Praegune kirjandi süsteem koolides toodab pinnapealsust ja vääraid arusaamu

Endine klassijuhataja saatis kirja, kus rääkis, et koostab ainekavasid ja küsis meilt arvamust, mida võiks teha ja õpetada. Sain kokku sellise seisukoha praegusest olukorrast ja edastasin selle listi vastusena. Otsustasin diskussiooni ka siit kanalist elavdada:

Kuna see eesti keele ja kirjanduse asi on mulle väga südamelähedane teema, siis panin kokkuvõtlikult kirja mõned olulised teemad. Mulle tundub, et tegelikult võiks arendada noorte inimeste mõtte ja arutelu võimeid, mitte tsiteerimise ja raamistikus mõtlemise oskuseid. Nagu see kahjuks praegu on.

Kitsalt tsitaatidele keskenduv ja pähe tuubitud jaotusega kližeedest pungil kirjand on tühi vaht ja see toodab laiemas plaanis inimesi, kes ka edaspidi kasutavad seda nännutamise tooni, mida eeldab praegune kirjand - lugedes noori ajakirjanikke jne. Tundub, et pigem võiks arendada noorte esseede kirjutamise ja isiklike mõtete väljendamise oskust. Kogu kirjandiks ettevalmitsumine gümnaasiumis baseerus meie ajal (ilmselt ka praegu) sellel, et pähe tuupida raam, milles see hea kirjand olema peab. Mitte selles, et aru saada kuidas end teistele arusaadavalt ja personaalsest lähenemisest kantult väljendada. Isiklik seisukoht oli tagaplaanile surutud ja esiplaanil laiutasid spetsiaalselt kokku kraabitud ja eelmistes kirjandites läbi proovitud võõrad mõtted ja näited. Päris karm, aga tõsi!

Klassikalises mõistes väga heade kirjandid on keskpärase mõtlemise ja väljenduse kõrgklass. Kahjuks see on nii ja see on täpselt see kaanonites kaagutamine, mille eest filosoofiat õppides koguaeg vastu päid ja jalgu saime. Sest see tapab inimeste enda mõtlemise. Säravad mõtted kunstist ei seisne purkisittumise näitel kaasaegse kunsti üle arutades.

PS! Kui edaspidi noortele Jaan Toomiku purkisittumisest rääkida. Siis oleks paslik ka tausta seletada, mida meile ei räägitud. Kõik kasutasid elavalt seda näidet, ma mäletan, aga kahjuks tausta hoomamata. Nimelt kui noor vabariik kunstnikelt toetused ära võttis, oli Toomik üks neist,
kes riiki kritiseeris ja väitis, et tal pole süüa ja üleüldse on ühiskonnas kõik valesti. Ta kogus protesti märgiks igast päevast siis oma väljaheite ja pani purki. Selleks, et ühiskonda ärritada ja suunata tähelepanu probleemidele ja nende lahenduste otsimisele. See oli nii palju kunst, kui üks radikaalne sotsiaalkriitika saab olla. Aga kas selle eesmärk oli üldse kunst jne on küsimus, aga meile anti pedagoogide poolt hoopis teine lähenemine. Kusjuures näidet nämmutasid paljud õpetajad, et rääkida kui kohtav on tänapäeva kunst. Kordagi ei mainitud, miks seda tehti.

See on vaid üks kahtlase väärtusega noortele väärate tõlgenduste õpetamise näide. Seda koledat tsitaatide vääras kontekstis kasutamist võiks ilmselt käsitleda eraldi uurimuses. Sest teatavasti ei too töö Tammsaare plaanis endaga armastust jne jne. Neid kannatavaid autoreid on palju ja see on päris kole. Praegune süsteem toodab faktidega lahmivat ja taustsüsteeme mitte hoomavat pinnapealsust.

Kuid kas kirjanduse ja keele õpetajana ei peaks noori sellele pigem lähemale tooma ja pakkuma võimalust ennast arendada? Praeguses kontekstis on meil tegemist millegi muuga... Parandage kui ma eksin :)

Täislaskmisest ja liiklusahvidest!

