Ja mõtleski endale mineviku välja

1. Minu väga pikaaegne lemmikraamatu "Papillon" autor Henri Charriere on siiski petis. 2005. aastal ilmus Pariisi lähedalt vanadekodust välja vanahärra Charles Brunier, kes tunnistas, et tema on tegelikult Papillon, kellest raamat on kirjutatud. 104-aastasel mehel oli randmel säilinud ka liblika tatoveering ja ta mäletas kaasvang Charriere´i väga hästi. Bruinier olla täiesti harilik vang, kes tänaseks nagu selgunud siiski oli tapnud selle sutenööri, keda ta raamatus väitis end mitte olevat. Ka ei olnud Charriere´il mingit vastasseisu vanglaülemaga, ta oli laitmatu käitumisega vang, kes ei proovinud kordagi põgeneda. Kõik anekdoodid ja muu pärineb küll Kuradisaare folkloorist, kus ta istus, kuid ta ise pole raamatus kirjeldatut läbi teinud. Kõik need põgenemised tegi läbi hoopis Charles Brunier Ühesõnaga olen löödud, sama löödud kui nii mõinigi pärast Carlos Castaneda pettuse ilmsiks tulekut oli. Tõsised vasturääkivused ja selle sisu vigasus paljastati suhteliselt pärast selle teose esmailmumist. Veider fakt on ka see, et mees, kes tõlkis selle inglisekeelde - Patrick Richard Russ alias Patrick O´Brian ja kelle tõlget peetakse selle raamatu üheks edu garandiks, on ise ka märkimisväärne veidrik. Nimelt aastal 1945 hülgas ta oma kogu senise mineviku koos pere ja kõige muuga, et edaspidi eksisteerida väites end olevat iiri aristokraat. Nii et kahtlemata sensatsioonilised mehed, kes lihtsalt mõtlesid endale oma mineviku välja.

2. Hea uudis on see, et Tallinna Euroopa kultuuripealinnaks olemise ajal toimub augustis ka Sergei Dovlatovi festival. Täiesti juhuslikult sattudes Pärnus toimunud "Tallinn 2011" promoüritusele, leidsin sellise superüllatuse kavast. Kirjeldamatult võimas ootusärevus on mind juba praegu tabanud. Kultuuripealinna üritus oli pärnulikult leim - parmud, vanurid ja lapsed. Ja Lenna Kuurmaa indi-popp ajas needki laiali. Veider, aga mulle tundub, et ta ei sobi justkui seda tegema, ta justkui ei ole indi. Teadagi, nagu subkultuuridele kohane - määratleme kes on päris ja kes mitte :)

3. Lisandus veel üks põhjus, miks ma ei taha kooli kokkutulekule minna. Täna ei suutnud mu ratta eest kuidagi ära liikuda rätiga naisterahvas. Ja no ma loodsin tema teeületust mitte takistades mööduda paremalt, aga siis hakkas asi kahtlaseid pöördeid võtma. Lõpuks igatahes lenksu vasak osa tabas selja alaosa küljelt. Hakkasin vabandama. Siis aga tuvastasin sealt enda endise ajalooõpetaja. Vabandasin veelkord viisakalt. Aga mind äratundes sai veel vihasemaks. Vabandasin veelkorra, loodan siiani tõesti, et midagi hullu ei juhtunud. Nõme juhus, aga mis teha... ilmselgelt polnud ka vaid minu süü.

Merest ja sellega seotud asukatest

See pilt on pühendatud kihnlastele, kes üle 30 aasta taaskord võivad tappa hülgeid. Kusjuures kuna aegade jooksul on rõhutanud ka tollane vallavanem ja praegune linnavalitsuse töötaja, et hülgeliha söömine on mandriinimestele tõeline elamus, siis paratamatult kahtlustan turismi edendamise võtmena algavat hüljeste küttimist. Mis võiks olla eksklusiivsem kui mujal Euroopas keelatud liiki siin jäisel merel küttimas käia. Ilmselt maksaks nii mõnigi jõukas jahihuviline sellise ekstreemsuse eest. Loodan siiralt, et nii see ei lähe. Ja parem oleks, et meres parasiidi rolli omandava hall-hülge pähe hukkumisohus viigreid küttima ei hakata. Kui kaugele traditsioonide taastamisega üleüldse võiks minna?

