Watergate võtab ja annab

See on ilmselgelt kõnekas pilt olukorrast, mis valitses 19. juunil Vallikäärus.

Kui kolm päeva järjest külastada oma kodulinnas üritusi, mille alguskellajad erinevates teavituskanalites kardinaalselt erinevad ja rahvastki on hõredalt, tekib paratamatult küsimus: „Kas jälle tavaline Pärnu asjaajamine?“.  Muidugi, kuidas siis teisiti…

Ma ei kujuta küll ette, mis valemiga peaks Kuursaal ja Watergate´i enda koduleht inimestel sellist puru silma (võis siis konkreetselt paska) ajama – ilmselgelt oli kirjas neil lehtedel, et eilsel Lenna ja Mihkel Raua kontserdil avatakse uksed kell 20 ja bänd alustab kell 21. Pilet ise maksis üüratud 7 eurot. Peale 21 kohale jõudnuna pidin kurbusega tõdema, et bänd polegi alustanud. Ja siis küsides Kuursaali turvamehelt, mis kell bänd siis alustab, selgus vastusena, et kell 22.30. Pärast tiiru linnas sättisin end siis ootele. Aeg venis ja bändist polnud haisugi. Veerand üks saabus Kuursaali lõpuks ka bänd. Ja peale poolt ühte öösel nad ka alustasid. Oma teisipäeva!!! õhtuse kontsertiga. Kusjuures bänd hakkas elama alles Mihkel Raua lugude ajal, seda just oma kõlalt. Lihtsalt Epliku indiemuusika tekitas bändis veidra lainetuse, mis kuidagi kokku ei tahtnud kõlada. Kitarrid virvendasid foonil ja Lenna Kuurmaa laulude vahepeal räägitud sõnadest polnud midagi aru saada. Laulmise ajal kipub muusika ikka ära sööma sõnu, aga vahepeal… Ja kui siis Mihkel Raud ja Lenna koos laulma hakkasid, laulis Mihkel Raud noore neiu täielikult üle. Mitte heliliselt vaid kõlaliselt. See oli väga veider, sest igas plaanis tõestas see kuidagi, et meie värske esi indie-preili imelapseks ristimine võib olla ennatlik. 

Samas esmaspäeva õhtune Metsatölli kontserti alguse aegadeks oli märgitud nii kell 18 kui ka kell 19. Oleneb kust infot ostida. Tegelikkuses läks alles soojendaja peale kell 21 ja Metsatöll kell 22. Anomaaliad ja kaos kavas jätkub kõikide üritustega. Ja selles valguses kirjutab vinguva artikli kohalik päevaleht. Imal inin, milline kesine publikuhuvi tabas Pärnu bändide päeva. Aga kordagi ei mõtle keegi, kes kurat oli see geniaalne programmi kokkupanija, kes pani selle ürituse algama kolm tundi pärast Rabarocki telklaagrist lahkumist. Ja kes kurat määras 75% ulatuses C-kategooria bändide kontserdi hinnaks 5 eurot??? Selle kõige valguses mind kummastab ka kohaliku ajakirjanduse kommentaariumis kirjutatu, et bändid oleks võinud siis esineda ka tasuta ja mitte olla nii ahned. 75% bändidest ei saanudki midagi peale selle, et mängida ilmselt Pärnu bändide muusikaajaloo suurimal laval väga hea tehnikaga. 

Nii Watergate´i festival kui ka Pärnu bändide päev on ideaalsed sündmused Pärnule, aga see läbimõtlematus ja korralagedus organisatoorselt sööb selle kauni kõik ära. Kurb tõdeda, et idee on ületanud võimekuse. Lihtsalt Pärnu kohalik meedia võiks pinnapealse ja sisutu ilkumise kallal suunata tähelepanu selle korraldusmeeskonna läbimõtlematusele ja puudustele.

