Puhka rahus

Matsime eile ühe Pärnu linna teatud ringkonna legendi, vanema generatsiooni muusiku ja elukunstniku. Ma polnud matustel käinud väga kaua, pea kümme või rohkem aastat. Läksin Ivo ja tema venna Jüri palvel. Matuseteenistus Metsakalmistu hallitavate seintega külmas saalis oli muidugi kurb hetk, aga ma poleks oodanud teenistuse läbiviijalt sellist koperdamist oma teksti mahalugemisel. Lahtine kirst tõi isegi minul klombi kurku. Ma küll ei kujuta ette, kes seda teeb, kuid suude kinniõmblemine on karm asi. Eriti arvestades seda, kui need niidid suu vahelt välja paistavad. Mõtlesin sellele, kes seda õmblemist läbi viib...

Matsusemaja rõskus ei lahkunud ka Uulu kalmistule jõudes, kuigi auto soojendus undas täsivõimsusel. Kui enne olin märganud ainult üht ilmselgelt purjus inimest, siis nüüd ilmnes neid veel rohkem. Ma muidugi ei saa aru, mis vajadus on ennast matuse ajaks täis juua. See algas kell 12 päeval. Aga arvestades kadunu elustiili ja aatekaaslasi, ei saa me imestada. Sest nagu nentis kadunu vendki, on alkoholism tõsine haigus ja see ka 35-aastaselt kadunu ära viis. Matmine oli külm - hangede keskele oli kaevatud auk ja tunkedes hauakaevaja juhendas augu kinniajajaid. Rahvast ja lilli/pärgasid oli nii palju, et haud sai uhkelt kaetud. Siis aga hakkasi purjus kakerdajad veiderdama ja mingeid imelikke pilte nõudma endast haua taustal näiteks. Asi kiskus veidraks. Märkasin ema kõrvale hauale panemas tagasi puuristi, eeldasin, et see kuulub 1991. aastal lahkunud isale. Hakkas jälle kuidagi kurb, et kuidas puuristiga ikka veel. Sel hetkel tabasin end mõttelt, et äkki võiks panna need samad matuselised õla alla korraliku kivi soetamisele. Meenus, et Ivo mängis kadunuga veel sisse laulud kunagi, millest enamus olid kadunu omad. Nii tekkisiki idee anda välja plaat, mis teeniks siis raha korraliku hauakivi soetamiseks. Sellele lisaks muidugi siis mälestuskontsert, kus on võimalik veel ka lisaks annetada. Esitlesin Ivole ideed, kes pärast pikemat selgitust ka ise sellest mõttest vaimustus.

Veerev Õlu oli kohandatud peielaua pidamiseks. Valged linad katsid laudasid, millel muidu tantsu lüüakse. Üles oli seatud väike pildigalerii varalahkunust. Söödi/joodi puljongit ja algasid esimesed sõnavõtud. Kahju, et venna teravmeelse väljenduse/ettepanekuga, et tema oma alkoholi tõttu manalateele läinud venna terviseks viina ei võta, keegi ei ühinenud. Joodi ikka. Kuigi vend rääkis kui raske oli tegelikult sugulaste elu alkohoolikuga. Peielised ei lasknud end sellest segada. Tegelikult oleks olnud ilus tõesti vähemalt selle esimesegi mälestusnapsi ära jätta. Pärast seda maitsesime väga head võileivatorti, külm ilm oli kõhu tühjaks teinud. Siis aga kukkus ootamatult üks purupurjus matuseline toitu ettekandnud inimesele otsa. Polnud hullu. Ivo esitas kolm lugu ja rahvas kuulas vaikuses. Lõppu kõlas Vennaskonna "Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik".

Meeleolud paranesid pärast ühe Veereva kliendi ja kadunus sõbra sõnavõttu, kus meenutas, et kadunu isegi oli öelnud, et loodab korralikku pidu oma matusel. Nii siis algaski juba suurem ja rõõmsameelsem pidutsemine, mida muidugi täiendas kadunu lemmikmuusika. Vahepeal valati pisaraid, naerdi ja siit-sealt kostus meenutusi. Oli kõik nagu oli kadunuga, aga inimese surm on ikkagi kaotus. Ja kõlama jäänud mõte, et kadunud rockimehelik mässumeelsus avaldus isegi tema lahkumises jõulu esimesel pühal kui muu rahvas tähistab võitu pimeduse üle, tõi paljudele muige suule. Südamlik ja heatahtlik pidu võttis aga ootamatuid pöördeid.

Pea kolm tundi peale peielaua algust algas alkoholist läbiimbunud inimeste emotsioonitulva vallandumine. Hakkasid tekkima esimesed teravamad sõnavahetused. Ka paar nügimisega nääklust. Samal ajal löödi veel tantsu ja heietati. Viin joodi kõik baarist ära, sest käibel oli kadunukese menüü - viin mahlaga. Paljastusid esimesed ülakehad ja rahvast oli kogunenud palju. Sekka ka linnarahvast. Õhtu kulminatsioonina vajus kella 22 paiku uksest sisse matuse fotograaf. Kukkus pikali. Lähemal vaatlusel selgus, et ta nägu ja käed on üleni verised. Keegi oli fotograafile päris jõhkralt peksa andnud. Siis oksendas ta enda ette põrandale. Võigas vaatepilt ja töötajate paanika andis minu jaoks ilmselge signaali, et on ilmselgelt aeg lahkuda.

Puhka rahus, Mario Kaldmaa ja tea, et sind saadeti korralikult ära. Oli naeru, nuttu, head ja halba, verd ja pisaraid - täpselt nii nagu elu ise on.

