Pildil mu uus lemmikkirjanik Sergei Dovlatov, kelle kohta täpsemalt saab lugeda SIIT
1. Olen sattunud töötamise ja raamatute lugemise lainele, seega virtuaalmaailma kompamine on jäänud ülimalt pealiskaudseks. Õnneks on kliima subtroopiliseks muutumisega nüüd võimalust ka vahepeal siia kirjutada. Mis sest, et blogimine on eelmisest sajandist, nagu Leen Facebookis tõdes. Nürimeelsest järjekindlusest kirjutan siiski edasi, leppides sellega, et olen sotsiaal-virtuaalses plaanis fossiil... Tagasi raamatute juurde, siis praegu võin Teile soovitada enda lugemisvarast: Kalle Klandorfi biograafiat oma miilitsa ja politsei tööst, päris huvitav ülevaade sellest kuidas ja mida tegelikult tehakse. Eriti kuidas asju aetakse/aeti. Jüri Mosina "Juhan Julm" on kindlasti üks kurioossemaid biograafiaid, sest kroonilisele kaabakale kohaselt ei ole kunagi võimalik aru saada mis ja kus on tõde. Kas kahetsus eksisteerib jne. Aga piisavalt jahmatav lugemine küll. Lisaks sellele lugesin läbi Ian McEwani "Tsementaia", mis iseenesest oli küll lühem kui film (vähemalt raamat kulges kuidagi kiiremini). Jällegi üks päris segane ja hea lugu, kus esmapilgul rõveda intsesti taha on peidetud ühiskonnakirjeldus ja kriitika. Ühel päeval aga avastasin raamatukogus enda jaoks kirjaniku Sergei Dovlatov - tema teosed "Kohver" ja "Tsoon" on ikka üliägedad. Tõsiselt rabavad kirjeldused nõukogude aegsest elust. Tsoon kõneleb tema tööst armeeteenistuse ajal vangivalvurina - see kuidas nad vangidega koos tina panevad ja kuidas üleüldiselt valvurid vangidega samale tasemel olid. Teine raamat "Kohver" kõneleb sellest, kuidas tal NL-ist emigreerudes lubati kaasa võtta vaid kolm kohvrit asju. Pakkides selgus, et tal on vaid kohvritäis. Nendest seistmest asjast kõnelebki ta seal, ehk miks need olid olulised kaasa võtta. Hästi lahedad lood, näiteks Leningradi linnapealt varastatud peokingad või siis 3 paari krempleensokke otse Soomest. Kusjuures ta on seotud tihedalt ka Eestiga (ka eestlastega) ja see kajastub ka tema raamatutes. Ahjaa, ansambel Fixi ajaloo lugesin ka läbi, aga sellest pole midagi rääkida.
2. Pärnu uus tipp-mark on rannapeod Pärnu Surfiklubis. Palju noori ja väga purjus inimesi. Kuna sattusin hiljuti Maalehest lugema seda, kuidas Püha Loomaaia nimeline jõukurite kamp Kihnut vägistab ja selle kaitseks toodi välja spordi doteerimist ja kohalikke investeeringuid, hakkasin mõtlema ka selle, kuidas suhtuda sellesse, mis toimub Pärnu rannas. Ühelt poolt jällegi tore, et midagi toimub ja inimestel on lõbus. Kuid teisalt on seal ikka räme läbu, kus eriti tänu WC-de puudumisele!!!! on kasutuses rannaliiv, riietuskabiinid ja kogu silma hakkav ümbrus. See on ju nii elementaarne ja peaks olema ka surfaritele esmane, et rand oleks korras ja ilus. Muidugi on tore, et peod toimuvad ja ikka sajaga kui mitte rohkemaga mõõdetav rahvahulk seal kohal on. Mõned ostavad ka seest alkoholi ja toetavad ilmselt seeläbi surfiklubi tegevust, kuid avaliku korra mõttes on olukord siiski üsna nutune. Kas 14-aastastel oksendavatel tüdrukutel peab siis ka "lõbus" ja "tegevust" olema. Okei, olen ka ise noor olnud ja peaksin neid nö "mõistma". Ent siiski ei pea looma soodsamat keskkonda sellise tegevuse toimumiseks. Igal asjal on oma koht ja aeg, aga selles kohas võiks olla igal ajal kasutatav WC, mitte et riietuskabiinidest saavad ühiskäimlad.
3. John Stuart Milliga andsime just kohalikule provintsi päevalehele intervjuu, viienda juubeli puhul igati tähendusliku. Nimelt täpselt viis aastat varem andsime intervjuud 100m kaugemal lokaalis. See tõsiküll ei ilmunud kunagi, aga me saime sealt oma ühe olulisima identiteedi - pseudonüümid. Nimelt kui ajakirjanik küsis me nimesid, siis me ei teadnud tollase trummari perekonnanime - nii sündis bändi esimene pseudonüüm Jan Stuart. Jaanus nimi pani aluse siiani kestvale naljakale traditsioonile, mis tihtipeale endaga igasuguseid humoorikaid seikasid kaasa toob ja alati tähelepanu pälvib. Suht kindlalt võib väita, et nende nimede tänaseks kasutamise põhjuseks on vastandumine tavalisele enese upitamise traditsioonile. Pole oluline sinu isik, vaid see mida sa teed. Meie ees ei pea käima inimene, vaid looming. Ja nii ongi parem, sest lõppude lõpuks ei huvita kedagi, mis Peeter või Janek kuskil mängib. Marvin McStarvin või Marie Arouet tekitavad märksa rohkem küsimusi... aga kunagi ei pruugigi teada saada, kes nad on. Muide 14. augustil esineme Pärnus väga vahval festivalil, kuhu soovitan kõigil tulla - Augustiunetus . Teeme üle aasta aja akustilist kava, peamiselt uutele lugudele keskendudes ja vahele vanade uudisversioone pikkides. Kel võimalust tulge kaema, kasvõi festivali, sest see idee on juba väga äge. Ja artiklit saab ilmselt järgmisel nädalal.



