Sõnasepp Albert Marginali pihtimused

Veealune vangla ja jälle keegi ei vastuta

2012-01-20T12:12:00.002+02:00

Foto autor: Kathy Jürivete

Pildil on Murru vangla taga asuv Rummu karjäär, kus nõukogude ajal kaevandati paekivi. Selles osalesid loomulikult vangid. Eesti taasiseseisvumisel aga kadus nõudlus paekillustiku järele sellises mahus. Vangidel kadus töö ja kaevandus kaotas mõtte. Kaevandus uppus koos seal asunud kutsekooli, tehnika ja kõige muuga. Netis levib veel pilte, vee all olevast vangla kunagisest osast.

Endine vanglaülemBergvald lükkaks Murru buldooseriga kokku
23.11.2006 10:57

Murruvanglas valitsevad tingimused on endise vanglaülema asetäitja Gunnar Bergvaldisõnul sellised, et normaalsest karistusasutuse töökorraldusest on asi kaugel.Käputäis oma elu pärast pelgavaid valvureid peab vaos hoidma 1500 rasketekuritegude eest vangi mõistetud ja pidevalt uusi kuritegelikke ideidgenereerivat retsidivisti.

Murru vanglaon nii inertne ja suur agregaat, et mistahes pisikese muutuse elluviimine sellemüüride vahel võtab tublisti aega, lausus Bergvald Eesti Ekspressile antudintervjuus.

Vanglaendine asejuht ütles otsesõnu, et 70 protsenti Murrus oma aega istuvatestvangidest on elu heidikud, kel polegi erilist stiimulit normaalselt käituda,sest nende huvialad on väga kitsalt piiritletud - panna narkotsi ja leidaselleks võimalus.

Rummualevikus asuvas Murru vanglas karistust kandvad vangid on Bergvaldikinnitusel üldjuhul parimais aastais noored kutid.

«Kaader, kesneid valvama peaks, on paraku tööturu heidikud, keda vanuse tõttu või muulpõhjusel mujale ei võeta,» lisas ta.

Bergvaldrääkis ajalehele veel, et keskaparaadis jääb üha vähemaks neid, kes ise vanglastöötanud on ja sealset olukorda mõistavad. Tegeletakse küll projektide jaeelnõudega, kuid vanglas tekkinud sisulise probleemi lahendamiseks tulebjuhtkonnal enne kümneid kordi oma teguviisi põhjendamas käia.

«No võtamekas või kinnipeetava või kinnipeetavate grupi ümberpaigutamise, millega kaasnesalati meeletu põhjendamine ja seletamine.»

Bergvaldkummutas väiteid, nagu oleks ta vangla sisedistsipliini parandamiseks«isakestega» koostööd teinud või neile privileege võimaldanud. Küll aga nentista, et enne tema ametisse asumist kartsid valvurid kinnipeetavaterünnakuid ega söandanud kambreid läbi otsida.

Ajakirjanikuküsimusele, kas Rummus on võimalik karistust kanda nii, et sa ei kaota elu, auega väärikust, vastas Bergvald jaatavalt. Mööndes, et selleks peab olema siiskiväga tugev isiksus.

Ka olevatnõukogudeaegne blatnoitemaatika tasapisi unustusse vajumas, ehkki teatudmõisteid ja seadusi järgitakse ka praegu ning palju uut on seoses narkoteemagaka juurde tulnud.

Näitekspolevat nüüdsetel vangidel vähimatki häbi «kuke» ehk passiivse homoseksualistikäest narkootikume osta, kuid talle kätt anda või samast kausist süüa polevangla tõekspidamiste järgi endiselt lubatud.

Augustikuinetapmine vanglas olevat Bergvaldi sõnul juhtunud aga valvuri rumaluse tõttu, keskinnises kambertüüpi osakonnas ehk «pommikeldris» vangi omavoliliselt teisekambrisse ümber paigutas, kuna viimane seda ise palus.

Seal tapsidkaasvangid pikka aega kinni istunud narkosõltlasest jõhkardi, nagu vanglaülemaasetäitja teda iseloomustas, kättemaksuks lihtsalt ära.

Pädevatevalvurite nappus on Murru vanglas Bergvaldi hinnangul endiselt väga suur.

«Tegelikulttuleks see kõik seal buldooseriga kokku lükata,» tõdes endine vanglajuhiasetäitja.

Sellineartikkel ilmub 2006. aastal Postimehes. Mitte väga palju hiljem lahvatabskandaal, kus siis 90ndatel tiitliga maailma noorim ajakirjanduses laineidlöönud hea poiss Gunnar Bergvald saab süüdistuse. Aga mitte sellest ei tahtnudma rääkida.

Eile esinesendine 22-aastaselt Ämari vangla juhiks määratud Bergvald ETV „Kahekõnes“. Äsjariigikohtus õigeks mõistetud mehe jutt pani mind taaskord mõtlema ja paralleeletõmbama. Nii ärkasin hommikul üles ja otsustasin uuesti üle lugeda kõik selleteemaga seonduva. Kuni viimaks leidsin selle artikli.

Veider, etasju varjanud juht 2006. aastal ajakirjanduses tapmist kommenteerib ja vanglajulgeoleku ohtudes avalikult räägib. Huvitav, et selles kontekstis mahub veelära süüdistada teda varjamises.

Veelgiveidram on see, et kuidas üldsegi lapseohtu inimesi pannakse vanglat juhtima.Personalipuuduses ja sisemise julgeolekuta laagris paiknevate retsideohjamiseks. Pigem haiseb see nagu ministeeriumi tankistiks olemine, kusjuuresju leiti noor ja ambitsioonikas tüüp, kes oli pea ees nõus kohe tulle jooksma.

Nüüd agapeseb ministeerium käed puhtaks, justkui tegelikult ei olnud kellegil teadmisttegelikust olukorrast Murrus. See kõik võib ju nii olla, kui keegi ametnikestPostimeest 2006. aastal ei lugenud. See kõik võis ka nii olla, kuisisejuurdlusi ei viidud läbi ja kui viidi, siis tulemused olid suurepärased.

Kahtlane,aga tõesti, kas kunagi Eestis on keegi, kes vastutab. Praegu ei jäänud jällekeegi süüdi. Ükski ametnik. Kuigi ka kohtunik kohtuprotsessil tõdes, et sellekaose taga olid kahjuks ametnikud, kes asuvad märksa kõrgemal ja tänakohtupingis pole. Täiesti haige olukord.

Mitte keegi ei taha vastutada mitte millegi eest

2012-01-12T12:19:00.003+02:00

1. Kui loll on perverdistRein Laaneorg?

Esmalt mind absoluutselt ei huvita eriti noorte ja imikute lastepornokollektsionäär Laaneorg, siis kui ta peab end vajalikuks kõikidesmeediakanalites ÕIGUSTADA. Mis kuradi jama see on, et nüüd saab ennastõigustada sellega, et kuna ta ise pole vägistanud, siis teiste vägistamistomada ja seda nautida on kuidagi ja mingis plaanis kõlbelisem? Kuidas saabsellist räiget läbimõtlemata põhjendust esitada avalikus meedias. Kümme aastatpornot kogunud internetivõhik nagu ta ise väidab. Kuna ta ilmselgelt on võhiksiis võib ainult tänada, et ta neid edasi ei levitanud ja veel rohkem eikogunud. Ei ole normaalne mingis aspektis tolereerida mitte mingil kujul eihuvi pedofiilia vastu ega vägistamist. No kurat. Ole mees ja vastuta!

2. Kui loll onperverti õigustav advokaat?

Advokaadi amet on üks ameteid, mis mind täiesti hämmastab.Eriti süüdi mõistetud perverdi kontekstis. Mis kuradi jutt see on kui sa räägidseda, mida sa ütled SIIN.

Kas endal ei ole kordagi piinlik? Kas tõesti on rahaolulisem kui see, mis sellise haige inimese peas tegelikult toimub???

3. Millal vastutabPärnu linna juhtkond?

Aastaid kembeldi Port Arturi kõrval oleva parkla pärast.Miskipärast saab nüüd kui selle eliidi esindus on linnavõimul kõik sealne rohelisetule ja parklagi uue katte. Mis sest, et sinna tehakse taaskord üks valestiehitatud munakivi sillutis, aga pole hullu. Aga kuidas saab olla demokraatlikusühiskonnas kehtida selline läbinähtav kallutatus?

Aastaid tagasi valimiste eel karjus kogu elanikkond nendepeale, kes praeguse linnapea valimisliitu ei vali. Vaadake nüüd endalepeeglisse. See kõik on samamoodi. Praegu peseb sama kaader end puhtaks kõigestja lükkab eelkäijate kaela. Selle varjus toimetades aga realiseeritakse ju täielikku jama. Õpetajate palgafondikallutatud suunamine. Aga keegi pole selles süüdi.