The Imaginarium of Doctor Snow

Vaatasin ära filmi The Imaginarium of Doctor Parnassus. Kuigi ma pole suur ulme või muinasjutu linateoste fänn, siis ikkagi jättis see film väga hea mulje. Arvutigraafikaga annab ikka hämmastavaid keskkondasid luua. Ma pole neid Avatare ja asju näind...

1. Aeg ajalt tundub nagu elaksime ikka veel Nõukogude Liidus, kus täiesti ilmselgetel teemadel mingit puru silma ajatakse. Kuigi nii mõnelgi korral saaks seda nimetada isegi näotuks valetamiseks. Näiteks teatas linnavalitsus kohaliku ajalehe vahendusel, et teede olukord Pärnus on hea. Kusjuures teede olukorra heaks oli labane liialdus. Alates 24. detsembrist kuni 27. detsembri õhtuni ei suutnud Riia maantee kõnniteel keegi lund ajada. Kusjuures kõnniteid hooldatakse teiste vahenditega kui suuri teid - see väike traktor(id) ei saanud olla muude objektidega hõivatud. 24. ja 25. detsembril ei toimunud ka Riia mnt sõidudeel mingit märkimisväärset muutust lume hulga vähenemise suunas. Rääkimata sellest, et kõik kõrvaltänavad olid kogu nädalavahetuse triiki täis tuisanud. Nüüd siis on kahanenud kaks korda väiksemaks kõik kõnni- ja autoteed, seega saame igati õnnelikult kasutada vaid ühesuunalisi kõnniteid. Sest inimese vastutulekul ei ole võimalik nabani kõrguvast lumehangest isegi üle hüpates autoteed mööda liikumist jätkata. Siinkohal peab jälle tänama linnavõimu poolt korraldatud vähempakkumist, millega kaotati lepingupõhine lume väljavedu linnast. Kusjuures fenomenaalne on, et Pärnu ainuke A-kategooria peaprioriteet tänavaks on Rüütli, kus ju elu lõppes juba 10 aastat tagasi. Samal ajal kui kõik muud kohad upuvad, puhastatakse ja harjatakse see Rüüli tänavat pingsalt. Ainuke tänav, kust lumi ära veetakse kusjuures. No nii labase kiidulauluga puru silma ajada linnavõim ikka ei tohiks, las selline fabritseeritud endakiitus jääda ikka möödunud aegadele. 

2. Alustasin aasta kokkuvõtte tegemist, märkmed laotusid kokku neljale lehele Wordis. Ilmselt siis katsun uue aasta alguses selle üles sättida. Kusjuures tõesti, Igor Mangi ennustuse kohaselt küll midagi ei läinud. Ma ei tea, kes nüüd selles küll süüdi on...

3. Üllatav on see, et R2 on normaalseks muutunud. Järjest tulid Alice in Chains ja Vanemõde. Riigi kulul tränaraadio tegemises süüdistatav Heidy on jalaluu murdnud (ilmselt ka haigusleht?). Kas selle ja siis pleilisti paranemise taga on seos? Kahtlemata pikk pai R2le hea muusika mängitamise eest.

Rahu, ainult rahu

Toomase köögis moodustus mu selja taga uus bänd. Ma istusin rahulikult ja tõmbasin päkapikku ninna :) 

Keskendunud soolokava esitaja

Miskipärast eile mõtlesin sellele, miks on alati nii, et varem või hiljem peab oma esialgse positiivse hinnangu ümber hindama. Siit siis näited:

Kivimägi päästab Pärnu ja loll on see, kes ei vali Kivimäge. Keskerakond triivib Pärnu hukatusse. Nii enamik Pärnust jooksis valimisjaoksonda Pärnut päästma. Vähemalt esialgu lootis nö edumeelsem ja Pärnut tegelikult aidata sooviv linnarahva osa Kivimäe abil midagi muuta. Nüüd siis näeme, et kohe peale võimule saamist tehti ka jõudemonstratsioon, aastaid mitte läbi läinud ristmiku liikluskorralduse muutus sai kohe hoobilt kinnituse. Nüüd saab igast suunast Port Arturisse keerata ja ristmik jäi kordades kitsamaks. Kellele seda vaja tegelikult oli? Peale Port Arturi ma mõtlen :) Ja need fantastilised linnapea lahmiv-banaalsed sõnavõtud. Milleks ja kelle huvides? Kõik jätkub vähemalt samas pasas - linn on lumekoristusega rahul, linn uppumas lumme ja võimul on täpselt samasuguste väärtushinnangutega uued näod, kes samade mahhinatsioonidega tegelevad. Lihtsalt nagu fakk, miks reklaamiti end välja uuendava jõuna kui seda pole.

Igakord kui ma kellegagi mingid asju teen, ei eelda, et mind pidevalt kuidagi kooritakse või et keegi minu arvelt rikkaks saab. Aga paratamatult pean alati arvestama sellega et varem või hiljem ei ole tegemist lihtsalt viisaka aitamise ja asja ära tegemisega. Ikka ilmneb mingi värdjalik kasumiahnuse taustsüsteem, mis kogu asja perse keerab. Lihtsalt nagu fakk, miks ei või keegi kunagi kohe öelda, et sorri ma teen neid asju ainult raha pärast ja kavatsen ka sinult igal võimalusel raha koorida. Väsitav on koguaeg mõelda, et keegi tahab sind alati koorida. Samas millal keegi lahke on olnud. Keegi ei tee midagi tasuta, kas ma olen siis ainuke loll, kes sellega ka nõustub?

