Selge see, et iga mees on oma saatuse sepp ja ka isiklik isiklik õnn valatakse omaenda kätega, aga millisel määral peab üldse tolereerima enda ümber toimuvat hälbivat käitumist ja arulagedust?
Muidugi võib iga inimene väita, et tema elu kuulub talle endale ja teistel justkui ei oleks selles osas sõnaõigust, aga kas ikkagi saab seda nii jäigalt siiski argumenteerida? Võttes arvesse seda, et inimene ei ela üksinda ja tal on paratamatult sidemed ühiskonnas teiste inimestega, ükskõik, mis kujul, ei saa me rääkida inimese elu täielikult temale endale kuulumisest. Sama argument on ka kristlikus moraalis - inimesele antud elu on kingitus ja seepärast ei ole inimene see, kes otsustab selle lõppemise või valesti elamise üle. Tõesti, isegi kui seda pole andnud meile kõrgem jõud, on loodus teinud andnud meile suurepärase võimaluse elada oma elu inimese, mitte näiteks mõne amööbina. Seega inimese elu laiemalt omab kindlasti olulisemat ja rohkem inimesi haaravat tähtsust, kui esmapilgul ühele vaimupimedale või lihtsalt rumalale inimesele võib tunduda. Näiteks enesetapjad alahindavad minu arust pidevalt kannatusi, mida nad põhjustavad teistele inimestele. Täpselt sama probleem on ka sõltuvushaiguste põdejatega. Kõik, kes sellega kokku puutuvad on sellega inimesega emotsionaalselt seotud ja neil säilib seejuures õigus anda sellele hinnang. Kuid kas ainult?
Hinnanguid omame me alati, kuid küsimus on nende esitamises. Kahjuks on inimene oma loomuselt nii nõrk, et otsib siiski alati kompromisslahendusi ja andestab tihti asju, mida tegelikult ei peaks. Just sarnast rada kulgeb perevägivald, kus enamasti lepitakse olukorraga ja ikka jälle leides võimaluse andestamiseks, võimendatakse ja toetatakse hälbivat käitumist. Täpselt sama lugu on ka alkoholismiga. Alkohol ei ole süütu suvaline jook, vaid selle igapäevane ja limiitideta kasutamine, toob endaga kaasa siiski teatud negatiivsed tulemused. Kahjuks aga on just alkoholi populaarsus see, mille mängime lõpuks enda kasuks ja väidame, et see on seltskonna jook ja sellest pole probleemi. Samas on kõik alkohoolikud alustanud nooruses sellest, et lahe on tinutada. Lahe on olla seltskondlik ja ägedad asjad juhtuvad vaid juues. Kaine peaga ei oska ju midagi teha ega kuidagi olla. Aga see kõik on sama petlik kui kõik muu, mis sõltuvushaigeid puudutab. Inimene on oma loomuselt nõrk ja kergem on alati leida vabandusi ükskõik millele, kui et midagi muuta. Õppida olema šeff vend ilma iga päev õlut timmimata on suur väljakutse või siis, et leida alati tegevust. Noorte tõupullide jaoks veelgi olulisem - naisi rajalt maha võtta.
Kahjuks aga inimesed ei julge oma arvamusi välja öelda ja hinnanguid realiseerida. Ma eile proovisin selgitada kanepilembile, kes igapäevase õlletajaga ühes seltskonnas oli, et emb-kumb neist on niikuinii valel rajal. Vastuseks kõlas, et see on nende elu. Samas kui sa enda kõrval aga näed noori ja normaalseid inimesi, tajud nende võimekust olla midagi enamat, aga näed neid ennast hävitamas, peaks iga normaalse inimese seisukoht olema kindel. Eriti veel arvestades seda, et üks nooruspõlve laheda joomisega alustanud tüüp maeti eelmise aasta lõpus ja juurviljaks muutunud kanepitarvitajat näeme igapäevaselt. Miks peaks mõtlev inimene tolereerima sellist tegevust, mille tulemuse näited on enda kõrvalt võtta. Ja jutt oma probleemi eitamisest ongi esimene faas. Pealegi kui inimene on teinud valiku tarvitada alkoholi või muutuda kanepi juurviljaks avalikus kohas, siis peab ta siiski seisma silmitsi faktiga, et kõrval on inimesed, kes seda täheldavad ja pea sellega nõustuma. Täpselt samamoodi nagu on neil õigus end täis tõmmata või pilvedesse hajuda, säilib elutervetel inimestel õigus seda kritiseerida.