Kui keegi ei tea, siis tegemist kaadriga Noortebänd 2011 eelvoorus antud intervjuust. Näha saab vist alates novembrist, mingi teledok pidi sellest valmima. Saime edasi järgmisesse vooru ja ootame kõiki Tallinna sõpru siis 10. novembril Von Krahli meid kuulama :) Aga nüüd siis teemade juurde:

Heiko on end täiesti täis lasknud

Selle aasta mais pöördus  minu poole üsna huvitavate küsimustega üks pärnakas. Kirja sisu kirjapilti muutmata Facebookis oli järgmine:

Margus P****  (1. Mai)

Hüva nõu kuluks ära.

Tere! Minu probleem, või õigemini Pärnu-Jaagupi rock-grupi Empty Mind probleem on see, et teeme suhteliselt tihti proovi ja harjutame usinasti, aga ei oska kusagile avalikku kohta esinema minna. Siis lugesin, et teil John Stu...-ga tuleb juba sajas kontsert, et mida värki (me oleme umbes kümme korda vist esinenud 7 aasta jooksul) , kus te siis tuuritate ja kellega me rääkima peaksime jne., ühesõnaga sellist nõuannet ma tahtsingi küsida. Või ehk saad isegi aidata, kui miskit tulemas on umbes nagu teie Valga retked ja muud taolised asjad. Ok., ilusat päeva!

Heatahtliku ja lahke inimesena kuulasin bändi ja sõnastasin enda poolt mõned soovitused, mis neile kasuks võiks tulla. Minu vastus kõlas sõnastust muutmata järgmiselt:

Albert Marginal (3. Mai)

Tere, Margus

Vabandan, et varem pole vastanud. Hästi kiire on olnud.

Esmalt soovitan oma lugusid kindlasti rada7 ja muudes muusikafoorumites propageerida ja üles laadida. Esinemiskohtade leidmiseks kasuta rada7 ürituste rubriiki, seal on üleval kohad kus elu käib ja nende kohtadega tuleks ise kontakti võtta. Viimased aastad pole enam ise aktiivselt esinemisi otsinud, pigem kui kutsutakse siis käime. Ja üldiselt juba ka valime kus käia, sest igal pool suvalise rondi tehnikaga end enam lolliks ei viitsi teha. Ajaga parematki teha.

Promodes arvan, et bändi muusika räägib peamiselt bändi eest ja muidugi tasub enda igal võimalusel nähtavaks teha. Siis on oodata ka pakkumisi, ise võib suhelda kindlasti analoogsete bändidega ja otsida ise aktiivselt üritusi erinevatest netikanalitest. See kõlab küll julmalt, aga kui keegi huvi ei tunne, siis pole viga ümbritsevas vaid tasuks vaadata sissepoole ja analüüsida, mida annab parandada. Muusika on ikkagi progress ja kui seal on nõrkasid lülisid, siis tuleb need kaotada, kasvõi ise loobuda, kui see bändi edasi aitab.

Kuna JSM on selline mitmetahuline, et sobitub mitmesse stiililisse konteksti, siis me oleme käinud ka punküritustel, kus on igati positiivselt vastu võetud. Paigutumine pigem alternatiivi skenesse annabki ilmselt võimaluse rohkem mängida ja käia väga erinevatel üritustel.

Ma arvasin, et sellega on kõik läbi saanud, kui siis Rada7 muusikafoorumisse Pärnu eelvooru teemasse ilmus järgmine sama inimese tekst:

Lp. Albert Marginal!

Sul peaks endal häbi olema, et Äikeseraadios kogu aeg oma bände promod ja nende lugusi mängid. Kutsusid saatesse Sibyl Vane laulja, kõige naelaks tegid terve saate John Stuart Millist. Poleks uskunud, et kolka tasemel sellist onupojapoliitikat aetakse. Selline käitumine on vastuolus kõigi heade tavadega. Oled ennast igas mõttes täis teinud. Aga jah, kes muu su bände ikka kiidab kui sa ise.

