Bussiliikluse fiasko

Pärnu bussiliiklus on omaette teadus ka siin linnas alaliselt elavatele inimestele - ühelt poolt on keeruline mõista seda, et bussipeatustes olevad peatuste läbimisajad ei vasta reaalsusele. Viimased ringid kütab bussijuht gaasipedaali hoolega tallates läbi peatuste. See praktika, mida kasutatakse Tartus, et buss seisab peatuses seni kuni ta läbimisaeg kätte jõuab, ei toimi. Lisaks sellele on viimased aastad möödunud ka kärpimise tähe all, mis on omakorda eriline absurd. Nimelt ühelt poolt väidab linn, et raha on vähe ja ühistranspordi operaatorfirmale juurde ei saa maksta. Operaatorfirma ütleb, et ka see raha, mis nad saavad on väike ja ebapiisav. Selle asemel, et midagi efektiivsemat välja mõelda, kaotatakse bussiliine. Ma tõesti ei oska öelda, kelle vajadustega arvestab see, et Vana- ja Uus-Sauga nädalavahetusel põhimõtteliselt täiesti bussivabaks tehti, rääkimata sellest, et Riia maanteel saab nüüd bussiga sõita pms iga pooltunni tagant. Päris karm on, eriti arvestades kliimaolusid. Nii ma ükpäev olingi sunnitud Papiniidust bussiga sõitma Surnuaia Selveri juurde (buss nr 10) ja sealt jala koju kõndima, sest muidu oleks pidanud ma tühjalt bussipeatuses ootama bussi. Viimaste busside kellaaegadest pole üldse mõtet rääkida, põhimõtteliselt kui kell 11 kuskile poole ära ei liigu, siis ühistranspordi kasutamine on pärast seda võimatu. Need kaks bussi, mis sõidavad ei korva absoluutselt kogu linna vajadusi ega kata seda.

Juhul kui bussiliiklus Pärnus on nii kahjumlik projekt, siis tekib küsimus, et miks ei mõelda asja ümber. Kui linn investeeriks uue logistilise ja majanduslikult läbi mõeldud ühistranspordi marsruudi kaardi tegemisse, saaks linna inimesed ju õnnelikumalt sõita ja operaatorfirma oma kuludega hakkama. Teisalt ei huvita see kaart ka operaatorit, kuigi investeering kaarti aitaks neil ehk majandada väiksemate kuludega, mistõttu ülejäänud raha saaks suunata näiteks kasutajasõbralike ja ohutute busside soetamiseks. Praegu on tegelikult nii linnal kui operaatoril suhteliselt pohhui ja las see rahvas siis vingub. Igati kahel käel poolt liinigraafikute täielikuks ümbertegemiseks - see, et ajad on olnud samad juba "sada aastat" ei tähenda midagi. Aeg on ju majanduslikult mõtlema hakata...

Kas teadsid, et ühe 90 minutilise kasseti jaoks kulus 3500 meetrit linti?

1. Kõik see, millest viimases postituses juttu oli, mõjutas oluliselt ka nädalavahetust. Nimelt pidin esinema nii John Stuart Milli kui ka 3 põrsakese ja Metsseaga Pärnu Rockiklubis. Kuna aga kontsertkoha pidaja ei suutnud lahendada listi küsimust - st kuna ma mängisin kahe bändiga oli mul listi märgitud ka kaks nime, jäi esinemine põrsastega ära. Naeruväärne, aga samas ei pea tõesti laskma end igal võimalusel kottida ja nii võetigi vastu otsus, et me ei esine, sest kaht inimest ei saanud sisse. Uskumatu väiklus arvestades seda, et JSMi listis oli vaid 4 inimest kirjas. Kokkuvõttes aga läks esinemine igati hästi, mängisime väga vanu laule, mida aastaid pole esitatud ja esitlesime ka verivärskeid. Vastuvõtt oli soe ja koos lisalooga mängisime kokku 16 lugu. Natuke on annab tunda, et geograafiliselt hajutatud paiknemisest tulenevalt, on proovide vähesus tunda hakanud andma. Eriti tugevalt muidugi selles, et reservis seisab palju laule, mida pole saanud veel bändiga valmis teha. Kuna lood on muutunud keerukamaks, kulub ikkagi üsna palju aega nende aranžeerimiseks ja selgeks õppimiseks. Uue plaadi materjal, mida salvestame on seega oma seadetelt erinev "Panoptikonist". Praegu ei tea veel, kas enne juulit salvestame EP või täispika plaadi, sest juulist alates hakkame ajutiselt mängima uue trummariga, kes asendab Erkkit sel ajal kui merevägi teda vajab. Lisaks sellele mängime praegu sisse 3 põrsakesega täispikka albumit.

