Quo vadis Pärnu?

Fotomeenutusi Kilingi-Nõmmest. Ülemisel pildil oli nö rahvamikrofon. Ja nad teadsidki sõnu peast. Uskumatu :)

1. Hea uudis on muidugi see, et System Of A Down teeb comeback´i ja selle raames on nad nö Euroopa-tuuril. Ilma kaugemate plaanideta annavad suvel mõned kontserdid, nii väidab nende kodukas. Esinevad nad siis 17. juunil Rootsis, 19. juunil Soomes. Lihtsalt selle kõige juures tekib küsimus, kas 17.-18. juunini toimuv Rabarock mahub nende 18. juuni graafikusse. Muidugi see on uskumatu jne. Sama uskumatu oli ka Static-X ja tema võimalik tulemine. No ühesõnaga homsest tulevad ProvinssiRocki piletid müüki, aga vaid Jumal ise teab, millal Rabarocki esinejaid välja hakatakse hõikama. Siukest jama ka ei tahaks, nagu oli Metallicaga. Inimesed ostsid Riga piletid ja siis tehti Eestisse ka kontsert. See oleks ikka täiesti nõme. Kindel on, et tervet festivali Soomes ei jaksa endale mõnusaks teha, seega panustan ühele päevale!

2. Ilmselge temperatuuri langus põhjustab tõsiseid liikumisraskusi. Rattaga muidugi ei sõidaks, aga eilne tõestas, et jalgsi liikumine on maksimaalselt ebameeldivaks tehtud. Ja bussid on inimesi puupüsti täis. Ja toas külmetavad varbad...

3. Vahepeale jäi ka Pärnu mõttetuse avalik lahkamine. Kusjuures Pärnu renomeed kujundasid DefRage, Rockiklubi, ansambel M.A.A ja peksupealinn (ja ei midagi muud). Ühesõnaga justkui tõesti oleks tegemist ainukeste ilmingutega ja ei midagi muud. Väga labaselt seal sõna võtnud inimeste endi diagnoosi ma määrama ei hakka, aga sellest kõigest (kaasa arvatud minu kommentaaridest) saate lugeda SIIT.

375

Salvestasime ühe korraga koolituse käigus Sibyl Vane´i demo. Ja praeguse seisuga alustame esinemistega jaanuarist. Siis on lootust, et live´i kava on kokku pandud. Praegu on valmis 7 esitamiskõlbulikku lugu. Niisiis tegin sellest kõigest johtuvalt Sibyl´ile ka facebooki lehekülje, sellega saate liituda SIIN. Salvestuse lisame ka kunagi kuskile, märkega "raw rehearsalroom live demo", aga vast mingi üldise pildi annab muusikast, mida tehakse. Kel huvi, siis ca kuu jooksul saate seda alla laadida koolituse näidislehelt, mis paikneb SIIN. Tegemist on siis salvestusega, mis valmis demode ise lindistamise koolituse käigus. Mängisime kiirelt koos kaladega asja sisse, et tarkuse taga ajajad, saaksid näha, kuidas asju teha tuleb.

Neli nädalavahetust kontserte on seljataga. Viimased kaks olid muidugi ulmelised. Reedene Pärnu oma oli libe - me ei saanud eriti süveneda asjade aranžeerimisse ja proovigi ei jõudnud Erkkiga teha. Küll aga laias laastus vedas asi siiski välja. Rahvast oli muidugi rohkem  kui aasta tagasi samal ajal, samas kohas esinedes. Aga polnd muidugi midagi väga kiita. Laupäevane esinemine oli aga veel "rajum" - J.M.K.E jäi ilmaolude tõttu Kilingi-Nõmme tulemata ja siis pidime varem lavale minema. Pool bändist ja üks mees rahvas seast tegid esimese loona "Valge liblika suve". Kuigi rahvast oli palju, siis kultuurimajade värk on ikka see, et kõik hajuvad ära. Liiga suured kontsertkohad. Laval oli asi ka muidugi keeruline, "tehnilistel" põhjustel tegime ühe kitarriga. Seega pidin kõik asjad lennult ümber mõtlema. Mõndasid osasid polnud kunagi mänginudki. Aga rahvas möllas, loopis õlut igalepoole ja nagu pungi kontsert ikka :) Tegime ka lisaloo, milleks oli lugu, mida me isegi kunagi proovis pole mänginud. Lihtsalt improviseerisime selle ära. Nii saigi kõik ilusasti tehtud. Korraldajad ja rahvas õnnelikud - bänd väsinud, aga rahul.

