Kui poleks ise teinud, ei usuks

Kui eile poleks kogu mu kirjutatu bloggeri möödapaneku tõttu kadunud (või siis kõikide asjaolude kokkulangemise tõttu), oleks antud lugu juba eile üleval siin. Kuna ma ei kavatse jonni jätta, siis siit tuleb teine kord selle kirjutamisel!

Haapsalu on väike armas linn, oma puitarhitektuuriga meenutab ta natuke Pärnut, sama vaikseid inimtühje tänavaid on ka Tartus. Ühesõnaga väga armas linn, kus alati tore viibida. Kahjuks ma eriti palju sinna sattunud pole, eriti ringi käima. Enamasti on mind sinna viinud esinemised ja siis see väike aeg, mis enne kontserdi algust on, pole piisav Haapsalu tõeliste kultusobjektide avastamiseks. Ühesõnaga, kuna andsin sel nädavahetusel Haapsalus kaks meeleolukat ja väga hästi läinud esinemist, siis oli tuju üsna ülemeelik ja otsutasin jääda pikemaks ajaks Haapsallu. Vahesti isegi liiga ülemeelik.

Kolme õlle intsident

Ostsin kohalikust Konsumist kolm pudelit õlut - allahinnatud A le Coq Premiumit, mida heameelega enne ja pärast esinemist lootsin manustada. Kosutuseks või nii. Suundusin kassasse, kus teenindajaks oli veits tõbine vanaproua, kes köhis Gunnar Grapsi häälega. Meil oli Kaspariga muidugi nalja kui palju. Pärast ostu sooritust asusin kolme õllepudelit uhkelt oma Briti lipuga kotti suruma, kui siis - kolmanda ja viimase pudeli sisse panemisel kostus pauk. Selline pauk, mis tuleks pikka aega rõhu all olnud korgi avamiselt. Hetke pärast oli mu nägu õllene ja nägin, kuidas kogu mu varandus (kaasaarvatud lemmikraamat allveelaevnikest ja koolimaterjalid) õllega kokku valgusid. Kiire paanikahoo möödudes tühjendasin koti. Kõik oli õllene. Suundusin poodi, et osta rulli tualettpaberit. Mida loomulikult müüdi 10 rulli kaupa. Meeleheites tormasin Gunnar Grapsi köhaga kassapidaja juurde, see andis mulle oma sinise kassalindi puhastamise paberi. Sellega kuivatasin tagurpidi keeratud koti ära. Siis tuvastasin purunemise põhjuse, pudel oli defektiga. Nimelt kaela lõpp enne pudeli jämedamat osa omas kerget õhukest kohta, mis kokkupuutes kahe teise pudeliga otsutas vallandada õlleplahvatuse. Tõeline pettumus, sest viimased külmast saadud kolm soodusõlut tundusid hea diil olevat. Aga võta näpust. Et head kraami mitte raisata, otsutasin siiski purunenud õlle ka ära juua. Kuna "Gunnar Grapsi" andmetel ei olnud ühe kaupa topse poes müügil, sain kassas tervet torni topse ostvalt kohalikult endale ka ühe. Päästsin olukorra villides pealmise osa topsi. Muidugi oli kogu kraam kole lahtunud. Aga mis teha. Kott jäi pahupidi keeratuks kogu õhtuks. Et õllehaisu ära saada.

Üritus muutub nõmedaks ehk otsutan Haapsallu jääda

Üritus ise kulgeb omasoodu - kuuldavasti 15 000 kroonise miinusega. Aga see mind suuremat ei puudutanud, sest meie honorar oli täielik köömes võrreldes peaesinejatega, kes esinesid pms tühjale saalile, välja arvatud üks. Esimene auto lahkub Pärnu poole kohe peale esinemist. Laadides oma kitarri ja asju pagasnikusse mööduvad nad must. Lehvitame. Hetk hiljem kimab nende järel vana maadligi teel istuv mahtuniversaal, millest on väljas mõned karvased habemikud, kes karjuvad kõva häälega "Koos meiega lahkudes öös". Naeratan ja lehvitan, hea et kellelegi niimoodi korda läheb. Samal ajal esineb laval Eesti überrockar bändide noorem kloon. Ettevalmistuseks triibud peldikus ja laval selline pask, mida tükimal ajal pole kuulnud ja näinud. Asi on nii piinlik, et korraldaja käseb neil maha tulla. Igastahes suunduvad järjest pärnakad kõik Pärnusse tagasi ja mina otsutasin siiski jääda truuks sellele, et ürituse võiks ikka lõpuni olla. Kes siis ikka enne lõputiitreid kinost lahkub? Peale selle, ega siis hätta ikka jää, sõpru tundus juba piisavalt. Niisiis saadangi kella ühe paiku öösel viimase auto, mis mind Pärnusse pidi transportima ilusasti teele. Lehvitan pikalt tee ääres. Teen viimase häda triiki täis lastud välikemmergus ja suundun sisse tagasi sotsialiseeruma. Enam pole oluline, kes on kes. Kõigiga on midagi rääkida. Laval esineb peaesineja ja saalis on ühe käe sõrmedel kokkuloetav hulk inimesi. Mannetu, lähen õue, kus mõned viimased elusad tõsimeelsed pungifestari tüübid oksendavad. Inspektsiooniringilt tagasi, suundun taharuumi ja vaatan, et ma kõik asjad kaasa võtaks. Muidugi ei võtnud, aga siis ma seda veel ei teadnud.