Kui mereasukatest juba juttu oli, siis mäletan üht koolipäeva, kui Sütevaka II korruse klassiruumi lahtistest akendest kostus sisse ootamatult vali kõmakas. Sensatsiooni kui palju, kuid tund jätkus nagu kord ja kohus. Alles peale tunde joostes mööda linna avastasime, et Munamäe juures oli auto plahvatanud. Tolle aja kohta ülikõva auto oli miski ikka korralikult äralõhkunud. Hiljem selgus, et tegemist oli pommiga. Tappa üritati Kala-Mati nimelist Pärnu kalaärikat. Avalikkuse ees süüdistati selles atendaadi-katses aga meest, kes sel nädalal kinni peeti,  palgamõrva tellimise eest. Mikroskoopiline Chicago Eesti võtmes.

Ja kui juba merest ja selle(ga seotud) elukatest juttu oli, siis eile oli miski muinastulede süütamine. Aru ma ei saanud, mis vägevat on terve hunniku küünalde jätmises rannale. Pärnu alaealistel oli muidugi põhjust end täis juua. Tore Pärnu elu ehk tere sügis ja minu sotsiaalprojekti teise aasta algus.

Gigolomehe entsüklopeedia

Mind on tabanud entsüklopeediate vaimustus, nüüd on mul neid arvutisse kogunenud juba mitmeid. Neist muidugi vaimukaim oli: All About Women: The Encyclopedia of Seduction. Autoriks Giuseppe Notte. Raamat jaguneb igati loogilisteks peatükkideks: naiseks olemine (selle abil üritatakse seletada, mis tunne on olla naine, mida naised vajavad ja kuidas neid mõista), kuidas olla mees (mida tähendab olla tõeline mees!, tüüpilised meeste vead ja nende vältimine, riietumine ja enda eest hoolitsemine, kehakeel ja hääletoon, enesekindluse leidmine, mis tagaks edu). Need olid igati vinged peatükid, mille kohta võiks öelda, et igaüks kellele destosteroon pole kinkinud võimet alfaisaseks tõupulliks hakata, saab sealt tõelise instruktaaži. Meenus eelmisel nädalavahetusel neiu käest rusikaga vastu vahtimist saanud seltsimees, seega tundus raamat täiesti puhas kuld. Edasi aga tuli juba hoopis kompum teema: Esimene samm: naistega kohtumine - kõigepealt nõuab õpik oma eesmärkide seadmist, ehk siis välja valida mis tüüpi naisi peaks ja tahaks tärkav alfaisane rajalt maha võtta. Olulisel kohal on seejuures ka raha küsimus, ehk kui palju sa oled nõus investeerima (aega ja raha). Kuldne soovitus oli muidugi, et raiska nii palju kui sul on... kui vähe, siis vähe ja kui palju siis nii palju kui tahad. Geniaalne! Järgnevalt antakse õpetus, kuidas saada üle hirmust võõrastega rääkimise. Naisterahvani jõudmise puhul tuuakse välja, mis vigasid vältida ja eraldi muidugi mida öelda ja kuidas öelda. Kusjuures kogu temaatika on punkt haaval välja toodud. Eraldi rubriik on ka telefoninumbri kätte saamine, siin on täiesti praktiliste näidete abil üritatud tüüpsituatsioone lahendada. Kindel on see, et kunagi ei tohi anda vaid enda numbrit, sest ta ei pruugi sulle kunagi helistada. Seega alati peab saama ka tema oma, et siis kindlasti suhtlust jätkata. Väga peen strateegiline lüke. Kuna varem oli peamiselt keksendutud klubis naise rajalt maha võtmisele, seletab järgmises osas autor, kuidas seda teha näiteks poes ja tänaval. Kusjuures klubis sebimist peab ta isegi eraldi teaduseks!!! Pettumuseks noortele neiudele, ta soovitab mitte välja teha - seda praktilise näitega - kas kutsuksid semu jooma? Muidugi.  Aga võhivõõra? Pigem mitte. Aga sa ju ei taha, et see naine klubis su semuks hakkaks. Vat nii jääbki välja tegemata. Eraldi tähelepanu on pööratud ka veebis naise murdmisele - siin on oluline saada võimalikult kiiresti ta pilt. Teine samm: esimesest kohtingust seksini - kõigepealt muidugi räägitakse lahti, kuidas eelmisel ööl saadud numbrile helistada ja mida rääkida, kuidas kohtinguni jõuda. Seejärel pakutakse välja, kus teha esimene kohting - määratletud on ka tegevused ja võimalused neis kohtades. Kusjuures kino ja teater on välistatud, sest esimene kohting on kriitiline hetk tutvumiseks ja neis kohtades on see paratamatult võimatu. Seejärel on temaatiliste punktidena välja toodud, millest peab rääkima. Tabudeks on töö, kool ja poliitika. Keskenduda tuleb ühiste huvide kaardistamisele. Seejärel peab jõudma seksiga seotud teemadeni, kuna õpetuse eesmärk on siiski naise voodisse saamine. Siin on põhjalik õpetus, kuidas ja mida küsida. Seejärel seletatakse lahti, kuidas lugeda naise käitumisest välja, millal on ta valmis füüsiliseks kontaktiks. Meeleheite meestele järgneb järgmine rubriik, kus vastatakse küsimusele, kui kaua läheb aega enne kui ma ta voodisse saan. Siis jõuab autor suudlemiskoolini, kus täpselt on paika pandud, mis ja kuidas. Seejärel põgus amelemiseõpetus, millele järgneb lahti seletatud dilemma tema või enda pool vastus. Ja lõpuks on antud kuhjaga soovitusi, milline peaks su kodu välja nägema sel ööl. Kusjuures isegi muusika on kirjas, mida kuulata - stiililise jaotusega!