2. Nädalavahetusel sain endale Metro Luminali "Coca Cola" originaalkasseti. Esialgu muidugi ei pööranud tähelepanu sellele, kuid süvenedes avastasin, et seal on kaks lugu peal, mida omakorda CD-l ei ole. Nii kaevasin välja sanga ja hakkasin kuulama. Pärast seda tekkis aga vastupandamatu huvi kogu oma kassetikollektsiooni üle kuulata. Nii kaevasin needki ühe karbi seest välja ja kuulasin ükshaaval üle. Palju on seal materjali, mida digitaalsel kujul saada polegi, sellest on muidugi kahju. Kuulasin ajastu märke - Mätta Fondi ja Punk on Surn´d kogumikke sajandivahetusest. Tõeline retro. Muidugi tekkis nüüd päevakorda korraliku kassetimängija keldrist välja otsimine. Selleks peaks ka Estonia võimu kuumaks ajama koos Radiotehnika kõlaritega. Mul on hea meel, et ma neid ära ei visanud. Esmaspäeval leidsin aga ülipõneva artikli Postimehest - "Helikassetitehas, mis polnud ainult üks tehas". Äärmiselt põnev punkt mu nostalgia nädalavahetusele, pakkisin artikli koos kassetidega karbi sisse. Oma kassetimaailmast peaks muidugi eraldi kunagi kirjutama, sest see on minu teadlikust muusikamaailmast arvestatav osa (et mitte öelda siiani põhiline osa). Aga 1989. aasta Kuldnoka kooperatiivi poolt välja antud ja täiesti autentselt säilinud J.M.K.E. "Külmale maale" kasseti ma siiski kuulata ei julgenud. Äkki laguneb veel ära ka :)

Muusika võimalikkusest Eestis

 Lugesin just väärt artiklit Postimehest, kus A-kategooria muusikud arutlevad olukorra üle Eesti muusikamaastikul. Artikkel ise on SIIN.

Selle kõige juures pean vajalikuks rääkida ka B-kategooria muusikute elust riigi- ja kohalikul tasandil.

Tee tööd ja näe vaeva, sest tasu ei raha ei tule eniveis

Investeering muusikasse algab instrumentidest, selleks, et pakkuda kvaliteetsemat muusikat peab soetama kvaliteetsemat tehnikat, seda hooldama jne. Ühesõnaga nüri, aga samas eluline ahel. Lisaks sellele maksab iga bändiliige ilmselt kinni proovide tegemise. Juhul kui see toimub teises linnas ka oma sõidukulud. Selles vallas on edumeelne ansambel RPMi lahendus, kes kambapeale koguvad raha ja maksavad ühiselt kinni kaugema kandi tulijate sõidud.

Proovides saab lõppformaati töö, mida tehakse varem kodus - kirjutatakse valmis looming ja sellest sünnivad siis seal juba konkreetsed lood. Siit edasi liiguvad lood juba bändi kontsertkavadesse  ja siit algabki kogu hädade jada.

Esmalt pole enamik bände teadlikud autorikaitsest ja kui nad oleksid, siis pole enamik esinemiskohti EAÜ tasu all, sest kuna B-kategooria bändide esinemiskohtade ja ürituste korraldajad üritavad kuidagigi ära majanda, siis ei saa nad endale avalike esitustasude maksmist lubada. Nii väidavad nemad. Aga kuna enamik B-kategooria bände autorikaitsest midagi ei tea, siis sellest mingit suuremat probleemi ei tekki. Tõttöelda, ei tea ma palju reaalselt ühe kontserdi eest ka teeniks, sest EAÜ ju seda infot ei edasta nii detailselt.