4. Millal lõpetatakseringkäendus Pärnu kultuuritiigis?

Aasta kultuuripärl tõi taaskord uued preemiad ja tunnustuseinimestele, kes edendavad kultuuri palgaliselt. Nad on inimesed, kelle töö onteha seda, mille eest nad tunnustuse said. Nende tunnustamine on aga tööandjamure, mitte ei lahmita kogukonnale suunatud auhindasid vanadele peerudele, kesvaid oma võimete, oskuste ja teadmiste piires teevad päevast päeva samu asju,mille eest nad palka saavad. Palk ongi nende preemia. Kedagi ei huvita noorpõlvkond ja siis halatakse, et noored ei tule siia. Miks? Sest see, mida siintehakse ongi pask vanurite keskne diletantlik jama. Aasta kultuurisündmus onmega miinusega tehtud Watergate. Linna poolt valitud aastategu on Vallikäärurenoveerimine. Annan iseendale auhinna. Uskumatu väiklus. Noore linnakodanikunaon mul piinlik ja kahju, et üks sõpruskond nii võimul kui kultuurielus ajabsuletud ringis omakeskis mingit asja, kuhu uutel tegijatel asja pole. Vaid vanapeer ja asjade põhjalaskja on oodatud linna toetusel kahjumlikku üleeelmisepäeva superstaari Sealiga mingit absurdset ja sisutut festivali tegema. USKUMATUja keegi ei vastuta, sest nii on hea ja mõnus.

5. Miks on Pärnuajakirjandus kaugel kogukonnakeskusest?

Pärnu Postimehe fotograaf pildistab metallivargust Riiamaanteel. Ajakirjanik saadab politseile kirja, et kas on registreeritud sellinevargus. Teadet pole. Politsei palub edastada fotod, et alustada menetlust ja pätt reaalselt kätte saada.Ajakirjanik teatab, et ta ei saada pilte, sest tahab need lehes enne avaldada. Kohalikkobruleht ei ole konkureeriv Õhtuleht, sest see ei huvita laias laastus kedagi.Ilmselt ei suuda aga ajakirjanikud ise seda veel mõista. Küll aga on see institutsioon,mis võiks läheneda kogukondlikult. Aga siiski mitte...

Sibyl Vane võitis Noortebändi, sellele kahjuks ei olnudmahti kellelegi tähelepanu pöörata. Delfist maha kopeeritud artikkel oli ainuke. Selle asemel tehti KOLM artiklit Eestimeedias debiilsusega laineid lööva kohaliku parklasensatsiooniga, kes hosteleid lammutas.

DND andis Pärnus kontserdi ja ma soovisin sinna lisaksartiklit sellest, et inimestel on võimalik INGLISMAALT saabunud bändiga kohtudaavatud vestlusringis, mida salvestab Päikeseraadio. Ajakirjanik teatas, et seeon mõeldamatu, et ta hakkab TEIST juttu veel üles panema neist. Samasviitsitakse sulge teritada mõne teise kohaliku b-kategooria bändi igastliigutusest. PS! Ma pole sel teemal kordagi sõna võtnud kohaliku lehekommentaariumis ja palun mitte paralleele tõmmata, seal rippuvate sarnasemõttega kommentaaridega. Järelikult pole ma ainus.

6. Kogukonna kultuurikeskusehk Nooruse Maja viskab inimeste riided prügikasti

Möödunud nädalavahetusel toimus Nooruse Majas kontsert, kuskaotasin oma särgi laval. Võtsin seljast ja unustasin selle sinna. Järgmiselpäeval arenesid kahtlased sündmused, mis minu jaoks tähendasid vaid üht. Nimeltväitis ürituse korraldaja ja helitehnik, et riideid oli palju ja neist jäidneed sinna saali, lavale ja mujale vedelema. Koha omanik UUDO LAANE väidab, etühtegi kadunud asja pole olnud ega leitud. Ilmselgelt tundub selline juttvastuoluline. Järgmisel päeval läksin kohapeale ja tuvastasin, et täiestiterved ja korralikud riided vedelevad maja prügikastis. Küsimise peale vastabtüüp, et VISKASINGI JA MIS SIIS ON? Täiesti ennekuulmatu. Inimesed kaotasid asjadja juba sel hetkel visati need kogukondliku vaimsust kandva keskuse juhatajapoolt lihtsalt prügikasti. Kusjuures sinna rändas ka ma julgen väita, et kamaailmas suhteliselt ainulaadne Metallica And Justice For All… 88 aastamaailmatuuri särk. Originaal. Nii piiratud ja ülbet suhtumist ei suudaks maette kujutada isegi halvemas unenäos. Vähe sellest, et riided, minema onvisatud ka mobiilikotte ja muud. Mis toimub sinu peas Uudo Laane? Isegi siiskui sulle ei meeldinud need inimesed, muusika või mis tahes, ise sa võimaldasidselle ürituse. Nüüd ka vastuta, mitte ära lahmi, et mis siis on. Sa viskasidinimeste riided minema, sest sa oled imbetsill. Kuidagi muud moodi ei saa sinutegevust kvalifitseerida. Ja sa ise veel ütlesid, et viskasid. Hiljem muidugitaganesid, et äkki su naine või keegi teine. Aga miks sa siis seda esimeseasjana ikkagi tunnistasid kui tuli välja, et need riided olid prügikastis?

Kokkuvõttes tõesti, kui võimalik ärge tulge Pärnusse. Mina sukelduntaas kaevikusse ja hakkan sügisest heade inimeste kaasabil vabatahtlikeannetuste põhist noore kultuuriinimese stipendiumi välja anda. Et siis keegi eisaaks öelda, et ma ainult vingun. Teil aga soovitan ühineda ja ka tegutsemahakata.

Kas tõesti peaks oskama ennustada?

2012-01-05T13:15:00.000+02:00

Eelmisel aastal tegin eksperimendi. Lihtsalt sellepärast, et olin solvunud, sest Igor oli mu horoskoobis armetult mööda pannud. Seega otsustasin Eestile ja Pärnule koostada analoogse horoskoobi, mida proua Paukson ja härra Mang ilmutavad. Metodoloogia koostamisel oli lihtne - raudne loogika, hetke olukorra analüüs ja huupi lahmimine. Lisaks vürtsitasin teksti muidugi selliste kujukate astroloogia väljenditega, millega tunnustatud tulevikuennustajad oma kirjutistes kasutavad.

Kui visakem siis pilk sellele, kuidas minu eelmise aasta jaanuaris avaldatud ettekuulutus aasta jooksul vastas raalsusele:

Eesti

Uus aasta pakub uusi väljakutseid kõikide tähemärkide esindajatele, seoses viimaste aastatuhandete keeruliseima planeetide seisuga valitseb pidev traumade oht. Aasta alguses painavad paljusid kukkumistest tingitud tervisekahjustused. Küll aga jätkub Eestis endiselt vaikne iibe tõus, mida varjutab jätkuv majanduslangus. Aasta lõpuks kerkivad hinnad veelgi ja autokütuse hind tõuseb Eestis viimase aastatuhande kõige kõrgemale tasemele.

Tähtede seisut ma ei teadnud midagi, purikatraumasid saadi küll. Libedus tekitas palju jama, see on ilmselge ju. Vähemalt jaanuaris oli. Iibe tõusu siiski ei tulnud, olin liiga optimistlik. Küll aga oli palju positiivseid äramärkimisi. Majanduslangus jätkus. Kütusehinna loogika kehtis, sest sellel aastatuhandel polnud kütus varem nii palju maksnud. Ka loogiline, mulle tundub.

Aasta alguses tunnevad paljud inimesed liikumisraskust, nagu ka aasta lõpus. Planeedid ennustavad maa kattumist valge vaibaga. Seoses vaiba raskusega võib esineda varinguid. Ka purikad ründavad aasta alguses ja lõpus inimesi. Merkuuri liikumine ennustab inimeste paanikat seoses kliimaga, mis neid ümbritseb. Paljud tajuvad keskkonda vaenulikult. Kevadel liikumisraskused vähenevad ja aprillis võib suur osa eestlastest taas tunda vabadust.

Aasta alguse lumi ja aasta lõpu tormid tekitasidki liikumisraskusi. Maa siiski valge vaibaga ei kattunud. Kuid(!!!!) tormist tekitatud varingutest on juttu olnud küll ja veel. Kasvõi see Pärnus kokkuvarisenud maja. Purikad õnneks aasta lõpus kambäkki ei teinud. Paanika seoses kliimaga on - appi, talve ei tule jne jne. Tormidest ja aasta alguse lumest tingitud keskkonda tajutigi vaenulikuna, vähemalt inimeste ja elektriliinide suhtes :) Aprillis liikumisraskused kadusid - lumi läks aprillis. Puhas loogika.

Hoolimata Keskerakonna liidripositsioonist, jätkab valitsuse juhina siiski reformierakond. Andrus Ansip võib kasvatada endale vuntsid nagu Siim Kallasel. Riigikogust saab rahva valiku peegel ja inimesed näevad neis uut lootust ja päästerõngast. Valimised peaks tooma leevendust ummikusse jooksnud poliitilisse sisekliimasse. On oht, et Roheliste erakond võib kaotada kohtasid Riigikogus. Sama saatus võib tabada Sotsiaaldemokraate.

Reform võitiski. Ansip vuntse ei kasvatanud, küll aga suur osa kodumaa parimatest poegadest. Nii et vunts siiski oli selle aasta võtmesõna. Rohelised kadusid täielikult. Nii et jällegi suhteliselt täppi.

Veenuse pingestatus loob uusi võimalusi kevade alguses humoraalse regulatsiooni tõusuks. Seda sama tendentsi seostatakse loomariigis innaajaga. Kevadel on oodata Eestisse suuremat hulka rändlindusid ja üleujutusi. Soomaa piirkonna inimestele näitavad planeetide seisud veekatastroofi. Inimestel oleks arukam kolida kõrgematele kohtadele.

Soomaad tabas üks sajandi suurimaid veeuputusi, mis on arvestades lund ka ju üsna loogiline.