Kirjutasin siis enda poolt talle ka vastuse:

Tere, kasutaja Mai Rajoon!

Ma olen siiralt õnnelik, et sa ennast Äikeseraadio tegemistega kursis hoiad. See on meile kolka isehakanud tasustamata muusikaentusiastidele tohutu kompliment. Vähemalt keegi kuulab :) Meil on muidugi hea meel teatada, et kavatseme kõiki kolka bände ja nende muusikat ka edaspidi oma saates kajastada. Kusjuures panen endale ja kaassaatejuhtidele veel puid alla - me tunneme isiklikult enamikku muusikuid, kes siiani saates käinud on, mis on ju äärmiselt ebaeetiline. Väikeses kolkas tegusate inimestena on vist võimatu, et ei tunne kedagi või kellegagi ühes bändis ei ole või kontserdil üles ei astu. Või on?

Selgituseks sulle veel veits tausta:

Pärnu muusikaelu kajastavat saate töötasin oma peas välja juba aastate eest. See rippus mu blogis ja kohalikud raadiotegijad pöördusid minu poole. Selleks ajaks olin ma mõlema sinu poolt mainitud bändiga seotud. Ja seoses saatejuhiks hakkamisega ei kavatsenud ma enda liikmestaatust neis peatada. Ei näe selleks põhjust siiani. Äikeseraadio tutvustab Pärnu muusikat erinevates kontekstides ja üheks neist on üritused - kui Pärnus on kuskil kontsert, siis me mängime seal esinevaid bände. Nii näiteks tegime sissevaate ka Pärnu eelvooru kõikidesse bändidesse. Minu seotus ühe või teise bändiga ükskõik mis kujul ei omanud seal mingit tähtsust. Ja kokkuvõttes peaksid vist ürituste korraldajaid sõimama, et need kaks bändi tihtipeale ka meie väikeses linnas esinevad. Teisalt on stuudiosse oodatud kõik muusikud, aga ma ei näe põhjust, miks JSMi viimase esinemise puhul ja uuest EPst rääkides, mitte teha ka põige sinna?

Kokkuvõttes, kui sinu mure on sama kui see, millest sa mulle ma ei mäleta millal meilisid, et su bänd Empty Mind ei saa esinemisi, siis võid ikka veel mulle meile kirjutada. Kirjutan sulle hea meelega soovitusi ja nõuandeid. Ja Äikeseraadio ootab ikka veel lugusid, saada Empty Mindi omad ka, sest siis kõlavad ka need. Sa ei pea muretsema, siin kolkas on nii vähe mussi, et me mängime kõik ette. Ja muidugi võiksid mõelda, millisel kolmapäeval tahaksid ise meie saates oma bändi tegemistest rääkida!

Minu jaoks on teema lõpetatud ja edasisele arutlusele ei kuulu. Eks ise vaata, kuidas edasi talitad, kõik võimalused on olemas.

Mind ikka hämmastab, et Pärnu mitte pole väike, vaid siinsed inimesed on väikesed.

Tegelikult ei oskagi midagi muud öelda kui et Pärnu muusikaelust saate tegemine on päris ausalt paras rist ja viletsus. Sest ega meil seda muusikaelu eriti ju pole. Saatesse pole mingit järjekorda, pigem otsime ise inimesi ja pushime neid kohale. Värskeid demosid edastavad üksikud ja üritustel roteerivad samad bändid, sest Eesti tasemel esinejaid sattub siia väga harva. Meil puudub keskne esinemiskoht. Lõppude lõpuks hämmastab, et kui hea inimene mõistab, et kodulinn on kolgas, siis kuidas ta ei mõista, et siin pole ju tegusaid bände ja inimesi väga palju. Selles valguses on justkui suur viga see, et Sibyl Vane ja JSM on Pärnu bändid teiste seas. Sellest ei saa mööda vaadata. Ja nende mängitamine on alati olnud kontekstipõhine. Samadel alustel mängitakse meie saates kõiki teisi bände ka. Pigem on siin tegemist väiklase kadedusega, milleks pole aga alus, sest ansambel Empty Mind pole oma laule isegi saatnud. Pigem küsiks, mis sul viga on, et sa sedagi tasuta promo pole endale suutnud orgunnida ja siis kibestunult kuskil foorumis kõvatad.