Kontsertkohad enamasti tahavad B-kategooria artiste maksimaalselt bensiinirahade eest. See aga ühtlasi on tihtipeale veel jagelemiseks teema - sest kuna meil JSMis paiknevad liikmed nii Tallinnas, Tartus kui Pärnus, ei saa ma omakorda kunagi kaubale kõikide sõidukulude korvamist. Mis on muidugi nõme ja ebaaus teiste suhtes. Kuid õnneks oleme mõistlikud ja jagama piskut nii palju kui on. Ja kuigi tuleme me kohale vaid bensiinirahade eest peab mõnikord ka jagelema listi teemadel, tavaline reegel on alati igal liikmel üks kaaslane, kuid mõnikord peab seda ka lunima. Mis on eriti totter ja haige. 

Kuigi hüvitatakse sõit, siis enamasti söök/jook/instrumentide keeled tuleb ikka ise soetada, ehk siis peale maksta. Kuigi esinemispaikadel on miljon põhjust, miks mitte maksta midagigi peale sõidukuludele, ei kuma selle tagant mitte mingisugust tähelepanu tõigale, et ka bändidel on esinemistega ju seotud muud kulud kui vaid kohale saamine.

Teine koht kuhu bändide looming realiseerub on salvestused - singlid. Nende puhulgi peab tagasi pöörduma EAÜ juurde, mis on bändidele antud hetkel vägagi oluline, kuigi väikese mööndusega. Nimelt EAÜ leping võiks küll igaks juhuks olla tagataskus, kuid see ei tähenda siiski, et sinu lood raadiosse pääsevad. Selleks, et saada raadiosse mingissegi pleilisti ei piisa vaid muusikast. Ja see on juba teine vabatahtlik töö, mida peab mingisugusegi raadiokajastuse nimel tegema. Siis on lootus saada esimest korda mingitki tasu enda loomingu eest, juhul kui sa suudad kas tutvuste või muude manipulatsioonide kaudu raadioeetrisse murda. 

Enda lolliks tegemine vs kunst

Laias laastus võib enese realiseerimise muusikas jagada jämedalt kaheks, kas alustada kohe sellout võtetega enda lolliks tegemist ja kiire odava populaarsuse otsimist või pigem nokitseda ja vaadata mis saab. Muidugi on kohutavalt keeruline ambitsioonikate noorte inimeste juures säilitada teatavat rahumeelsust. Küll aga oleme JSMiga seda aastaid teinud. Juba 2005. aastal kui Euroopa uue heli auhinna saanud pärnakate popi kollektiiv meid enda konkurentideks nimetas, teadsin juba siis, et me pole kunagi samadel kaalutlustel asju teinud. Ja nii mõnegi veidra "kunsti" taotlusega kohaliku bändi kohta oleme ennegi seisukohad formuleerinud. 

Kuna teenistus on välistatud ja eesmärgiks pole meinstriim või fiktiivne imago, ei jäägi muud üle kui vaid väljendada end muusikas inimestele, kellele sa korda lähed ja saada positiivseid elamusi kontsertidelt. Selle kõige juures aga proovida säilitada väärikust ja anda endast alati maksimum. Niisiis võibki nokitseda omaette ja tegutseda, kuid selle juures on vaja kollektiivi inimesi, kelle on a) raha, et oma tegevusi finantseerida (eeldades siis kas tööd või vanemaid, kelle on kahe ajukääru kasutmise elementaarne oskus - on ka juhtumeid, kus bändilise esivanem teeb märkusi, et miks sellise jama peale raha kulub), b) tahtmist seda teha, c) usku iseenda tegevusse (mitte fabritseeritud Ameerikasse sõitmise lootus vms). Ja nüüd mõeldes kui palju väikeses Eestis on bände, kes end selle najal üleval peavad.