Kuigi ma olen ise ka sügise-tundlik, see tähendab, et miskipärast saabub koos pimeda ajaga emotsionaalne  madalseis, siis sel sügisel on olnud nii palju teha, et suurem raskemeelsus on ära jäänud. Eriti tegusa inimensena pole olnud ju aega siiagi korralikult kirjutada, veel vähem siis Pärnu mõttetust tajuda :) See viimane muidugi nali, aga ikka ja jälle siit-sealt kostub. Ümberringi muidugi tundub selline raskemeelsus siiski vaikselt vinduvat. Veidrad olukorrad, emotsioonid ja reaktsioonid. Keeruline on jääda selle kõige juures eemale. Kõik on väga veider ja väga keeruline.

Valga intsident

Oleme plaadiesitlustuuriga nüüd üle elanud kolmanda esinemise Valgas, mis oli iseenesest üsnagi emotsioonide rohke. Valga linnapiirist sisenedes halvenes tõsiselt sõidutee olukord, logistasime lahkelt transpordiks abikäe ulatanud Kalevi autoga läbi aukude. Mingil hetkel hakkas kostuma mingid kraapivat heli, panime maki kõvemaks. Loomulikult see ei aidanud, ronisime välja. Olime Valga linna ääres ja vihma sadas. Oli pime, midagi polnud näha. Tundus, et korras, istusime autosse tagasi. Sõit algas, kuid kõrvalistuja poolne esiratas hakkas justkui blokeerima. Esialgsel vaatlusel tundus kõik jällegi korras. Kui siis avastas keegi, et ratas on nagu eespoole koopas nihkunud. Tundus, et kuna autot sellisesse kohta ei julgeks jätta, oleks lahendus see, et Kalev sõidab üksinda aeglaselt Rockiklubini oma autoga. Nii me siis liikusime kõndides tema auto kõrval. Teine autotäis rahvast sõitis Toomasega minema. Ja siis keset linna Selveri taga Sepa tänavale keerates nägime kuidas auto raksatas ja vajus selle nurgaga nii mõnedki sentimeetrid allapoole, silmnähtavalt. Siis selgus, et peabki keset ristmikku jääma. Tegelesin liikluse suunamisega ümber auto, sest see paiknes nii ebamääraselt ja autojuhid sattusid segadusse. Ka mööduvad bussid said teha vigurmanööverdamist. Algas paaniline treileri otsimine. Valgast selle leidmine osutus täiesti keeruliseks, umbes viiendal katsel leidsime treileri, kellel läheks meiega tegelemiseks aega ca 3 tundi, sest oli väljakutse Võrumaale. Siis sai Kalev miski lahenduse Pärnu transpordile, autole hakkas järgi sõitma Nurmest päästev treiler, mis auto tagasi Pärnusse viiks. Vahepeal kukkus esiratas tunkrauaga kergitamise peale alt täiesti ära. Meeleheites olime sunnitud rikkuma Kristheli laupäeva õhtupooliku ja ta endale järgi kutsuma. Kontsert läks hästi, rahvast oli ja heligi sai seekord korralik. Müüsime plaate ja Anarchi oli lapsepõlve meenutusena tore kuulata. Tagasiteel läbisime kevadise Valga retkega kultuseks saanud Hummuli toidubaari. Selgus, et sealne öine töötaja härra oli juba mu blogi guugeldanud ja kõike lugenud, mis seal kirjas. Saime selle peale kõik ka ühe tasuta Nussi - selle kurikuulsa šokolaadi.