Suve alguses tõuseb järsult alkoholi läbimüük, sama juhtub ka jäätistega. Hoolimata uue raha pingestatud tulevikust ja jätkuvatest spekulatsioonidest euro-regiooni kokkukukkumisest saab planeetide järgi öelda, et euro kehtib kindlasti veel selle aasta. Tuvastatakse palju purjus juhte, Kuu ja Päikese koalitsioon lubab arvata, et eriti jaanipäeva paiku. 20. augustil peab Eesti taasiseseisvumise puhul võimsa peo, planeetide seis lubab ennustada suurejoonelist paraadi ja inimesed lepivad võimul olevate inimeste juhtimisvigadega.

Euro jäi ja spekulatsioonid samuti. Taasiseseivumise aastapäevast kujunes kolossaalne rahvapidu. Rahvas ongi leppinud võimul olevate inimeste juhtimisvigadega, vaadakem kõike seda, mis sellel aastal erinevate riigijuhtide kohta välja on tulnud.

Sügise alguses on suur oht kliimakatstroofideks, tugev tuul ja vihm ohustavad tugevalt rannikualasid. Inimeste meelsus poliitilise võimuladviku osas võib kõikuma lüüa ja võib alata Edgar Savisaare uus tulemine. Talve alguses suureneb märgatavalt poodide käive. Majanduslangus tundub hetkeks hajuvat ja inimesed keskenduvad kingiostudele. See kõik on aga petlik ja juba uue aasta algus toob taas muremõtted seoses majandusliku olukorraga.

Sügise algus tervitas Eestit massiivsete tormideg, mis kergitasid vee kuni rannatoolideni. Uskumatu küll, aga huupi pakutud fakt toimis. Meelsus võimuladviku osas kõikus aasta jooksul, eriti lõpus, korralikult. Sellest aga rääkisid kõik, et majanduslangus jõuludeks taandub ja inimesed hakkavad ostlema tohutult. Uskumatu, aga loogikal baseeruv ettekuulutus toimis. Elementaarne ehk?

Pärnu

Mart Viisitamme vaim elab Pärnu Linnavalitsuses edasi, kogu aasta jooksul maadleb linnapea vaimuga ja temas võivad süveneda vaimsed probleemid, mis on seotud selle sama kummitusega. Linna võimu poolt on oodata uusi ambitsioonikaid kandidaate mitmetesse ametitesse, jätkuvalt proovitakse hoida oma lähedasi ja päästa neid majanduslikust raskusest. Marsi kvadraat lubab arvata, et uued paljastused korruptantidega tulevad hiljemalt sügiseks. Samas võib ka selguda muid segaseid asjaolusid.

Mardist räägiti ikka veel ja Mart ise rääkis valjul häälel ikka veel. Linnapeagi süüdistas ikka Marti ja tema tegemisi edasi. Uued ambitsioonikad kandidaadid kerkisid küll - linnavolikogu esimees, Estonia uus juht. Korruptante viskas jällegi omajagu, uskumatu, aga sahkerdamist koorus päevavalgele küll ja veel. Loogika pidas taas paika :)

Pärnu Postimehes ilmub hr Roosaare sulest veel artikleid, milles kritiseerib uut võimuladvikut, millele jätkuvalt kummituse mõju all olev linnapea vastab nüride sõnavõttudega. Aasta alguses võib varingukomisjon leida, et spordihalli varingus ei lasku süüd kellelgi. Ka ükski hilisem skandaal ei kahjusta linnapea mainet.

Kemplemine kohaliku kobruka veergudel jätkus. Roosaar vs Kivimäe tegi pea iga kuu kambäkki leheveergudel. Spordihalli juht jäi siiski süüdi ja tüüp lükati minekule. Ka hilisemad skandaalid ei kõiguta linnapead või veendumust, et tema teod on kahtlased olnud/on. Kui nüüd keegi mõtleb, et see pole ju midagi erilist, vaid täiesti loogiline, siis on küll kurb, et selline inimene võimul on...

Riiklikud valimised röövivad mõne tegelase ka Pärnu volikogust ja on oht, et midagi asendusliikmete tulekuga ei muutu. Kevadel võidakse volbriöö ümber nimetada Port Arturi pühaks ja selle aastast kontserdit planeetide seisu järgi vihm ei ohusta. Kesklinna kaubamajade juurde on oodata aprilli viimasel päeval suurt hulka rahvast, kellest enamik on purjus alaealised. Võib esineda kaklusi ja banaalset käitumist. Alkoholi tarbimine suureneb ja Port Arturis võib olla palju allahindlusi.

Püha siiski ei tehtud ja vihma ma ei mäleta. Purjus alaealised olid kohal ja ka allahindlused.

Suvel võib Pärnu kokkuhoiukava pimendada veelgi rohkem tänavaid. Suvel on oodata massikogunemisi rannas Surfiklubi esisel, kuhu ka sellel aastal planeedid ei ennusta ühegi WC teket. Jätkub urineerimine ja fekaalimine põõsastes. Jätkuvalt müüakse seal ranna kõige odavamat õlut. Samuti on suurem rahvamasside kogunemiskoht Sugari ööklubi.

Linn lükkas suvel enamiku tänavaid täiesti pimedaks. Massikogunemised rannas jätkusid. Altletti sai kõige odavamat õlut surfikast edasi, kuigi luba oli kadunud. Rahvamassid tulvasid Sugarisse ja ranna põõsad said väetatud. Uskumatu täpsus :)

Suve lõpus on oodata nooremate inimeste lahkumist Pärnust. Samas tähistavad nad veel siin riigi taasiseseisvumist. Sügis on rahulik ja lehtede koristamine käib võidu esimeste lumesadudega. Sellele eelnevad tugevad tuuled ja veetasemetõusu oht. Murdub palju oksi vanadel alleedel. Planeetide seis lubab arvata, et lumi sajab maha ootamatult ja kuigi linn mattub lumme, on linnapea jaoks tänavate olukord jätkuvalt väga hea.

Siit rubriigist on täpsed vaid Pärnust lahkumine koolidesse ja see, et sügisel olid tugevad tuuled ja veetaseme tõus. Aga see on ju loogika! Muu huupi pakutu läks kahjuks mööda.

Aasta meediakajastuses annab tooni nö halastusajakirjandus, jätkub sõprade poputamine ja mainekujundus meedias. Sindi Vovkast võidakse samuti veel kirjutada. Ka Zentast võib saada uus Pärnu Postimehe kangelanna.

Halastusajakirjandus igasuguste kodutunnete ja jumal teab mis saadete näol sai tõesti oma tooni ja muutus väga massiivseks. Zenta suri ja temast saigi Pärnu Postimehes uus kangelanna, mis ta varem polnud.

Kultuurielus annab tunda valvekulturnikute sõnavõtud, võidakse üritada barrikeerida Kontserdimaja ja oodata on pingelisi sisutuid sõnavõtte. Pärnus võib toimuda augustis veel üks Augustiunetuse festival. Samas Hansapäevad osutuvad nõrgemaks kui möödunud aasta omad.

Siit siis kaks viimast lauset, mis taas ju olid loogika. Esimene osa oli üle-eelmise aasta kultuuridebiilikute mõnitamiseks kirjutatud, seega tõsist kaalu ei omanudki.

Kokkuvõttes, kas tõesti peab tundma astroloogia tarkusi, et tulevikku kuulutada enam vähem täpselt???

Kuidas me Noortebändi võiduni jõudsime

2011-12-04T12:46:00.001+02:00

Sibyl Vane`i esimene kontsert klubi-kohvikus IN. On laupäev, 3. aprill 2010 ja esineme Risto Tamme ja tema koguduse poolt korraldatud üritusel "(K)arm võrratu". Naljakas mõelda, et Risto on muidugi pms kõigi bändide arengu/tekkega seotud olnud. Mõned üksikud erandid ainult. Kontserdil pidi iga üles astunud bänd esitama lisaks oma lugudele ka oma tõlgenduse Amazing Grace´ist. Foto autor on Kristhel Vaht.

Pime sügis 2007

2007. aasta sügisel kutsusin Helena John Stuart Milli bassistiks, sest Mary McBarkley rääkis, et kolib peale kooli lõppu USA-sse. Nii siis kooruski Lance Belli sünnipäeval maailma parim idee, kuidas Helena bändi kutsuda, sest naisbassist bändis tundus jätkamist väärt mõte olevat. Mäletan, et Helena ütles selle peale arglikul häälel, et ta pole kunagi bassi mänginudki. Ma kinnitasin, et see pole probleem ja lubasin veel maa ja taeva kokku. Hea inimesena Helena muidugi nõustuski.