Niisiis ongi keeruline olukord, kus ühelt poolt selleks, et saada mingitki edu vajab karjäär toetavat enda lolliks tegemist v vähemalt teatud allahindlust oma taotlustes (juhul kui need on suuremad kui tühipaljas pop). Või vähemalt mulli - nagu spordimeeste intellektuaalroki uinamuina soperdisbänd Pärnus ka tegi, võites mitte millegi vastu protestides protestilaulu konkursi. Aga igal ühel oma žanr, lihtsalt enda jaoks lahtimõtlemata ja arusaamata suurte sõnadega mängimine pole intelligentsuse tunnuseks. Äkki siis protesti?

Kuidas edasi?

Selle kõige juurde jõudsin ma mõtetes juba eelmisel aastal kui ma pidasin läbirääkimis trükikodadega. Selle käigus selgus aga näiteks huvitav fakt, et JSMi albumile täiendavate soodustuste tegemiseks võimalusi ei leitud, kuigi mainisin tõika, et sel juhul müüksime oma plaati vastavalt tootmishinnale ja keegi ei teeniks selle pealt kasumit. Samas selgus, et Ameerikasse sõitva bändi albumi kaasi, mida parklates suhteliselt aktiivse müügiga inimestele sõna otseses mõttes pähe määritakse, trükitakse suisa tasuta. Ma ei hakka spekuleerima, kuid faktid räägivad enda eest, et siiani pole ju kuskile mindud. Ja kas minemine kui selline vajab üldse sellist lähenemist? Kõrvutan siia näiteks DND Inglismaale suundumise...

Kõige selle valguses justkui peakski käima igal pool end esitlemas kui ulmelist tegijat ja tõelist tulevikulootust, mitte keskendudes muusikale. Aga kas tõesti ei peaks kunstniku looming temast sammu võrra ees käima? Ma saan aru, et tänapäeval tundub selline suhtumine tagurlik, kuid igatahes on mul väärikam ja parem tunne tehes oma asju ise ja mitte menetades enda väärtust. Ja hea meelega on JSM ka kuuendat aastat B-kategooria underground, sest seda väärtuslikum on iga pisemgi õnnestumine ja parem tunne, et ei kvalifitseeru samade lollide kategooriasse.

Kokkuvõte

Ilmselgelt ei ole siin midagi vinguda, sest ka Viktor Tsoi küttis katelt siis kui 1/6 kogu planeedist tema laule peast teadis. Lihtsalt ei maksa elada ideaalis, kus raha voolab ojadena - vaid pigem võiks panustada sisule, mitte vormile. Sisule, mis ei seisne vormi võimendamises. Ja üleüldiselt peaks vist rohkem leppima olukorraga, et B-kategoorias peab eniveis katelt kütma muusika kõrvale. 

Küll aga taskuks A-kategooria meeste sõnavõttu jälgida murega, sest juhul kui mitte end devalveerida, tuleb katelt kütta ka A-kategoorias. Selles suhtes on Rainer Jancisel ja Allan Vainolal õigus.

Kokkuvõte aastast 2010

Tööinimese elu ja kolm bändi oma tegemistega röövivad arvestatava hulga aega ja kui sinna sekkub ka graafikut tihendav meeletu aeg koolis, siis jääbki nii, et tradistiooniline aasta kokkuvõte valmib veidike hiljem. Aga vähemalt ei jäänud see tulemata :)

I rubriik - aasta veidramad sündmused minu elus

Aasta veidram kõne - ühel õhtul helises mu telefon ja mind kiideti "Maestro" loo eest, sest see oli inimest tõeliselt liigutanud. See liigutas mind ka! Teine veider kõne oli siis kui mu käest küsiti, miks nende bänd lahku läheb. Kus mina tean ju :)

Aasta noavõitlus - jaanipäeva kustumatuim hetk oli kui Pärnu grungelegendid mulle atendaadi katse korraldasid, šašlõkise noaga ja alles pärast mitmendat lõvikonservi, milleks oli limonaad laua viinaga. Ja pärast seda sõitsid nad veel täispeaga külavahel, ületades jõudsalt kiirust. Muidugi mõista on tavakodanikele kõik see keelatud, mis grungelegendidele lubatud. Nii et hea küll, ma ei kommenteeri enam nende muusikat.