Vat selline hullumeelne raamat. Tegelikult sattusin hoopis lummusesse Encyclopedia of Prisons´ist, mis on ikka kordades põnevam. Aga see gigolomehe käsiraamat oli lihtsalt nii vahva asi, et pidin seda siiagi jagama. Järgmisena loen Encyclopedia of Useless Information.

Milleks valetada, ausus maksab kõige rohkem...

Tõesti milleks valetada!

1. Jaan Paavle mälestuseks ja ansambli viiendaks juubeliks valmiv uudisversioon 2005. aasta loost "Vabanduseks", on suuremas osas valmis. Mängisin seekord sisse kõik kitarrid (kokku oli neid 6 erinevat osa), basskitarri ja mandoliin osad. Täna salvestame veel viimase taustvokaali ja siis hakkab loo viimistlemine peale. Iseenda peremeheks stuudios olemine on veider tunne, mingil hetkel tunned otsatut vabadust, teisel ootad, et keegi päriselt ütleks, kas see on hea ja sobiv. Samas see treenib enesekriitikat, mis peaks igal inimesel suutma eristada maksimaalset tulemust poolkõvadest variantidest. Loo tegemiseks saime inspiratsiooni oma unplugged kontserdilt Augustiunetusel, mille tarbeks ma ühes proovis selle loo ümber tegin. Käigupealt tehtud uudisversioon sai aga niivõrd lummavaks, et tundus igati paslik see looks formuleerida. Lisaks sellele on juba valmis idee tasandil ka muusikavideo. Eks siis peagi kõike näha ja kuulda saab. Kusjuures plaadist nii palju, et esimesed hinnapakkumised täis formaadile on olemas, nüüd peame siis ära otsustama, millise kasuks me otsustame.