Järgmisel päeval nagu tavaliselt mõtlesin sellele, et kuidas ma sain jälle asju kokku lubada. Olin kerges ahastuses, sest polnud üldse kindel, kas tegelikult ka bassi kunagi käes hoidmata ja väikese kasvuga, annaks nüüd bassistina päriselt ka toime tulla. Siis ma unustasin selle juba ära. Helena siis ükskord küsis ka, et mis sellest kutsest saanud on. Olin põhimõtteliselt fakti ees, sest ei tahtnud lolli olukorda ka jääda. Teistele bändikaaslastele ma sellest rääkida ei julgenud, et olin nende teadmata meeldivalt vindisena kutsunud bändi nende jaoks suvalise väikese tüdruku. Samas uskusin ise miskipärast sellesse tagasihoidlikusse Sindi tüdrukusse päris palju, ma ei tea isegi miks, tundus kuidagi teise hingamisega inimene. Mulle tohutult sellised üldisega nihkes olevad inimesed ju meeldivad. Kui Helena prooviruumis ploki võimu taha ühendas ja see maailma kõige kriipivamat heli tegi, ei ehmatanud see mind absoluutselt. Keerasin võimu pealt põhja keeratud kõrgeid ja keskmisi maha ning läks muusikaliseks integratsiooniks. Muidugi seltskond võõristas teda, aga ma katsusin positiivsete märkustega (a la "Tegelt on ju päris okei") meeleolu heana hoida. Vist õnnestus. Erkki igatahes oli rahulolematu, et ma John Stuart Millist mingit teist asja üritasin teha ja kogu varasema kõlapildi ohtu seadsin. Mulle aga tundus, et värsket verd on vaja ja Märt nõustus.

Iga proov mudisime midagi ja minu arvates andiski Helena bändile uue hingamise. Skeptilise pilguga bändikaaslased hakkasid mingist hetkest teda hoopis armastama ja hindama just sellisen nagu ta on. Kuu peale Helena liitumist läksime stuudiosse salvestama "Meie aja kangelasi", aga aeg polnud veel küps.

Teeme esimese loo

On 2009. aasta suvi. Vahepeal on tehtud väga palju proovi ja esinetud täiesti ulmelistes kohtades ja üritustel - tagasihoidlikust ja cheese´i saundiga Helenast on saanud juba (mees)publiku lemmik, kelle oskused palju kiidusõnu leidnud. Teise silmapaistva progressina olen suutnud veenda Helena siiski Märdile bäkki laulma. Enda jaoks veendunud kitarriheerose veenmine laulma oli selline korralik madin, kust ei puudunud solvumised ja sõda. Oli ju vastaspool ikkagi kindel, et ainult kitarr ja laulma küll hakata ei tahaks.

2009. aasta alguses kirjutasin enda jaoks olulisel teemal ühe loo, mida me JSMiga kuidagi kõlama ei saanud, sest Märdis pole seda emotsiooni, mida loo tekst ja mõte vajasid veenvaks esituseks. Siis pakun seda lugu Helenale, kes absoluutselt ei taha laulda ja kelle unistus on jätkuvalt olla vaid rock-kitarrist. Tema hääletämber ja loosse sisse minek lummavad mind kohe. Aga see ei huvita kitarriheerost absoluutselt.

Pärast pikka ja kakluste rikast veenmist jõuame sinnamaale, et Helena siiski nõustub natuke laulma. Rõhk sõnal natuke. Suvisel unplugged kontserdil esitame Helenaga selle loo, Adoline nutab esireas ja inimesteni jõuab see lugu täpselt sellisena nagu olen mõelnud. Helena teeb pärast seda veel mõned lood, millest vist enamik olid coverid ja rahvas on temast lummatud. Ent siiski ei tunne Helena ennast mugavalt. Mul aga tekkib mõte, et Helena peakski üksi kitarriga tegema neid laule ja olema omaette artist. Teeme talle kodulehe, kuid see kõik vajub kuidagi ära.

Sügisel esitab Helena konkursil "Sügisulg 2009" loo "Elutarbed", mis JSMi üks varasemaid lugusid. Esimest korda tajun, et mu muusika siiski kõlab nagu päriselt. Fred Rõigase klaverdamine tundub igati toetavat emotsiooni, millest laul kantud on. Olen lummatud...

Sama aasta detsembris teeb Belka oma bändi 15. juubeli, mille puhuks ilmuval plaadil astub üles ka JSM. Esitluskontserdi ajaks sätib Märt end Egiptusesse ja JSM ei saa seetõttu esineda. Otsustame taaskord teha Helenaga kahekesi asja, sest JSM siiski ju ka The Belka tribüütplaadi peal ja üritus ise ka tore. Haaran kitarrivarustusse Toomaselt tõsise keemiavabriku ja mängime tõelist futu asja. Whammyga mingeid oktavi kõikumisi ja Kaarel teeb bassiga möiratusi mingitel löökidel. Helena laulab mõned JSMi lood, mis minu arvates muidugi olid väga vinged ja kahtlemata parimad tõlgendused. Arvamused jagunevad kaheks, ühed ütlevad, et see oli ikka päris raju ja äge, teised väidavad, et JSM pole kunagi nii halvasti kõlanud. Mina olen muidugi rahul ja usun jätkuvalt, et Helena peaks veel laulma mõnel üritusel. Kuna mulle meeldib muusikas nukrus ja Helena hääl kannab seda ise juba nii tugevalt, siis minu jaoks polnud kahtlust.

Teeme cover-bändi

Risto Tamm, kellega miskipärast olen seotud juba oma esimestest sammudest muusikas, kutsub JSMi minu kaudu oma üritusele. Märt ei tunne sellel esinemisel erilist pointi ja peale mu keelitusi ikkagi mõtleb välja mingi vabanduse. Nii me siis mõtlesime, et teeme taas kahekesi JSMi lugusid esitada, sest eelmine kord oli juba tore. Ühel hetkel mõtlesin, et samamoodi on ka igav ja veenasin Noortekeskuses aega surnuks löönud Margi ka osalema täiesti kosmilises bändis, mis lisaks JSMi lugudele mängis veel Judas Priesti ja midagi veel.

Selleks hetkeks olime Helenale juba Margiga selgeks teinud, et temast saab nüüd bändi fassaad, kes kaks sammu laval alati eespool on. Ja enamasti keskel, et väiksena ikka rohkem silma paistaks. Teistes bändides nurgas kitarri mängides oli ta siiani saanud rahulikult nähtamatu olla. Nüüd aga oli tema kanda päris keeruline roll, millesse ta asetasime.

Mark kortsustas kulmu, aga mängis asju ja tundis vist ikka kerget fiilingut ka. On aasta 2010. kevad.

Astusime Sibyl Vane´iga lavale ja rokkisime nii nagu torust tuli. Rahvale meeldis ja selles vaimus esinesime veel mõned korrad. Kuniks suvel otsustab Helena, et läheb ära Tartusse muusikakooli, kusjuures üllatuslikult on muutunud eriala valik. Seekord otsustab Helena katsetada lauluõpet. Meie Margiga valmistume mõtetes, et teeme siis midagi muud. Mark teeb kontserdi John Stuart Milliga Tõstamaal ja teeb show´d mida JSMis varem nähtud pole. Üldiselt annab Helena mõista, et jätab Pärnu ja ilmselt ka bändid. Valmistun otsima JSMi uut inimest ja SV jätan ka mõtetes kenaks mälestuseks.

Eller määrab bändi tuleviku

Siiski selgub, et Helena kolme kooli pääsenud laulja sekka ei saanud. Tuleb jääda Pärnusse ja muidugi meenutan, et äkki võiks toda teist bändi ka siis vaikselt pusida. Helena on nõus ja varsti oleme mõlema bändiga taas prooviruumis. Selge on see, et SV ei saa enam olla JSMi kloonbänd, sest sellel poleks mõtet. Oleme valiku ees ja katsetame veelkord erinevaid asju. Helena pakub välja ühe oma loo "What´s My Name". Katsetame. Muudame Margiga lugu ja vääname seda päris korralikult. Proovi lõpuks on meil kõigil tunne, et nüüd on oma tee leitud. Otsustame jääda kindlaks Helena lauludele. Selle juures siis katsudes sõeluda välja, et muusika kirjutamise juures ei kopeeriks Helena oma teist bändi Scansit ega mina arnažeerides JSMi. Algus on raske ja enamik otsustest liigub Margile, kes siis katsub värske verena meie kahe kõrval asja teises suunas rebida. Meie aga õpime teistmoodi samal ajal mõtlema.

Kogu sügise istume prooviruumis ja mõtleme, kuidas teha laule nii, et need poleks mingis plaanis need, mida teiste bändidega teeme. Vaidlused on vahel päris teravad, sest Scansist ja John Stuart Millist saavad sõimusõnad, mida kasutatakse vaid millegi negatiivsel kirjeldamisel. Samal ajal muidugi anname mõlemad oma teistes bändides täie rauaga kuuma edasi, no JSMis muidugi koos. Lihtsalt üritame raputada taaka enda küljest.

2010. aasta lõpus salvestame ühe helikoolituse ajal demona "Diamond Dust´i". Mille kohta keegi ütleb, et see on mõttetu lugu ja Helena jääb seda uskuma ning see laul kaob meie repertuaarist. Publikule aga miskipärast jääb see laul hingelähedaseks.

Tuleme esimest korda avalikkuse ette uue materjaliga jaanuaris 2011. Esineme väiksele seltskonnale noortekeskuse sünnipäeval. Kandideerime selle peale ka Proovika konkursile. Mark seab sihiks võidu. Meie Helenaga valime pigem madalama profiili ja keskendume loome küsimustele. Mark on tegelikult algusest enda jaoks teinud bändi, millega ta kavatseb oma unistuse realiseerida. Meie eesmärk on olnud ja on ka täna siiski teine, seega me suuremas plaanis ignoreerime tema võidukaid ja ulmelisi mõtteavaldusi.

Midagi ei juhtu

Proovika konkurss jääb ära, selle asemel on festival Bändomaania. Auhindu pole ja Mark arvab, et me oleks tegelikult võitnud. Mulle tundub, et me Helenaga seisukohta ei võtnud, aga lootsime sisimas, et see oleks võinud nii olla. Sööme esinemise eest saadud Steffani pizzat ja mediteerime, et peaks stuudiosse minema, aga raha pole. Kokkuvõttes saab kõht täis, aga hinges on ikka tühjus.