Roolijoodikust milf ehk asi hakkab humoorikaks kiskuma

Sean sammud afterparty baari poole, teel kohtan seltskonda teisi pärnakaid. Küsin, kuhu tüübid suunduvad. Selgus, et siht on sama ja seega saaksin nende auto peale. Ka see viissada meetrit on okei ju autoga sõita. Istun autosse, kus mängib Metro Luminal. See oli tore. Auto käivitub ja keerab parklast tänavale, seisatab koheselt. Peale mu pärimist selgub, et peame ootama ühte roolijoodikut, kes ise sinna sõita ei oska. Tõsiselt, olen hämmingus ja naljakas on. Nii me siis ootasime keset tänavat. Kuna taga paistvad autotuled kuidagi läheneda ei tahtnud, otsutasime tagurdada. Tagurdasime sadakond meetrit ja nüüd sai alles roolijoodikust milf aru, et peab meie järgi sõitma. Nii meie kolonn siis kulges sinna baari juurde. Kusjuures hommikul selgus, et sama jommis milf tagurdas hommikul veel prügikasti otsa auto katki. Igatahes jõuame baar juurde. Enne kui autost väljun, küsin ega Pärnusse sõidul ruumi ole. Selgus, et masin juba täis. See mind aga ei kurvasta, sukeldun baari melusse. Peagi tunnen õlal koputust - kontserdi korraldaja, kes lahkesti öömaja pakkus, tahab liikuma hakata. Ja selgub, et kuskilt veel peolt veel läbi minna. No mis siis ikka, mõtlen endamisi ja hakkan kahe haapsalukaga kuskile poole kõndima. Möödume ööklubist Africa, kus ma kohalike rullnokkadega juttu tegin ja väärtuslikku kohalikku folkloori kogusin. Kuni lõpuks jõudsime mingi mikrorajooni korruselamu ette.

Tummadega peol

Niisiis suundume kuskile ülakorrusele korterisse. Serveeritakse Gin´i ja toonikut, teen kange koksi, kes teab millal jälle saab. Kell on pool neli öösel. Üritan diivanil lebavate paarikestega, kes meid võõrustavad juttu teha. Aga vastuseks saan igakord: "Ole tasem!". Täiesti kohutav, avastan mingil hetkel, et keegi eriti seal midagi ei räägi. Istutakse vaikuses ja asi hakkab väga mõttetuks kiskuma. Mis kõige hullem, uni hakkab peale tulema. Küsin korraldajast majutajalt, ega magama saa minna. See muidugi vastab, et varsti. Mulle aga tundub, et ma suren sinna sama igavusse ja väsimusse. Nii ma siis astusingi esikusse, panin jalanõud jalga ja hakkasin koridori mööda alla minema. Miskipärast tuli terve hunnik neist mind veel saatma. Konfiskeerisid ka mulle kätte jäänud kokteiliklaasi.

Haapsalu inimesed ei tea oma linna takso telefoninumbrit

Kuna ma absoluutselt ei teadnud, kus ma olen. Samas ka mitte seda, kuhu ma minna tahan. Küsisin, kohalikelt, et nad helistaksid taksosse, mis viiks mind tagasi afterparty kohta. No siis selgus, et keegi alla kogunenud kohalikest ei teadnud oma takso numbrist midagi. Tulutult üritati lasta ennast ühendada infoliini kaudu. Jällegi viskab see tummade tegevus mulle korralikult siibrisse ja asun lihtsalt mööda tänavat kuskile poole teele. Helistan kõndides kõikidele numbritele, kes võiksid mul aidata leida öömaja Haapsalus ja järgmisel päeval Pärnusse. Keegi ei vasta. Kell on kohe-kohe viis öösel. Lõpuks saavutan ühenduse kolmanda seltskonna pärnakatega, kes samamoodi on kuskil linnavahel ja suunduvad bändidele mõeldud pansionaati ööbima. Kauplen ennastki sinna, muidugi pean suutma selle koha ise üles leida. Ühelt poolt olen õnnelik, et öömajale saan, kuid teisalt tunnen tõelist võimetust selle ees, et kuhu ma minema peaksin. Longin sihitult edasi kui kohtan pargis suvalisi inimesi, kes mind nimepidi kutsuvad. Tegemist oli muidugi toredate inimestega, aga ka nemad ei suutnud tuvastada Haapsalu takso numbrit, millega ma saaksin pansionaati. Muidugi ei tea nad ka kus pansionaat asub. Tundub mõttetu ja lahkun. Africa esine on rullnokkadest tühjaks jäänud, ei saa ka nende käest aru pärida. Leidsin Africa lähedalt ühe öises vahetuses taarat korjava asotsiaali. Tema teab pansionaadi asukohta. Olin isegi õigel teel ja see pidi lähedal olema. Üliõnnelikult alustan väsitavat rännakut ööbimiskoha poole.

Vannitoa põranda kütte maksimumi peale sättimine pole hea valik

Sain pansionaadi ees teiste pärnakatega kokku. Suundusime majja. Maja muidugi oli rahvast pungil ja vaba küljealust polnud. Kuna ma pole magamisega kunagi hätta jäänud, leidsin seegi kord lahenduse vannitoa põranda näol. Rebisin duššikardina kõrvale, veendusin, et põrand on kuiv. Haarasin nagist ühe rätiku pea alla ja teise tekiks. Ja uni tuli kohe. Hetke pärast kolis teinegi pärnakas sinna samma põrandale. Jumal teab, miks. Siis saabus aga vappekülm. Pimeduses kobades nägin helendavat põranda kütte regulaatorit. Surusin igaks juhuks selle põhja. Magus uni neelas mu taas endasse. Ärkasin selle peale, et keegi tungis ruumi. Ta ehmatas sama palju kui mina. Selgus, et ruumi teises otsas paiknes ka WC pott, mida ta kasutada tahtis. Kolisin tema asemele kuskile toa põrandale. Hiljem kui seal ärkasin, avastasin end ühes toas koos purjus milfi eskortinud pärnakatega. Selgus, et neil on isegi vaba koht ja saavad mind Pärnusse viia.