Heiko sattub uskumatusse liiklusõnnetusse

 Eilse päeva tipphetk oli Tartus Riia mäel kui buss kiirendas just mäest üles ja kell näitas ca 18.55. Tulin just meditsiini filosoofia seminarist ja tundus, et tuleb harilik tagasisõit koos CD-pleieriga, mille nüüd taas kasutusse olen võtnud. Sest plaate on palju vingem kuulata!

Igatahes käis poole mäe peal bussist läbi mingi jõhker jõnks ja siis silmasin juhi poolsest küljeaknast välja vaadates, kuidas vastassuuna vööndis teeb piruette musta värvi BMW. Napilt vastassuunas puusse sõidust pääsenuna kadus ta vaateväljast. Ja kummide vilinal keeras Tartu poe juurest sisse ja üks väike roheline auto tema järel. Sisetunne ütles kohe, et nüüd hakkab midagi toimuma. Buss pidurdas ja jäi seisma otse Riia tänava ristmiku keskel. Peagi tuli tagasi too roheline auto, kust väljus hallikirju habemega vanem härra. Kiirustas bussi ja hakkas seletama, et proua sai pätti jälitades numbri kirja. Edasi helistati juba politseisse.

Ühesõnaga sel hetkel kui buss mäest üles sõitis, otsustas keegi ajulage teha möödasõitu bussist paremalt poolt ja kitsast vahet kahe sõiduki vahel ära kasutades keerata tagasi vasakpoolsesse ritta. Kahjuks ei osanud isehakanud rallimees hinnata õigesti kiiruseid ja manöövri ohutust. Nii kohtusid siis bussi parempoolne esimene nurk ja bemmimehe auto vasakpoolne tagumine nurk. Kokkupõrge paiskas rullnoka risti teega ja gaasi vajutades kihutas ta otse vastasuuna vööndis asuva puu poole. Seal tegi ta üsna pika slaalomi ja siis kuidagi saavutas taas juhitavuse. Siis läks gaas põhja ja rullnokk tõmbas minema. Kogu olukorra päästis see, et ristmikul põles punane tuli ja vastassuunas ei sõitnud ükski auto. Kui oleks olnud teisiti, siis ilmselt oleks ma oma aknast vaadates olnud tunnistajaks päris rängale avariile. Õõvastav lugu ühest täielikust idioodist, kes ilmselgelt juhilubasid omada ei tohiks.

Miks ma ei arva midagi Kognitost ja miks üldse muusikat teha?

 

Esmalt palun lugejal endale kohe meelde jätta, et mul ei ole midagi seal tegutsevate inimeste vastu. Enamiku neist ma tunnen/tean isiklikult, seega ma ei oma järgnev mitte mingit bändiliikmete vastu suunatud viha, vaid arutleb näitlikult laiemas ühiskondlikus kontekstis.

Minu jaoks on alati olnud muusikas fundamentaalne küsimus (umbes sama fundamentaalne kui see, kas inimene oma loomult on hea või halb) see, miks üldse muusikat tehakse. Ma arvan, et ma ei eksi kui lisaks majanduslikele ja emotsionaalsetele hüvedele lisaks, on tegemist nii mõneski plaanis tegevusega, mis toidab ego ja pakub väljendusvõimalust. Need mainitud on aga on natuke küpsemad seisukohad kui ilmselt tajuvad teismeeas pilli kätte haaravad noorukid. Tähelepanu, tähelepanu ja veelkord tähelepanu, on need kolm vaala, millel sõuab noorus esialgu muusikas.

