Mingil hetkel eelmise aasta lõpus sattus kätte selline raaamat ja ma lugesin selle muidugi ka kibekiirelt läbi. Meenutusmuigeid venis suule mitmes kohas. Sellepale koostasin enda listi 90ndate tippmarkidest. Panen selle ka siia kirja, sest nii mõnigi neist raamatus ei kajastunud, mis oli muidugi kurb
Kirjasõbrad - see oli fenomen omaette - msni, Orksi ja FB eellane. Kõik otsisid lehe kaudu kirjasõpru, sest suhtlemisvajaduse rahuldamiseks muid vorme olemas polnud. Nii oli ka minul kirjasõber kuskilt, aga ma vist saatsin talle ühe kirja tagasi. Teisele enam ei viitsinud vastata. Seega kirjasõbra asjaga oli natuke halvasti. Aga mujal see süsteem ikka õitses. Ja kuulutusi oli Meie Meeles (tollane kultus noorte ajaleht, kust sai lemmikartistide plakateid seina peale) kõvasti.
Turbo ja Hubba Bubba - kindel legend oli, et neist esimese tarvitamine ohtras koguses pidi tappev olema. Ma ei kujuta ette kust see rahvalegend tuli, aga nii mina kui ka teised lapsed jäime pisarates ilma Turbota. Sest kuskilt oli kuuldud selle surmavast konsistentsist. Kusjuures legendaarne mullinäts Hubba Bubba aga tekitas mul miski allergia... jumal teab, mis seal sees oli.
Uued ülivanad bussid - eriti sensatsiooniline oli kui Pärnusse toodi esimene punast värvi ülivana Rootsi päritolu Scania buss. Mäletan, et esimene välismaa buss liinil tähendas seda - et Pärnu Postimehes anti teada isegi, mis päevadel see buss mingit liini sõidab. Ma tegin sellega mitu päeva ringe linnas. See oli nii soe ja võimas, erinevalt Ikarus´e bussidest.
Piipar ja "telliskivi" - enne kui mobiiltelefonid tavakasutajatele hoomatavad hinnad ja vajaliku levipiirkonna said, oli kõige šefimatel meestel piiparid. Ja kellel päris piipari jaoks raha ei olnud, ostis selle korpuse, mis toimis ka tulemasinana bussijaama vidinate poes. Oluline oli midagi vööl kanda. Siis hakkasid esimesed ülisuured mobiilid tekkima inimeste vöödele, neid kanti nii, et kui pintsak seljas oli, siis pintsak läks tagant läbi. Mobiili ja piipari olemasolu pidid kõik teadma. Kusjuures ma keeldusin mobiiltelefonist kaua, sest arvasin, et seda ei lähe kunagi vaja. Lõpuks allusin ikkagi survele.
ESS - see oli märksa kõvem asutus kui politsei. Rahva tõeline lemmik ja üübermoodne superkangelaste asutus, neil olid alati uued autod ja võimsad sularahabussid. Ma osalesin joonistusvõistlusel viie tööga. Sain autasuks helkuri. Ühel pool oli ESS ja teisel pool politsei. See oli võimas.
Filmiplakatid - kõige kuumem teema olid filmiplakatid, mis 90ndatel Eestisse jõudsid. 80ndatel joonistasid kultuurimajade kunstnikud ise plakateid. Miniatuursed filmiplakatid ilmusid ka ajalehe kava tagakaanel. Need lõikasin ma välja ja kleepisin kapi sisse. Hiljem oli kuskilt teed pidi võimalik saada filmiplakateid otse kinost. Siis sai seina täis toppida. Väga uhke oli. Veel hiljem sai kõik maha müüa.
Pimp my ratas - ratta pimpine oli jõhker teema. Kuna levinum pimpimise ratas oli perekas - mis sobis oma reguleeritavuselt igas suuruses lastele, siis oli see ka loomulikult vingeim pimpimise materjal. Vanaema kärukumm käis muidugi alati alla. Lisaks sellele meesteka esihark. Rääkimata hapukoore topsist tehtud pläristajat, mis kodarate vahele toppinuna rattale võimsust lisasid.
Ülikallis taara - õlletehases sai taarat ära viia isegi kallima hinna eest kui täna ükskõik kus. Ühe õllepudeli eest sai kõige paremal hetkel 1 kroon 50 senti. Samas kordades, kordades odavamad. Näiteks 50 senti maksti limonaadi pudeli eest, see 0.33 taara. Kusjuures limpsi enda sai kätte umbes 3 krooniga.
Telekamängupõrgud - telekamäng polnud siis veel laia tarbe kaup. Seega tuli selle mängimise eest raha maksta. Selle jaoks olid spetsiaalsed saalid, kus sai siis mängida. Ja kes mängida ei osanud ostis aja, et keegi teine ta eest mingi koha Super-Marios ära teeks. Ja abimehi oli alati jalaga segada.
Retuusid - need pole mingi moeröögatus. Mul olid need juba 94´aastal kehalise kasvatuse tunnis paar korda jalas. See oli moodne kaup ja seda kandsid nii poisid kui tüdrukud. Õnneks mõistsin peagi, et nendega on imelik olla.
Mehukatti sünnipäevad - sünnipäevade kindel joogimaterjal oli nurgelises plastikanumas paiknev Mehukatti siirupist tehtud morss. Kuna Eesti siirup oli klaaspudelis, siis andekad Eesti inimesed tegid neist igasuguseid muid asju. Keegi tegi marjakorjamise aparaadi. Mõni sugulane äkki?