Mind on tabanud jälgivõitu nohu, juba pea nädal. Reedest lisandus ka kurguvalu. Nii nagu vanarahvas ütleb, on tegemist solvumise ja ütlemata jätmise protsessiga. Eelmisel nädalal tegime Sibyl Vane´i ja 3 põrsakesega ka proovid, milles mõlemas said valmis mõned uued lood. 27. novembril salvestame seal samal koolitusel näidisbändina ja õhtul esinen 3 põrsakesega Kilingi-Nõmmes. Päris tihe laupäev. Alustasin ka uue projekti tegemist, esialgu on see üks laul, mille tahaks stuudios sisse mängida.

Vahepeal olen veel lugenud ja filme vaadanud, mõned neist nii head, et soovitaks Teilegi. Avastasin enda jaoks kirjaniku nimega John Irving. Nimelt sattus mu kätte tema teos "Neljas käsi", mis tundus nii raju, et sellest võiks film olla. Ja siis ma hakkasingi otsima, kas on. Selgus, et pole aga teistest raamatutest on. Mõni isegi stsenaariumi eest Oscari saanud. Nii avastasingi enda jaoks filmid "Cider House Rules" ja "The Door On The Floor". Mõlemast muide ka raamat eesti keeles olemas. Aga filmidki on väga head. Hetkel loengi 600 leheküljelist "Siidrimaja reeglite" telliskivi. Raamat on hea ja tahestahtmata meenutab mõndades aspektides nii Torgny Lindgreni loomingut kui ka Forrest Gumpi. Teine hea film, mille enda jaoks avastasin oli Nick Hornby romaani "Elu edetabelid" põhjal tehtud "High Fidelity". Ka seda soovitan kindlasti vaadata. Lisaks sellele vaatasin läbi ka "Inceptioni", mis miskipärast ei jätnudki loodetud sügavat muljet. Samas oli ka "Sotsiaalvõrgustik" suhteliselt lage Hollywoodi mittemidagi ütlev film. Üsna huvitav oli aga "Liblikas ja tuukrikell", mis tõsiküll mingilt maalt üsnagi tüütuks muutus. Võib olla see oli see silmale fokuseerimine. Nii et lugemisaasta jätkub ja filmidki saavad selle kõrvale vaadatud.

Vahekokkuvõte mini-tuurilt

Üks sensatsioonilisemaid plakateid, mis kutsub üles suitsetama sigarette. Nimelt allus tubakatootmine NSVL-is ministeeriumile ja selle ülesanne oli täita norme. Seepärast tuli rahvast motiveerida ka normide jagu suitse ära tõmbama ja tekitama nõudlust.

Vahepeal on tõsiselt palju tegemist olnud - meie üle-Eestiline minimalistlik esitlustuur, proovid (mitme bändiga), plaadi asjad, kool jne. Täna on siis peale 13 tundi und juba normaalne tunne ja võib ka siia väikest vahekokkuvõtet teha.

1. Eelmise nädala esmaesitlus Genialistide Klubis oli väga äge. Kuigi plaan oli startida kell pool 12, juhtus nii, et saime Pärnust minema alles kell 13 - kõik asjad venisid. Auto millega läksime, sellel ei avanenud seest poolt juhi poolne uks ja pagasnik ei lukustunud ka. Lõpuks ei töötanud ei seest- ega väljastpoolt ka tagumine juhipoolne uks. Päris raju! Jõudsime peale kolme kohale, alustasime proovi, mille olin eelmisel nädalal luuletusi lugemas käies välja kaubelnud kohalikult helimehelt. Siin kohal suured tänud Mõmmikule. Lihtsalt kuna Erkkil ja Märdil polnud mõtet eraldi Pärnu prooviks sõita, otsustasime selle kolida Tartusse. Olime eelmises proovis valmis saanud neli uut lugu ja otsustasin siis neist kolm ka kontserdikavasse sisse pikkida. Nii tegimegi esimese loona Mestro ja sellele otsa kolma uut lugu. Sisse panime ka eriti vana Steriilse särgi, mis oli nii mõnelegi meie pikemaajalisele kuulajale mõeldes sisse pandud. Me pole seda ikka väga ammu mänginud. Mängisime esimese bändina, mis tähendas muidugi seda, et kui meie alustasime oli saal veel suhteliselt tühi, samas kui lõpetasime jällegi juba suhteliselt täis. Õhtu peaesineja DND ajaks muidugi puupüsti täis. DND oli hea, kuigi mitte nii hea kui Pärnu rockikas poolteist aastat tagasi. Saundis oli vist asi. Aga hea oli ikkagi. Mimicry oli veider minu jaoks, alates muusikast kuni nende imeliku olekuni. Võib olla olin ma lihtsalt nii ebameeldiv kui ma tere ja nägemist ütlen :) Selline elementaarne viisakus kui selline pole ikka meie muusikascene superstaaridele omane - kui teretad siis oled ju pugeja, imal lipitseja. Veider maailm. Ja DND plaat on ilmselt kujunduslikult kõige ilusam plaat, mida ma omanud olen. Ja see muidugi sisu on ikka võimas... midagi pole öelda. Ahjaa Pärnu tagasi jõudsime kell 7 hommikul.