Lihtsalt fakk, kui loll ma pean olema kui ma ei saa aru, et igapäev end õllest surisema juua on ebanormaalne. See ei ole küsimus suhtumises alkoholi ega selles, et ma vahepeal polnud 4 kuud alkoholi tarvitanud. Ma ei joonud ennast surisema ka siis igapäev, sest sellel pole mingit tulemust. Sinisilmselt lipitsedes endale järjekordset kanepipläru mangudes ollakse veel haledam, sest mingi loll jutt kanepi tervislikkusest on eniveis vale. Valuvaigistid on ka tervislikud kui neid võetakse eesmärgi päraselt, aga sai ju raisk ei suitseta seda seepärast, et sul vähk oleks nagu Ameerika prouadel, keda sittades komöödiates näha saab.
Ja lõpuks, kes vastutab siis juurviljastumise ja põhja joomise eest? Muidugi inimene ise, aga täpselt sama suur süü ka nendel, kes naeratades seda asja soosivad ja kunagi ei julge isegi oma seisukohta välja öelda. On asju, mida ei pea tolereerima - narkomaania, alkoholism ja perevägivald on kindlasti need asjad, mille suhtes peabki seisukoha võtma. Meie ükskõiksus nendel teemadel aitabki vaid selle vohamisele kaasa. Mitte kellelgi ei ole kasu haige psüühikaga ja oma väärtuse kaotanud inimestest aastate pärast - sõpradele, ühiskonnale, lastele, vanematele, elukaaslastele. Nad kantakse maha, aga samas vaadakem ka peeglisse, sest me oleme vaid leppinud nagu need inimesed lepivad oma kannatuste ja sõltuvustega. Kokkuvõttes ongi kõige labasem neil nõrkadel ja haigetel inimestel veel vastu vaielda ja oma seisukohta kaitsta. Sest olgem ausad...
kui nõrk saab olla?
Muidugi võib iga inimene väita, et tema elu kuulub talle endale ja teistel justkui ei oleks selles osas sõnaõigust, aga kas ikkagi saab seda nii jäigalt siiski argumenteerida? Võttes arvesse seda, et inimene ei ela üksinda ja tal on paratamatult sidemed ühiskonnas teiste inimestega, ükskõik, mis kujul, ei saa me rääkida inimese elu täielikult temale endale kuulumisest. Sama argument on ka kristlikus moraalis - inimesele antud elu on kingitus ja seepärast ei ole inimene see, kes otsustab selle lõppemise või valesti elamise üle. Tõesti, isegi kui seda pole andnud meile kõrgem jõud, on loodus teinud andnud meile suurepärase võimaluse elada oma elu inimese, mitte näiteks mõne amööbina. Seega inimese elu laiemalt omab kindlasti olulisemat ja rohkem inimesi haaravat tähtsust, kui esmapilgul ühele vaimupimedale või lihtsalt rumalale inimesele võib tunduda. Näiteks enesetapjad alahindavad minu arust pidevalt kannatusi, mida nad põhjustavad teistele inimestele. Täpselt sama probleem on ka sõltuvushaiguste põdejatega. Kõik, kes sellega kokku puutuvad on sellega inimesega emotsionaalselt seotud ja neil säilib seejuures õigus anda sellele hinnang. Kuid kas ainult?
