Eestlase filmikunsti mõistmisel on selgesti eristatavad kolm dimensiooni. Esiteks nii öelda kullafondi väärtustamine, mis seisneb peamiselt piiritus armastuses ürgsete Eesti kinomatograafia klassikute vastu. Selle dimensiooni esindajatest meenub kultuslik viimane seanss Rannakinos, mis toimus Pärnu sanatooriumi traditsiooni xxx aastapäeval. Kivikõvadele puupinkidele oli väljareklaamitud tasuta „Mehed ei nuta“ seanssi vaatama saabunud terve saali täis rahvast. Film algas, saal pimenes ja siin seal avanesid õllepudelid iseäraliku korgi eemaldamise häälega. Põhimõtteliselt kulges kogu film otsatute ovatsioonide saatel, rahvas deklameeris teksti otse filmi tekstile peale. Meeleolu oli ülev ja erilisemate naljade peale kõlas aplaus ja vile. Just nii meeleolukalt saadeti hingusele Pärnu Rannakino, mis oma rõskusest läbiimbununa monumendina siiski seisab ja kus aeg-ajalt Pärnu rahvale edevamat elektroonilist muusikat pakutakse. Kunagi üliõpilaspealinnas suvepealinna laienenud Tallinna ööklubi muutis arhailise kino interjööri küll jäädavalt, kuid sinna see muundumine ka jäi – areng seiskus ja seisab siiani. Aga mitte sellest ei tahtnud siinkohal rääkida. Õnneks on kino näitamise masin siiski täies hiilguses veel omal kohal, iseasi kui töökorras.
Vana kulla väärtustajad naudivad igal võimalusel just neid filme, mida ka Eesti telekanalid oma repertuaaris hoiavad, et siis riiklikel tähtpäevadel, kui inimesed oma vaba päeva loomulikult televisioonile pühendavad, jälle taasesitada. Aga suuremas plaanis ei huvita sellist publikumi tänapäevane Eesti kinomeeste looming. Näiteks on nende seas levinud üksmeelne arvamus, et „Püha Tõnu kiusamine“ on igav ja täiesti mõttetu film, sest nalja ei saa ja üleüldse ei toimu seal midagi. „Georgica“ näitamine tuleks ilmselt täiesti ära keelata, see ei kõlbavat isegi kassi saba alla!
Teine hoopis iseäralikum liik on Eesti filmikunsti eitajad. Üks mu naistuttav nõustus minu kutsega kinno minna, aga kui ta samal päeval uuris, mis filmiga tegu on, jäi külastus ära. Just täpselt nii eemaletõukavad ja igavad on Eesti filmitegijate saavutused sellele kontingendile. Igatahes keeravad need inimesed end pigem kodus teleka ees mõnusasti kerra ja vahivad mõnd vahvat krimiseriaali, sest need on kordades põnevamad, paremad ja näitlejatelgi silm lihtsalt puhkab.