2. Lugesin just läbi Mihkel Raua raamatu "Sinine on sinu teavas". Ma ei tea kui kohatu see võrdlus on, aga Dovlatovi vaimustusest tulenevalt oli mul seda raamatut lausa piin lugeda. Võrreldes Sergei kalambuuri ja metafoore, mõjub Mihkel Raua "Nagu kroonika esikaane tüdruk", "Võsareporteri andunud austaja" jne tohutult labaselt. "Salvokelgu tükkide vahele topitud roti sisikond" viletsa lasanje kohta mõjub sellise väljaimetud sisutu verbaalse oksena, mida raamatus küll kohata ei tahaks. Kõnepruugi järgi oleks justkui "Ärapanija" saatest raamat tehtud, kusjuures need vahepealsed Eesti elu ja inimeste kriitikad ei suutnud minus küll äratada mingit kosmopoliidsuse vajadust. Aga see müübki nende seas, kes räägivad elu ainuvõimalikkusest piiri taga. Kespärane lugu, mille nii algus kui lõpp ei pakkunud mitte midagi erilist. Jään veendumusele, et "Musta pori näkku" on siiani tema parim teos. Ma täpselt ei tea, aga ilmselt on fiktsioonide kirjutamisel oht üle mõelda, seepärast ongi Dovlatov vahetu, ladus ja haarav. PS! Sergei Dovlatovit kutsutakse vene Dos Passoseks - hakkasin nüüd siis toda esimest lugema :)

3. Käies esmaspäeval Tallinnas arutlesin Mari-Leenu köögis sõpruse üle. Huvitav, aga nii tõesti on, et väärtuslikumad, sügavamad ja püsivamad sõprussuhted sünnivad nooruses. Vanemana justkui ei otsi ja ei lase inimesi enam nii lähedale. Ilmselt pole ka piisavalt palju aega, et kasvada niivõrd ühtseks. Pigem iseloomustab praegust aega selline ajaveetmise eesmärgil sobitatud tutvused. Imelik, aga olen hakanud selliseid asju välistama enda jaoks. Sellised inimesed on iseenda ja aja raiskamine. Lähtun sellest siiski, et inimene peab mulle ikkagi midagi pakkuma, kasvõi põnevat vestlust või põhjalikku vaidlust. Isegi konfliktsusel põhinevad inimsuhted on kordades põnevamad kui suvalised kärsad, kellega koos end kuskil öös umbjoobesse matta. Kusjuures üks kord selliste hulka sattuda on okei, aga samas kui see kordub, siis räägib see mingitest puudujääkidest...

Miks ma ei taha minna kooli kokkutulekule

Erinevalt teistest vilistlastest, keda olen kohanud, ei tunne ma mitte mingit karjuvat vajadust minna kooli kokkutulekule. Kuigi minu gümnaasiumi lõppemisest on möödunud viis aastat, ei taju ma absoluutselt mitte mingit  vajadust antud üritusel osaleda. Peamine argument on muidugi alkohol, ma ei tunne mingit vajadust, et peaksin nende inimeste seltskonnas alkoholi tarbima. Muidugi ei peagi, aga samas siis purjus kakerdavate "Aaa, sa oled see..." hetkede nimel kaine olla, oleks ka veider ja ilmselgelt mitte nauditav. Lisaks sellele tahan, et mulle jääks neist pedagoogidest väärikam mälestus, mis sest, et lõpupidu seda niikuinii juba devalveeris. Kuidagi ei tunne ma erilist küünarnuki tunnet, et kohtuda terve kooliga. Suhtlen sealt nende inimestega, kellega ma tahan ja mul on vaja. Ja ma olen väga rahul. Muidugi, mis mind eriti tugevalt häirib, on sellest koolist õhkuv edulugude otsing. See on suisa kohutav. Juba meie klassikokkutulekul keskendutakse sellele, kes-kuida-miks võiks olla kuulus. Kes mida jõhkralt saavutanud jne. Märkama peaks inimest, see karp meie ümber on kõige väärtusetum, aga see vist erakooli ei müüks. Lõppude lõpuks lisaksin naljaka seiga, et ühel vilistlaste kokkutulekul talvisel tuli õllekas õllega kaetud laua taga juttu mingitest asjadest, mille käigus ma tõesti rõõmustasin. Meie klassi eestvedamisel sündinud tutipäevade bändi idee on ikka toimiv. Ja siis tuli jutu käigus veel välja miski asi, mis traditsiooniks sai. Ka selle peale rõõmustamise tõttu sain osaks hoopis üllatavale reaktsioonile, nimelt nentis kooli kõige kõvem, et ma soovin koguaeg vastu rinda taguda ja öelda, et mina tegin. Räägib kool, kes taob vastu rinda, et tema on loonud inimesed, mitte õpilased tema... Aga las ta jääb, võib-olla 10 aasta pärast kui kõik on juba vanad peerud, olen ka mina piisavalt küps, et mitte välja öelda, mida ma sellest kõigest arvan. Ja soovitav oleks ka vist kuulsaks ja tegijaks saada, õnnelik inimene olla pole väärtus teistele!