Aasta häving - minu aastaid teeninud sülearvuti otsustas ühel kenal kevadisel päeval lihtsalt siinse elu jätta, võttes endaga kaasa kogu väärtusliku andmehulga vahemikust 2005-2009. Olen pehmelt öeldes löödud...

Aasta teenistus - Märtsis leidsin kahel korral maast raha. Esimesel 25 krooni ja teisel 50. Prognoosisin kolmandale nädalavahetusele 100 kroonist, aga seda ei juhtunud.

Aasta number - möödunud aasta numbriks võiks valida mitu arvu, esmalt muidugi 38, mis märgib siis 38+ juhtumit, mille keskmesse ma sattusin ja mille tulemusena provints vahutas veel kuid. Et mitte mainida, et veel detsembrikuus matustel leidis linnavalitsuse endine töötaja võimaluse oma põlastav pilk kinkida. Ei no kirstu kõrval vist ei olekski mahti midagi muud teha, kui ikka veel leida võimalust süüd mitte omaks võtta. Muidu oli aasta arv 108, nagu alati :)

Aasta skeem - kuna koolis oli vaja teha praktika ja minul selgeks saada küljendus, lisaks luua ka suhteid trükikojas, et välja anda JSMi plaati, organiseerisin ennast trükikotta tööle aasta alguses. Asi käis siis tööpraktika alt. Töökoht oli muidugi igati vinge ja minu tippsaavutuseks jäi disain grillisoolale (mingi telliskivi soolast, mille peale läheb liha), mida leiab Skandinaavia turult. Muidu oli mul loominguline error seal töötades - minu minimalismist ja mõtest ei tahtnud proua kujundaja eriti midagi tead, sest tema elas Photoshopi fancy brushide maailmas. Ja tegi sellist armetut konveier värvilist asja, millel metatasanditega pistmist absoluutselt polnud.

Aasta paljastus - üritades terve aasta leida sponsorit JSMi plaadile olime siiski sunnitud selle enda ja heade inimeste laenu rahade eest ära tegema. Kusjuures ei aidanud siin mitte miski, kogu meie linna toetajate aur läheb igat normaalset mitte ära petva Ameerikasse sõidu plaadi toetuseks. Polnd midagi muud kui ohata ja oma asju edasi teha. Elu on ikka imeline oma keerdkäikudes, eriti just korduvas nähtsuses - et kõige suuremad mullimehed saavad alati kõik, mida vaja.

Aasta "Pussy" - tegime DJ värki Kuursaalis kevadisel Jägermeistri Rockiliigal. Peo lõpu poole käivitasime suurel ekraanil tsenseerimata Rammsteini "Pussy" video. Sellele järgnes midagi ootamatut, dressides inimesed hakkasid lava peal amelema. Asi läks juba päris hulluks. Rahvas vaatas ja imestas. Kahtlemata müstilisim mäluauk Kuursaali klientidele.

Aasta läbimurre - selgus, et Pihtimused on end murdnud ka bakalaureuse töösse. Täiesti uskumatu, aga tõesti ühe töös kasutatakse tsitaati, mille päritoluks käesolev blogi.