PS! Miks ei räägita sellest, et viimasel hetkel müüdi Seali kontserdile pileteid soodushinnaga… selline kampaania on juba ilmselge meeleheite märk. Aga miks siis on nii?

PSS! Miks ei räägita sellest, et ürituse reklaam on täielik läbikukkumine. Ei mingeid plakateid, vaid vigaste kellaaegadega ajaleht jne. Aga miks on nii?

PSSS! Ja kuidas on võimalik, et korraldaja unustas edastada Metsatölli lavataguse raideri ja seal valitses tühjus?

Aga lõpetada ma tahan positiivse tooniga - au ja kiitus Watergate´i korraldajatele, et nad Pärnu bändidele sellise võimaluse üleüldse andsid. See žest ise oli ajalooline. Loodetavasti Pärnu bändide päev saab siit mingi inspiratsiooni ja elab tulevikus kuskil õndsamal hetkel läbimõeldumat elu.

Aknool vs Eneserahuldamise-Kairi

Eesti reality maastikul on saabunud täiesti uus tase, primipungi ansambli (ja selle laulja) Aknooli nime tegu ja nägu teavad vist kõik. Jap,  intsidenti toosama voodielu foorumit vedanud ja eneserahuldajana kuulsust kogunud Kairiga, kes nüüd Kanal 12 maskott on vms. Igatahes siis ilmselt teavad juba kõik, et kodanik Aknool rebis teda intervjueerinud Eneserahuldamise-Kairil paljaks rinnad, kui toimus otselülitus Punklaulupeolt. 

Kahtlemata oli see kodumaise punkajaloo tippsündmus, sest eesti pungi skene elab ju sellist konservatiivset vaikelu. Nüüd aga tehti ajalugu. See pole muidugi õigustus ebasündsale käitumisele, aga samas piisavalt pungilikult provokatiivne. Igal ühel poleks ju mune sellist asja teleekraanil reporteri kallal korraldada.

Hoopis kurioossem on minu arvates Kanal 2 ja Reporteri saate tiimi käitumine. Nemad laadisid selle kohe eraldi uudisena üles (koos tsenseerimata videoga), et Kairi rinnad paljastati. Kollase vahu nimel ollakse valmis isegi omasid tulle viskama, uskumatu lugu. Mina preili asemel süüdistaks kogu selles jamas Kanal 2 meeskonda, kes lugu ise võimendama asus. 

Ja nüüd me siis teame, et Eesti punk ajaloo tele-eetri suurim skandaal päädis halastamatu kättemaksuga. Mille juures mainitakse, et seda filmiti. Aga miks filmiti? Järelikult tahetakse seda videot kellegile ju näidata. Ma siiralt loodan, et eneserahuldamise ja dildo jutuga kuulsust kogunud püstolreporter korraldab kättemaksu ka Ivar Viglale, kes ilmselt ka siis kui midagi võikamat taga juhtunud oleks, selle kõik meediasse oleks paisanud.

Veelkord, ei õigusta ma Aknooli tegevust, aga kui selgub, et selle karistusaktsiooni taga on toosama neiu ise, siis ma ei saa küll aru, mis tundega ta seda videot vaatab? Ja muidugi Reporteris ma tööl ei julgeks olla, huvitav kas ta ise sai üldse valida selle uudise levitamist?

Igal juhul on see ilmekas näide terve rea hälvikute toimimisest põhjuslikus ahelas - tüüpiline eestlaste mentaliteet. Täiesti haige :D

Vastutustundest

Käisime vahepeal pilte tegemas John Stuart Milliga. Nagu ikka valisin kohaks arhitektuurilised veidrused. Seekord siis selline kosmiline hoov - rohkem pilte leiab JSMi Facebookist ja kodukalt!