Herilaste ohver

Meenutus Hansapäevade kontserdist Pärnus. Kusjuures pildil on näha selle aasta parim second-handi leid, milleks on originaal Vennaskond "Priima" t-särk, mis maksis 25 krooni ja oli arvestades oma päritolu aastast 99 säilinud väga hästi. Nüüd siis on ta minu t-särgi fondi aukohal, koos Metallica "And Justice For All" Euroopa tuuri särgiga aastast 1988 ja Rolling Stonesi 94/95 aasta maailmaturnee särgiga.

1. Möödus siis rannatoolide hooaja lõpetamine, seoses jääaja saabumisega Pärnus. Neljapäeva ööl vastu reedet olla temperatuur langenud Pärnus viie!!! kraadini. Jäine värk. Reedel nõelas mind näppu herilane, mille tulemusena veel laupäevalgi mu sõrm kange ja paistes sardelli laadne moodustis oli. Kohutavate putuka-tsüklite jubedaim osa. Juuni oli meeletu sääse uputus, sellele järgnes terve kuu parmusid ja siis august on tõeline metsikute herilaste invasioon. Minul kui putukaallergikul muidugi hirmu ja antud juhul ka piina palju. Pidu ise oli muidugi meeleolukas, kohal oli palju toredaid inimesi ja tundus, et ka külalised jäid üritusega rahule. Järgmisel aastal peame ilmselt ka avapidu.

2. Laupäeval käisin esimest korda esinemas bändiga, mille lugusid ma ise pole kirjutanud. Olin juba ammu unistanud sellest, et saaks mängida bändis, kus keegi teine paneb paika mida mängitakse. Live ise toimus Raplamaal, kuskil talus püsti pandud muusikafestivalil. Vihma kallas nagu oavarrest ja me mängisime peale tantsumuusika ansamblit, mis oli ilmselge möödapanek. Lisaks sellele üritasin jääda tahaplaanile, kuid ikkagi tulin lõpust kidradest läbi vaid mina. Kuna monitoridest ma kedagi teist ei kuulnud, siis juhindusin trummarist, kes vähemalt pooltes lugudes sama eksinud oli kui mina. Siis ma üritasin keskendunult kuulata oma võimust tulevat ja juhtuski nii, et olin enamiku kontserdist seljaga. Puhtalt praktilistel kaalutlustel. Ma ei tea, aga kindel on, et bändide sisekliimal, kokkumängul jne on suur vahe ja see ei tulene mitte inimeste musikaalsusest, vaid nende isiksustest ja sellest kuidas bänd on juhitud ja miks seda tehakse, kas kõik seda ka naudivad jne. Huvitav kogemus! Lisaks sellele meeldis mulle enne meid mänginud tantsuansambel, kus solist oli liibuvasse valgesse t-särki matnud mäe suurused piitsepsid ja rinnalihased. Kergelt käriseva matinuude tonaalsusega esitas ta kõiki laule, mida ta poleks pidanud esitama. Ja tema kelmikas geel-tukk-soeng. Võimas!

