuks tehtud :)

Tunnevad nad kõik seda sama isu...

Guns N´ Roses´i debüütalbumi cover, mida poed keeldusid katmata müümast, pannes selle paberkotti. See aga tähendas, et keegi seda plaati ei näinudki. Seega tehti uus partii, kus juba oli teine kaas. Sellest versioonist on aga saanud kollektsionääride seas hinnatud kaup.

1. Hansapäevad said mööda. Ma ei mäletagi, kas Pärnus midagi nii suurejoonelist on minu eluajal toimunud, selles mõttes, et rahvast jagus tõesti absoluutselt igasse nurgatagusesse. Tore oli vaadata, et nii mõnedki varjusurmas kultuslokaalid end selle suure sündmuse puhul taas avasid: Espresso ja vähemalt kuus aastat "remondis" olnud Lonkav Konn. Viimase puhul polnud mingist remondistki haisu. Aga tore ikkagi, et miskit liigub olgu siis kasvõi vanaviisi. Kavalt pakkusid Hansapäevad üsna mõnusat kompotti, nii et vahva oli ringi käia ja avastada imelikke asju Pärnu tavamõistes imelikest kohtadest. Ehk siis pidu oli tekitatud ka sinna, kus see tavaliselt ei toimu. Tundub, et linn vajakski sellist tervet kesklinna hõlmavat mitmekülgset üritust kui et kitsalt teatud suunitlusega suletud keskkonnas toimuvat. Juba reklaamitakse järgmise aasta nädala kestvat Pärnu veefestivali, eks näis, mis sellest siis kujuneb. Igatahes oli see kindlasti väga äge sündmus Pärnus ja hea meel oli anda enda panus sellesse.

2. Kui juba mainitud sai, siis andsin panuse Hansapäevadesse. Esinesime John Stuart Milliga kaks päeva järjest, erinevate kavadega. Tegime usinalt kahel päeval ka proove. Viimati mängisime Valga retkel 9. mail, seega oli päris hea jälle kokku saada ja uued laulud esitamiskõlbulikuks lihvida ja vanadelt tolm puhuda. Naljakas, aga siis kasvab bänd justkui kokku, kõik muutuvad üksteisega lähedasemaks ja tekkib kambavaim. Kui oleme esinenud ilma eelneva vaimu tekitajata, annab see mu arvates laval tunda. Kollektiivis peab valitsema ühtsus, sest see muudab psühholoogiliset iga liikme lähenemist ühisosasse. Ühe sõnaga teise päeva "uued pärlid/vanad hitid" (nagu ma selle hellitavalt nimetasin) kava töötas juba täiega. Päikegi hakkas paistma ja vaatamata tapvale leitsakule oli väga hea esinemine. Tore oli näha palju häid sõpru ja meie vanu liikmeidki. Helimehele ka muidugi töökuse eest kiidusõnad - töö kiire ja korrektne! Uued lauludki said palju positiivset vastukaja, kuigi nad on ikka hoopis teisest puust kui looming kuni "Maestroni" ("Maestro" nimelt on uusim lugu Panoptikonil ja seega märgib minu jaoks eelmist ajastut). Mul on demodena veel valmis mõned lood, mille oma jubeda MP3 mängija sisesediktofoniga olen sisse mänginud/laulnud. Lihtsalt praegu on hea aeg loomiseks...

3. Hea aeg loomiseks tuleb vaid siis kui on millest kirjutada, on kes/mis inspireeriks. Mul ei toimi kuigi hästi positiivne inspiratsioon, pigem otsin oma ängile rehabilitatsiooni luulest, siis juba haaran kitarri järele ja nii see tulebki. Praegu on muidugi raske aeg, veider kuidas see kõik justkui neelab endasse. Kui miskit hakkab minema segaseks, siis läheb see mitmete asjadega nii korraga. Ilmselgelt usun sellesse, et tegemist on planeetide seisuga, mis lihtsalt ei soosi minu eksistentsi. Rääkimata isiklikku elu puudutavatest aspektidest, pean nentima, et isegi jaanipäeval otsutasid lõvikokteili pähe Laua Viina ja Limonaadi joonud mehed muga arveid klaarida. Vehkisid kätega, välgutasid nuga, nügisid põske lõhkusid veinitopsi ja üritasid igati kaklust õhutada. Ei allunud ma aga kuidagi provokatsioonile, kuigi asi ületas kindlasti intelligentse arvete klaarimise piirid. Aga noh igal inimesel vastavalt enese arengutasemele lähenemisviisid, muud midagi ja ei saa mina hukka mõista inimest kui ta elu jooksul pole saanud kunagi teistmoodi oma asju aetud. Loo moraal on muidugi selles, et kuigi inimesed võivad ju olla tegijad, on nad siiski inimesed ja tunnetega. Nii ta läheb, et asju võetakse ikka hingega, põhjendasin seiskukohti, aga ega keegi eriti kuulanud. Tundus, et see väga ka kedagi ei huvitanud. Huvi oli pigem läheneda olukorrale võimalikult võimsalt... asi seegi :) Lisaks sellele säilib muidugi see segadus, mis kuidagi ei taha kaduda... "ma ei tea mitte midagi". Lisaks sellele irdus 2005. aasta 30. detsembri hambaintsidendi (loe 2005/2006 vahetuse aegseid postitusi) plomm, no pagan!

4. Möödunud afäär noortekeskuses jõuab vist varsti kohtusse. Olgu sellega kuidas on, aga hea meel on, et kõik asjad toimivad nii keskus noortele kui ka peagi uksed avav Kontrakultuurikeskus. Hea, et keegi sellesse jamasse pidama ei jäänud, vaid kõik said hakkama ja vabalt edasi liigutud.

5. Hetkel on lugemisahelas kohe lõppemas kultusliku Slashi autobiograafia, mis on üks sitemni tõlgitud raamatuid mida ma elus käes olen hoidnud. Kuigi stoori ise on igati huvitav ja mitte mihelraualikult tatti pritsiv jooma/okse/pano kirjeldus, ikkagi on tõlge nii kuradima labane ja otse, et vahepeal on kohe piinlik. Lisaks kirjavead, isegi minusugune düsgraafik märkab neid, seega on midagi väga valesti. Loo mõttes soovitan lugeda, seega vast siis on inglisekeelsena parem ja mõnusam lugemine. Hea on lugeda seda, kuidas lood on sündinud, kidrasaundidest, stuudiotööst jne jne. See dimensioon, mis Rauas puudu oli - ta ju kopeeris lihtsalt varem (ka Slashi oma oli varem olemas) ilmunud välismaa ametivendade biograafiaid, kust siis lahutas selle muusika osa ja keskendus eesti Õhtulehe ühiskonnas müüvale niku ja lakkumise teemale. Eile vaatasin selle kõige peale otsa filmi "Runaways", samanimelisest bändist. Kokkuvõttes üledoos rockikultuurist :) Järgmisena lahendan ära Eesti mõistes "kultusliku" Jüri Mosina autobiograafia, eks näis, mis selle kohta öelda saab!

6. Hea on tõdeda, et rannatooli hooaeg on täiega käima läinud. Kogume raha plaadikaante jaoks, homme lähen vestlen ka trükikojas kellegagi, et saada hinnas soodustust. Pean asja müüma ja pingutama, muud ei jää üle!