Retro aastatest 2005-2007

Tagasi tudengiks!

Nädalavahetusel pidasime maha Zeppelfesti Augustiunetusel, mis osutus üleootuste populaarseks. Tänan neid, kes aitasid mul seda ideed täiendada ja realiseerida. Loomulikult tänan ka neid, kes kohal käisid. PS! Kadri ja Jaak, Üllar Jörberg ja Tarmo Pihlap videodiskol on ikka veel huumoriga pandud :)

Jätsin just seljataha kuue tunni pikkuse Pärnu-Tartu-Pärnu retke ja pean rõõmuga tõdema, et just sellest olengi viimastel aastatel puudust tundnud. Kuus tundi iseenda ja oma mõtetega on kindlasti parim aeg mida üldse ette saaks kujutada. Lugeda raamatuid, teha mikroskoopilisi ärevaid uinakuid, kirjutada märkmeid vajalike tarvilikel teemadel. No mis võiks olla veel parem...

Aga asja tuumast. Eile sain kiireloomulise ja natuke pahura kõne Tartu Ülikoolist, millega meenutati, et minu õppeaeg Tartu Ülikoolis katkeb kui ma kohe avaldust ei kirjuta. Olin taaskord sündmusi teadlikult edasi lükanud ja ignoreerinud. Igatahes pakkisin end kell 6.45 bussile, mis mind kiiresti avaldust esitama viis. Tulemus siis tänasele päevale, et kevadel lisaks tööle lahendan viimased ained, võtan akadeemilise puhkuse Saksa Tehnoloogiakoolist seniks ja kevadel kaitsen bakalaureusetööd. Lihtsalt tuleb ära teha.

Bussisõidust lummatuna jõudsin järeldusele, et ära käimine Pärnust on väga hea. Kui valdav enamus käiks ära sellepärast, et siin pole midagi teha ja mujal on. Siis minu puhul on olnud koguaeg vastupidi, minu aeg iseendale on alati olnud bussis ja Tartus. Selle isikliku aja puudumine segab muidugi kohutavalt ka erinevate loominguliste plaanide realiseerimist. Lihtsakoeline meelelahutus ja mitte tulemuslikkusele orienteeritud ajakulutamine söövad katastroofilise hulga energiat. Aga samas on ka seda vaja.

Lisaks ülikooli-kõnele, on hea meel tõdeda, et John Stuart Milli EP "Mao tee kalju peal" on põhimõtteliselt valmis. Ootame vaid Soome stuudiost masterit. Seekordne salvestusprotsess oli hästi energiakulukas, sest olin koguaeg 100% asja juures ja katsusin kõike jälgida. Lihtsalt, et üldpilt kujuneks parimaks võimalikust. Seepärast oli mul nädal hiljem nende lugude miksimist kuulates eriti keeruline, sest mitte miski polnud nii nagu mõeldud. Nüüd pea kuu hiljem tundus kõik jällegi täiesti korras. Tegime kosmeetilisi parandusi ja loodetavasti saab juba varsti Teile seda kõike esitleda.

Bussis mõtlesin ka loomise ja loomingu peale laiemalt. Seda siis viimase Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud Sergei Dovlatovist kirjutatud raamatu kontekstis. Seal on juttu sellest kuidas luulet ei saa kirjutada elades hästi, sest heast elust ei saa sündida veel paremat luulet. Jumal annab meile ande olla viletsuses, aga mitte luuletada. Seejuures tabasin end mõttelt, et see kehtib ilmselgelt iga loome juures. Sa ei saa luua midagi kui kõik on liiga hästi. Puudub temaatika ja hingestatus. Alles siis kui kõik on kapitaalselt perses, on võimalik luua midagi suurt. Olgu siis selleks, mis valesti kasvõi looja enda hingepiin või kompleksid. Ja selle kõige juurde meenusid mulle inimesed, kelle elu on kujundanud üks suur siht või eesmärk. Mitte miljonid eredad ja väiksed, vaid üks suur materiaalne ja tuhmivõitu nagu tükk sütt. Valides endale kitsa raja ja välistades kõige selle, mida elul meile pakkuda on kaotame ju pooled kogemused. Hea küll kui neid ei realiseerita loomingus, aga inimene ise peab ju oma keskkonda tunnetama ja kõiki selle aspekte. Et ei oleks üllatav, et on olemas inimesi relvadega, kes tahavad tulistada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. 