Teeme veel proovi. Ja siis veel.

Siis aga paneme lõplikult otsuse paika, et kraabime Margiga säästud kokku ja teeme singli. Peale põhjalikku valikut jääb selleks "What´s My Name". Lähme stuudiosse.

Meeldiv väljakutse elus esimest korda kuskil bändis bassi mängida, kulmineerub sellega, et olen ülipinges kogu salvestuse ja teen asja kuidagi ära. Olukord on liiga võõras ja soov saavutada parim tulemus, tekitab pinget.

Janek, kes lugu salvestab, teeb loole ka kosmeetilise soolo, mis kõlab pagana hästi ja jätame selle ikka sinna alles. Lisaks sellele tehakse master lintmakiga, et saada vanakooli saundi. Kõik tundub õnnestuvat, sest meie oleme rahul ja meie sõbrad ka.

Saadan lugu igalepoole suurte lootustega, aga keegi ei vasta. Ei ööd ega mütsi. Vaikus. Mitte midagi ei juhtu, on esimene mõte.

Sellegi poolest

Sellegi poolest kasutame meile osaks langenud esinemisvõimalusi ja tunneme rõõmu, et sõpradele meeldib. Esineme muidugi Pärnus, sest kõik teised esinemiskohad mu meilidele ei vasta. Korra kaeme Viljandisse. Üldiselt on vastukaja positiivne, aga nagu mingi pidur on koguaeg peal. Mark tundub kaotavat lootust ja kipub proovidest kaduma jne. Ühesõnaga natuke on selline õrnal jääl käimise tunne, sest puudub fookus, kuhu liikuda.

Vahepeal oleme valitud Pärnu moderntantsu etendusse ja peagi pärast seda selgub, et ka Valgevene ja Euroopa Liidu vahelisse kultuurivahetuse programmi. Marki see ei motiveeri ja nii kaob ta suviselt Augustiunetuse kontserdilt hoopis kohaliku süldibändiga keikkale. Selle eest saab raha, mida tal rohkem vaja, kui meiega suvalisel tänavafestivalil esinedes. Oleme Helenaga solvunud, aga Margi asemele kellegi leidmine septembri keskpaigaks tundub raske ja võimatu. Septembri keskpaigas anname koos Valgevene bändide ja MIDiga kontserdi Tallinnas Korteri klubis.

Helena toonitab muuseas, et ma ei unustaks registreerida Noortebändile. Unustan selle korduvalt, aga mingil hetkel teen selle ära.

Teeme jälle proove.

Poolfinaali sündmuste keeris

Pärnu eelvoorust edasi saamine oli meie jaoks üllatus ja polnud ka. Me ei teadnud mida hinnatakse, aga samas olime väga õnnelikud, et nii läks. Mark muidugi hakkas rääkima, et nüüd võidame. Mina rahustasin ennast, et tuleb, mis tulema peab.

Poolfinalistide nägemine võttis muidugi kõhedaks. Varem olime alla vandunud Uebandale ja nüüd tundus, et taas vist peame ikka oma pillid kotti pakkima, sest poolfinalistid olid väga kõvad bändid. Lisaks veel võttis kõhedaks, et alles teise päeva õhtul valitakse kahe poolfinaali peale bändid. Tallinnast lahkusime pigem ebaõigluse maitse suus, sest tundus, et teise päeva bändid olid kindlas eelisolukorras ja meie esimese päeva kogemus suht katastroofilise heliga oli kindlasti mitte parim sooritus meie lühikeses ajaloos.

Lisaks olime erinevalt konkurentidest mänginud poolfinaalis täiesti teised lood, ehk siis ei toetunud juba selleks hetkeks populaarsust kogunud "What´s My Name"-ile. Inimesed nagu tundusid pettunud, et seda ei tulnud. Samas aga tundus selline nirvanalik hiti eitamine kuidagi rebel. Ühesõnaga oli kaks võimalust, kas olime oma valikuga täiesti puusse pannud või oli siiski see meie tugevus.

Kui selgus, et edasi saime, siis oli meie jaoks selge, et nüüd peame tegema kõik, et võita.

Läbimõeldud kava

Juba septembris võttis minuga ühendust Rob ansamblist DND, kes tahtis JSMiga koos kontserti teha. Märt aga lahkus Eestist oktoobri alguses, seega otsustasin, et teeme kontserti koos SVga. Mis omakorda tagasi vaadates oli hea alus finaali edukaks soorituseks.

Kava kokku pannes surusime sisse ka Helena üksi lauldava loo. Eelviimaseks, et viimane lugu eriti hea poweriga tuleks. Pidime tegelikult Helenat jupp aega moosima, et ta seda teeks, aga kontseptsiooniliselt töötas laivis see järjekord ideaalselt. Tundus, et sama asja peame tegema ka finaalis.

Finaali kava kokku pannes muidugi tuli arvesse pinge, sest mõnes mõttes jättis üksinda tehtav lugu Helena väga kehva olukorda. Kehva just selles mõttes, et kui midagi juhtub valesti minema, paistab see väga tugevalt välja. Helena isegi kahtles, kas see on ikka hea mõte ja nentis, et tema seda teha ei taha. Veenasime Margiga, et tegemist on parima ja võib olla ka tugevaima lahendusega, mis vähemalt meid kindlasti võidule lähemale viib. Nii et kava pandi kokku laias laastus ühe liikme jaoks suht meelevaldselt, aga samas tuli Helena sellest olukorrast väga hästi välja ja lugu läks täiesti õigesse kohta.

Viimasena kõlanud lugu, mida katsetasime ka DND kontserdil, oli läbimõeldum kui ehk kohe tundus. Helena efektiprotsessorist sai välja imetud kõik, mis võimalikult tugevalt grunge ja psühhedeelia fiilingu looks. Omajagu aega tuli kulutada ka sellele, et Helena ei mängiks nii nagu standard ja korrektne on. Tema iseloomus lihtsalt polnud seda kaost, mida loos vaja läks. Nii tegime selle lõpuga tohutult tööd. Detailideni ja korduvalt.

Ja siis juhtuski lõpuks see, mida me lootsime ja mille nimel pingutasime, aga mida vähemalt mina ei uskunud. Raske töö magus vili. Tagasi mõeldes on naljakas, millega me maadlema oleme pidanud ja mille peale mõtlema. Aga ilmselt ongi see vist mingi üks valem, kuidas teha bändi.

Hästi rahulikult!

2011-11-02T06:50:00.003+02:00

Kuna täna on mu sünnipäev, siis ma midagi kirjutada ei tahagi. Pigem pakun Teile vaatamist. Sibyl Vane Pärnu eelvoorus. 10.11 Tallinnas Noortebändi poolfinaalis. Tulge kaema!

PS! 24. oktoobril sai blogi viie aastaseks, tallegi palju õnne :)

Praegune kirjandi süsteem koolides toodab pinnapealsust ja vääraid arusaamu

2011-10-30T12:13:00.000+02:00

Endine klassijuhataja saatis kirja, kus rääkis, et koostab ainekavasid ja küsis meilt arvamust, mida võiks teha ja õpetada. Sain kokku sellise seisukoha praegusest olukorrast ja edastasin selle listi vastusena. Otsustasin diskussiooni ka siit kanalist elavdada:

Kuna seeeesti keele ja kirjanduse asi on mulle väga südamelähedane teema,siis panin kokkuvõtlikult kirja mõned olulised teemad. Mulle tundub, ettegelikult võiks arendada noorte inimeste mõtte ja arutelu võimeid,mitte tsiteerimise ja raamistikus mõtlemise oskuseid. Nagu see kahjukspraegu on.

Kitsalt tsitaatidele keskenduv ja pähetuubitud jaotusega kližeedest pungil kirjand on tühi vaht ja seetoodab laiemas plaanis inimesi, kes ka edaspidi kasutavad sedanännutamise tooni, mida eeldab praegune kirjand - lugedes nooriajakirjanikke jne. Tundub, et pigem võiks arendada noorte esseedekirjutamise ja isiklike mõtete väljendamise oskust. Kogu kirjandiksettevalmitsumine gümnaasiumis baseerus meie ajal (ilmselt ka praegu)sellel, et pähe tuupida raam, milles see hea kirjand olema peab.Mitte selles, et aru saada kuidas end teistele arusaadavalt japersonaalsest lähenemisest kantult väljendada. Isiklik seisukoht olitagaplaanile surutud ja esiplaanil laiutasid spetsiaalselt kokkukraabitud ja eelmistes kirjandites läbi proovitud võõrad mõtted janäited. Päris karm, aga tõsi!

Klassikalises mõistes vägaheade kirjandid on keskpärase mõtlemise ja väljenduse kõrgklass.Kahjuks see on nii ja see on täpselt see kaanonites kaagutamine,mille eest filosoofiat õppides koguaeg vastu päid ja jalgu saime.Sest see tapab inimeste enda mõtlemise. Säravad mõtted kunstist eiseisne purkisittumise näitel kaasaegse kunsti üle arutades.