Aasta hitt - suvine rannatooli laenutamine kulges muidugi igati meeleolukalt. Kuid üks meeldejäävamaid hetki oli kui ma kirjutasin noortele jäätisemüüjatele laulu. Nimelt möödusid suve esimesed nädalad suhteliselt tavalises rütmis, kus jäätisemüüjad päev läbi mööda põrgukuuma liiva patrullisid ja üldsegi mitte reipal häälel "Jäätis" karjusid. Kõik see tundus ilmselgelt mulle kui kliendile eemaletõukav ja ma otsustasin teha noortele jäätisemüüjatele väikese koolituse. Esmalt kutsusin enda juurde kaks noort müügimeest, kes olid silmajäänud humoorika suhtumisega oma töösse. Seletasin neile, et edu tagab vaid nende kahe eristumine teistest müüjatest. Soovitasin endale rohkem positiivset tähelepanu tõmmata - näiteks alustades müüki edendavast laulust. Pakkusin lennult kohe välja: "Jäätis! Vahvliga ja vahvlita. Süüa saab ka kahvlita". Tüübid kuulasid ära ja kadusid. Tund hiljem hakkas mitmelt poolt kostuma juba tuttavat laulu. Inimesed muigasid ja ilmselt ka see laulu asi toimis, sest poisid laulsid seda kuni suve lõpuni. Ise ma muidugi unistasin jäätisemüüjate ühendkoorist, kes etendaks Pärnu rannal muusikali "Jäätis" ja selle siis nö tipphetk oleks kui 50 jäätisemüüjat koos karjuks tülpinud kõrgel ninahäälel: njjjjäääääätiiiiiiiiisssssh.

Aasta rekord - 16. juunil oli eriline päev, Pihtimusi külastati 10 000 korda. Natuke üle aasta kulus selleks :) Praeguseks on blogi külastatud üle 16 000 korra.

Aasta trauma - muidugi jättis minu jaoks kustumatu märgi juuli alguses üle elatud liiklusõnnetus, millest küll kõik (va auto) väljusid vigastusteta. Ja siis ma muidugi küsisin, kas ma kohe peale selle toimumist ikka peaksin seda feisbuukis jagama... ma pole siiani aru saanud.

Aasta vahelejätmine - loobusin koolikokkutulekust, sest mul ei ole millegagi uhkustada, ma ei taha pedagoogidega kooma juua. Lisaks sellele olin sõitnud ajalooõpetajale kahjuks küll vist tema enda süül otsa. Ilmselge kõrgem märk, et pidin loobuma. Polekski tahtnud sinna end lolliks tegema minna.

Aasta hämming - suhtlusportaalis pakkus ansambel Pööloy Gläänzi selleks hetkeks endine kitarrist, et kui keegi soovib paneb ta plaadi netti üles. Ahvkoors ma soovisin ja linkisin seda ka enda blogis, kirjutasin ka väikese tutvustava loo. Tegelikkuses aga tundis aga bändi alles jäänud liikmed, et ma levitan nende loomingut. Aga ega mulle keegi midagi ei öelnud ja ega ma ka teadnud, seega jonniti seljataga, et miks ma nii teen. Siis oli küll hämming, sest sattusin kuskile asja keskele juhuslikult.

Aasta uued bändid - 2010 aastal andsin lisaks JSMile ka kolme uue bändiga kontserte: Sibyl Vane, Itch, 3 põrsakest ja Metssiga.

Aasta kontsertelamus - Saatapalu ja Rebane kavaga "Säsi" Sütevakas. Kusjuures sellele sekundeerib bläkmetal bändi Bestia kontsert Rockiklubis.

II rubriik - minu uued ametinemetused

Kutsehariduse promo Heiko - töötasin välja Saksa Tehnoloogiakooli reklaami ja viisin seda ka läbi. Viimast korda, mitte et asi oleks halvasti läinud.

Viktoriinipidaja Heiko - sellel aastal pidasin esmakordselt kaht viktoriini.

Trükikoja praktikant Heiko - tegi tööd, nägi vaeva ja õppis trükiettevalmistuse ära.

Reverse graffiti Heiko - viisin lõpule enda välja töötatud tagurpidise graffiti projekti, ühel jahedal sügise õhtul :)

Filmianalüütik Heiko - analüüsisin sotsioloogilises plaanis filmi "Antikristus". Tuli päris mahukas.

Luuletaja Heiko - tegin Tartus kapist välja tuleku. Vastukaja oli ülipositiivne.

Basskitarrist Heiko - alustasin Sibyl Vane´is oma bassisti karjääri.