Ma tutvun Haapsalu Snoop Dog´iga

Hommikuse kõhutühjuse sunnil, asume autoga teele Arno toidutare poole, mis paikneb Haapsalu raudteejaamas. Keegi oli Tallinna bändi tüübilt kuulnud, et seal pidi hull kamp veidrike kogunenud olema. Kellegil pidi isegi seal saksofon. Tegelikult oli mul suhteliselt savi. Peaasi, et süüa saaks. Ühesõnaga parkisime auto Säästu Marketi kõrvale ja suundusime üle tee oleva madala puumaja juurde, mille äärel silt: "Arno toidutare". Uksest sisenedes tervitas meid kellegi korterisse rajatud vana mööbliga suhteliselt haisune baar. Pidu oli muidugi täies hoos. Saaremaa bändimehed olid kohalike jotadega suure laua moodustanud. Asi tundus üsnagi meeleolukas. Samas siiski nende lauas ruumi polnud, seega istume lauda, mille loovutab meile 60ndates proua, kes pühapäeva hommikupoolikut õllega veedab. Peas oli tal siuke Tom of Finlandi nahksoni ja seljas Harley Davidsoni särk. Meela naeratusega vabastas ta meile, neljale räsitud näljasele pärnakale laua. Siis hakkasime uurima menüüd. Õlle hind oli 13 krooni (seda ma siiski ei telli). Oma suurest hämmastusest silmi pööritades märkan, et leti tagant uksest paistab teise leti sisekülg ja selle taga teine baar. Motogilf on seal juba klemmidega ametis. Tellin endale seljanka ja sardellid. Selline praad siis, mis hõlmas endas kaht maitsvat sardelli värske salati ja praekartuliga. Samal ajal kui me sööki ootame, hakkab parmude ja saarlaste ühislauast kostma üksikuid naljakaid fragmente. Kõigepealt lubab tige naishääl kellegil munad maha võtta. Hetk hiljem, aga juba suisa ära tappa. Viimaks vaatan juba üle õla, mis seal toimub - püsti seisab maruvihane ja loomulikult ka umbjoobes naisterahvas, kes deklameerib nagu papagoi: "Ma pole prostituut, ma olen alkohoolik." Seda umbes viis korda järjest. Ilmselt olid saarlased mingit nalja seal teinud temaga. Kõht sai täis ja kuna toas valitsev läppand hais hakkas juba seda sama toitu ülespoole suunama, otsutasin õue värsket õhku minna hingama. Enne seda aga soovisin külastada . Sisenedes tervitas mind pilguga pisike pohmaka järgi lehkav ruumitäis habemikke, kelledest üks tõesti saksofoni jalgevahel hoidis. Suundusin uksest hoovi, kus oli kahe Coca Cola varju alla laua ümber kogunenud veel hunnik odava õlle sõpru. Kusjuures nende taga kuuri peale oli kirjutatud suurelt AC/DC. Keerasin ümber nurga ja istusin avatud WC akna alla trepile. Taustaks kellegi soristamine, istusin ja hingasin hommikust sügiselõhna. Hetk hiljem suundusin tagasi sisse, teiste juurde söögi osakonda suundudes kuulsin ukse pealt, et keegi küsis kelleltki Snoop´ilt suitsu. Arvasin, et see on nali ja pistsin pea välisuksest välja. "Kas Snoop Dog on siin vä?," hõikasin suvalisele kambale. Hetk hiljem keeras üks joodik ümber ja ütles: "Mina olen Haapsalu Snoop Dog". Kusjuures hämmastav, aga parm oli näost üks-ühele Snoop Dog. Ilmselgelt oli tegemist järjekordse saarlaste naljaga kohalike parmude arvel. Naersin südamest hetke ja suundusin einestavate pärnakate juurde tagasi.

Läänemaa pikkuse fetiš

Peale maitsvat üliodavat einet suundusin kahe teise pärnakaga Haapsalu raudteejaama kaema. Polnud kunagi näinud/käinud. Päris huvitav oli kaeda sealseid eksponaate ja mõnesse isegi sisse ronida. Kusjuures nagu Priit tsiteerides üht klassikut ütles: "Robustne elegants". Tõesti rongid on üüratult suured ja koledad, aga neis on mingi veider võimas ilu. Huvitav. Ja muidugi Haapsalu raudteejaama hoone, mis omal ajal olla Euroopa pikim olnud. Hiljem kui suundusime tagasi Arno toidutare juurde, oli tegevus õues täies hoos. Saarlased üritasid bussile minna, aga jalad ei tahtnud kanda. Pärnakad rääkisid Snoop Dog´ile ja tema alkohoolikust, mitte prostituudist naisele, et viivad nad Pärnu. Selle peale muidugi tüübid muidugi hakkasidki meie autode peale end pakkima. Õnneks saime viimasel hetkel neist lahti. Algas sõit Haapsalust välja. Tee peal nägime veidraid hetki - tohutuid rändlindude parvi. Püssid seljas maanteel lonkivaid jahimehi. Hetk hiljem jooksid auto ette ka kaks jahikoera. Õnneks alla ei jäänud. Aga tõesti mehed olid ilmselt ametis. Külastasime ka vana Kasari silda. Seegi, üllatus-üllatus olla olnud omal ajal Euroopa pikim raudbetoonehitis. Ühesõnaga tundus Läänemaa meestel mingi fetiš olnud olevat. Suurusehullustus vähemalt.