PS! Kui edaspidi noortele Jaan Toomikupurkisittumisest rääkida. Siis oleks paslik ka tausta seletada, midameile ei räägitud. Kõik kasutasid elavalt seda näidet, ma mäletan,aga kahjuks tausta hoomamata. Nimelt kui noor vabariik kunstnikelttoetused ära võttis, oli Toomik üks neist,
kes riiki kritiseeris javäitis, et tal pole süüa ja üleüldse on ühiskonnas kõik valesti. Takogus protesti märgiks igast päevast siis oma väljaheite ja panipurki. Selleks, et ühiskonda ärritada ja suunata tähelepanuprobleemidele ja nende lahenduste otsimisele. See oli nii paljukunst, kui üks radikaalne sotsiaalkriitika saab olla. Aga kas selleeesmärk oli üldse kunst jne on küsimus, aga meile anti pedagoogide poolthoopis teine lähenemine. Kusjuures näidet nämmutasid paljud õpetajad, eträäkida kui kohtav on tänapäeva kunst. Kordagi ei mainitud, miks sedatehti.

See on vaid üks kahtlase väärtusega noorteleväärate tõlgenduste õpetamise näide. Seda koledat tsitaatide vääraskontekstis kasutamist võiks ilmselt käsitleda eraldi uurimuses. Sestteatavasti ei too töö Tammsaare plaanis endaga armastust jne jne.Neid kannatavaid autoreid on palju ja see on päris kole. Praegunesüsteem toodab faktidega lahmivat ja taustsüsteeme mitte hoomavatpinnapealsust.

Kuid kas kirjanduse ja keele õpetajana eipeaks noori sellele pigem lähemale tooma ja pakkuma võimalust ennastarendada? Praeguses kontekstis on meil tegemist millegi muuga...Parandage kui ma eksin :)

Täislaskmisest ja liiklusahvidest!

2011-10-17T12:35:00.000+03:00

Kui keegi ei tea, siis tegemist kaadriga Noortebänd 2011 eelvoorus antud intervjuust. Näha saab vist alates novembrist, mingi teledok pidi sellest valmima. Saime edasi järgmisesse vooru ja ootame kõiki Tallinna sõpru siis 10. novembril Von Krahli meid kuulama :) Aga nüüd siis teemade juurde:

Heiko on end täiestitäis lasknud

Selleaasta mais pöördus minu poole üsnahuvitavate küsimustega üks pärnakas. Kirja sisu kirjapilti muutmata Facebookisoli järgmine:

MargusP**** (1. Mai)

Hüva nõu kuluks ära.

Tere!Minu probleem, või õigemini Pärnu-Jaagupi rock-grupi Empty Mind probleem onsee, et teeme suhteliselt tihti proovi ja harjutame usinasti, aga ei oskakusagile avalikku kohta esinema minna. Siis lugesin, et teil John Stu...-gatuleb juba sajas kontsert, et mida värki (me oleme umbes kümme korda vistesinenud 7 aasta jooksul) , kus te siis tuuritate ja kellega me rääkimapeaksime jne., ühesõnaga sellist nõuannet ma tahtsingi küsida. Või ehk saadisegi aidata, kui miskit tulemas on umbes nagu teie Valga retked ja muudtaolised asjad. Ok., ilusat päeva!

Heatahtlikuja lahke inimesena kuulasin bändi ja sõnastasin enda poolt mõned soovitused,mis neile kasuks võiks tulla. Minu vastus kõlas sõnastust muutmata järgmiselt:

AlbertMarginal (3. Mai)

Tere,Margus

Vabandan,et varem pole vastanud. Hästi kiire on olnud.

Esmaltsoovitan oma lugusid kindlasti rada7 ja muudes muusikafoorumites propageerida jaüles laadida. Esinemiskohtade leidmiseks kasuta rada7 ürituste rubriiki, sealon üleval kohad kus elu käib ja nende kohtadega tuleks ise kontakti võtta.Viimased aastad pole enam ise aktiivselt esinemisi otsinud, pigem kuikutsutakse siis käime. Ja üldiselt juba ka valime kus käia, sest igal poolsuvalise rondi tehnikaga end enam lolliks ei viitsi teha. Ajaga parematki teha.

Promodesarvan, et bändi muusika räägib peamiselt bändi eest ja muidugi tasub enda igalvõimalusel nähtavaks teha. Siis on oodata ka pakkumisi, ise võib suheldakindlasti analoogsete bändidega ja otsida ise aktiivselt üritusi erinevatestnetikanalitest. See kõlab küll julmalt, aga kui keegi huvi ei tunne, siis poleviga ümbritsevas vaid tasuks vaadata sissepoole ja analüüsida, mida annabparandada. Muusika on ikkagi progress ja kui seal on nõrkasid lülisid, siistuleb need kaotada, kasvõi ise loobuda, kui see bändi edasi aitab.

KunaJSM on selline mitmetahuline, et sobitub mitmesse stiililisse konteksti, siisme oleme käinud ka punküritustel, kus on igati positiivselt vastu võetud.Paigutumine pigem alternatiivi skenesse annabki ilmselt võimaluse rohkemmängida ja käia väga erinevatel üritustel.

Maarvasin, et sellega on kõik läbi saanud, kui siis Rada7 muusikafoorumisse Pärnueelvooru teemasse ilmus järgmine sama inimese tekst:

Lp.Albert Marginal!

Sulpeaks endal häbi olema, et Äikeseraadios kogu aeg oma bände promod ja nendelugusi mängid. Kutsusid saatesse Sibyl Vane laulja, kõige naelaks tegid tervesaate John Stuart Millist. Poleks uskunud, et kolka tasemel sellistonupojapoliitikat aetakse. Selline käitumine on vastuolus kõigi heade tavadega.Oled ennast igas mõttes täis teinud. Aga jah, kes muu su bände ikka kiidab kuisa ise.

Kirjutasinsiis enda poolt talle ka vastuse:

Tere,kasutaja Mai Rajoon!

Maolen siiralt õnnelik, et sa ennast Äikeseraadio tegemistega kursis hoiad. Seeon meile kolka isehakanud tasustamata muusikaentusiastidele tohutu kompliment.Vähemalt keegi kuulab :) Meil on muidugi hea meel teatada, et kavatseme kõikikolka bände ja nende muusikat ka edaspidi oma saates kajastada. Kusjuures panenendale ja kaassaatejuhtidele veel puid alla - me tunneme isiklikult enamikkumuusikuid, kes siiani saates käinud on, mis on ju äärmiselt ebaeetiline.Väikeses kolkas tegusate inimestena on vist võimatu, et ei tunne kedagi võikellegagi ühes bändis ei ole või kontserdil üles ei astu. Või on?

Selgitusekssulle veel veits tausta:

Pärnumuusikaelu kajastavat saate töötasin oma peas välja juba aastate eest. Seerippus mu blogis ja kohalikud raadiotegijad pöördusid minu poole. Selleks ajaksolin ma mõlema sinu poolt mainitud bändiga seotud. Ja seoses saatejuhikshakkamisega ei kavatsenud ma enda liikmestaatust neis peatada. Ei näe sellekspõhjust siiani. Äikeseraadio tutvustab Pärnu muusikat erinevates kontekstidesja üheks neist on üritused - kui Pärnus on kuskil kontsert, siis me mängimeseal esinevaid bände. Nii näiteks tegime sissevaate ka Pärnu eelvooru kõikidessebändidesse. Minu seotus ühe või teise bändiga ükskõik mis kujul ei omanud sealmingit tähtsust. Ja kokkuvõttes peaksid vist ürituste korraldajaid sõimama, etneed kaks bändi tihtipeale ka meie väikeses linnas esinevad. Teisalt onstuudiosse oodatud kõik muusikud, aga ma ei näe põhjust, miks JSMi viimaseesinemise puhul ja uuest EPst rääkides, mitte teha ka põige sinna?

Kokkuvõttes,kui sinu mure on sama kui see, millest sa mulle ma ei mäleta millal meilisid,et su bänd Empty Mind ei saa esinemisi, siis võid ikka veel mulle meilekirjutada. Kirjutan sulle hea meelega soovitusi ja nõuandeid. Ja Äikeseraadioootab ikka veel lugusid, saada Empty Mindi omad ka, sest siis kõlavad ka need.Sa ei pea muretsema, siin kolkas on nii vähe mussi, et me mängime kõik ette. Jamuidugi võiksid mõelda, millisel kolmapäeval tahaksid ise meie saates oma bänditegemistest rääkida!

Minujaoks on teema lõpetatud ja edasisele arutlusele ei kuulu. Eks ise vaata,kuidas edasi talitad, kõik võimalused on olemas.

Mindikka hämmastab, et Pärnu mitte pole väike, vaid siinsed inimesed on väikesed.

Tegelikultei oskagi midagi muud öelda kui et Pärnu muusikaelust saate tegemine on pärisausalt paras rist ja viletsus. Sest ega meil seda muusikaelu eriti ju pole.Saatesse pole mingit järjekorda, pigem otsime ise inimesi ja pushime neidkohale. Värskeid demosid edastavad üksikud ja üritustel roteerivad samadbändid, sest Eesti tasemel esinejaid sattub siia väga harva. Meil puudub keskneesinemiskoht. Lõppude lõpuks hämmastab, et kui hea inimene mõistab, et kodulinnon kolgas, siis kuidas ta ei mõista, et siin pole ju tegusaid bände ja inimesiväga palju. Selles valguses on justkui suur viga see, et Sibyl Vane ja JSM onPärnu bändid teiste seas. Sellest ei saa mööda vaadata. Ja nende mängitamine onalati olnud kontekstipõhine. Samadel alustel mängitakse meie saates kõiki teisibände ka. Pigem on siin tegemist väiklase kadedusega, milleks pole aga alus,sest ansambel Empty Mind pole oma laule isegi saatnud. Pigem küsiks, mis sulviga on, et sa sedagi tasuta promo pole endale suutnud orgunnida ja siiskibestunult kuskil foorumis kõvatad.