Kokkuvõttes: rohkem aega iseendale ja rohkem elukogemusi :)

Pärnu Postimehe suve parima artikli kommentaariks

Ma ei saa üle ega ümber, et tänavu suvise kohaliku ajalehe kohutavaimaks osaks on keegi Barbara Lehtna, kes miskipärast ninatargalikult ülevoolavas keskkooli kirjandi kirjutamise stiilis mingeid sõna otses mõttes olematuid ja klaviatuurist välja imetud asju kajastab. Pärnu olematu stencili scene jne. Okei, ei suuda leida uudist, aga ära kirjuta mingis kaagutavas ninatark nooruki stiilis koolikirjandeid ajalehte. Ja alati  kirjatükkidel olema ka lõpukirjandiks lihastesse kulunud "lahe" kulminatsioon. Siit parimad näited:

Kuidas ikkagi otsustada, kas oli õnnetu või õnnelik folk? Ah, ütleme parem halbadele mälestustele "Folk you!" ja headele "mõnna-mõnna" ning kõlgutame suvesoojases vees pärimusmuusika taktis jalgu.

Jääb vaid üle küsida, miks inimesed lasevad end tätoveerida. Ütlen ausalt: ma ei tea. Küll olen kindel, et tulevikus tahan ühte veel. Loodan, et just Uta selle teeb.

No mida? Ma saan muidugi aru, et ennekõike peavad kaalukate uudistega tegelema vanemad kolleegid, aga päris pasaveskiks ei tohiks suvereportereid ka toota.

Seekord kirjutab Pärnu Postimehe bluusiklubi ihuajakirjanik Mart Roosaar selle suve kohaliku lehe parima loo. Uskumatu, aga korralik on ka juba pealkiri: "Bluusifestival tantsutas karvikuid ja hirmutas lapsi". Esimesel silmapilgul ehmatasin nagu ära, et mis sookollide festivaliks ta siis nüüd meie suvist muusika suursündmust tembeldada tahab, aga siis sain aru, et tegelikult oli bluusipäevade publik nii inspireeriv - need õhupallid alla neelanud karvased vanamehed, enne Sugarit soojendama tulnud tibid jne. Huvitav, et Roosaar üllatub - nendel iga nädala bluusiüritustel on ju sama rahvas. Ei midagi üllatavat. Ühelt poolt harilik Pärnu reaalsus, teisalt kurb tõdemus, et ega paljud käigi kuskil muusika pärast. Suured väliüritused on enamuses ikkagi sotsiaalsed steitmendid ja suhtlemiskohad, muusika on taustsüsteem, mille prioriteetsust hindab vaid käputäis. Bluusipäevad pole mingi erand.

Teine hämmastav koht artiklis on muidugi halastamatu otsekohesus Pärnu uue süldiprojekti "Võõras" kohta, kes minu üllatuseks ka bluusipäevade kavasse muusikaliselt kontvõõraks roninud oli. Imestan, et Roosaar ei ole bäkki uurinud, sama kollektiiv sama muusikaga väisas juba iga nädalasi üritusi Jahtklubis. Ühe korra kindlasti. Seega on see ikkagi bluusiklubi ja bluusipäevade korraldajate endi soov seda bändi seal näha. Sest kui nad ei sooviks neid seal näha, siis nad seal ka ei esineks. Seega mina ei sõimaks bändi, vaid korraldajaid, kes eelmises aasta suvaliste bändide kaasamisest midagi ei õppinud. Muidugi ei saa ma aru, miks peaks näiteks Anal Caves (suvaline näide) vms tahtma üldse bluusipäevade esineda, mille nimetus juba piirab oluliselt bändide valikut ja sihtrühma. Eriti veel arvestades, et kontekst on täiesti võõras ja loomuvastane.

Ah neid küsimusi ja asju jagub. Lihtsalt on hale, kuidas omasid ei hammustata, aga Võõra kintsu karatakse korralikult ja hammastega sügavale. Samas ei saagi ihuajakirjanik võtta rolli, et sarjaks seda, kes programmi aastaid järjest lisaks heale kraamile ka suvalist paska kogunud on.

Mart Roosaare artikke PP kodulehel.