14. mail on John Stuart Milliga 100 esinemine - Valga Rockiklubis. Uskumatult kiiresti on see aeg möödunud ja hiljuti FB-sse JSMi lehele tehtud ülevaated tõid kõik värskelt silmade ette. Muutunud on muidugi palju ja meie ise ka sellega koos. Muidugi võib nostalgiliselt meenutada, kuidas me ikka meeletult koosseisusid vahetasime, aga praegune asendustrummari otsing on paras peavalu. Aga samas ei kaota ma lootust, sest seni kuni seda jagub, oleme saanud kõigega hakkama.
1. Kevad on jõudnud kätte ja jää on selleks korraks jälle sulanud. Sel aastal sulas ta muidugi teistmoodi, mitte et ma igal aastal ei tunneks, et sel aastal läheb jää teistmoodi. Pigem on see ikka nii, et kui jää läheb, olen ma igal aastal ise teistmoodi. Palju on mõtteid ja asju, millega ma peaksin tegelema. Palju just selles mõttes, et need vähesed asjad on suured. Suuremad kui ma ise ja sellises jõuetuses on suhteliselt kerge asju edasi lükata ja nende olemasolu eitada. Segadust on palju sel kevadel, mis muud... aitäh jää, et sinagi ära läksid.
2. Järgmisel nädalal lõppeb ametlikult mu ravikuur, mille algust olin kuid edasi lükanud. Sügisel sain arstilt soovituse alustada ravikuuri, mille eesmärgiks oli mu organismis ühtede näitajate parandamine. See tähendas mulle 3x2 looduslikku kapslit päevas, 2 liitrit vett ja tervislikku toitu (mis tähendas kartuli, liha ja kõige muu täielikku välistust) ja loomulikult alkoholist võõrandumist. Võtsin end siis ühel kenal päeval kokku ja hakkasin seda tegema. Hommikune putrude söömine oli error - sest lasteaias saadud trauma ei lasknud mul rahulikult sellega alustada. Lisaks sellele pidev vajadus end kergendada tänu ootamatult suurenenud veetarbimisele. Ja siis need tabletid, mille võtmine üldse meeles ei seisnud. Igatahes kuna toitumine viis toidulaualt paljud asjad, muu seas ka näiteks nisujahu tooted ja tsitruselised, siis järgisin soovitust ja hakkasin tarbima lisaks veel kalamaksaõli ja kaltsiumi. Nüüd siis jätkan nendega. Enesetunne on tõesti parem ja verest tehtud piltki reetis, et olukord liikunud jõudsalt paremuse poole. Kõik see on aga üsna veider kogemus ja absoluutselt positiivne. Ei tunne, et oleks millestki ilma jäänud otseselt. Samas kahju, et muidugi alati kõike süüa ei saa ja see tekitab eriti väljas süües probleeme. Muidugi tegin aeg ajalt erandeid ja nö patustasin teatud asjadega, aga ma ei usu, et sellest midagi hullu on. Igatahes tundub, et võikski tervislikuks edasi jääda...
3. Pean muidugi vabandama, et olen kuidagi eemaldunud siinsest kirjutamisest. Katsun seda kindlasti parandada, aga seoses elustiili muutusega olen hakanud kordades rohkem tegema, sest neid nullseisus pohmellipäevi ju ei ole. Seega muidugi arvuti taga passimist väga ei ole. Ka tööga seoses on kiired ajad ja kõikide bändidega mingid asjad käimas, nii et suhteliselt karm tempo on peal. Aga ei kurda, tegutseda on hea. Avastasin enda jaoks fotograafia :)