Lihula - erumiilits, roostes bursuika ja üleeilse päeva seksikaimad naised

Viimasel hetkel otsutasime ka Lihulat külastada. Maandusime kohaliku Konsumi kõrval toitlustusasutuses. Menüüst vaatas vastu 15 kroonine õlu (seda ma jälle ei tellinud). Tellisin hoopis juusturulli, tee, lihapiruka ja burgeri. Kokku 30 krooni. Hämminguga maksin taaskord superodava arve. Kusjuures hamburger oli aus, koduse kotletiga tehtud ja täitsa maitsev. Istusime ja sõime maitsvaid hõrgutisi. Sel päeval tundus kõik maitsev ja hetk hiljem öökima ajav. Saali teises otsas vahtisid meid retsi nägudega kohalikud. Naeratasin neile, lootes jääd murda. Aga mehed õlleklaaside tagant piidlesid võõraid tuima kala pilguga edasi. Söögikõrvase jutuajamise käigus koorus välja hea plaan külastada ühe pärnaka vanaisa läheduses maakohas. Mõeldud-tehtud. Suundusime kõrval olevasse Konsumisse külakostiks Säästu Kanget ostma. Sel ajal kui teised kangeid õllesid piidlesid, vallutasin ma CD/DVD-de postamendi, kust leidsin elu hea pakkumise. Nimelt olin hiljuti ostnud Dovlatovi "Kompromissist" rääkiva dokumentaali, nüüd müüdi seda ühes nelja teise Eesti dokumentaaliga 50 krooni eest. Loomulikult tõttasin võidurõõmsalt kassasse, ostu fikseerima. Umbes kümnekonna minuti pärast veeresime autoga mingi vana kolhoosi asunike korterelamu ette. Ukse ees tõmbas dressides vunts suitsu, noogutas tervituseks. Kaugemalt vaatasin, et ta dressipükste kollane joon on justkui pükste peale tõmmatud stringid. Aga siiski mitte. Suundusime teisele korrusele, lasime kella ja enne kui keegi midagi vastatagi oleks suutnud, olime neljakesi esikus. Meid tervitas prillidega väikest kasvu intelligentse näoga papi. Meid suunati elutuppa. Vaatasime vormelit. Selgus et vanahärra elus oli just suur muutus olnud, nimelt köeti tervet maja ühest keskkütte katlast, mis paiknes keldris. Iga korter küttis ühe ööpäeva, niimoodi jooksis graafik. Praegu ma muidugi ei kujutaks siukest asja ette. Aga nii oli olnud. Nüüd demonstreeris vanahärra oma uut saavutust - saanud kuskilt vana roostes bursuika, rajas ta selle ümber vanadest tellistest sooja salvestamiseks müürikese ja küttis terve korteri. Korstna jaoks oli lakke auk lõhutud. Igati praktiline pidavat olema. Elutoas istudes saatis meid televiisorist vormeli F1 karikasarja suvaline etapp. Härra nimelt andunud fänn sellel alal. Peagi tundsin, et peab minema põit tühjendama. Suundusin arhailise inventaariga uriini järgi lehkavasse tualetti. Andestan räpasuse, sest vanal inimesel on raske koristada. Lahendasin hinge kinni hoides oma häda ja hakkasin uksest väljuma. Oma imestuseks jäin ust vahtima - see oli kaetud 60-70ndate naiste piltidega. Ei midagi vulgaarset, pigem mingi Ida-Saksa Burda väljalõiked. Saksakeelsed kirjad naeratavade brünettide ja blondiinide piltide all. Siis ma avastasin, et terves korteris oli aeg peatunud. Reaalsusega ühendas seda kohta vaid Viasati kuldkaardiga digiboks, mille kahelt kanalilt vanahärra väitel isegi pornot pidi tulema.

Koju jõudsin ma 28 tundi peale oma Haapsallu stardi algust. Kell oli 8 õhtul. Jaks oli täiesti otsas ja kustusin pea koheselt.

Linnas, kus ajakirjanik ajab linnapeale külge ja vastupidi

1. Esiteks muidugi peab kummastusega tõdema, et eelmine üüratult pikk ja kaua settinud lugu oli üle ootuste populaarne, samast klassist oli ehk Iseseisvus Partei nimekirja artikkel eelmise aasta sügisest. Aga see selleks, lihtsalt oli üllatav, et kahe päevaga kogunes pea 400 külastust erinevatelt IP-delt.

2. Juba pikemat aega pean ma taluma kahe mehe grafomaanias väljenduvat üksteisele külge ajamist - Pärnu Postimehe ajakirjanik Teet Roosaare isiklik risitikäik Pärnu praeguse linnapea vastu on juba halenaljakas komejant. Ja seda mõlemalt poolelt, sest kui Roosaar nüüd kirjutab koolidest, peab linnapea kohe vastukirja koostama - "Teet Roosaar tembutab jälle". Halenaljakas juhtum, sest linn on piisavalt väike, et kui asi juba niigi isiklikuks aetud on, siis võiks kas kohtingu (aeg ajalt tundub selline kellegi kallal norimine, teise klassi poiste lähenemisvõttena tüdrukutele lähenemisel) või kaklusega asja lahendada. Tõsi, meie linnapea pole kirkaim kriit karbis nagu eelminegi, malbe möku on asendunud ennasttäis ülbikuga, kes tihti oma teksti ei tundu kontrollivat - domineerib impulssiivsus ja soov vastanduda. Soov tegutseda risti vastupidiselt oma rivaaliks olnud Viisitammega, on juba haiglane ja tüütu - see varjutab konstruktiivsust. Kusjuures kõik see mis on linnapea olemus ja mõttemaailm ei paljastugi nendes paberile kantud intervjuudes - pigem oli naljakas seda jälgida ETV Foorumi saates, kus  päris mitmel korral oli piinli. Kuid kui nii mõelda, siis paberil tundus ka Viisitamme intervjuu okei. Lihtsalt kuna Pärnus audio-visuaalne meedia ja diskussioonid on põhimõtteliselt olematud, siis me väga ei teagi, millised meie valitsejad on - nende tõeline olemus, mitte valitud sõnadega paberist portreed. Lihtsalt vahepeal loeme neist lehest ja vahepeal ajavad ajakirjanik ja linnapea üksteisele külge, muud me ei tea. Mis järgmiseks?

