Pime sügis 2007
2007. aasta sügisel kutsusin Helena John Stuart Milli bassistiks, sest Mary McBarkley rääkis, et kolib peale kooli lõppu USA-sse. Nii siis kooruski Lance Belli sünnipäeval maailma parim idee, kuidas Helena bändi kutsuda, sest naisbassist bändis tundus jätkamist väärt mõte olevat. Mäletan, et Helena ütles selle peale arglikul häälel, et ta pole kunagi bassi mänginudki. Ma kinnitasin, et see pole probleem ja lubasin veel maa ja taeva kokku. Hea inimesena Helena muidugi nõustuski.
Järgmisel päeval nagu tavaliselt mõtlesin sellele, et kuidas ma sain jälle asju kokku lubada. Olin kerges ahastuses, sest polnud üldse kindel, kas tegelikult ka bassi kunagi käes hoidmata ja väikese kasvuga, annaks nüüd bassistina päriselt ka toime tulla. Siis ma unustasin selle juba ära. Helena siis ükskord küsis ka, et mis sellest kutsest saanud on. Olin põhimõtteliselt fakti ees, sest ei tahtnud lolli olukorda ka jääda. Teistele bändikaaslastele ma sellest rääkida ei julgenud, et olin nende teadmata meeldivalt vindisena kutsunud bändi nende jaoks suvalise väikese tüdruku. Samas uskusin ise miskipärast sellesse tagasihoidlikusse Sindi tüdrukusse päris palju, ma ei tea isegi miks, tundus kuidagi teise hingamisega inimene. Mulle tohutult sellised üldisega nihkes olevad inimesed ju meeldivad. Kui Helena prooviruumis ploki võimu taha ühendas ja see maailma kõige kriipivamat heli tegi, ei ehmatanud see mind absoluutselt. Keerasin võimu pealt põhja keeratud kõrgeid ja keskmisi maha ning läks muusikaliseks integratsiooniks. Muidugi seltskond võõristas teda, aga ma katsusin positiivsete märkustega (a la "Tegelt on ju päris okei") meeleolu heana hoida. Vist õnnestus. Erkki igatahes oli rahulolematu, et ma John Stuart Millist mingit teist asja üritasin teha ja kogu varasema kõlapildi ohtu seadsin. Mulle aga tundus, et värsket verd on vaja ja Märt nõustus.
Iga proov mudisime midagi ja minu arvates andiski Helena bändile uue hingamise. Skeptilise pilguga bändikaaslased hakkasid mingist hetkest teda hoopis armastama ja hindama just sellisen nagu ta on. Kuu peale Helena liitumist läksime stuudiosse salvestama "Meie aja kangelasi", aga aeg polnud veel küps.
Teeme esimese loo
On 2009. aasta suvi. Vahepeal on tehtud väga palju proovi ja esinetud täiesti ulmelistes kohtades ja üritustel - tagasihoidlikust ja cheese´i saundiga Helenast on saanud juba (mees)publiku lemmik, kelle oskused palju kiidusõnu leidnud. Teise silmapaistva progressina olen suutnud veenda Helena siiski Märdile bäkki laulma. Enda jaoks veendunud kitarriheerose veenmine laulma oli selline korralik madin, kust ei puudunud solvumised ja sõda. Oli ju vastaspool ikkagi kindel, et ainult kitarr ja laulma küll hakata ei tahaks.
2009. aasta alguses kirjutasin enda jaoks olulisel teemal ühe loo, mida me JSMiga kuidagi kõlama ei saanud, sest Märdis pole seda emotsiooni, mida loo tekst ja mõte vajasid veenvaks esituseks. Siis pakun seda lugu Helenale, kes absoluutselt ei taha laulda ja kelle unistus on jätkuvalt olla vaid rock-kitarrist. Tema hääletämber ja loosse sisse minek lummavad mind kohe. Aga see ei huvita kitarriheerost absoluutselt.
Pärast pikka ja kakluste rikast veenmist jõuame sinnamaale, et Helena siiski nõustub natuke laulma. Rõhk sõnal natuke. Suvisel unplugged kontserdil esitame Helenaga selle loo, Adoline nutab esireas ja inimesteni jõuab see lugu täpselt sellisena nagu olen mõelnud. Helena teeb pärast seda veel mõned lood, millest vist enamik olid coverid ja rahvas on temast lummatud. Ent siiski ei tunne Helena ennast mugavalt. Mul aga tekkib mõte, et Helena peakski üksi kitarriga tegema neid laule ja olema omaette artist. Teeme talle kodulehe, kuid see kõik vajub kuidagi ära.