2. Sel laupäeval esitlesime plaati Rakveres. Startisime küll Pärnust enne kella 18, aga kohale saime peale 21te. See õhtu olime bändiga kõik täiesti kained, isegi mitte lonksu õlut ega midagi. Kära Kants on mandri-Eesti kõige väiksem koht, kus me mänginud oleme. Saaremaa Luki baar on ajaloos olnud pisem. Aga see-eest oli koht ise ülimalt viisakas, stiilne ja hubane. Näiteks WC ustel kasutati soomääratlusena polti ja mutrit :) No kohas oli detailide peale mõeldud. Pööloy Gläänz mängis esimesena, see bänd pole minu jaoks ikkagi koosseisu vahetusest taastunud. Aga ilmselt on asi minu kui kuulaja kõrvades, lihtsalt see kontrast on seal vahel nii suur. Rahvast muudkui kogunes, muidugi väga erinevat. Selles rockipubis oli ikka päris palju Pärnu mõistes ööklubi materjali. Ja venelasi, purjus ja tüütuid. Üks lõhkus kolm klaasi ja pärast oli ukse taga vereloiku pekstud. Üle tee muide asetses karaokebaar, kust kostus viisipidamatute meeshäälte esituses Pokerface. Uskumatu koht. Meie kontsert läks korralikult, ei mingeid kalasid. Saund oli paigas (koht oli väike) ja me oleme ju harjunud otse mängima, ilma PA-ta. Seega meile see väga keeruline polnud. Lisaks olen kaasa vedanud oma võimu koguaeg ja siis on suhteliselt mugav mängida. Esinemise ajal tungis lavale mingi ärika välimusega vanem mees, kes kohe mulle seletama kukkus, et ma Volmeri lugusid mängiks ja ta teeb kogu bändile välja. Kuna olime karsklusliidu esimehed ja -naised sel õhtul, polnud see meie jaoks mingi motivatsioonipakett, et laval lugusid õppima hakata. Tegime oma asja ära. Eriti meeleolukaks muutusid venelased kui teatasin: "Pasljendaja pešnja imena Kinó. See on pühendatud Viktor Tsoile". Venelased röökisid kohe, pärast surusid käppa ja tänasid, neid oli eriliselt liigutanud. Kõik need korrad kui ma pool aastat olen seda laulu sisse juhatanud Viktor Tsoi pühendusega, pole kedagi see erutanud. Viimaks leidisin inimesed, keda see kõnetas. Pärnusse saime tagasi kell pool viis hommikul.

Nüüd siis jäävad veel Valga, Pärnu ja Sindi. Sinna vahele mahub ka esinemine 3 põrsakesega. Nii põrsaste kui ka Sibyl Vane´iga läheb ka salvestamiseks. Kusjuures Pärnu kontserdile soovitan tulla, teeme sama terve bändiga akustilise laivi, mis Augustiunetusel. Ka videoinstallatsioon tuleb. Ühesõnaga ilmselt päris meeleolukas õhtu ja kuuleb seda versiooni loost Vabanduseks, mille me linti mängisime.