3. Pärnu Raadio on naljakas nähtus - ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes seda kuulaks. Ja tõsiselt. Muusikaliselt täiesti kohutav raadiojaam, rääkimata, et mingeid huvitavaid teemasaateid seal ka ei ole. Mõned kiidavad Elmu Sadulsepa saadet, aga retrodiskot võin ka oma kollektsioonist kuulata. Pärnu Raadio vajaks reforme, mis aitaksid tal leid nišši - see ei saa olla provintsi Sky Plus, nagu seda praegu üritatakse teha. Kasvõi kohalikule muusikaelule võiks pühendada saateid jne. Aga kahjuks jääb vaid vähendatud kaader, kolimine Port Arturisse ja kõik voolab samamoodi edasi.

4. Haapsalus 24. septembril esineme esimest korda uue bändiga "3 põrsakest ja Metssiga". Esitamisele tulevad hitid, millest osad pärit iidamast-aadamast ja tihti isegi teiste bändide esituses. Nüüd aga viime asjad tagasi nende juurte juurde, originaalilähedased tänapäevastatud versioonid on tulekul. Kusjuures 25. septembril astume samas kohas ka üles John Stuart Milliga. Nii et tuleb suhteliselt haapsalune nädalavahetus. Samal ajal alustasime uue materjali kirjutamist ansambliga Sibyl Vane - ja kava on täiesti erinev varasemast. Oleme sisse põiminud väga veidraid mõjutajaid. Päris põnev tundub.

Kuidas Trubetsky Eesti Vikipeedia jama täis kirjutas

Juba aastaid tagasi (õigemini aastal 2005) algas Vennaskonna foorumis (lehel vennaskond.com) arupärimine, kas Õhtulehes ilmunud artiklis "Rock n´Roll ja seks käivad ju käsikäes" (artikli humoorikam osa on, et kaks inimest väidetakse olevat Eesti Sid ja Nancy) kommentaariumis essinevad faktid on õiged või mitte. Kas Roy Strider on aastate eest koos maha jäänud võlgadega kadunud PR-firma juht või mitte. Kommentaariumis kirjutasid ka Eesti tänapäevase Sid Viciouse kehastuse kohta - "Raul, maksa võlg tagasi" jne. Siis kui ilmus Vennaskonna vinüül "Rigas Kaos", mis legendi kohaselt oli lennukiga teel vinüülivabrikusse ja siis lennuõnnetuse tõttu välja andmata jäi, räägiti sellel kaasa löövast Eesti pungi raskekahurväest, teiste hulgas Roy Strider. Bubu Pungilehe foorumis kirjutas Villu Tamme sellle peale tabava märkuse: Mis raskekahur see Strider on, siukest küll ei mäleta. Samal ajal võimendati legendi justkui tegemist oli Eesti grindcore´i pioneeriga - seda oli juba siis suhteliselt raske uskuda. Sensatsioon Sillaste/Strideri ümber jätkus paralleelselt muude aruteludega ka Vikipeedias, kus vahepeal ei saanud vist keegi enam aru, kas tegemist on Arnold Rüütli valimiskampaaniat teostanud võlgniku Sillastega või Šveitsi kodaniku ja mitte kunagi Eestis elanud Vennaskonna kitarristi Strideriga. Segadust võimendavad üsna mitmed asjaolud, ühelt poolt nagu selliste vahvate elukunstnike puhul ikka on üsnagi libedad sellid, sellist laveerimisosavust pakub tuntavalt ka tema kommentaarid aastal 2001, Arnold Rüütli kampaania ja võlgnevuste teemadel. Kuid see polnud veel kõik, nimelt Vikipeedias lahutati ära Sillaste ja Strideri artiklid, seda mitmete Vikipeedia kirjutatjate kinnitusel, et on erinevad inimesed ja ka Roy Strideri enda kirja peale. Et need nii tapvalt naljakad on, siis tsiteerin mõningaid pärle ka siin:

Hallo! LOL!! Kristin translated it to me, thanks guys, it was a lot of fun!!!! Roy and me worked together in Berlin ZOO. It was May 2001- November 2001. This comerade is anti-political, you must joking! He´s never been a secretar of Estonian or Latvian president hahahaha! He´s birthday is in autumn and he´s 30 or 31 years old! Just get over it, scientists X) Grüß! ANdreas "Kulisse" Klodt

Kas õige Roy Strider mitte veidike poolakas pole? See Sillaste vist istub Jämejalas, keeras Rüütli 2001. kampaaniaga segi end. Sai nagu peale üht Vennaskonna kontserti autogrammi küsima mindud ja pärast Trubetsky ütles, et tegemist on ühs kõige erakordsema kutiga, kelle soontes voolab poola, vene, eesti, saksa ja prantsuse verd, kellega ta olla tutvunud ühel Vennaskonna Saksamaa-kontserdil ning bändi kutsunud. Tüüp oli varem punkar, pesi Berliinis elatise teenimiseks autoaknaid ning elas ühes mahajäetud majas Kreutzbergi linnajaos.

Tere! Tunnen Royd väga lähedalt ja ammu, oleme kolleegid ja suhtleme umbes ülepäeviti. Samas tunnen ka Raul Sillastet (ta on mul mitu korda külas käinud), kuid me ei puutu regulaarselt kokku. Praegu elab ta vist jälle Põlvas. Võin kinnitada, et tegemist ei ole siiski ühe ja sama isikuga, ehkki see oleks intrigeeriv... PS. Roy on tõesti Šveitsi kodanik. Ta ema on eestlanna. Suhtest Hannele Turuga (keda tunnen samuti isiklikult) on möödas umbes aasta.--Kärnkonn 2. oktoober 2006, kell 15:15

PS! See sõnastus on kahtlaselt sarnane Trubetsky sõnastusega.

Ilmselt on tegu mingi eksitusega. Strider on Strider, Sillaste on Sillaste. Kuigi jah - väidetavalt on Sillaste ühe korra Vennaskonnas asendusliikmena trumme mänginud. Aga Strider on kitarrist ja ei tea trummimängust midagi. Kontrollitud.