Käies gümnaasiumi viimastes klassides armastas mu paralleelklassis õppiv noorsand koolisööklas ELEKTRI kitarriga söögilaual istudes uhketes poosides edvistada. Mis sest, et mänguoskus oli kesine ja elektrikitarr mingit muusikalist meelelahutust ei pakkunud. Spordimehest üleöö õrnahingeliseks lembemuusikuks saanud sihvakas noorhärra mõjus kitarrivirtuoosi asemel tähelepanunäljas veidrikuna kui tõsiseltvõetava boheemlasena. Tegime inimkatseid ja jälgisime tema tegemisi koolisööklas. Selgus, et kitarr läks kätte tihti alles siis kui keegi sööklasse sisenes. Loomulikult kuulus sinna juurde selline uhke poos. Kindlasti poleks olnud mõeldav harjutada oma instrumenti kuidagi rahulikult ja keskendunult. Nii päriski meie kohal olles noormees ikka tihti aru, et kas me seda või teist tehnikat ikka kitarril valdame. See oli päris tüütu. Olime selleks hetkeks juba mitmeid aastaid teinud ansamblit Defekt ja ilmselgelt tundis noorhärra vajadust kuidagi meid oma teadmiste ja oskustega ületada, miks muidu kõva häälega siis kui teised söövad, pärida aru selle kohta kas me ikka oskame neid asju, mida tema. Mis kuradi võistlus?

Mingi hetk hakkasid siis kange randmega kitarri sügav peotantsija ja pealetükkivalt uhkeldav korvpallur tegema bändi. Mis absoluutselt ei kõigutanud mind mitte mingis plaanis. Siis aga järgnesid veidrad ilmingud. Esmalt muidugi see, et ühesuguste Montoni hipsterikampsunitega hakkas end tituleerima intellektuaalseks rokiks, mis oli vähemalt minu arvates üsna kohatu ja nende kontekstis suisa väär. Järgnes mingi kahtlase väärtusega kiidulaul, justkui Jüri Üdi sõnade oma muusikasse panemine teeks muusikast intellektuaalse roki. Kuid kas teeb? Sel hetkel joonistuski välja väga selge raamistik, milles bänd ise üldse opereeris. Ilma süvenemata või muusikalise silmaringita inimene saab seda tõesti väita, kui arvesse võetakse vaid seda, mida bänd ise enda kohta ütleb. Meenub meie kooli õpetajaskond, kes oma kiidulaulu laulis kollektiivile. Kordagi süvenemata sellesse, et sportlasest kultuurilembeliseks muusikuks saanud tehisintellektuaal ei suudagi oma loomingulises võimekuses muud kui kopeerida Ruja tekstiautorite nimekirja. Kurb, kurb ja veelkord kurb. Kognitol puudub sisukus ja tuum, mis formuleeriks sellest bändist midagi intellektuaalsemat kui individuaalne egotripp. Just see põhjendatud ja läbimõeldud tuum, mis iseloomustab Eesti ja maailma intellektuaalse muusika hiidusid. Muidugi on äärmiselt kahju, et see egotrippimine toimus ja toimub sellises eas, kus inimeselt võiks eeldada mingit elementaarset vaimset küpsust ja enda tituleerimisel kaalutletust.

Aastate eest kinkisid sõbrad mulle nende albumi. Just seepärast, et olime aastaid selle bändi teemadel juba arutlenud ja teadsime täpselt, mis on nende väljaütlemiste ja seisukohtade taga. Kõik teadsid, et see kollektiiv pole see, kellena end esitleb. Ja seda tõestas ka kirjavigadest ja väärsõnastustest pungil albumikaas, mis üritas taaskord puhuda filosoofilist sisumulli, mida seal bändis ei ole kunagi olnud.