Ühesõnaga praegused pühad on täiesti paras aeg mõelda, et mille kuradi pärast me kõik üldse oleme sellised nagu me oleme. Miks ei ole keegi hea, miks ei tee keegi midagi niisama, miks ei tee kunagi midagi enda kasu asemel laiema hüvangu nimel? Miks on nii paljudel inimestel ninaots kaugeim punkt millega määratleda oma silmaringi ulatust? Ma ei taha ja ei oska arvestada alati sellega, et kellegilt midagi paludes on olemas dimensioonid: ahnus, kadedus, iharus, viha.

Ja veel, miks selgub, et Igor Mangi horoskoobis ei olnud selle aasta alguses mu aasta kohta mitte ühtegi õiget ennustust. Mille jaoks Igor selle kirjutas ja niimoodi valetas siis? Miks reklaamib ta enda kirjutist kui paika pidavat astroloogilist ennustust, kui selle pole reaalsusega mingit pistmist? Lihtsalt nagu fakk, kas ta ei võiks oma ennustuste sissejuhatuses kirjutada kunagi, et kogu järgneva kirjutasin raha pärast ja see ei oma mingit seost sellega, mis Teie elus järgmise aasta jooksul toimub. Nagu miks ta ei ütle siis?

Kokkuvõttes, miks on inimesed üldse nii lollid... ma ei tea. Näevad suurt lunastajat pehmelt öeldes kahtlases linnapeas ja pühakirja Igor Mangi Maalehe horskoobis. Just sellel samal põhjusel ilmselt usungi et inimeses on ausad, ilusad ja head. Aga fakk, kui palju see siis nii on...

Kõike seda mõtlesin jõuluõhtul kirikus tagareas seistes.

Kes ostis uue kella ja millega tegelevad Pärnu valvekulturnikud?

 1. Esimese töönädala finiš on mõne tunni kaugusel. Kontoritöö 8-16.30 esimest korda elus on üsnagi ootamatu - harjumatu paigalolek, aga samas pole kunagi igav ja ilmselt kui hakata kõiki asju üksinda tegema (hetkel olen figureerin duublina - nö adapteerun süsteemi ja saan pidevalt teada, mida ma veel ei tea - neid asju on väga palju) on veelgi tegusam. Eksperiment konserv-Heiko esimene nädal on olnud selles plaanis väga positiivne üllatus - kollektiiv on tavainimese ettekujutusele sellest institutsioonist vastupidiselt otsatult positiivne ja sõbralik. Minu väikese karjääri jooksul vast kõige positiivsem töökeskkond. Tõesti uskumatu :) Seoses töökohustuste olemusega loen igapäevaselt paberkandjal läbi vähemalt kõik päevalehed - jälgin meediakajastusi. Muude totruste hulgas jäi möödunud nädalast meelde strippar-Marco pressiteade käekella ostmisest. Hämmastav, et on olemas mingigi võimalus, et keegi helistab kuskile ajalehte ja teatab, et on uue käekella ostnud. NAGU MIS MÕTTES? Ja Madis Filippov, mis ajast on ajateenistus oma aja ohverdamine riigi kasuks, mis mõttekäik see siuke on??? :)

2. Laupäeval esinesin esimest korda üksinda. JSM´i kunagise bassisti Thomatheus Bucki sünnipäeval, esitasin Deltaheadi laule (teiste hulgas legendaarseid "Avely, Vändra hästi hoitud saladus", "Rivo Kingi hoiab teie nibud pringid", "Mati Talvik on surematu", "Esimene kubemekarv" jne), sekka ka mõned JSMi laulud, mida ma ise ju kunagi laulnud pole. Afkoors olin täiesti paanikas ja loomulikult läks kõik hästi. Adrenaliini tulv tagab alati positiivse lahenduse pingelistele situatsioonidele - näiteks kui sõnad ei meenunud, siis laulsin Avely laulus uute riimidega pea terve laulu. Mõte muidugi oli sama. Rivo laulu refrään täienes ka. Tore oli muidugi, et Ivo ja Helena oma lauludega ka üles astusid. 

3. Vahepeal lugesin oma vanavanemate kodukohast, millest ma eriti ei tea - muidugi pole ka kunagi täpsemalt uurinud. Nimelt oli mu tädi valmis vorpinud ühe koduloouurijate raamatu jaoks teksti sellest külast Läti piiril, kus nad pärit on (vanavanemad ja mu ema koos tädide-onudega). Selle juures on märkimisväärne see, et kui Kiusumetsa küla asutati 1880ndatel aastatel, siis sada aastat hiljem ei olnud sellest külast midagi alles. Sõjad ja kolhoosikord viisid küla tühjaks. 1980´ndateks polnud säilinud enam ühtegi maja. Täiesti hämmastav. Esimest korda elus nägin siis nende talust pilti. Seni olen ju ise mingi võsa sees vundamenti käinud vaatamas, kus kõrval on vaarikapõõsaid ja õunapuid. Ja taevasse kõrguv kuusehekk reedab sissesõidu teed taluhoovi. Kiusumetsa nimi tuli mõisnike tülist metsa jagamisel, kus küla paiknes. Lihtsalt kummastav, kuidas 100 aastaga suudab üks üsna talude rohke küla metsade keskele tekkida ja siis sealt jäädavalt kaduda - kaartidel selle kohta märkeid pole.