Sügisel esitab Helena konkursil "Sügisulg 2009" loo "Elutarbed", mis JSMi üks varasemaid lugusid. Esimest korda tajun, et mu muusika siiski kõlab nagu päriselt. Fred Rõigase klaverdamine tundub igati toetavat emotsiooni, millest laul kantud on. Olen lummatud...
Sama aasta detsembris teeb Belka oma bändi 15. juubeli, mille puhuks ilmuval plaadil astub üles ka JSM. Esitluskontserdi ajaks sätib Märt end Egiptusesse ja JSM ei saa seetõttu esineda. Otsustame taaskord teha Helenaga kahekesi asja, sest JSM siiski ju ka The Belka tribüütplaadi peal ja üritus ise ka tore. Haaran kitarrivarustusse Toomaselt tõsise keemiavabriku ja mängime tõelist futu asja. Whammyga mingeid oktavi kõikumisi ja Kaarel teeb bassiga möiratusi mingitel löökidel. Helena laulab mõned JSMi lood, mis minu arvates muidugi olid väga vinged ja kahtlemata parimad tõlgendused. Arvamused jagunevad kaheks, ühed ütlevad, et see oli ikka päris raju ja äge, teised väidavad, et JSM pole kunagi nii halvasti kõlanud. Mina olen muidugi rahul ja usun jätkuvalt, et Helena peaks veel laulma mõnel üritusel. Kuna mulle meeldib muusikas nukrus ja Helena hääl kannab seda ise juba nii tugevalt, siis minu jaoks polnud kahtlust.
Teeme cover-bändi
Risto Tamm, kellega miskipärast olen seotud juba oma esimestest sammudest muusikas, kutsub JSMi minu kaudu oma üritusele. Märt ei tunne sellel esinemisel erilist pointi ja peale mu keelitusi ikkagi mõtleb välja mingi vabanduse. Nii me siis mõtlesime, et teeme taas kahekesi JSMi lugusid esitada, sest eelmine kord oli juba tore. Ühel hetkel mõtlesin, et samamoodi on ka igav ja veenasin Noortekeskuses aega surnuks löönud Margi ka osalema täiesti kosmilises bändis, mis lisaks JSMi lugudele mängis veel Judas Priesti ja midagi veel.
Selleks hetkeks olime Helenale juba Margiga selgeks teinud, et temast saab nüüd bändi fassaad, kes kaks sammu laval alati eespool on. Ja enamasti keskel, et väiksena ikka rohkem silma paistaks. Teistes bändides nurgas kitarri mängides oli ta siiani saanud rahulikult nähtamatu olla. Nüüd aga oli tema kanda päris keeruline roll, millesse ta asetasime.
Mark kortsustas kulmu, aga mängis asju ja tundis vist ikka kerget fiilingut ka. On aasta 2010. kevad.
Astusime Sibyl Vane´iga lavale ja rokkisime nii nagu torust tuli. Rahvale meeldis ja selles vaimus esinesime veel mõned korrad. Kuniks suvel otsustab Helena, et läheb ära Tartusse muusikakooli, kusjuures üllatuslikult on muutunud eriala valik. Seekord otsustab Helena katsetada lauluõpet. Meie Margiga valmistume mõtetes, et teeme siis midagi muud. Mark teeb kontserdi John Stuart Milliga Tõstamaal ja teeb show´d mida JSMis varem nähtud pole. Üldiselt annab Helena mõista, et jätab Pärnu ja ilmselt ka bändid. Valmistun otsima JSMi uut inimest ja SV jätan ka mõtetes kenaks mälestuseks.
Eller määrab bändi tuleviku
Siiski selgub, et Helena kolme kooli pääsenud laulja sekka ei saanud. Tuleb jääda Pärnusse ja muidugi meenutan, et äkki võiks toda teist bändi ka siis vaikselt pusida. Helena on nõus ja varsti oleme mõlema bändiga taas prooviruumis. Selge on see, et SV ei saa enam olla JSMi kloonbänd, sest sellel poleks mõtet. Oleme valiku ees ja katsetame veelkord erinevaid asju. Helena pakub välja ühe oma loo "What´s My Name". Katsetame. Muudame Margiga lugu ja vääname seda päris korralikult. Proovi lõpuks on meil kõigil tunne, et nüüd on oma tee leitud. Otsustame jääda kindlaks Helena lauludele. Selle juures siis katsudes sõeluda välja, et muusika kirjutamise juures ei kopeeriks Helena oma teist bändi Scansit ega mina arnažeerides JSMi. Algus on raske ja enamik otsustest liigub Margile, kes siis katsub värske verena meie kahe kõrval asja teises suunas rebida. Meie aga õpime teistmoodi samal ajal mõtlema.