Hinnanguid omame me alati, kuid küsimus on nende esitamises. Kahjuks on inimene oma loomuselt nii nõrk, et otsib siiski alati kompromisslahendusi ja andestab tihti asju, mida tegelikult ei peaks. Just sarnast rada kulgeb perevägivald, kus enamasti lepitakse olukorraga ja ikka jälle leides võimaluse andestamiseks, võimendatakse ja toetatakse hälbivat käitumist. Täpselt sama lugu on ka alkoholismiga. Alkohol ei ole süütu suvaline jook, vaid selle igapäevane ja limiitideta kasutamine, toob endaga kaasa siiski teatud negatiivsed tulemused. Kahjuks aga on just alkoholi populaarsus see, mille mängime lõpuks enda kasuks ja väidame, et see on seltskonna jook ja sellest pole probleemi. Samas on kõik alkohoolikud alustanud nooruses sellest, et lahe on tinutada. Lahe on olla seltskondlik ja ägedad asjad juhtuvad vaid juues. Kaine peaga ei oska ju midagi teha ega kuidagi olla. Aga see kõik on sama petlik kui kõik muu, mis sõltuvushaigeid puudutab. Inimene on oma loomuselt nõrk ja kergem on alati leida vabandusi ükskõik millele, kui et midagi muuta. Õppida olema šeff vend ilma iga päev õlut timmimata on suur väljakutse või siis, et leida alati tegevust. Noorte tõupullide jaoks veelgi olulisem - naisi rajalt maha võtta.
Kahjuks aga inimesed ei julge oma arvamusi välja öelda ja hinnanguid realiseerida. Ma eile proovisin selgitada kanepilembile, kes igapäevase õlletajaga ühes seltskonnas oli, et emb-kumb neist on niikuinii valel rajal. Vastuseks kõlas, et see on nende elu. Samas kui sa enda kõrval aga näed noori ja normaalseid inimesi, tajud nende võimekust olla midagi enamat, aga näed neid ennast hävitamas, peaks iga normaalse inimese seisukoht olema kindel. Eriti veel arvestades seda, et üks nooruspõlve laheda joomisega alustanud tüüp maeti eelmise aasta lõpus ja juurviljaks muutunud kanepitarvitajat näeme igapäevaselt. Miks peaks mõtlev inimene tolereerima sellist tegevust, mille tulemuse näited on enda kõrvalt võtta. Ja jutt oma probleemi eitamisest ongi esimene faas. Pealegi kui inimene on teinud valiku tarvitada alkoholi või muutuda kanepi juurviljaks avalikus kohas, siis peab ta siiski seisma silmitsi faktiga, et kõrval on inimesed, kes seda täheldavad ja pea sellega nõustuma. Täpselt samamoodi nagu on neil õigus end täis tõmmata või pilvedesse hajuda, säilib elutervetel inimestel õigus seda kritiseerida.
Lihtsalt fakk, kui loll ma pean olema kui ma ei saa aru, et igapäev end õllest surisema juua on ebanormaalne. See ei ole küsimus suhtumises alkoholi ega selles, et ma vahepeal polnud 4 kuud alkoholi tarvitanud. Ma ei joonud ennast surisema ka siis igapäev, sest sellel pole mingit tulemust. Sinisilmselt lipitsedes endale järjekordset kanepipläru mangudes ollakse veel haledam, sest mingi loll jutt kanepi tervislikkusest on eniveis vale. Valuvaigistid on ka tervislikud kui neid võetakse eesmärgi päraselt, aga sai ju raisk ei suitseta seda seepärast, et sul vähk oleks nagu Ameerika prouadel, keda sittades komöödiates näha saab.
Ja lõpuks, kes vastutab siis juurviljastumise ja põhja joomise eest? Muidugi inimene ise, aga täpselt sama suur süü ka nendel, kes naeratades seda asja soosivad ja kunagi ei julge isegi oma seisukohta välja öelda. On asju, mida ei pea tolereerima - narkomaania, alkoholism ja perevägivald on kindlasti need asjad, mille suhtes peabki seisukoha võtma. Meie ükskõiksus nendel teemadel aitabki vaid selle vohamisele kaasa. Mitte kellelgi ei ole kasu haige psüühikaga ja oma väärtuse kaotanud inimestest aastate pärast - sõpradele, ühiskonnale, lastele, vanematele, elukaaslastele. Nad kantakse maha, aga samas vaadakem ka peeglisse, sest me oleme vaid leppinud nagu need inimesed lepivad oma kannatuste ja sõltuvustega. Kokkuvõttes ongi kõige labasem neil nõrkadel ja haigetel inimestel veel vastu vaielda ja oma seisukohta kaitsta. Sest olgem ausad...
kui nõrk saab olla?