4. Huvitav on jällegi see, et Pärnu ajakirjandus ei suutnud erinevalt Õhtulehest välja uurida, et diplomit võltsinud vanadekodu juhataja valetas end telefonimüüjast Eesti osakonna juhiks. Ikka väeti ja pealiskaudne on see provintsi meedia analüütiline ja uuriv tegutsemine. Ja muidugi möödunud nädala valvekulturnikute (need, kes kontrakulturnikutena end afišeerivad) Facebooki ja Pärnu Postimehe kommentaariumi action Pärnu LV kultuuripreemia teemal. Nimelt avastasid taaskord prokultuuri jahimaid analüüsivad valvekulturnikud, et jagatakse valedele asjadele auhindu. Nüüd tuvastati puudulikuks ja läbinisti kultuurituks turundusürituseks Augustiunetus, mis preemia sai. Ja nagu filharmoonia teemagi puhul on ving-mögina aktiivis samad inimesed, kusjuures äärmiselt hüpliku ja segast peksva argumentatsiooniga. Kusjuures eriline maiuspala oli kui sekkus Unetuse üks korraldajatest. See nägi välja nii:

Facebooki ilmub valvekulturniku teade:  

kultuuri aastapreemia saab turundusüritus...oh jah...tundub et lugupeetud otsustajate kamp ei ole ikka enda jaoks asju selgeks mõelnud...

Sellele järgneb üsna pea siis korraldaja poolne sekkumine:

A: aga mida me muidu turundasime? Ise nagu ei märganudki...:-)

B:vot see ongi küsimus millega peabki tegelema ;)

A:  Et peab nagu kogu aeg hästi palju turundama?

B: ei mida te turundasite ;)

See siis eelmänguks väike segane, kuid kohe jõutakse teemani!

 

A:  No ma küsingi sinult:-). Sa ju väidad, et AU on turundusüritus.

B:  mõtlen tiba ja vastan ;) sellel kõigel on lihtsalt laiem kontekst, et siia kohe midagi lahmida...

Hetk hiljem ilmubki vastus

 

B: Pärnu suvi on imeline, aga lühike. Tahtsime pikendada seda augustikuu võrra ja heade inimeste toel see ka õnnestus. - oli teie pressikas, ehk siis puhtalt turismi teema ja vaata nüüd see kultuuriline pool, saad ise ka aru, et see on juba vä...ga vaieldav, et selles kavas oli minu jaoks võibolla 3-5 asja kõikidest nendest sündmustest, mida võiks kultuuriga siduda, ülejäänud on ikka selline paras tohuvabohu, mis oli ka väga lahe...ehk siis Teie üritus oli lahe, see poleks pidanud saama lihtsalt seda preemiat, ta oleks vabalt võinud olla nagu kirjutati Aasta Tegu...ma lihtsalt ei ole rahul sellega et ametnikud paiskavad kõik kokku, asju tuleb vaadat eraldi, sest teoreetiliselt võiks kultuuripreemia saada ka Jüri Jaansoni kahe silla jooks näiteks...terves kehas terve vaim ;)

A: Mnjah. Ju siis ongi tõlgendamise küsimus. Eks siis otsustati süvakultuuri seekord mitte toetada. Ei ole üldiselt eriti kursis nende aunimetuste ja preemiate süsteemidega - ei keskendu oma tegemistes nende saamisele ega seega ka mittesaamise korral kurvastamisele. Siiski - AU pole kindlasti turundusüritus. Bacardi Feeling näiteks on:-). Chill!

B: nuh vot selles ma nagu natukene kahtlengi et ta erineb väga BF ist ;) ja loomulikult Chill ;) AU oli väga hea ja vajalik üritus ;)

Nüüd koorub välja, et siiski oli üritus okei. Aga korraldaja läheb kohe isiklikuks ja järgneb minu arvates üsna tabav võrdlus.

A: Ei erine jah. Nagu kontrakultuurikeskus ei erine ka eriti Kaubamajakast.:-)

B: et siis võibolla ka see - BF ja AU vahe siis ikkagi milles seisneb ? vaatasin just viimast BF ja selle kava, olgem ausad esinejad olid ikkagi tunduvalt vingemad, kui AU-l ja terve päeva ju toimus midagi, sporti, tantsu,lastele mingid asjad,... peredele, teatraalset tegevust jne...kasu nii BF kui ka AU üritusest ei saanud mitte kultuuriga seotud inimesed, vaid ikka ainult pudupoodnikud (hotellid, baarid jne)...et kus sa seda vahet nii väga näed ? ma veelkord toonitan ma ei kahtle absoluutselt selles et AU ei olnud hea üritus, ta oli väga hea...ma kahtlen nende inimeste kes auhindu annavad pädevuses ja suutlikuses mõista asju...

Ja lõpus formuleerib korraldaja ka diagnoosi, mis muidugi ei ole ju väär.

A: Segast peksad natuke ka:-). Kord siunad premeerijaid, siis võrdsustad (halvustades siiski...) AUd alkoholi promoüritusega, siis ütled, et see ongi kõik jube lahe. Aga las igaühele jääb siis oma arvamus. Ei hakka sinu oma küll ümber lükkama. Näeme

Kusjuures valvekulturniku hingevalu seoses ebaõnnestunud valikuga paljastus ka Pärnu Postimehes, kus sekundeeris ka samas paadis olev kultuspoeet.

Kokkuvõttes tehti Pärnus esmakordselt midagi korralikku ja laiemas plaanis linna haaravat, rääkimata ürituse mitmekesisusest. Naljakas, et kultuuri ja progressi eest võitlejad kõik üksteisele kõrri kargavad. Just niikaua kuni elatakse vaid pro-kontra maailmapildis, ei olegi võimalik ju midagi edendada. Lõppude lõpuks kulub kõikide kulturnikute aur kommentaariumitele ja Facebookile - linnarahvas vaatab kui kloune kõrvalt. Pärnu on ikka huumor koht! 