Heiko sattubuskumatusse liiklusõnnetusse

Eilsepäeva tipphetk oli Tartus Riia mäel kui buss kiirendas just mäest üles ja kellnäitas ca 18.55. Tulin just meditsiini filosoofia seminarist ja tundus, ettuleb harilik tagasisõit koos CD-pleieriga, mille nüüd taas kasutusse olenvõtnud. Sest plaate on palju vingem kuulata!

Igataheskäis poole mäe peal bussist läbi mingi jõhker jõnks ja siis silmasin juhipoolsest küljeaknast välja vaadates, kuidas vastassuuna vööndis teeb piruettemusta värvi BMW. Napilt vastassuunas puusse sõidust pääsenuna kadus tavaateväljast. Ja kummide vilinal keeras Tartu poe juurest sisse ja üks väikeroheline auto tema järel. Sisetunne ütles kohe, et nüüd hakkab midagi toimuma.Buss pidurdas ja jäi seisma otse Riia tänava ristmiku keskel. Peagi tuli tagasitoo roheline auto, kust väljus hallikirju habemega vanem härra. Kiirustas bussija hakkas seletama, et proua sai pätti jälitades numbri kirja. Edasi helistatijuba politseisse.

Ühesõnagasel hetkel kui buss mäest üles sõitis, otsustas keegi ajulage teha möödasõitubussist paremalt poolt ja kitsast vahet kahe sõiduki vahel ära kasutadeskeerata tagasi vasakpoolsesse ritta. Kahjuks ei osanud isehakanud rallimeeshinnata õigesti kiiruseid ja manöövri ohutust. Nii kohtusid siis bussiparempoolne esimene nurk ja bemmimehe auto vasakpoolne tagumine nurk.Kokkupõrge paiskas rullnoka risti teega ja gaasi vajutades kihutas ta otsevastasuuna vööndis asuva puu poole. Seal tegi ta üsna pika slaalomi ja siiskuidagi saavutas taas juhitavuse. Siis läks gaas põhja ja rullnokk tõmbasminema. Kogu olukorra päästis see, et ristmikul põles punane tuli javastassuunas ei sõitnud ükski auto. Kui oleks olnud teisiti, siis ilmselt oleksma oma aknast vaadates olnud tunnistajaks päris rängale avariile. Õõvastav luguühest täielikust idioodist, kes ilmselgelt juhilubasid omada ei tohiks.

Miks ma ei arva midagi Kognitost ja miks üldse muusikat teha?

2011-10-14T11:10:00.002+03:00

Esmalt palun lugejal endale kohe meelde jätta, et mul ei olemidagi seal tegutsevate inimeste vastu. Enamiku neist ma tunnen/teanisiklikult, seega ma ei oma järgnev mitte mingit bändiliikmete vastu suunatudviha, vaid arutleb näitlikult laiemas ühiskondlikus kontekstis.

Minu jaoks on alati olnud muusikas fundamentaalne küsimus(umbes sama fundamentaalne kui see, kas inimene oma loomult on hea või halb)see, miks üldse muusikat tehakse. Ma arvan, et ma ei eksi kui lisaksmajanduslikele ja emotsionaalsetele hüvedele lisaks, on tegemist nii mõneskiplaanis tegevusega, mis toidab ego ja pakub väljendusvõimalust. Need mainitudon aga on natuke küpsemad seisukohad kui ilmselt tajuvad teismeeas pilli kättehaaravad noorukid. Tähelepanu, tähelepanu ja veelkord tähelepanu, on need kolmvaala, millel sõuab noorus esialgu muusikas.

Käies gümnaasiumi viimastes klassides armastas muparalleelklassis õppiv noorsand koolisööklas ELEKTRI kitarriga söögilaualistudes uhketes poosides edvistada. Mis sest, et mänguoskus oli kesine jaelektrikitarr mingit muusikalist meelelahutust ei pakkunud. Spordimehest üleööõrnahingeliseks lembemuusikuks saanud sihvakas noorhärra mõjus kitarrivirtuoosiasemel tähelepanunäljas veidrikuna kui tõsiseltvõetava boheemlasena. Tegimeinimkatseid ja jälgisime tema tegemisi koolisööklas. Selgus, et kitarr läkskätte tihti alles siis kui keegi sööklasse sisenes. Loomulikult kuulus sinnajuurde selline uhke poos. Kindlasti poleks olnud mõeldav harjutada omainstrumenti kuidagi rahulikult ja keskendunult. Nii päriski meie kohal ollesnoormees ikka tihti aru, et kas me seda või teist tehnikat ikka kitarrilvaldame. See oli päris tüütu. Olime selleks hetkeks juba mitmeid aastaid teinudansamblit Defekt ja ilmselgelt tundis noorhärra vajadust kuidagi meid oma teadmisteja oskustega ületada, miks muidu kõva häälega siis kui teised söövad, päridaaru selle kohta kas me ikka oskame neid asju, mida tema. Mis kuradi võistlus?

Mingi hetk hakkasid siis kange randmega kitarri sügavpeotantsija ja pealetükkivalt uhkeldav korvpallur tegema bändi. Misabsoluutselt ei kõigutanud mind mitte mingis plaanis. Siis aga järgnesidveidrad ilmingud. Esmalt muidugi see, et ühesuguste Montoni hipsterikampsunitegahakkas end tituleerima intellektuaalseks rokiks, mis oli vähemalt minu arvatesüsna kohatu ja nende kontekstis suisa väär. Järgnes mingi kahtlase väärtusegakiidulaul, justkui Jüri Üdi sõnade oma muusikasse panemine teeks muusikastintellektuaalse roki. Kuid kas teeb? Sel hetkel joonistuski välja väga selgeraamistik, milles bänd ise üldse opereeris. Ilma süvenemata või muusikalisesilmaringita inimene saab seda tõesti väita, kui arvesse võetakse vaid seda,mida bänd ise enda kohta ütleb. Meenub meie kooli õpetajaskond, kes omakiidulaulu laulis kollektiivile. Kordagi süvenemata sellesse, et sportlasestkultuurilembeliseks muusikuks saanud tehisintellektuaal ei suudagi omaloomingulises võimekuses muud kui kopeerida Ruja tekstiautorite nimekirja.Kurb, kurb ja veelkord kurb. Kognitol puudub sisukus ja tuum, mis formuleerikssellest bändist midagi intellektuaalsemat kui individuaalne egotripp. Just seepõhjendatud ja läbimõeldud tuum, mis iseloomustab Eesti ja maailma intellektuaalsemuusika hiidusid. Muidugi on äärmiselt kahju, et see egotrippimine toimus jatoimub sellises eas, kus inimeselt võiks eeldada mingit elementaarset vaimsetküpsust ja enda tituleerimisel kaalutletust.

Aastate eest kinkisid sõbrad mulle nende albumi. Justseepärast, et olime aastaid selle bändi teemadel juba arutlenud ja teadsimetäpselt, mis on nende väljaütlemiste ja seisukohtade taga. Kõik teadsid, et seekollektiiv pole see, kellena end esitleb. Ja seda tõestas ka kirjavigadest javäärsõnastustest pungil albumikaas, mis üritas taaskord puhuda filosoofilistsisumulli, mida seal bändis ei ole kunagi olnud.

Noorte ja sulaselge lolluse vastu meelestatud filosoofiatudengitenareageerisime nende veebilehel ilmunud Viidingu analüüsidele ja filosoofilisteleenesemääratlustele. Sulaselgelt seosetut tekstuaalset paska kribanudkorvpallurist bändiliider vajas koledal kombel elementaarset filosoofiakursust. Õõvastav oli muidugi see, et rumalaid inimesi suutis keerukas sõnastusära petta. Kusjuures lihtsustades ei omanud laused tihtipeale mingit mõtet.Stiilinäide sellest, kuidas kas rumal või kirjavõimetu arvamusliider üritabnäida diibina. Sama diibina taheti näidata ka kogu bändi. Seda kõike meenutabvaid Rada7 foorumis säilinu - http://www.rada7.ee/teema/16397/. Oma kodulehelt kaotasid nad peale meie märkusi kõik kirjutised. Aga miks kuikõik oli sulaselge tarkus ja tõde?

Ja nüüd 2011. aastal, pärast albumi ja oma luulekoguilmutamist osaleb ansambel Kongnito Noortebändikonkursil. Siit jääb mulle muidugi arusaamatuks, kas siis pole tõesti oma võltsintellektuaalsuse maskiga ennast kehtestada suudetud võion korvpalluri egotripp ikka veel näljas ja vajab toitu? Mul isiklikult olekspiinlik John Stuart Milli kandidatuuri esitada. Olles 6 aastat tegutsenud, eiole me enam noor bänd ja ei pea ennast sellises vormis tõestama.

Lugesin ja imestasin

2011-10-11T10:43:00.002+03:00

Lugesin ja imestasin.