Kolmas dimensioon mõistab Eesti filmikunsti kui missiooni ja järjepidevust. Just nii nagu me eeldame, et on olemas Eesti kirjandus ja Eesti kunst. Sellest samast missioonist ja järjepidevusest kipuvad kulunult seletama ka selle dimensiooni arvamusliidrid. Suured käärid USA ja Eesti filmide vaatajate hulga vahel panevad neid palehigis põhjendusi otsima, et miks üks või teine asi ei toimi ja miks publik Eesti filmi vaatama ei tule. Eesti filme ilmub aastas tegelikult üsna palju, väidetavalt rohkem kui mõnes suures riigis, kuid siiski jäävad miljonitesse ulatuvate eelarvetega filmide endi teenitav tulu pehmelt öeldes kesiseks. Kinotegija on rahul, et riik filmitegemise lõbu kinni maksab ja film välja tuli, kuid sellega ka asi tundub piirduvat. Selle juures kultuuri asjapulgad taovad kummi aetud rinna peal trummi, et filmikunst Eestis ikkagi toimib. Aga samal ajal Pärnus…
Samal ajal Pärnus peab oma sisutut vegetatsiooni üüratu kultuuritempel, keset nõukogudeaegset magalarajooni. Veidra arhitektuuri ja iseäraliku lõhnaga maja meelitab enamasti külma saali ja iseäraliku publikuga. Peamiselt ilma- ja korravalvuripelglike alaealiste jaoks toimiv ideaalne pelgupaik pakub võidunud sametistmetel istujatele Hollywoodi filme, millede esilinastuse aega mõnikord keegi isegi enam ei mäleta. Rõhutada tasub pisiasja, et enamik filmidest jõuab Pärnu kinolinale tõesti suure hilinemisega ja suuremale osale elanikkonnast on Ameerikamaa šedöövrid interneti vahendusel juba ammu enne nähtud. Tõsi see pole meetod, mida propageerida, aga see on karm reaalsus ja pigem rääkida asjadest nii nagu nad tõepoolest ka on. Lisaks ebakultuurselt käituvate alaealistele kino külastajad on igatahes au- ja õiglustundega kodanikud. Kodanikud, kes käivad kinos pigem missioonitundest või põhimõtetest, mis keelab piraatlusega tegeleda.
Mida teeb kino siis valesti? Muidugi on keeruline süüdistada kino selles, et piletikäive on väike ja saali soojustus nõrk. Remondirahasid pole juba ammu olnud ja üleüldse valdab meeleolu, et niikuinii lõhutakse kultuuritempel varem või hiljem maha. Või et küll Port Arturi arendus meie provintsi kobarkino impordib. Kokkuvõttes ei saakski minna laskmise meeleolude juures midagi kinole ette heita, kuid siiski….
Alles hiljuti „Kormorane“ vaadates ahetas üks teine Eesti filme armastav hea tuttav, et „Nimed marmortahvlil“ ajal ei olnud kuskile istuda. Visates pilgu suhteliselt keskmiselt täidetud saalile, meenus tollane menu mullegi. Rahvast tulvas hordidena ja seansid olid välja müüdud. See hetkeline nostalgiavälgatus panigi mõtlema selle üle, et mis siis ikkagi Pärnu kinondusega täna valesti on.
Esiteks kindlasti see, et Pärnus näidatakse enamasti vanu filme: harva, kui film esilinastub samaaegselt nii Pärnus kui ka mujal. See meenutab 90ndate alguse kaabeltelevisiooni leviku buumi poolt tekitatud olukorda, kus Pro7 pealt oli võimalus „Üksinda kodus“ erinevad osad ära vaadata mitmeid aastaid enne seda, kui see Pärnusse jõudis. Tõsi, olukord pole hetkel küll nii hull, kuid skeem on sama. Enamik filmihuvilistest laeb filme internetist ja kahjuks on need seal alati enne olemas, kui kodukandi kinos. Just see, et sa neid oma kodukinos ei näe paneb noort filmihuvilist mõnd head filmi netist otsima. Alati säilib võimalus sõita mõnesse suurde linna näiteks Tartu või Tallinn, kus näeb filme, mida filmihuviline internetist veel ei leia. Filmide jõudmise viivitus Pärnusse on erinev, kuid sellele vaatamata saabub mõni film siin kinolinale ikka lootusetult hilja. Film on minetanud oma aktuaalsuse ammugi ja mõni ime, et saalis lisaks mõnele tõelisele huvilisele krõbistavad vaid kaasa toodud alkoholi tarbivad alaealised, kes filmielamuse positiivsemaks muutmisele kuidagi kaasa ei aita. Kui näidata kinos filmi, millest keegi enam ei räägita ja mille kõik on ammu ära näinud, siis pole ka oodata täis saale.