Konserv(atiivse) Heiko sünd

Pilt eelmise teisipäeva videodiskoritest Tartus. Leidsime Anu Saagimi!

1. Läbi sai selle aasta viimane nädal, kus võisin nautida kõiki hüvesid, mida pakub tõelise vagabundi elu. Tänasest alustan siis projekti konservatiivne Heiko. Üritades kohaneda uue töörutiiniga, mis üllataval kombel polegi paindlik ja eeldab minult suuremat kohusetunnet kui kõik varasemad ametid. Aga jätkuvalt olen Hunt Kriimsilm, sest seegi amet on varasemast midagi radikaalset erinevat. Mulle ikka meeldivad ekperimendid, pean jällegi tõdema. Kokkuvõttes siis loodetavasti sain kõik asjad selles nädalas veel ära nauditud, ka need, millega enam hiljem mul paslik tegeleda pole. Õnneks oli Haapsalus vaid 20 inimest 3 põrsakese kontserdil. Mitte, et seal midagi hullu oleks olnud, aga lavakostüüm oli "veidi" vulgaarne. Aga samas ka kaunis!

2. Teisipäeval tegime Kaspariga Tartus videodiskotamas, mis kujunes kokku 9 tunniseks. Oli täitsa naljakas mitmes plaanis - esmalt muidugi on tore vaadata noori ja väge täis esmakursuslasi. Teisalt kohata erinevaid legendaarseid tüüpe (keda pole aastaid näinud) ja kelle ära tundmine jupp aega võttis. Rakendasime esimest korda ideed, mida ma ise alati nautinud olen, et muusikavideodele panna taustaks hoopis teine muusika. Nt Modern Talkingu video Rammsteini muusikaga ja siis vaadata, kuidas asi sünkrooni jookseb. Sellist segatud diskot võiks mõnikord täiesti tehagi. Seekord tegime natuke. Olin endale varunud seekord kaasa ka palju veidrat muusikat - vene multifilmi muusikat, 5nizzat ja No Smoking Orchestrat. Kes seda rocki ikka jaksab koguaeg kuulata :)

3. Laupäeval läbisin esmakordselt siis katse laulda iseenda laule. Okei, Deltaheadi laule sai ka esitatud, kuid sellestki on aastaid möödas. Ja nüüd siis tegin Toomase sünnipäeval kitarri saatel oma laule, sest Märdil tuli jooming vahele. Tundus, et inimestel oli sama lõbus kui minul, sest laulud ise olid ju tõesti "haiged" - Mati Talvik on surematu, Avely, Vändra hästi hoitud saladus, Rivo Kingi hoiab teie nibud pringid, Minu tädi on Tiiu Silves, Esimene kubemekarv jne. Lisaks tegin kaveri oma lemmikust viie aastasest orava luukerest. Eriti tore oli, et oma laule esitasid ka Helena ja Ivo. Kokkuvõttes sai Toomas vast korraliku sünnipäeva.

Me mao tee kalju peal



1. 41. Sindi Rockiga sai seljataha John Stuart Milli 97. esinemine, mis on ühtlasi ka selle aasta viimane. Sel aastal oli muidugi esinemisi vähem kui kahel eelmisel, aga seda ka seepärast, et ootamatuid unplugged esinemisi polnud. Sest need kaks tegime ka terve bändiga. Kokku sai JSM sellel aastal 9 uut lugu, neist kahte pole avalikult kordagi veel esitatud. Uus aasta tuleb meile kahtlemata huvitav, sest peame leidma endale asenduseks trummari kolmeks kuuks ja ilmselt veel ka sellele kolmele kuule järgnevaks kaheksaks kuuks. Erich Schmidt suundub mereväkke juuli alguses. Oleme alustanud juba vaikselt lahtiste silmadega ringi vaatamist, et leida asenduseks pasliku trummarit. Proovidega tahaks alustada juba kevadel, et siis uus bändiliige juuliks täielikult ettevalmistatud oleks. 100. kontserdi plaanid on ka muidugi olemas, kuid selle realiseerumine on ise küsimus - st kust võtta aeg organiseerimiseks, saada kokku kõik koosseisud ja siis muidugi leida ruum. Pärnus on ju kontserdiks kõlbulike kohtadega olukord väga halb.

2. Jaanuarist siis alustame Sibyl Vane´iga esinemisi. 22. jaanuaril esineme Pärnus Frens Café´s ja 29. jaanuaril Pärnus klubi-kohvikus IN Noorte Vabaajakeskuse sünnipäeval. Sealt edasi juba enam öelda ei oska, kuid suure tõenäosusega kandideerime ka Proovika konkursil, sest mulle oleks see ju viimast aastat võimalik. Järgmisest aastast ma enam pole seaduslikult noor ja seega tuleks kasutada võimalust. Omakeskis mõtlengi, et miks mitte teha kordki bändi, mis on igas aspektis läbi mõeldud. Eksperimendid on mulle alati meeldinud.

Lõppu JSMi uusimate laulude tekstid. "Provints" on kirjutatud selle aasta oktoobris. "Mao tee kalju peal" on inspireeritud Torgny Lindgreni samanimelisest romaanist, mida lugesin kevade hakul. Märtsis alustasin selle teksti kirjutamist, valmis sain selle alles septembri lõpus. Nüüd siis on nad ka lauludena valmis ja uuest aastast ilmselt kuuleb ka neid esinemistel.