Sellel aastal mõtlesin esimest korda, et tegelikult on mul väga hea meel, et olen saanud elu jooksul nii palju erinevaid asjasid juba praegu proovida. Väga äge :)

III rubriik - head avastused, mida teilegi soovitada

Muusika:

Biffy Clyro meinstriimalbum Only Revolutions

DND album "A Birthday"

Slashi omanimeline sooloalbum

Paha Polly album "Killud"

Kirjandus:

Sergei Dovlatov - eelmise aasta parim kirjanduavastus

John Irving

Ian McEwan

Nick Hornby

Lauamäng:

Katan

IV rubriik - kodulinn on vähemalt sama veider ehk mis aastast Pärnus meelde jäi

Möödunud aastat jääb kindlasti meenutama korraldajate poolt välja reklaamitud suurkontserdite ajastu uus algus Pärnus. Selle avalöögiks näitas Andru Donalds, kes laulis bändis, mille nimi ei meenu, kõigile perset. Oli täis ja lällas niisama. Nüüd vist suurkontserdite ajastu juba lõppes.

2010. aasta algusesse jääb ka suur pettumus - Kivimägi ei erinegi sõnavõttudes Viisitammest. Kogu aasta kulges sujuvalt Viisitammetõru ja Kivipallurmägi omavahelises kemplemises, milles mõlemad suutsid debiiliku mulje jätta.

Aasta alguse huumoriuudis oli muidugi Hansagümnaasiumi õpilastest, kellele kooli tegi karistusega liiga. Nimelt ei viitsinud noored ära oodata Vabariigi aastapäeva aktust, vaid tõmbasid suuska koolist. Appi tuli kutsuda SL Õhtuleht.

2010 sündis ka uus tegija Pärnumaal - staar-maakas.

2010. aasta on Pärnu jaoks ka nö Hansalinna kala-holokausti aasta. Suurejoonelise vallikääru nimel lükatakse ohvrialtarile jõhkralt palju Vallikääru uimedega põlisasukaid.

Randa kerkib kõikide peoinimeste unistus - Surfiklubi. Kohal on terve plejaad umbes alaealisi ja kusemine toimub igalpool - liival, riietuskabiinides, kõrkjate vahel jne. Lihtsalt seal ei ole peldikut, kuhu saaksid prujus noored kusele minna. Ja ka oksendama... vaesed lapsed.

Linna kultuuriruumi imbub kontrakultuur, mis vastandumise ja vastandkultuuri tegemise asemel, hakkab prokultuuri tegemisi dikteerima. Sügiseks korraldavad valvekulturnikud filharmoonia avalikud günekoloogilised uuringud ja alustavad halastamatut läbumeedia tootmist provinsti päevalehes.

V rubriik - John Stuart Milli aasta

Aasta alguses kirjutasin plaadifirmadele, et nende alt albumit välja anda. Kaheksast meilist vastati kahele.

JSM valiti Rahvusvaheliste Hansapäevade, Lelle Alternatiivi ja Peda Folgi esinejaks.

Maestro oli nädala demo ja Heidy Purga tegi veidra intervjuu.

4/5 meist võib selle juuli algust lugeda oma teiseks sünnipäevaks.

Meeleolukas kontsert Saaremaal (esimene seal maal :P), kus Erkki laivi ajal trummidega lava kõrval kapis.

Suvel andsime intervjuu Pärnu Postimehele, meile pühendati jõhkral lehepinda. Märdi mõtteavaldused olid küll segased, aga mitte nii labased kui mõne meie kõrval paiknenud artikli bändi kõnemeeste jutt.

Ansime väga erilise kontserti Augustiunetusel. See oli tõesti hea kontsert fiilingu poolest ja muidugi festival ise oli üks suve tippsündmusi.

Augustis tegime Jaan Paavlele mälestuseks video ja laulu.

Väga meelitav oli DND poolt kutse end soojendama oma plaadiesitlustele Eestis, mis tipnes küll vaid ühe kontserdiga Tartus, aga oli ikkagi äge.

Novembrikuisel Valga esinemisel lahkub Kalevi auto küljest ratas. Kahtlustan, et Kalevi auto on Transformer.

Aasta tippmargiks jääb siiski see, et plaat sai valmis ja on lõpuks ometi kättesaadav. Kõik Teie, kes te olete seda küsinud, tormake ostma :)