Millele siis peaks Pärnus kino panustama, sest rahaliselt ei ole mingeid optimaalseid lahendusi oodata ja loota? Vastus on väga lihtne, näiteks Eesti filmidele – Pärnust on viimastel aastatel mööda läinud ridamisi Eesti filme, „Püha Tõnu kiusamine“ ja „Jääkuninganna“, „Kirjad inglile“ on vaid ühed näited. Kusjuures Sulev Keeduse filmi „Kirjad inglile“ näidatakse juba isegi Kärdlas. Selles valguses on ilmselge, et midagi Mai kino menüü koostajate tegudes on valesti.
Miks aga näidata kodumaiseid filme? Kodumaise filmitoodangu näitamise kasuks räägib peamiselt see, et Eesti filme ei ole veebist nii lihtsalt saada. Võin väita väga kindlalt, et esilinastusega samal päeval ei jõua torrentisaidile käsikaameraga madalkvaliteediline fail. Seega tänu sellele väikesele aga äärmiselt olulisele nüansile säilib teatud hulk publikut, kes välismaafilmide puhul interneti kino asemel eelistavad. Lisaks sellele toetab avalikkuse tähelepanu aktuaalse ja ajakohase esilinastusega Eesti filmi jõudmist kohaliku kino ekraanile. Kui meil näidataks ajakohaseid filme, oleks lootust, et muudes linnades töötavad ja õppivad inimesed nädalavahetusel ka Pärnu kinno sattuksid. Hetkeseisuga ei ole mitte mingit põhjust, miks Tallinnas või Tartus nädala sees resideeruv inimene peaks Pärnus tulema kinno vaatama filme, mis mujal linastusid kuid tagasi.
Kuid kuhu on koer veel maetud? Sel ajal kui televisioonis kurdavad Eesti filmiinimesed, et filme ei vaadata ja publik kodumaisest ei pea, võiks tegelikult üle vaadata nende endi levituspoliitika. Et Eesti filmi vaadatavust suurendada, võiks alustada ka sellest, et see esilinastub samal ajal võimalikult paljudes Eesti erinevates kohtades, näiteks ka Kilingi-Nõmme rahvamajas. Ma arvan, et ühelt poolt oleks kohalikud õnnelikud (edeneb kogukondlik kultuurielu) ja Eesti riik ise teeniks oma filmiprojektidelt midagigi ka tagasi. Hea küll, ehk on Kilingi-Nõmme marginaalne näide, kuid Pärnu on ikkagi piisavalt suur keskus, kus see võiks toimida. Seni, kuni siinkandis näidatakse vaid üksikuid omatooteid, ei olegi mõtet rääkida ikka ja jälle sellest, et vaatajaid ja piletitulu pole. Pärnu kinol pole ju midagi pakkuda ja Kilingi-Nõmmes linastub hoopis mõni aasta(te)tagune Hollywoodi konveier noortekomöödia. Kokkuvõttes, juhul kui filmitootjad ise pole teinud kõike, et see film potentsiaalsete tarbijateni jõuaks, ei saa me ka rääkida, et publikul pole huvi ja vaatajaid on vähe. Ilmselgelt on selle retoorika taga jälle klassikaline Tallinna keskne maailmataju…
PS! See, et nüüd Endla teatri Küüni hakatakse mõningaid filme kolima, on eriline totrus. Need ebamugavad klapptoolid ja kitsas olemine Küünis, pole lahendus. Meil on kino ja meil on teater, tahaks eeldada, et selles vallas iga kingsepp jääb oma liistude juurde. Katsuks selle asja kuidagi nüüd selgeks teha ja mõelda läbi Eesti filmikunsti ja selle tarvitamise võimalused riigi tasandil, Mai kinos ja ka indiviidide peas. Kaua võib?!
Seisuga 24. märts on Eesti Ekspressi andmeil Eesti kinolevisse jõudnud 63 kodu- ja välismaist linateost. Siit küsimus, paljud neist on esitamisel olnud Mai kinos? Esmapilgul jäävad silma vaid üksikud ja seda vaid aasta algueses Eesti kinolevisse jõudnud filmid.