Provints

Langetan pea juba mitmendat korda
Uduse jõe kalda auraval murul
Põlvili langedes palveid ma kordan
Hinges painamas päevi suruv
Vaev, mis loojub päikesega koos
Aeg mis peatub uduste vete voos


Kõik mida ootan,
ma loodan, et üles leian
Kõik mida kaotan,
ka ükskord tagasi võidan
Et elu saada võiks
Selleks mis ta olnud pole


Kustutan tule mis ei põle enam ammu
Lahkun kodust sel pimedal ööl
Vihmatuisus ma kiirendan sammu
Kui keegi küsib olen igavesti tööl
Vaev, mis tõuseb päikesega koos
Aeg mis peatub uduste vete voos

 
Mao tee kalju peal



Kata, kata ennast kattega kae
Peida katte alla oma käed
Vaid peites kartma ei pea
Sinu olemust siis keegi ei tea
Kata, kata, ennast kattega kae
Värvib kurbus mustaks me laed
On pime tuba me varjusid täis
Kuigi sõbrad on ammugi läind


Silm upub unistustes
Ilm vajub vabadustes
Me mao tee kalju peal
Hing ihkab vabadusi
Elu täidab unistusi
Me mao tee kaju peal


Kata, kata ennast kattega kae
Iseendagi eest peitu sa poe
Ava endas oma avatuste pale
Mata kõik mis valus ja vale
Jäta, jäta kõik mis jätta sa saad
Oma elugi kord jätma sa pead
Inimeseks saab meist vaid see
Kellel antud selleks eeldused

Uue aja kangelased

JSM @ Valga Rockiklubi.

Mitte, et ma väga vana oleks, aga aina rohkem täheldan teatavaid arenguid, mis eristab mind osadest inimestest. Võib olla ongi see vanaduse esimene märk. Mine sa tea :)

1. Ma ei tea midagi Youtube´i huumorist. Mind ei aja naerma inglise keelsed stand-up komöödiad, ega kellegi kasside tegevus või imelised beebid. Mis kõige hullem, ma leian üliharva YouTube´ist video, mida kuskile postitada. Eriti Facebooki. Ma ei kujuta ette, mis valu peaks olema sinna iga päev mingit videosid toppida.

2. Muidugi see, kes on tõeline YouTube videode fanaatik, tahab neid alati teistele näidata - ainult teistele! Tema enda huvi teiste poolt edastatud videosoovituste osas on kesine. Nii peangi vaatama mingeid videosid, mis mind absoluutselt ei paelu. See on ikka väga karm koht.

3. Näiteks ei saa ma aru inimestest, kes FB-sse ja blogisse kirjutavad, et neil on kõik perses. Ja miks nad järgmisel päeval kirjutavad, et kõik on super. Mille kuradi pärast saab inimese elutsükkel üldse olla 24 tunnine, et üks hetk olen õnnest laes ja siis teine kord suitsiidi äärel. Täiesti hämmastavad idioodid või siis kuradi koleerikud!

4. Mis kuradi värk on sellega, et mobiiltelefonidele ei vastata ja tagasi ei helistata. Mis mõttes on telefonid hääletul ja mille kuradi pärast sa siis pärast vastu võtad ja ütled, et oli hääletul, aga tagasi helistatud ei saanud. Ja mille kuradi pärast sa enda telefoni ei kuule korduvalt ja mille kuradi pärast ta peaks kuskile maha jääma?

5. Mis kuradi värk on sellega, et mingid inimesed ei suuda ennast õigeks ajaks üles äratada. Mis kuradi viga peaks inimesel olema, et ta elutegevus enne keskpäeva alata ei suuda. Ja mille kuradi pärast tolgendab ta kella kaheni MSNis. Ja siis kõik peavad selle mölaka järgi ootama, kes ei suuda end poole 10ks kohale saada.

6. Üldse ei saa aru, miks inimesed nii saamatud on. Kõige selle juures tajuvad, et kõik on perses. Aga kõik algab väikestest asjadest - tähelepanematus igas elu valdkonnas pedereerib asjade paranemist. Ja elu ei ole võimalik üle päeva totaalselt perse keerata ja rööpasse sättida, ja nii tervelt aastate vältel. Elu pole kas kunagi korras olnudki või on kõik totaalselt perses. No ei saa aru, mida kuradit need inimesed teevad. Õppige kasutama oma telefone ja äratukellasid, ehk siis on tulevik ka helgem!

Väikelinna ajakirjandus tegutseb jälle

Just sellel hetkel kui ma olen valmis kirjutanud oma arvamuse Pärnu kohalikust ajalehest, trükitakse kuskil trükikojas juba uut numbrit ajalehest, kus peidus on rabav uudis: Vastsel hooldekodu juhatajal lasub pettuse kahtlus . Esialgu seda pealkirja lugedes ootasin, et nüüd saabub tõeline uuriv ajakirjandus, mis paljastab sügavalt pimeduse põuest räpase tõe. Artiklisse süvenedes, selgub nagu alati, et siiski mitte.

No muidugi ei saa märkimata jätta hämmastavat möödapanekut tausta kontrollis - kuidas on võimalik, et peale kellegi ametisse kinnitamist suruti lauale kahtlusalune diplom. Enne seda ei ilmnenud kordagi segadust ega vastuolu, ega küsimust. Mitte midagi. Hämmastav, et meie vägagi lakooniliste ja sisult argumenteerimata sõnavõttudega linnajuht, keda laiem avalikkus ennatlikult Pärnu päästjaks ristis, siiski sellist vanale linnavalitsusele omast jama kohe läbi ei suutnud hammustada. Või polnudki vaja?