Ja plaat on nüüd saadaval Pärnu kaupluses Muusikasõber ja Tartu Genialistide Klubi kohviku plaadinurgas. Toetage Eesti alternatiivmuusikat, see raha ei lähe kellegi tuuri tarbeks, vaid teenib nulli raha, mille me oma plaadi valmistamise alla panime :)

Kärpimata pressiteade ja plakat

Ansamblil John Stuart Mill ilmub esimene täispikk stuudioalbum

6. novembril ilmavalgust nägev kümnelooline debüütalbum kannab nime Panoptikon.

John Stuart Mill on 2005. aastal Pärnus tegevust alustanud bänd, kellel tänaseks liikmeid kokku neljas Eesti linnas. Viie aastase tegevuse jooksul 16. koosseisus pea sada kontserti andnud bänd on vaatamata tihedale liikmete vahetusele olnud siiski loominguliselt üsna aktiivne. Varem on bändilt ilmunud demode kogumik, singleid, EP, live-album ja DVD. Käesolev stuudios salvestatud kauamängiv on bändi ajaloos siiski esimene ja selle salvestamisel osalesid: Matt Samuel Berlioz (Märt Niidassoo) – vokaal, Albert Marginal (Heiko Leesment) – kitarr, Githa Glow (Helena Randlaht) – kitarr, Mary McBarkley (Marie Pärkma) – bass, Erich Schmidt (Erkki-Siim Kalbus) – trummid.

Debüütalbum valmis pärast kolme-aastast eeltööd, mis hõlmas endas ka mitmekordset salvestamist stuudios. Viimane katse 2008. aastal singliga „Meie aja kangelased“ Pärnus Muusik Stuudios sai aga juba selline, et alustati taas tõsist tööd plaadimaterjali salvestamisega. Panoptikoni lood on eestikeelsed, muusika on kirjutanud kitarrist Albert Marginal. Albumi muudab eriliseks ka see, et kogu plaadistatu sõnaline pool ei ole tuntud luuletajate looming, nagu varasemases loomingus, vaid laulude sõnad on kirjutanud ansambli endaga seotud nimed. Lisaks oma lugudele on albumil ka ansambel The Belka loo „Hirm“ remiks, mis valmis nende 15. juubelikogumiku tarbeks. Albumil sisalduvad 10 lugu pärinevad ajavahemikust 2007-2009. Neist viimane „Maestro“, sai oma lõpliku kõla alles stuudioseinte vahel. Ka mitmed muud lood aranžeeriti ümber vahetult enne salvestamist või selle käigus.

Oluline on märkida, et konkreetne album pole välja antud kasumi teenimise eesmärgil ja seepärast on ka plaadi enda hind pigem sümboolne. Kuna CD kui andmete talletamise formaat on juba praegu tugevalt kõrvale tõrjutud virtuaalsel kujul levivate andmekandjate poolt, siis CD-plaadi enda välja andmine on vägagi riskantne. Seepärast võib igat plaadi soetamist pidada pigem toetusaktiks, millele lisandub muidugi see, et mälestuseks jääb ka mingi füüsiline jälg. Sellele, et bänd saaks seda konkreetset albumit sümboolse hinnaga müüa, andsid märkimisväärse panuse oma vastutulelikkusega Janek Kivi ja Muusik Stuudio ja plaadikaante trükkimisel hinnaalandust võimaldanud OÜ Hansaprint.

Albumi nimi Panoptikon pole valitud juhuslikult, nimelt kannab seda nime (ing k. Panopticon) John Stuart Milli vaimse isa Jeremy Benthami poolt 1785. aastal projekteeritud omanäoline vanglatüüp. Kokkuvõtlikult oli panoptikoni ülesandeks kasvatada vangides enesekindlust ja võimet ilma kontrollita teha õigeid ja häid otsuseid. Selle tarbeks oli rajatud valgustatud kongidest ring ümber pimendatud valvuritorni, vangil polnud kunagi võimalik aru saada, kas teda jälgitakse või mitte. Selle omanäolise vanglaprojekti joonis on ühtlasi albumi kaanekujunduse keskseks elemendiks.

Albumi esitluskontserdid algavad 6. novembrist ja esialgu on album saadaval vaid bändi esinemistel soodsama hinnaga. Esitluskontserdid novembris toimuvad:

6. november – Tartus – Genialistide klubis. Uut albumit esitleb ka Inglismaal tegutsev peamiselt eestlastest koosnev DND.