Noorte ja sulaselge lolluse vastu meelestatud filosoofiatudengitena reageerisime nende veebilehel ilmunud Viidingu analüüsidele ja filosoofilistele enesemääratlustele. Sulaselgelt seosetut tekstuaalset paska kribanud korvpallurist bändiliider vajas koledal kombel elementaarset filosoofia kursust. Õõvastav oli muidugi see, et rumalaid inimesi suutis keerukas sõnastus ära petta. Kusjuures lihtsustades ei omanud laused tihtipeale mingit mõtet. Stiilinäide sellest, kuidas kas rumal või kirjavõimetu arvamusliider üritab näida diibina. Sama diibina taheti näidata ka kogu bändi. Seda kõike meenutab vaid Rada7 foorumis säilinu - http://www.rada7.ee/teema/16397/ . Oma kodulehelt kaotasid nad peale meie märkusi kõik kirjutised. Aga miks kui kõik oli sulaselge tarkus ja tõde?

Ja nüüd 2011. aastal, pärast albumi ja oma luulekogu ilmutamist osaleb ansambel Kongnito  Noortebändi konkursil. Siit jääb mulle muidugi arusaamatuks, kas siis pole tõesti oma võltsintellektuaalsuse  maskiga ennast kehtestada suudetud või on korvpalluri egotripp ikka veel näljas ja vajab toitu? Mul isiklikult oleks piinlik John Stuart Milli kandidatuuri esitada. Olles 6 aastat tegutsenud, ei ole me enam noor bänd ja ei pea ennast sellises vormis tõestama.  

Lugesin ja imestasin

 Lugesin ja imestasin.

Väike Illimar, Steve Jobs ja Ada Lundveri kolm aborti

Lähiaja sündmused maailmas ja Eestis põhjustavad minus väga segaseid tundeid. Ühel päeval manalateele läinud Ada Lundveri ja Steve Jobsi tagajärjel toimunu või toimumata jäänu, loob minu jaoks tugevaid seoseid haiglaslikku uuendamisvajadusse nakatunud ministri väljaütlemistele, millest kõnekaim vast Väikese Illimari ja Star Warsi kultuurilise tähtsuse eristuse välja toomine.

Kas Steve Jobs oli Estonia ellujääjate hulgas?

Mäletan selgelt hommikut kui suundusin kooli, mis säästurežiimi tõttu oma ahjusid veel küdema polnud pannud. Oli kõle septembrikuu ja koolis oli haisvalt niiske. Tund varem oli raadiost öeldud, et põhja oli läinud mingi laev. Käisin teises klassis ja ausalt öeldes ei saanud suurt midagi aru, aga vanemad inimesed ahhetasid. Sain aru, et tegemist on suure sündmusega. Nii suurega, et ahhetasin ka. Kooli minnes rääkisid, pange tähele II klassi lapsed fanaatiliselt sellest, et see kõik oli kiirem kui Titanicul. Tolleks hetkeks teadsin vaid Jules Verne´i"Saladuslikku Saart" ja seda, et on olemas allveelaev Nautilus. Titaanik tundus olevat nagu mõni paat, mida Vana-Pärnus elav klassivend Sauga jõel põhja minemas oli näinud. Just nii ma mõtlesingi! Ma ei teadnud seda ausalt sellest kõigest mitte midagi, aga alles siis kui Estonia uppus, sain aru, et on olnud ka teine laev nimega Titanic, mis põhja läks. Siis sealt riburadapidi veel terve ports laevasid, millega on seotud traagilised sündmused ja tagajärjed. Minu õnnetus oli selles, et mul polnud au saada sellest sündmusest teada Hollywoodi kassahitist, kus Leonardo hukka saab hingematvalt romantilisel moel. Mina sain teada, et see oli hoopis karm värk nagu Estoniagi, mille ellujäänute nimekirjas Steve Jobsi polnud. Teda polnudki seal laeval. Ja meil polnud ka Facebooki, kus nii suurele hukkunute hulgale mingeid järelhõikeid teha. Meil oli koolis hoopis leinaseisak ja me saime aru, mis oli juhtunud.