Rääkimata sellest, et artiklis enamasti sõna võttev proua oma parteikaaslasega juba varem sellel teemal kuulujuttude põhist laimu provintsilehte tulvasid. Saunajutu tasemel kuuldusest vorbiti järgnev skandaalne kirjutis:

Tammiste hooldekodule juhataja otsimine külvab kahtlusi . Siin siis materdati igaks juhuks väidetav Külvar Mandi soosimine ära. Täiesti arusaamatu, et ühe vanainimese saunajutust tuleneva südamevalu tulemusel üldse artikleid tänapäeva ühiskonnas kirjutatakse. Aga eks seda teab vaid ajakirjanik ja muidugi peatoimetaja, kes sellel kõigel sündida laseb.

Kokkuvõttes söödetakse siis taaskord meediale ette mingi fakt, sellest vorbitakse artikkel. Ajakirjanik mingit täiendavat endapoolset sõltumatut uuringut läbi ei vii. Kui valesti läheb, siis vabandatakse nagu alati. Pärnu meedia rokib sokke jalast ja kes ei usu Pärnu ajakirjanduse ajakirjanikuga sõbrustamise fenomeni, võib lugeda järjepannu kogu puhast (isikukultuse ja sõbra ülistamise) klassikat ühe aasta jooksul: esimene artikkel , teine artikkel , kolmas artikkel , neljas artikkel, viies artikkel.

Väikelinna ajakirjandus

Väikelinna ajakirjandus Pärnu näitel on üsna veider nähtus. Ühelt poolt kentsakas, sest Pärnu on piisavalt väike ja mingeid üllatavaid paljastusi teha suhteliselt raske, aga siiski (ja ka üritatakse). Pärnu suurusest tulenevalt on meediamanipulatsioon küll võimatu, sest uudised levivad suusõnaliselt kui kulutuli, kuid siiski ka siin on veel inimesi, kes üritavad kesise sisuga häälekandja vahendusel oma renomeed parandada. Huvitav on see, et kuigi on teada, millised on inimeste sidemed, nende puudused jne, kirjutatakse artikkel ikkagi tõelise kiidulauluna või siis laimuna. Näiteks on meie provintsi päevalehe ajakirjanike seas oma valvekriitik linna valitsemistega seostuvates küsimustes. Täiesti hasartselt ja konstantselt võttes igas teemas sõna (kusjuures sisuliselt täiesti copy-paste meetodil. Seejuures leidub ka momente, kus suure tümitamisega üle piiri minnakse - minnes siis ajakirjanduse eetikakoodeksiga vastuollu. Siis peab muidugi virilalt avalikult vabandama, sest ega olukord on ju ikka p*rses, aga süü pole ju kunagi ühepoolne. Loomulikult on Pärnu leht ideaalseks taimelavaks ka noortele sõnaosavatele tegelastele, kes muuseas Eesti ühe prioriteetsema maantee Via Baltica kohta väljendavad end: "...mingi näruse autotee...". Sellised emotsionaalsed sisutult lahmivad pursked pole omased vaid noortele algajatele, sest ka vanemad kolleegid astuvad sama rada ees ja juhinduvad neist. Näiteks on olemas ajakirjanik, kes paiskab pidevalt lehte šedöövreid oma sõbrast, mis loomulikult tausta süvenemata kannavad sellist propagandistlikku alatooni. Kuna Pärnus ilmselt ükski normaalne ja tegus ajakirjanik endale väljundeid ei leia - näiteks uuriv sõltumatu ajakirjandus puudub täielikult, siis ei jäägi muud üle kui sõbra palvel ikka mõni artikkel valmis vorpida. Muidugi ei saa rääkimata jätta sellest, et meelelahutuse rubriiki palgati suhteliselt banaalsed superstaar ja osta.ee kohtingumüüja arvamust avaldama. Õõvastav on mõelda, et selliste sisutuste eest ka raha maksti. Lõppude lõpuks ongi veider, et milleks üldse sellist palagan-ajakirjandust siin väikeses linnas toota. Kas tõesti, siis vaid selle jaoks, et keda vaja puhtaks pesta või maha trampida? Ja tõesti, Pärnu Postimehe ajakirjanikuks olemine selle põhjal, mis seal ilmub, küll mingi au asi ei ole. Ja ratsionaalse analüüsivõimelise inimesena on mul piinlik ja vastik lugeda oma kodulinna lehest kallutatud ja idiootset teksti. Mis peale selle on tavaliselt ka ühepoolne. Kurb-kurb-kurb.

Ja mul on hea meel, et siin väljendatu miskipärast alati tähelepanu leiab. Justkui poleks see suvaline blogi teiste seas, vaid tegemist oleks ainuõige tõe kuulutamisena. Kel huvi see leiab varasemast üles ka selle koha, kus meie provintsi lehe sõnasepp end kaitsma hakkas - ei tea mille eest :)

Teater-Muusika-Kino

Toetagem ja propageerigem alternatiivset filmikunsti Eestis. Siit tuleb verivärske Chasper Kazparovichi dokumentaalfilm, mida on kõigil huvilistel võimalik sümboolse hinna eest, väga ilusas pakendis ka tellida. Film ise lihtne ja halastamatult aus. Nalja saab :)