Kogu sügise istume prooviruumis ja mõtleme, kuidas teha laule nii, et need poleks mingis plaanis need, mida teiste bändidega teeme. Vaidlused on vahel päris teravad, sest Scansist ja John Stuart Millist saavad sõimusõnad, mida kasutatakse vaid millegi negatiivsel kirjeldamisel. Samal ajal muidugi anname mõlemad oma teistes bändides täie rauaga kuuma edasi, no JSMis muidugi koos. Lihtsalt üritame raputada taaka enda küljest.
2010. aasta lõpus salvestame ühe helikoolituse ajal demona "Diamond Dust´i". Mille kohta keegi ütleb, et see on mõttetu lugu ja Helena jääb seda uskuma ning see laul kaob meie repertuaarist. Publikule aga miskipärast jääb see laul hingelähedaseks.
Tuleme esimest korda avalikkuse ette uue materjaliga jaanuaris 2011. Esineme väiksele seltskonnale noortekeskuse sünnipäeval. Kandideerime selle peale ka Proovika konkursile. Mark seab sihiks võidu. Meie Helenaga valime pigem madalama profiili ja keskendume loome küsimustele. Mark on tegelikult algusest enda jaoks teinud bändi, millega ta kavatseb oma unistuse realiseerida. Meie eesmärk on olnud ja on ka täna siiski teine, seega me suuremas plaanis ignoreerime tema võidukaid ja ulmelisi mõtteavaldusi.
Midagi ei juhtu
Proovika konkurss jääb ära, selle asemel on festival Bändomaania. Auhindu pole ja Mark arvab, et me oleks tegelikult võitnud. Mulle tundub, et me Helenaga seisukohta ei võtnud, aga lootsime sisimas, et see oleks võinud nii olla. Sööme esinemise eest saadud Steffani pizzat ja mediteerime, et peaks stuudiosse minema, aga raha pole. Kokkuvõttes saab kõht täis, aga hinges on ikka tühjus.
Teeme veel proovi. Ja siis veel.
Siis aga paneme lõplikult otsuse paika, et kraabime Margiga säästud kokku ja teeme singli. Peale põhjalikku valikut jääb selleks "What´s My Name". Lähme stuudiosse.
Meeldiv väljakutse elus esimest korda kuskil bändis bassi mängida, kulmineerub sellega, et olen ülipinges kogu salvestuse ja teen asja kuidagi ära. Olukord on liiga võõras ja soov saavutada parim tulemus, tekitab pinget.
Janek, kes lugu salvestab, teeb loole ka kosmeetilise soolo, mis kõlab pagana hästi ja jätame selle ikka sinna alles. Lisaks sellele tehakse master lintmakiga, et saada vanakooli saundi. Kõik tundub õnnestuvat, sest meie oleme rahul ja meie sõbrad ka.
Saadan lugu igalepoole suurte lootustega, aga keegi ei vasta. Ei ööd ega mütsi. Vaikus. Mitte midagi ei juhtu, on esimene mõte.
Sellegi poolest
Sellegi poolest kasutame meile osaks langenud esinemisvõimalusi ja tunneme rõõmu, et sõpradele meeldib. Esineme muidugi Pärnus, sest kõik teised esinemiskohad mu meilidele ei vasta. Korra kaeme Viljandisse. Üldiselt on vastukaja positiivne, aga nagu mingi pidur on koguaeg peal. Mark tundub kaotavat lootust ja kipub proovidest kaduma jne. Ühesõnaga natuke on selline õrnal jääl käimise tunne, sest puudub fookus, kuhu liikuda.
Vahepeal oleme valitud Pärnu moderntantsu etendusse ja peagi pärast seda selgub, et ka Valgevene ja Euroopa Liidu vahelisse kultuurivahetuse programmi. Marki see ei motiveeri ja nii kaob ta suviselt Augustiunetuse kontserdilt hoopis kohaliku süldibändiga keikkale. Selle eest saab raha, mida tal rohkem vaja, kui meiega suvalisel tänavafestivalil esinedes. Oleme Helenaga solvunud, aga Margi asemele kellegi leidmine septembri keskpaigaks tundub raske ja võimatu. Septembri keskpaigas anname koos Valgevene bändide ja MIDiga kontserdi Tallinnas Korteri klubis.