Garaažide taha alles 6 aaastat hiljem

Garaažide taga on album, mida ma lugude kaupa olen kuulnud nii siit kui sealt - näiteks lugu Alumiiniumist Ingel/Draakoni Suudlus oli mingi aja täielik raadiohitt. Teine lugu, mis mind pikk aega kummitas oli "Augustiöö", mida juhtumisi mängiti Allan Vainola autorisaates "Inemise sisu" Vikerraadios. Saade on järelkuulatav ja kindlasti väga huvitav kuulamine. Loomulikult olin Alumiiniumi kodulehelt nii palju kui võimalik läbi kuulanud. Tollal aga ei osanudki nagu midagi arvata. "Garaažide taga" on 2004. aastal ilmunud kokkuvõte bändi loomingust vahemikus 1995-2004, just see pikk vahemaa laulude vahel muudab plaadi dünaamilisemaks. Loomulikult tavaolukorras muusikud sellise seinast-seina kõlapildiga ei lepiks, aga "Garaažidele" lisab see mingit intiimsust, mida tegelikult Vainola muusika ja Aule tekstide sümbioos nõuab. Sest kui bändi iseloomustus algab sellega, kuida see loodi kahetoalises üürikorteris, siis ei ootagi selliselt bändilt midagi muud. Varem mind teravalt häirinud elektroonika kasutamine on tänaseks kuhugi hajunud, aga ilmselt selleks, et seda nautida peab olema tuttav kõigi nende sümbioos- ja kõrvalbändidega. Kahtlemata põnev kuulamine, soovitan kõigile!

Seoses meeleoluka ja kordaläinud kontsertiga Augustiunetuse festivalil, millele sekundeerib muusikavaimustus, valmistume salvestama laupäeva hommikul lugu "Vabanduseks" eksperimentaalset uudisversiooni. Pühendades selle loo Jaan Paavlele, kes on antud pala sõnade autor ja lahkus meie hulgast eelmise nädala teisipäeval. Hetkel harjutan mandoliini, mille Charles Rangeri kapiotsast sai laenatud. Panin häälde ja tekitasin efekti "mandoliinid öös", ehk siis öösel kell 1 lahtise aknaga mandoliini tinistamine. Kontseptsiooniliselt saab lugu olema midagi uut - akustilised kitarrid ja hetkeseisuga vist isegi elektrooniline taust. Kuna salvestusvõimalused on piiratud, ei taha me asja väga keeruliseks ajada. Sellele valmib ka video, mille materjal on juba olemas...

Kino ja siga

Üleeile möödus 20 aastat kultusliku Viktor Tsoi hukust Läti maanteel. Vene kanalid olid selle puhul üleküllastunud saadetest, filmidest ja kontsertidest. Olin tõelises vaimustuses...

Kino tuli mu ellu 90´ndate alguses, kui ma olin veel eelkooliealine. Nimelt mäletan elavalt kuidas, ma veeresin kollase Ikarus bussiga mööda Pärnus Tammsaare puiestee otsas paiknenud Vene sõjaväeosast. See sama surnuaia kõrval, kuhu praegu on rajatud Selver. Igatahes sundis mind nina vastu klaasi surudes pikalt piidlema huvitav vaatepilt, ühele plangule oli maalitud suurelt sea nägu ja sinna kõrvale maagilised vene keelsed tähed. Samas olid need tähed piisavalt tuttavad ühelt teiselt hoonelt, mis mulle ei meenunud. Igatahes tundus kõik see kuidagi sensatsiooniline, et kuidas keegi sõjaväeosa aiale julges sea teha ja miks see seal oli. Hetk hiljem veeres buss Raeküla poole liikudes mööda Mai kultuurikeskusest, mille ukse kohal ilutses sama kiri. Eestikeelne Kino ja kõrval sama venekeeles. Vanema poolt palutud täpsustusega selguski, et keegi oli kirjutanud sõjaväeosa aiaplangule Kino. See tundus veelgi segasem. Järgnevad aastad, mis see seal püsis ma mõtlesin, et kas keegi pidas seda sõjaväe osa kinoks või siis lihtsalt mõtles midagi välja. Mõistatuseks jäi ka muidugi see, et miks seda ära ei kaotatud sealt. Minu mäletamist mööda värviti Kino ja siga üle peale vene vägede lahkumist alles.

Kuuendas klassis alanud vene keele tähestiku õppimine oli äärmiselt lihtne, nelja tähe puhul kindlasti - k, i, n, o.