Ada Lundver kaotab süütuse 26-aastaselt, aga tema esimene partner pole Steve Jobs

Samal ajal kui kuskil maailma teises otsas annab otsad Steve iJobs, sureb Eestis näitleja ja old-school-seksisümbol ning väärikas seltskonnadaam Ada Lundver. Meedia rõkkab sellest alles päev hiljem. Ja siis saan ma ka tema järelhõike alt väikesest nupukesest teada, et proua kaotas süütuse 26-aastaselt ja tal on seljataga kolm aborti. Ühegi mainitud sündmusega pole seotud Steve Jobs. Aga temast on lihtsalt juttu sama ajalehe teisel leheküljel. Kas pole kaunis nekroloog? Aitäh Urmas Ott, et sa need küsimused kunagi küsisid ja meil on tema biograafias üks hele laik.

Minister on Steve Jobsi armunud ja meie ka

Haridusminister palub nüüd kibekiirelt minna üle iPadidele või siis analoogidele, sest lugemus on eniveis nii tuksis ja noorus ei tea "Väikesest Illimarist" muffigi. Star Wars on on Tuglase šedöövri kõrval ikka kordades kõvem kultuurisümbol. 

Nii õõvastav kui see ka pole, siis täpselt nii ju ongi!!! Kas on õõvastav üldse?

Mida on maailmale kinkinud Friedebert Tuglas. Vastus on raamatuid. Mida on maailmale kinkinud Star Wars - häid filme. Mida oleme meie aga kinkinud Star Warsile - palju raha, mida aga Tuglasele? Tuglase Illimari loo eesmärk ei ole kedagi elatada, Tuglas ei olnud Hollywoodi filmikompanii, kelle eesmärk vaid kasum. Seepärast ei tulnud ka Tuglast uksest ja aknast minu koju. Ei tule ka nüüd. Star Wars aga hõõrub siiani igal pool ringi ja katsub veel viimast venitada. Kasum-kasum-kasum.

Ada Lundver ei ehitanud iPodi. Ausalt! Ada Lundver polnud ka maailma parim ärigeenius ja tehnoloogiline mastermind, kelle eesmärgiks oleks olnud kasumit teenida. Adal olid teised väärtused. Igaühe jaoks muidugi erinevad. Ada ei pakkunud end ega oma toodanugut mulle ennast igalt reklaamilt või veebikampaanialt. See polnud tema eesmärk. Seda ei saa aga öelda teise samal ajal tegutsenud mehe kohta.

Kes tegelikult eile suri?

Ma arvan, et seda küsimust ministrilt küsides, peaks vastavalt tema seisukohtadele olnud hukkunud Jobs. Ja maailmas on seni põhja läinud vaid Titanic. Hea küll, on kurb, et meil on selline minister, kes selliseid üldistusi ja kaheldava sisukusega, vääraid arusaamasid võimendavaid väljaütlemisi teeb.

Aga mida teed sina keskmine eestlane, kes sa kasutad PCid, rotid Windowsi ja kasutada 300 kroonist mp3-mängijat? Mind huvitab siiralt paljudel siis pisarad silma tulid kui Steve Jobs suri, palju siis tegelikult tajus tema vajalikkust oma elus ja seda, et maailma areng jääb nüüd seisma. Palju siis tegelikult arvas, et ta ei suregi kunagi? 

See ei saa olla võimalik, et terve Facebook on täis nõretavaid kaastundeavaldusi inimesele, kes teie elusse tegelikult ei puutu ja kellega Teie emotsionaalne seos peitub vaid selles, et te näete neid samu RIP hõikeid teiste seinadel. Aastate eest rääksisin juttu ühe gooti stiili esindajaga ühel peol, kus ta üritas mulle seletada, et ta on selline, sest ei taha olla teiste moodi. Vaatasin ringi ja meie ümber oli 20 identset inimest. Tavainimene ei teeks neil peale vaadates vahet, sest nad olid välimuselt nii sarnased. Aga nad ise pidasid end erinevaks. Aga kellest?

Kahju, et me tõesti arvame, et oleme ilusad, targad ja head inimesed. Originaalsed ja mõtlemisvõimelised. Facebookis ringi vaadates õnneks võibki nii arvata, aga kahjuks ainult võrreldes nende suvaliste inimestega, kes seal Steve Jobsi leinavad.

PS! Apple´i lööklause on ikkagi "Think Different" :)