See ajab juba asja päris segaseks, miks peaks võlgades PR-mees korra Vennaskonnas asendustrummar olema?

Ma arvan, et see jutt, et Strider ja Sillaste on üks ja seesama isik, pärineb kuskilt foorumist või mingitest netikommentaaridest ja sellest on tekkinud omamoodi linnalegend - iseenesest ju päris huvitav - millele Roy on võib-olla isegi irooniliselt kaasa aidanud.--Kärnkonn 4. oktoober 2006, kell 12:41 (UTC)

Siin on tunda, et Kärnkonn on juba meeleheitel ja tõsiselt puššib teemat. Siin hakkavadki juba esimesed Vikigurud asjast haisu ninna saama:

Lisaks tegutsesid nad mõlemad nooruses Põlvas: "Šveitsi kodanik" Roy Strider oli Captain Flinti laulja [1] ja mõni aasta hiljem Raul Sillaste töötas Põlva maakonnalehes kultuuritoimetajana. Ma arvan, et Kärnkonn blufib. Tegemist on sama isikuga. --Metsavend 4. oktoober 2006, kell 13:38 (UTC)

Ma ei nimetaks seda blufiks. Oletan, et Kärnkonn lihtsalt aitab Vennaskonna müstifikatsioonile kaasa. Kui ta on Roy Strideri kolleeg, siis ei saakski temalt nõuda, et ta seda ei teeks.

Kärnkonn aga ei jäta jonni:

 

Viru Hotell... Roy käis esimest korda Eestis perestroika ajal.--Kärnkonn13. oktoober 2006, kell 12:15 (UTC)

 

Sündinud Frankfurt am Mainis. Ma arvan, et lõpetan nüüd selle suuvooderdamise. Edasised küsimused: roy@vennaskond.com --Kärnkonn14. oktoober 2006, kell 15:25 (UTC)

 

Lõpuks avaldab kasutaja Andres, kes artikli verifitseerimisega tegeleb, leebelt öeldes skisofreenilise kirja:

 

Roy Strider on mulle kirjutanud järgmist:

"Mina ei ole ansambliga The Flowers Of Romance osalenud mingitel turneedel, samuti on selle bändi tegemiste kohta enamus infot, mida leiate veebist või ajakirjandusest kahjuks ebatõene. Info moondumise põhjuseid võin vaid oletada, kuid see polegi eriti oluline.

Wikipedia artiklis on sünniaeg väär.

Samuti ei ole ma plaadifirma Roy Strider Records asutaja (küll aga olen seotud selle kaubamärgiga). Ma pole Põlva ansambli laulja, ma pole võtnud ajakirjanduses sõna (siiani) otseselt globaliseerumise vastu ning ma ei pea enda Eesti kolumne nii tähtsateks, et neid peaks eraldi kuskil välja tooma. Avaldan Nepali ajalehtedes regulaarselt märksa olulisemat materjali ning olen imestunud, et Eestis pööratakse nii suurt tähelepanu eraldi paarile loole kuivõrd Postimehe kolumnistina avaldan artikleid üsna laiaulatuslikel teemadel, millest eraldi pole mõtet vist midagi välja tuua.

Ma ei saa aru, kes või miks samastatakse Roy Striderit Raul Sillastega, ma pole kunagi loonud Cannes'i filmifestivalil mingeid kontakte ühegi muusikavideo tootmiseks. Osalesin küll konkursi Noortebänd zhüriis, kuid andke andeks - mis tähtsust sellel on?

Loodan, et viite kõnealusele internetilehele sisse vastavad korrektuurid ning ühtlasi usun, et mõistate - ma pole sugugi vaimustuses väljavaatest olla rumalate naljade ja väljamõeldiste keskpunktiks.

Ja veel üks asi: kuna elan alates 2007. aastast alaliselt Kathmandus, pole vist enam õige väita ka, et olen ansamblite Vennaskond ning TFoR kitarrist. Geograafiliste iseärasuste tõttu ei osale ma ansamblite tegevuses (v.a. esinemine 25. mail Dharamsalas Tiibeti olümpiamängudel). Nagu ilmneb, pole minu isik sugugi nõnda oluline, et seda Wikipedias kajastama peaks. Seega oleks minu arvamuse kohaselt põhjendatud vastava lehe kustutamine." Andres 17. mai 2008, kell 22:00 (UTC)

Kusjuures Vennaskonna ja selle võõrkeelse klooni liikmeks olemist väidab kodulehe ja kõige muu kaudu Trubetsky ise. Ajaloolise tõe selgitamine on üsna lihtne - vaadates Vennaskonna kontsertide kronoloogiat leiame, et Vennaskond esines 2007. aastal koos Strideriga (sel aastal esinesid nad vähe, sest väidetavalt läks bänd laiali - jällegi üks fabrikatsioon) augustis korra Alusverel, oktoobris korra Pärnus (selle esinemise põhjused olid proosalised, kuna bändi trummarit polnud kohal, otsustati Vennaskond esinema panna - trummariks The Creepi trummar Peeter Proos. Siis jõudis kohal trummar ja lavalt öeldi, hetke pärast hakkab esinema ansambel Flowers of Romance. Ja siis tulid samad näod va. trummar jälle lavale ja läksid samad lood muudes keeltes. Ja oktoobris mängiti Strideriga ka Tartus. 2008. aastal mängis Vennaskond koos Strideriga jällegi augustis neli korda, siis korra. Kahjuks sealt katkeb koosseisude kirjeldus ja Vennaskonna jõultuur 2008 esinemiste koosseise pole märgitud. Kusjuures samas Flowers of Romance´i MySpace´is on 2007 ja 2008 aasta koosseisudes märgitud ka Roy Strider. Kui juba sellist vahtu ja segast värki nii palju on, kas siis äkki võib küsitav olla ka Tiibeti visiidi pikkus. Aga Eesti parim reisikirjeldus? On, mis on.