13. november – Rakveres – Kära Kants. Kaasa teeb Pööloy Gläänz.

20. november – Valgas – Rockiklubi. Kaasa teeb Anarch.

26. november – Pärnus – klubi-kohvik IN. Akustiline kontsert koos Pööloy Gläänziga.

Esinemisi lisandub jooksvalt kindlasti juurde ja täpsema info saamiseks on kasulik vaadata bändi tegemisi kodulehel web.zone.ee/johnsmill, MySpace´is või Facebookis. Esimesel võimalusel lisame sinna ka poodide nimekirja, kust on võimalik albumit soetada.

Plaadiolevate lugude nimekiri:

01. Altar (Marginal / Roogmaa)

02. Kursant (Marginal / Roogmaa)

03. Pole minu jaoks (Marginal / Roogmaa)

04. Maestro (Marginal / Roogmaa)

05. Kesköine ekspress (Marginal / Roogmaa)

06. Kõik on alles ees (Marginal / Arouet)

07. Kuju ruut (Marginal / Roogmaa)

08. Meie aja kangelased (Marginal / Roogmaa)

09. Tavalised inimesed (Marginal / Arouet)

10. Hirm (Orav, Marginal / Orav)

Bussijuhi inimkatsed

Pildil meie supergrupp 3 põrsakest & metssiga. Kusjuures veel sellel kuul salvestame esimese loo. Ka uue kõlaga Sibyl Vane salvestab 27. novembril esimese loo.

Eile pärast 9 tundi tegutsemist lõppes üks osa linnapuhtusele suunatud kunstiprojektist. Idee seisneb siis selles, et šabloonide abil puhastame betoonist tänavavalgustitele kujutise - tagurpidine graffiti. Ei mingit sodimist, vaid puhastamine. Idee kusjuures hakkas arenema subkultuuride loengust, mida eelmisel aastal pidasime. Praeguse seisuga puhastame veel nii kaua kuni ilm kannatab. Päris huvitav on!

Õhtul sõitsin nr 14 bussiga rahulikult kodu poole. Taustaks kuulasin Kino viimast albumit. Külmast võetud tunne ja mõnus magamatuse roidumus juba karjusid voodisse viskumise järgi. Suundusin korralikult paarsada meetrit enne peatust ukse juurde. Buss oli pooltühi. Laes tilpnes silt, mis manitses tõstma liiklusohtust ja nuppu enne peatust vajutama. Siiski arvasin, kuna buss oli pms tühi, siis kindlasti oli 200-300 m jooksul bussijuhil aega ja võimalust tuvastada mu ukse juurde asumine. Mis peaks ilmselgelt märkima soovi väljuda. Buss sõitis taskusse. Vaatasin bussijuhi poole, peeglist nägin, et ta vaatas. Ja siis ootamatult nõksatas buss edasi ja sõitis peatusest uksi avamata läbi. Sain kohe aru, et bussijuht ilmselt provotseerib, tegemist ju Pärnu ametiühingu esimehega, kes lehes selle nupu vajutamise teemal kõvasti sõna võtnud. Kui ma oleks nüüd hõikuma hakanud, oleksin saanud kindlasti korralikult õiendada, et ei vajutanud nuppu. Otsutasin siis, et lähen järgmises maha. Buss vajus järgmisesse taskusse, vaatasin kuidas bussijuht mind peeglist nägi ja siis hakkas jälle kiirendama. Siis vajutasin nuppu. Järgnes ilge pidurdus. Silmasin tagant uksest väljuda soovinud seltskonna imestunud nägusid. Uksed avanesid viimaks ja buss võttis kohalt. Täielik sigadus kusjuures, hea et ma piletita sõitsin. Sellise sõidu eest maksta oleks olnud ikka äärmine lollus. Kusjuures huvitav, et bussijuhid ei suhtu kunagi sõitjatesse kui klientidesse - sest neil pole vaja ju kunagi muretseda, et inimesed lähevad teise firmaga sõitma. Kohutav!