Helena toonitab muuseas, et ma ei unustaks registreerida Noortebändile. Unustan selle korduvalt, aga mingil hetkel teen selle ära.
Teeme jälle proove.
Poolfinaali sündmuste keeris
Pärnu eelvoorust edasi saamine oli meie jaoks üllatus ja polnud ka. Me ei teadnud mida hinnatakse, aga samas olime väga õnnelikud, et nii läks. Mark muidugi hakkas rääkima, et nüüd võidame. Mina rahustasin ennast, et tuleb, mis tulema peab.
Poolfinalistide nägemine võttis muidugi kõhedaks. Varem olime alla vandunud Uebandale ja nüüd tundus, et taas vist peame ikka oma pillid kotti pakkima, sest poolfinalistid olid väga kõvad bändid. Lisaks veel võttis kõhedaks, et alles teise päeva õhtul valitakse kahe poolfinaali peale bändid. Tallinnast lahkusime pigem ebaõigluse maitse suus, sest tundus, et teise päeva bändid olid kindlas eelisolukorras ja meie esimese päeva kogemus suht katastroofilise heliga oli kindlasti mitte parim sooritus meie lühikeses ajaloos.
Lisaks olime erinevalt konkurentidest mänginud poolfinaalis täiesti teised lood, ehk siis ei toetunud juba selleks hetkeks populaarsust kogunud "What´s My Name"-ile. Inimesed nagu tundusid pettunud, et seda ei tulnud. Samas aga tundus selline nirvanalik hiti eitamine kuidagi rebel. Ühesõnaga oli kaks võimalust, kas olime oma valikuga täiesti puusse pannud või oli siiski see meie tugevus.
Kui selgus, et edasi saime, siis oli meie jaoks selge, et nüüd peame tegema kõik, et võita.
Läbimõeldud kava
Juba septembris võttis minuga ühendust Rob ansamblist DND, kes tahtis JSMiga koos kontserti teha. Märt aga lahkus Eestist oktoobri alguses, seega otsustasin, et teeme kontserti koos SVga. Mis omakorda tagasi vaadates oli hea alus finaali edukaks soorituseks.
Kava kokku pannes surusime sisse ka Helena üksi lauldava loo. Eelviimaseks, et viimane lugu eriti hea poweriga tuleks. Pidime tegelikult Helenat jupp aega moosima, et ta seda teeks, aga kontseptsiooniliselt töötas laivis see järjekord ideaalselt. Tundus, et sama asja peame tegema ka finaalis.
Finaali kava kokku pannes muidugi tuli arvesse pinge, sest mõnes mõttes jättis üksinda tehtav lugu Helena väga kehva olukorda. Kehva just selles mõttes, et kui midagi juhtub valesti minema, paistab see väga tugevalt välja. Helena isegi kahtles, kas see on ikka hea mõte ja nentis, et tema seda teha ei taha. Veenasime Margiga, et tegemist on parima ja võib olla ka tugevaima lahendusega, mis vähemalt meid kindlasti võidule lähemale viib. Nii et kava pandi kokku laias laastus ühe liikme jaoks suht meelevaldselt, aga samas tuli Helena sellest olukorrast väga hästi välja ja lugu läks täiesti õigesse kohta.
Viimasena kõlanud lugu, mida katsetasime ka DND kontserdil, oli läbimõeldum kui ehk kohe tundus. Helena efektiprotsessorist sai välja imetud kõik, mis võimalikult tugevalt grunge ja psühhedeelia fiilingu looks. Omajagu aega tuli kulutada ka sellele, et Helena ei mängiks nii nagu standard ja korrektne on. Tema iseloomus lihtsalt polnud seda kaost, mida loos vaja läks. Nii tegime selle lõpuga tohutult tööd. Detailideni ja korduvalt.
Ja siis juhtuski lõpuks see, mida me lootsime ja mille nimel pingutasime, aga mida vähemalt mina ei uskunud. Raske töö magus vili. Tagasi mõeldes on naljakas, millega me maadlema oleme pidanud ja mille peale mõtlema. Aga ilmselt ongi see vist mingi üks valem, kuidas teha bändi.