Viin juba neljandat kuud läbi kampaaniat toeta Eesti kultuuri, nimelt soetan igas kuus ühe kodumaise raamatu (seda siiski viimasel kahel kuul) ja ühe kodumaise muusikaplaadi. Siiani olen soetanud:

 

J.M.K.E – Jasonit ei huvita

Tõsi küll, tegemist sellise kompunnitud albumiga, mida ma võrreldes J.M.K.E teiste albumitega kuidagi esile tõsta ei oska. Kuulamise ajal on koguaeg maitse, et see on lihtsalt ära tehtud, sest midagi oli juubeliks vaja. Ka kujundus on selline suvaline.

Dagö – Plaan Delta

Väga hea plaat, kuigi tõsi, peale mitmendat kuulamist. Nendest tekstidest ei saa vist kunagi küllalt. Muusikaliselt on plaat küll uue kõlaga, aga samas hitte nagu vähe, varasemaga võrreldes. Kujunduslikult muidugi väga hea plaat.

Sõpruse Puiestee – Planeetidegi vahel kehtib raskus

Nii nagu J.M.K.E albumitki kummitab sedagi üllitist ärategemise vajadus. Vahelehes sõnades vead, lisaks need ei vasta ka laulude endi sõnadele. Näiteks lugu „Mustale merele“. Helilises keeles muidugi ei kõneta mind absoluutselt see uus naislaulja. Ja albumi viimast, vaid tema lauldud lugu, ma kuulata ei suudagi. Ilmselgelt Eesti Laulu edu varjus jällegi natuke suvaliselt ärategemise mõttes sündinud album, vähemalt maitse on sellel küll säärane juures…

Allan Vainola – Inventuur

Väga hea raamat, kuigi ilmselt on selle koostaja üritanud veidike ka elemente kližee rokimaailmast sisse tuua, narkootikumid ja seks. Aga laias laastus, on muidugi kordades asjalikum teos kui Mihkel Raud. Väga hea sissevaat Metro Luminali ja Vennaskonna tegevusse, kahju, et nii põgus. Lõpuks ometi Vennaskonnast ka nägemus, mis pole Trubetsky fiktsioonide lembusest kantud.

Ewert and the Two Draggons – Good Man Down

Nii muusikaliselt kui kujunduslikult parim album. Veidra ülesehitusega, peale esimest kolme raadiohitti liigub sellise rahuliku uinutava kõla juurde. Kokkuvõttes ikka väga hea album. Nüüd jääb vaid oodata, et Uku Suviste ka sellest, mida ta praegu teeb välja tuleb. Ewertil õnnestus end igatahes sellest imala soga loomisest väga hästi välja tuua ja alternatiivmuusikuna rehabiliteerida.

Andrei Hvostov – Sillamäe passioon

Hetkel veel käsil, seega hinnangut anda veel ei tahaks. Esmamulje on hea.

Ja siis veel on hea uudis, et Pärnu korraldab jätkuvalt Jääfestivali, mis sel aastal toimus -20 kraadise pakasega ja selle programm oli nii hõre, et avatseremoonia pooleteisetunnise augu ajal jooksid inimesed koju. Ega ka järgnevad päevad väga kauplejaid ega ostjaid kohale meelitanud. Idee on hea, aga no ilmselgelt läbi mõtlemata, sest miks peaks seisma ühe koha peal sellise külmaga ja vaatama kesist ülesastumist. Hea meel on, et ka järgmisel aastal see läbikukkunud üritus jätkub Pärnu õhukese rahakoti arvelt.  Vastutustunne?

Loomulikult on tore, et ülemise korruse naabriteks on sellest nädalavahetusest kaks blondi noort neiut, kes miskipärast pühapäeva öösel vastu esmaspäeva ja esmaspäeva öösel vastu teisipäeva hommikuni tümmi kuulavad ja aknast välja „JUHUUUU“ hõikavad. Tõesti hämmastav on ikka osade inimeste elukorraldus, mõttemaailm ja teguviis.

PS! Esimest aastat Rabarockile ja siis kohe on mul ka kaks tasuta nimelist pääset, nii artisti kui ka pressi inimesena. Uskumatu juhus :)