Plekist puhveti kaunistused - igas Eesti kodus oli mõni usin perelaps, kes kogus purke. Ka mina. Kõvematel tüüpidel olid need puhvetis au kohale surutud. Mina pidin leppima enda riietekapi pealse kohaga, kus ruumi vähe ja kõiki demonstreerida ei saanud. Kord kuus ladusin purgid mingi uue loogikaga ümber. Loomulikult puhastasin. Purgid kukkusid ka tihti alla, siis tuli sooja veega neid pehmendada ja sirgeks mudida. Alati oli kellegil sugulane kuskil, kell olevat 1000 purki. Mul polnud, aga rääkisin mõnikord sugulasest ka ise. No et mitte halvem olla. Igatahes leidis purgikollektsioon oma otsa ühes Väike-Kuke tänava garaažis paiknenud taarapunktis. Purgi kokkuostu hind oli 5 senti. See oli kurb hetk.
Kassetid - enne kui ma oma esimese CD ostsin, mis muidugi toimus julgelt 5 aastat enne esimese CD-mängija ostmist, olid ainult kassetid. Nende kollektsioon on mul siiani karbi sees. Kassettide lindistamine oli rituaal, millesse rõhutatult piinliku täpsusega tuli suhtuda. Duubelmakk - kahe kasseti mängijaga, millelt sai hõlpsalt lindilt lindile kopeerida oli muidugi pask. Parima kvaliteedi sai kahe maki ühendamisel. Ma ei tea tänini kas see tõesti ka nii oli, kuid see oli ikka tõsine tegemine. Rääkimata laulude küttimisest ja siis nende raadiost salvestamisest. Ka piraatkassetid olid turul teema, meil oli vist piraat-Mati Nuude ja piraat-Sõnajalgade kassett. Käsitsi oli peale kirjutatud, aga poole odavam. Mu arust vist 25 krooni maksid.
Juustunumbrite kollektsioon - enne seda kui juustupakendid tekkisid olid juustu ja nende realiseerimised tähtajad said, pandi juustu sisse sinised numbrid, mis mu mäletamist mööda märkisid valmistamise kuud ja päeva. Neist sai omakorda luua põnevaid numbrikombinatsioone. Mul oli tänu emale neid terve hunnik. See oli tõsiselt kõva kraam.
Linnasaun - enne seda kui kõik ennast pidavalt kasima hakkasid, käidi kord nädalas saunas. Miskipärast aga jäi see traditsioon ka kestma. Seda vist võimendas see, et Karja tänaval avati 95´aastal ultramoodne linnasaun. Basseiniga. Avamisel oli kohal jõuluvana ja lapsed said tasuta sisse. Ka meie naabripoistega olime kohal. Kohapeal toimus näiteks meeste riistade mõõtmise võistlus. Väikseid poisse see ei puudutand, meie teema oli bassein. Seal aga oli üks kindel vanamees, kes armastas poisse vette visata. Käega jalge vahelt. Õnneks meie seda asja läbi ei teinud. Aga suhteliselt hästi oli aru saada kellega oli tegemist. Lisaks sellele armastasid mehed üksteist seal ka masseerida. See oli väikeste poiste jaoks ka üsnagi veider. Sest alasti olles on aru saada ju kui meest asi külmaks ei jäta... see mis seal ikka toimus on siiani minu jaoks suur hämming.
Humanitaarabi - selleste ei saanud kellegil kunagi küllalt. Osavate mahhinatsioonideg kütiti seda igaltpoolt, paljud hakkasid koguduste liikmeteks, sest seal liikus kraami päris usinalt. Kokkuvõttes vahetas enamik eestlasi oma pruuni impregneerjope trendika lilla dressipluusi vastu. Ka mina :)
PAL blokk ja kaabeltelevisioon - millalgi 90ndate alguses tuli meie hoovi kaabeltelevisioon. Ta hakkas hommikul tulema ja tuppa jõudis õhtu päris hilja. Enne seda oli telekaparandaja meil külas käinud ja pannud televiisori sisse midagi müstilist - PAL blokk. See müstiline vahend siis võimaldaski selle, et hommikuti enne kooli minekut sain vaadata Die Simspons´eid Pro7 pealt. Ja laupäevased multifilmi päevad RTLi pealt, muidugi oli omal kohal ka õhtupoolikul näidatud A-rühm ja KITT.
QTV - see oli fenomenaalne kanal, mida siis hoiti elus Saksa Tehnoloogiakooli kõrval paiknenud Teenindusmajast. Sinna viisid inimesed ise filme ja siis sealt neid paisati sinna samma kaabeltelevisiooni. Näiteks nägin ma sealt "Üksinda kodus" esimest osa poolteist aastat enne seda kui see Mai kinno jõudis. Ja siis inimesi kutsuti kanali vahendusel sinna ise filme tooma. Nii siis selle ninahäälse venekeelse sünkroontõlkega filmid täitsid ka meie majapidamise õhtupoolikuid.
Ahiküttega kool - Kuninga tänava põhikool oli mu koolikarjääri alguses ahiküttega. Igal nädalal pidi üks pink tooma oma klassi puid, millega köeti ahju. Selle jaoks oli üks kanderaam puidust ette nähtud. Sügisvaheajal ladusime üüratult suurde puukuuri puid. Abiklasside suured poisid tegid elu suurte puuriitade sees suitsu.