Kuskil 7. klassis ostsin Port Arturi muusikapoest, mis siis juba paiknes keldris Krasnõi Pljetšeni kassetti. Mis siis kujutas endast roppude tekstidega punk-muusikali. Vähemalt nii reklaamis seda helisalvestise ümrbrispaber, kus oli joonistatud mingit läbu - koledad mordad lällamas. Igatahes üritasin ma seda kassetti ühes tunnis ette mängida (vahetunnis kuulati seda niikuinii). Selleks tunniks sai valitud ühe liberaalseima pedagoogi Risto Tamme religiooniloo tund. Kuulasime seal tihti mingit muusikat. Igal juhul mäletan, et ettemängust keelduti peale ümrbisele hindava pilgu andmist ja lausuti: "Oleks see Kino olnud, siis oleks võinud isegi kuulata". Olin hämmingus, mis kuradi Kino. Punki on vaja ju...

8. klassi lõpus sattusime oma tollase skiffle-unplugged-punk projektiga esinema Kunztplatza nimelisse kontrakultuurikeskuse eellasesse. Seal kuulsin esimest korda laulu "Mama anarhija", mida Toomas F esitas akustilisel kitarril. Hiljem selgus, et selle autoriks oli ansambel Kino. See tundus juba päris punk.

Keskkooli esimeses klassis õppides sattusin jällegi muusikapoodi, selleks, et viimasele rahale miski rakendus leida. Tollal tundus parim vahend osta muusikat, kassetid olid head odavad kulutusvahendid. Avastasin vene muusika riiulilt Kino kasseti "Noch". Muidugi leidsin sealt pealt ka loo Ema Anarhiast. Sellele järgnes tõeline vaimustusperiood, igal õhtul uinusin selle kasseti saatel. See kestis aasta umbes. Kuna mingil hetkel kolis minu muusika arvutisse, siis Kino sinna kassetina kaasa tulla ei saanud. mp3 maailmas taasavastasin ta juba intelligentsema kuulajana 2006. aastal. Sealt maalt on see muusika lummus minu hingemaailma üle vaid suurenenud. Nii lihtne see ongi.

Augustiunetusele :)

Niisiis laupäeval, tihe proovitegemine käib. Lauludele uued aranžeeringud ja esimene unplugged täies koosseisus. Tänud Mark´ile, kes alguses oli nõus meid aitama ja Kalevile, kes mulle enda suurepärast kitarri laenas. Kohtume siis laupäeval Väikese Klausi hoovis. Tuleb vahva üritus ja kontsert ka päris omapärane!

Väntadega kartauto idioodist juhid

Tegemist siis väntadega kartautoga, mida me Maarjaga testimas käisime. Nimelt on tegemist selle aasta kuumima laenutatava asjaga Pärnu rannas. Neid leidub igas suuruses, näiteks ka neljakohalisi ja neile saab veel järelkäru taha panna, nii et igati ulmeline asi. Igatahes kuna jalgratturina olin neil ringi sõitjaid kogu selle aja vihanud, sest lapsed (ja ka täiskasvanud), kes neil sõidavad ei vaata ringi ja keeravad ette ootamatult jne. No ühesõnaga täielik liikluskaos jalakäijate ja jalgratturite teedel rannas. Sellest hetkest kui me ise selle selga istusime ja avastasime et laenutusaeg on piiratud, alustasime meeletut kihutamist. Täpselt sama arulagedat kui kõik need teised, keda eelnevalt sai kritiseeritud. Lihtsalt laenutuseaeg ja aparaat ise teeb sinust sellise labiilse idioodi, kelle eesmärk on võimalikult palju oma aja jooksul ära sõita, jälgimata, mis ümbruses toimub. Kohutav aga tõsi :)

1. Eile värvisin oma sõjaväe ratta üle (selle 62 aaasta ratta, millel esi- ja tagutuled), nimelt hakkas Motip´i nimeline firma tootma kamoflaaži värve ja ma sain täiesti identse rohelise värvi oma rattale. Jupp-haaval teipimise abil värvisin ratta ilusasti üle. Nüüd jääb vaid veljed veel üle värvida, sest neid ma veel ei viitsinud. Renoveerimise juurde kuulus ka rootsi lipu uuendamine esiosas ja muidugi lambijuhtmeid hoidvate teipide uuendamine. Väga hea tunne oli kui kõik tehtud sai. Isegi pump sai üle värvitud. Ratas on nüüd tõesti päris kaunis kohe. Oma tõelise vanuriga (see esipiduriga 40´ndate mudel), pean tõsiselt hakkama midagi ette võtma, sest keskjooks krõbiseb juba ja tagant viskab vahepeal tühja ca 10 ringi :) Nii et sõita on päris ekstreemne.