Lõpuks aga jõuab arutelu sinnanio, et selgub justkui oleks Sillaste ja Strider üks ja seesama isik:

ma eitaks ka, kui mul kurat teab mis ajast õige nime all ilged võlad kaelas oleksid + ma mingisugust nom de guerre'i vajaksin, mille alt anarhistlikku vastupanu edendada. need on piisavalt ühemõttelised ja autoriteetsed igale inimesele, kes just ei usu, et meid juhivad reptiloidid ja obama on antikristus. iseseisvat uurimistööd pole ju vajagi, viited vahivad otse näkku! See, et Trubetsky mitu aastat tagasi kogu vikipeedia jama täis kirjutanud on, on niigi piisavalt vilets (soovitaks võrrelda striderit anonüümselt kaitsnute ipsid TT kontode omadega). Selline värk mõjub VP tõsiseltvõetavusele kohutavalt halvasti.

Tõesti IP-aadressit on kattuvad.

Kogu jant kajastub ka Kaarel Kressa artiklis Eesti Päevalehes:

Nagu näeb kas või tema isikut puudutavatest Vikipeedia artiklitest, on Strider innukas müstifitseerija. Autorit ümbritseva uduloori hajutamiseks peab ajakirjanik siinkohal tõdema, et Strideri kodanikunimi on tõepoolest Raul Sillaste (fakt, mida ta ise miskipärast raevukalt eitab), nagu igaüks MTÜ Independent Active poolt kultuuriministeeriumile esitatud reisiraha taotlusest lugeda võib.

Kokkuvõttes puhas huumor ja muidugi üsnagi punk sellist pulli avalikult läbi viia. Seekord aga olid Juku-Kalle ja Propeller pungimad kui need tüübid ja tegid korraliku ärapanija triki. Kahju, et Eesti muusikaajaloo suurimate valede ja müstifikatsioonide tootja nii halb sõnasepp otseetris eilses Ringvaates oli.

Valimiste eellahingud pungi egiidi all

 

1. Kevadise valimissõja eellahing on alanud, egiidi all, mida ka kõige paremas unenäos poleks suutnud ette näha. Poliitiline ja ideoloogiline punk-lahing, kusjuures tegelaste poolt, kelle punk on niikuinii kaheldava väärtusega. Ühe poole Eesti esianarhisti tiitli noppimine on sama literatuurne illusioon nagu kogu tema tegevus viimase 26 aasta jooksul. Ka need vanapapid, kes särgid endale selga tõmbasid, muidugi näitasid sellega üles pigem emotsionaalsust kui süstematiseeritud argumentatiivset kriitikat. Kogu olukorra muudabki labaseks, et kogu see kemplemine anarhismi ja pungi terminitega devalveerib mõlema õilsa idee väärtust. Kuigi see on subkultuurne kližee, siis ikkagi on olemas teatud kriteeriumid, mille alusel saab väite et nii ühe kui teise puhul on anarhismi ja pungiga vähe pistmist. Eriliselt mage oli mudatäis salapärase Raul Sillaste üleastumine, et pidada motivatsioonikõne justkui edendaks kogu eelnev aktsioon ühiskondliku vägivalda. Ja täna veel loobitakse, justkui oleks tegemist olnud IRL-i rahastatud aktsiooniga. Ja kas kõik on näinud Tallinna televisiooni kavast, et juba eelmisest nädalast näitab seal saadet "Kohtumine Tõnu Trubetskyga" ja siis täiesti sisutut, maitsetu montaažiga Flowers of Romance´i DVD-d. Kusjuures märkusena ütlen, et nii Millenium kui ka Sügis Ida-Euroopas on selle pasaga võrreldes suhteliselt puhas kuld. Ja nii kestab see ka sellel nädalal. Ja tegelikult võiks Eesti rahvas aru saada, et teiste kližeede kordamine ei tee ühest inimesest veel esianarhisti, vaja oleks ka mingit endapoolset teoreetilist pagasit. Seepärast ei saagi mitte midagi vanadele inimestele ette heita, las aga kaklevad.

2. Avastasin enda jaoks uut muusikat, esmalt elektroonilise artisti Vitalic, soovitan albumit "OK Cowboy". Hilisemate puhul on täheldada tuntavat meinstriimistumist ja veits träänsimõjutustega  muusikat. See aga pole absoluutselt minu maitse. Teine väga hea avastus on Dropkick Murphys, mis on siis kelti-punk bänd Ameerikast. Väga äge - muusika ise meenutab mingites lauludes Metsatölli!!!, hakkasin mõtlema, et meie esimetal kõlab nagu Ameerikas punk (Shipping up to Boston intros, näiteks). See on muidugi veider, õnneks on laulu vokaalid täiesti erinevad. Kindlasti hea avastus, sest Flogging Molly oligi kuidagi igavaks muutunud juba. Peale selle vaatasin ära DVD "Decade of Disturbed", mis rääkis siis bändi ajaloost ja jälgis selle arengut, tegevust algusest kuni tänapäevani. Aus kuigi pealiskaudne ülevaade, milles oli nii melanhoolselt kurbasid ülestunnistushetki raskuste ületamisest ja liigsest joomisest, kuni pihtimuseni kuidas nad ikka väga käima oma edust läksid. Saatmaks siis kaadrid tagumikest ja tissidest, kuhu autogramme tuli anda ja siis kuidas gruupidega lava taga pidu pandi jne. No selles mõttes hea vaadata, kuid ma ei usu, et teist korda seda teen.

Püha Kalle kannatused

Särgid ja pusad lähevad kohe trükki, üleeile valmisid raamide ilmutamiseks filmid. Niisiis on kaua Eestisse oodatud tooraine tuleku viibimisega, küll kevadest sügis saanud, aga kindel on see, et pusad ja särgid valmivad.