1. Lugesin läbi Igor Garšneki "Ruja: must ronk või valge vares", mida laias laastus võib liigitada sama mõttetuse alla, mis hiljuti ilmunud Urmas Alenderi biograafia on. Kahju, et härra Raud Eesti biograafiakirjanduse eduloo etaloni nüüd ka kirjanduslikuks etaloniks on saanud. Nii saame Ruja raamatus nautida kolme oraalseksistseeni kirjeldust ja üht Jaanus Nõgisto tanki all seksimist. Ja muidugi hämmastab mind kuivõrd palju omavahelistes dialoogides kasutas tollane Ruja kosmopoliitset väljendit fuck ja selle erivorme. Levinud olid nii fuck off, fucking jne. Kahtlemata on raamat kirjutatud nooremale publikule, kellelt ei eeldata eelteadmisi ja oodatakse fucki fännamist. Iga asi on lahti seletatud nagu lastele ikka ja siis kommiks on tõeliste rockisauruste fuckimine nii verbaalselt kui füüsiliselt. Aga see polnud absoluutselt peamine, mis mulle selle raamatu juures mõtteid tekitas. Mind hämmastas hoopis see, et kui Alender oli läbi aegade Rujas ikkagi teiste loomingu edastaja, mitte looja ise, siis miks see bänd nagu edasi eksisteeris kõige vältel. Peamised komponeerijad olid ta bändikaaslased ja sõnade autoriks erinevad luuletajad. Niisiis mingiks hetkeks bändi ainus alustala ja algliige oli Alender ise, aga loominguliselt olid ju igal koosseisul hoopis uued kõlad ja isegi stiilid. Veider just selles plaanis, et tavaliselt jääb toimima meeletute koosseisude vahetusega vaid bänd, kus säilib loominguline liider. Aga siin vahetusid isegi loomingulised liidrid. Selles suhtes muidugi veider bänd ja veider lugu :)

2. Eile kuulasin uut Dagöt Endla teatri küünis, esitlusele tuli nende uue plaadi materjal. Uus plaat on kõlalt nagu vanadki - sõnatihe, seekord on aga see seotud kuidagi loomade keskseks. Palju on tekstis loomi, vähemalt kõrvu jäi. Äkki seepärast, et üks laul on "Korfu", mis räägib siis selle "Minu pere ja muud loomad" kirjaniku kodusaarest. Muidugi on Dagö nüüd teine bänd oma kõlades, see popi ja rocki periood on vist läbi. Just vanade lugude esitamine uue koosseisuga tõi selle vahe välja, teravalt ja samas meeldivalt. Teine asi, mis silma jäi on, et Dagö tõelised meinstriim hitid on kõik suhteliselt sarnase maneeriga kirjutatud - trumm mängib lihtsat konkreetset biiti, kitarr teeb summutatult maksimaalselt kolme duuri peal liikumisi. Pean siis silmas näiteks Muusikut, Näitlejat, kuid neid oli veel. Ühesõnaga huvitavaim osa oli bändis mu arust trummar, kelle trummikomplekt on fenomenaalne. Miniatuurne soolotrumm, mida enamasti kasutatakse vaid mingite üleminekute jaoks (nii väidab Mark, kellel endal see ka olemas on), taldrikud tibatillukesed (ride oli mõne mehe crashi suurune). Ja crashid pigem splashi suurused. Ja basstrummile lisanduvad siis tomide asemel tamburiinid. Nende kõla üllatas mind - kõlades märksa paremini kui nii mõnedki tom´id, sügavama tämbriga mõjusid kuidagi. Igatahes oli trummar seal nüüd rohkem selline percussionist, sest saundid olid ikka hoopis teised. Klahvimees mängis täiesti uute (plaatidelt mitte tuttavate) saundidega, mis mõnikord tekitasid võõristust. Samas oli iga laulu algus selline, et ei saanudki aru millega on tegemist. Kokkuvõttes oli väga äge, aga 150 krooni pilethinnana oli väike ülepanek. Arvestades seda, et Mooste mõisas mängiti 50 krontsase piletiga. Pärnu oli kõige kallimaks topitud.

3. ETV viimases "Vabariigi kodanikes" vaieldi Eesti filmist, miks see halb on. Ja mingil hetkel torkas Aare Rannamäe täiesti ootamatu avalduse a´la miks me kuuleme alati, et Eesti film on halb, mitte Eesti muusika või kirjandus. See kõlas nii absurdselt - sellele järgnes filmiinimeste kaitse kohe filmile, aga keegi neist ei tõstatanud küsimust, et miks siis pole Eesti kirjandus ja muusika pask. Tegelikult ju varjutab neid kahte sama probleem. Loen praegu Tänapäeva romaanivõistluse teist kohta, mis minu arvates võrreldes maailmakirjandusega on ikka tühi puine tükk. No algus vähemalt on piinlikult puine. Olen sirvinud ka noortele mõeldud näitekirjandust, ka selles domineerib mingi vanainimeste heietus või eriti aktiivsete tüdrukute pingutus. Tulemuseks selline veider olukord, kus publik kellele see suunatud on või kellest see nö räägib, jääb sellest eemale. Meenub siin ka Sass Henno raamat "Mina olin siin", mis samamoodi kirjanduslikult tühine võimendatud laheda tegevusega. Psühholoogiline portree Eesti kirjanduse kangelastest jääb ülinõrgaks, sest pole vist kirjanikku, kes julgeks paika panna, välja joonistada karakterit. No lihtsalt kui võrrelda kasvõi Dovlatovi inimeste kirjeldusega, siis on ikka päris palju arenguruumi Eesti kirjanduses. Ja teatri puhul on mind alati öökima ajanud soov teha filmi, kõik see kohapeal jooksmine ja paugutamine, mida nüüd mõnuga teatris tehakse, labastab kogu üritust. Miskipärast Eesti teater loodab koguaeg filmi teha ja filmis teeb paratamatult teatrit. Nii ongi absurdne olukord, kus kõik lonkab tegelt juba alustekstist alates.

Saadet saab vaadata: SIIT

4. Ikka veider aeg on tõesti. Muutused...