2. John Stuart Millist ilmub lähipäevil artikkel Pärnu Postimehes, lisaks sellele on meil tulemas ka mõned vahvad esinemised:

12. august - Kolga-Jaanis. Noorte suvepäevadel.

14. august - Pärnu - Väikese Klausi hoov. Augustiunetuse festivali raames teeme unplugged´i, Chasper Kazparovich videodiskot ja seega kavataseme sinna korraliku peo püsti panna. Kõik see muidugi tasuta.

28. august - Haapsalu. Punk Rock & Nectar vol 2 festival.

Hetkel töötame unplugged kava kallal ja ma otsin inspiratsiooni uute lugude kirjutamiseks.

3. Dovlatovi järgmised kaks raamatut on ka käsil! Juba esimesed kõrvalseisvad kodanikud on nakatunud Sergei Dovlatovi üliägedast tekstist. Uskumatult hea ikka!

PS! Augustiunetus tundub tõeliselt vinge asi, vaadake seda http://www.augustiunetus.ee/

Lõppemisest

Ma kardan lõppemist, juba väikesest peale. Ahjuküttega maja pööningu saepurukastidesse mattunud külma vee torude lõppemine külmadel talvedel oli eriti hirmuäratav. Siis hakkas lagi vett läbi ajama ja tihtipeale tuli sellest palju lisaprobleeme: sulgeda naabrite juurest vesi (see sulges ka nende veevärgi), käia vett toomas sauna juurest kalonkast jne. Seda mäletan ma esimese suurema hirmuna, mis igal talvel mind painas.

Aastaid olen kartnud asjade lõppu. Lemmiksaabaste lõpp lumesopases talves, lemmikpükste lõpp läbikulumise või eriti jõhkra pleki kaudu. Näiteks lõppes Pärnu vanal turul mu lumivalge nokamüts tuvi sita läbi, olin selle vaid pool tundi varem ostnud. See plekk ei tulnud kunagi sealt mütsi nokalt välja ja ma olin sunnitud sellest mütsist loobuma. Aga ka see polnud lõplik, sest vahetult enne kolimist avastasin ma selle mütsi kotist ahjuküttega maja ruumikalt pööningult. Sinna kotti kogusin ma asju milledega tundsin sidet, mida ma ei soovinud katkestada. Näiteks olin ma sinna toppinud Sigade Revolutsiooni filmist pärit kostüümi, mille üheks osaks oli aukudega kartulikott. See takulisest asjandusest tehtu.

Kõige jõhkram lõppemine, mille foobia all elan siiani, on ratta purunemine. Juba väiksest peale oma kelmikalt kokku pandava "perekaga" sõites pidin pidevalt silmitsi seisma probleemiga, et see purunes. Eriti sellel hetkel kui ma seda ei oodanud, näiteks kuskil Niidupargi metsas mägedest üles ja alla kihutades. Kuna ka praegu ei suuda ma vastupanna kiusatusele sõita ratastega, millel on minu arvates mingit reputatsiooni, pean silmitsi seisma purunemisohuga. Näiteks tol hommikul kui ma olin pidutsemisega kauale jäänud ja kodus sisse magasin. Kihutades ca 10 kilomeetrisele teekonnal töökohale purunes esiratast hoidev pulgake. Eriti nukraks tegi selle lõppemise see, et sellist pulgakest polnud kuskilt saada.

Sel kevadel lõppes mu sülearvuti, koos väga suure osaga 5 aasta luulest, proosast, muusikast, fotodest jne. Tõeline lõpp, mida siiani on ebameeldiv meenutada. Ma ei oskagi öelda, miks on nii, et justkui kogudes endale kõike seda, mis seljas, peas, arvutis ja igalpool mujal, ahnitsen endale ma veel suurema põdemise nende asjade kestvuse järgi. Ja endiselt 24-aastasena ei suuda ma kuidagi leppida sellega et asjad on kaduvad. Ma lihtsalt jälestan muutusi, mida igasugused lõpud kaasa toovad.