1. Kirikuõpetaja Kalle Gaston otsustas arvestades majanduslikku olukorda ja koguduse liikmeskonna kokku kuivamist oma ameti maha panna. Ilmselt tõesti on keeruline kahele inimese suures saalis kõneleda, kuid samas mingit kiriku marketingi ja noorte kirikule lähemale toomist ma ka õigeks ei pea (usk võiks jääda ilusaks, mitte palaganiks). Samas olen aastaid juba veendunud, et Jumalaga kõnelemiseks pole kirikut üldse vaja - igal inimesel on Jumalaga oma asi. Juhul kui inimesel see muidugi on. Tõsi teen viisakusvisiite kirkikusse, kuid üldiselt mulle nende õhkkond ei meeldi. Eriti kogudus, mille liige ma peaksin olema. Seega jääbki vaid minu enda asi sellega, kelle olemasolus on lubatud kahelda. Ja väikeste koguduste pastoritele muidugi kindlat meelt ja vastupidamist, ilmselt ilma koguduse kokkusaamiseta poleks inimestel absoluutselt võimaluse kaudu tekkivat huvi kasvõi jõulude ajal kirikusse tulla.

2. Äsjaalanud rakenduslik füüsika annab märku puudulikust füüsika taustast. Oi-oi, see nurk- ja joonkiiruse temaatika kõvaketta töötamisel on päris...

3. Disturbed´ilt ilmus album "Aylum". Disturbed on teine bänd peale Motörheadi, kes mu jaoks laulab igikestvalt igal plaadil ühte ja sedasama laulu, aga mis pole üldse halb. Disturbedi plaat on samasugune nagu eelmised - ma ei suuda öelda, kas hea või halb. Tõesti ei saa aru. Kõik on nii sama eelmistega võrreldes. Ainult seekordne cover "Living After Midnight" jääb "Land of Confusion"ile ja "Shout"ile nii ropult alla... Ka Klaxonsi uus album "Surfing the Void", mis teatavasti bändi poolt ümber kirjutati, kuna bändi management pidas seda liiga alternatiivseks, on siuke tühi. Võrreldes eelmise albumiga, mis on üks väheseid albumeid, kus ei pea järgmist laulu panema kunagi, on see album küll hea, aga samas kindlasti mitte nii käima tõmbav. Lapsepõlve lemmik The Exploited on minemas stuudiosse, et uut plaati sisse mängida. Ootan põnevusega...

Postimaksud on pehmelt öeldes veidrad

Pilt on imetabane mitmel põhjusel - esmalt on see sild lahti, mida nägin elus teist korda (kusjuures kinni minekuga oli probleeme) ja keegi reaalselt sõidab reaalselt sealt läbi. Ja selleks läbisõitjaks oli taamal silmatav kopp.

1. Reedel algas minu jaoks uus kooliaasta, jätkuvalt Pärnus. (Järgmisel aatal kindlastiTartus). Esimesteks pähkliketeks said 4 tundi järjest erialast matemaatikat. Matemaatika on teatavasti mu vana "hea sõber" juba ammusest ajast. Niisiis viis aastat täiesti matemaatikast vaba elu ja nüüd kohe arvusüsteemidest ja nendega arvutamiset, omavahelisest teisendamisest alustada oli päris pingeline. Kirjalik korrutamine tundus kahtlane (ei tahtnud meenuda), siis aga hakkas juba kõik jooksma. Tegelikult on väga hea neid asju meenutada ja neid teada jälle. Ja isegi hakkas meeldima. Ilmselt mõtlesin kooliajal selle ise hullemaks, kui ta tegelikult oli.

2. Alustasime uue bändi tegemist, see on siis hetkel neljas projekt, millega ma seotud olen. Sibyl Vane´iga alustame ka sellest nädalast proove jälle. Uue bändi esimeses proovis tegime valmis neli lugu ja valmiskujul on ootamas veel ca 8-9 lugu, mis siis bändile vaja aranžeerida. Tegelikult on midagi lihtsalt tulevat ja inertsist liikuvat vahelduseks väga hea teha. Vihjeks nii palju, et tegemist on autoriloominguga, mille vanimad palad pärinevad 80ndate keskpaigast. Loo "Vabanduseks" salvestamisest nii palju, et eile sai drive´iga kohad uuesti sisse mängitud, vahetasime võimu ja saunde. Nelja tunni jooksul saime sisse neli drive´i kitarri (ca 1 minutisele kohale) ja Olle Cave mängis sisse uue kitarrisoolo. Mis on siis vana soolo sümbioos uue soologa, mis on teisele lihtsalt peale mängitud. Tehniliselt ja kõlaliselt on see muidugi väga uuenduslik. Nelja tunni jooksul sai sisse ka Carlo Fatto poolt sisse mängitud bass. Eelmine sissemäng ei õnnestunud, sest tehnika ei võimaldanud sellist kõla nagu vaja. Vahepeal mängisime sisse ka midi-põhise elektroonilise bassi, kuid see kõlas jubedalt drive´i kitarridega koos. Loosse on lisandunud ka oreli kohad. Kuramuse äge on niimoodi nokitseda ja pusida, praeguse seisuga on juba kindlasti 24 tundi selle loo alla kulunud.

3. Ma ei saa aru, kuidas tekkivad postihinnad - tellisin ühelt lehelt endale dokumentaalfilmi DVD, see maksis 25 krooni ja sellele lisandus postikulu 35 krooni. Firma paikneb Tallinnas, seega see 35 krooni kulub Eesti Posti transpordile Tallinnast Pärnusse. Samas tellisin endale Hong Kongist telefonikorpuse, mis tuli sealt Eestisse (ma eeldan, et samuti Tallinna) ja siis postimajja Pärnus kõigest 1 naela eest. Kuidas see võimalik on? Sest transport Tallinnast Pärnusse on juba 35 krooni nagu me teame.