Väike Illimar, Steve Jobs ja Ada Lundveri kolm aborti

2011-10-07T12:59:00.000+03:00

Lähiaja sündmused maailmas ja Eestis põhjustavad minus väga segaseid tundeid. Ühel päeval manalateele läinud Ada Lundveri ja Steve Jobsi tagajärjel toimunu või toimumata jäänu, loob minu jaoks tugevaid seoseid haiglaslikku uuendamisvajadusse nakatunud ministri väljaütlemistele, millest kõnekaim vast Väikese Illimari ja Star Warsi kultuurilise tähtsuse eristuse välja toomine.

Kas Steve Jobs oli Estonia ellujääjate hulgas?

Mäletan selgelt hommikut kui suundusin kooli, mis säästurežiimi tõttu oma ahjusid veel küdema polnud pannud. Oli kõle septembrikuu ja koolis oli haisvalt niiske. Tund varem oli raadiost öeldud, et põhja oli läinud mingi laev. Käisin teises klassis ja ausalt öeldes ei saanud suurt midagi aru, aga vanemad inimesed ahhetasid. Sain aru, et tegemist on suure sündmusega. Nii suurega, et ahhetasin ka. Kooli minnes rääkisid, pange tähele II klassi lapsed fanaatiliselt sellest, et see kõik oli kiirem kui Titanicul. Tolleks hetkeks teadsin vaid Jules Verne´i"Saladuslikku Saart" ja seda, et on olemas allveelaev Nautilus. Titaanik tundus olevat nagu mõni paat, mida Vana-Pärnus elav klassivend Sauga jõel põhja minemas oli näinud. Just nii ma mõtlesingi! Ma ei teadnud seda ausalt sellest kõigest mitte midagi, aga alles siis kui Estonia uppus, sain aru, et on olnud ka teine laev nimega Titanic, mis põhja läks. Siis sealt riburadapidi veel terve ports laevasid, millega on seotud traagilised sündmused ja tagajärjed. Minu õnnetus oli selles, et mul polnud au saada sellest sündmusest teada Hollywoodi kassahitist, kus Leonardo hukka saab hingematvalt romantilisel moel. Mina sain teada, et see oli hoopis karm värk nagu Estoniagi, mille ellujäänute nimekirjas Steve Jobsi polnud. Teda polnudki seal laeval. Ja meil polnud ka Facebooki, kus nii suurele hukkunute hulgale mingeid järelhõikeid teha. Meil oli koolis hoopis leinaseisak ja me saime aru, mis oli juhtunud.

Ada Lundver kaotab süütuse 26-aastaselt, aga tema esimene partner pole Steve Jobs

Samal ajal kui kuskil maailma teises otsas annab otsad Steve iJobs, sureb Eestis näitleja ja old-school-seksisümbol ning väärikas seltskonnadaam Ada Lundver. Meedia rõkkab sellest alles päev hiljem. Ja siis saan ma ka tema järelhõike alt väikesest nupukesest teada, et proua kaotas süütuse 26-aastaselt ja tal on seljataga kolm aborti. Ühegi mainitud sündmusega pole seotud Steve Jobs. Aga temast on lihtsalt juttu sama ajalehe teisel leheküljel. Kas pole kaunis nekroloog? Aitäh Urmas Ott, et sa need küsimused kunagi küsisid ja meil on tema biograafias üks hele laik.

Minister on Steve Jobsi armunud ja meie ka

Haridusminister palub nüüd kibekiirelt minna üle iPadidele või siis analoogidele, sest lugemus on eniveis nii tuksis ja noorus ei tea "Väikesest Illimarist" muffigi. Star Wars on on Tuglase šedöövri kõrval ikka kordades kõvem kultuurisümbol.

Nii õõvastav kui see ka pole, siis täpselt nii ju ongi!!! Kas on õõvastav üldse?

Mida on maailmale kinkinud Friedebert Tuglas. Vastus on raamatuid. Mida on maailmale kinkinud Star Wars - häid filme. Mida oleme meie aga kinkinud Star Warsile - palju raha, mida aga Tuglasele? Tuglase Illimari loo eesmärk ei ole kedagi elatada, Tuglas ei olnud Hollywoodi filmikompanii, kelle eesmärk vaid kasum. Seepärast ei tulnud ka Tuglast uksest ja aknast minu koju. Ei tule ka nüüd. Star Wars aga hõõrub siiani igal pool ringi ja katsub veel viimast venitada. Kasum-kasum-kasum.

Ada Lundver ei ehitanud iPodi. Ausalt! Ada Lundver polnud ka maailma parim ärigeenius ja tehnoloogiline mastermind, kelle eesmärgiks oleks olnud kasumit teenida. Adal olid teised väärtused. Igaühe jaoks muidugi erinevad. Ada ei pakkunud end ega oma toodanugut mulle ennast igalt reklaamilt või veebikampaanialt. See polnud tema eesmärk. Seda ei saa aga öelda teise samal ajal tegutsenud mehe kohta.

Kes tegelikult eile suri?

Ma arvan, et seda küsimust ministrilt küsides, peaks vastavalt tema seisukohtadele olnud hukkunud Jobs. Ja maailmas on seni põhja läinud vaid Titanic. Hea küll, on kurb, et meil on selline minister, kes selliseid üldistusi ja kaheldava sisukusega, vääraid arusaamasid võimendavaid väljaütlemisi teeb.

Aga mida teed sina keskmine eestlane, kes sa kasutad PCid, rotid Windowsi ja kasutada 300 kroonist mp3-mängijat? Mind huvitab siiralt paljudel siis pisarad silma tulid kui Steve Jobs suri, palju siis tegelikult tajus tema vajalikkust oma elus ja seda, et maailma areng jääb nüüd seisma. Palju siis tegelikult arvas, et ta ei suregi kunagi?

See ei saa olla võimalik, et terve Facebook on täis nõretavaid kaastundeavaldusi inimesele, kes teie elusse tegelikult ei puutu ja kellega Teie emotsionaalne seos peitub vaid selles, et te näete neid samu RIP hõikeid teiste seinadel. Aastate eest rääksisin juttu ühe gooti stiili esindajaga ühel peol, kus ta üritas mulle seletada, et ta on selline, sest ei taha olla teiste moodi. Vaatasin ringi ja meie ümber oli 20 identset inimest. Tavainimene ei teeks neil peale vaadates vahet, sest nad olid välimuselt nii sarnased. Aga nad ise pidasid end erinevaks. Aga kellest?

Kahju, et me tõesti arvame, et oleme ilusad, targad ja head inimesed. Originaalsed ja mõtlemisvõimelised. Facebookis ringi vaadates õnneks võibki nii arvata, aga kahjuks ainult võrreldes nende suvaliste inimestega, kes seal Steve Jobsi leinavad.

PS! Apple´i lööklause on ikkagi "Think Different" :)

Retro aastatest 2005-2007

2011-08-19T12:03:00.000+03:00

Tagasi tudengiks!

2011-08-16T16:05:00.001+03:00

Nädalavahetusel pidasime maha Zeppelfesti Augustiunetusel, mis osutus üleootuste populaarseks. Tänan neid, kes aitasid mul seda ideed täiendada ja realiseerida. Loomulikult tänan ka neid, kes kohal käisid. PS! Kadri ja Jaak, Üllar Jörberg ja Tarmo Pihlap videodiskol on ikka veel huumoriga pandud :)

Jätsin just seljataha kuue tunni pikkuse Pärnu-Tartu-Pärnu retke ja pean rõõmuga tõdema, et just sellest olengi viimastel aastatel puudust tundnud. Kuus tundi iseenda ja oma mõtetega on kindlasti parim aeg mida üldse ette saaks kujutada. Lugeda raamatuid, teha mikroskoopilisi ärevaid uinakuid, kirjutada märkmeid vajalike tarvilikel teemadel. No mis võiks olla veel parem...

Aga asja tuumast. Eile sain kiireloomulise ja natuke pahura kõne Tartu Ülikoolist, millega meenutati, et minu õppeaeg Tartu Ülikoolis katkeb kui ma kohe avaldust ei kirjuta. Olin taaskord sündmusi teadlikult edasi lükanud ja ignoreerinud. Igatahes pakkisin end kell 6.45 bussile, mis mind kiiresti avaldust esitama viis. Tulemus siis tänasele päevale, et kevadel lisaks tööle lahendan viimased ained, võtan akadeemilise puhkuse Saksa Tehnoloogiakoolist seniks ja kevadel kaitsen bakalaureusetööd. Lihtsalt tuleb ära teha.

Bussisõidust lummatuna jõudsin järeldusele, et ära käimine Pärnust on väga hea. Kui valdav enamus käiks ära sellepärast, et siin pole midagi teha ja mujal on. Siis minu puhul on olnud koguaeg vastupidi, minu aeg iseendale on alati olnud bussis ja Tartus. Selle isikliku aja puudumine segab muidugi kohutavalt ka erinevate loominguliste plaanide realiseerimist. Lihtsakoeline meelelahutus ja mitte tulemuslikkusele orienteeritud ajakulutamine söövad katastroofilise hulga energiat. Aga samas on ka seda vaja.

Lisaks ülikooli-kõnele, on hea meel tõdeda, et John Stuart Milli EP "Mao tee kalju peal" on põhimõtteliselt valmis. Ootame vaid Soome stuudiost masterit. Seekordne salvestusprotsess oli hästi energiakulukas, sest olin koguaeg 100% asja juures ja katsusin kõike jälgida. Lihtsalt, et üldpilt kujuneks parimaks võimalikust. Seepärast oli mul nädal hiljem nende lugude miksimist kuulates eriti keeruline, sest mitte miski polnud nii nagu mõeldud. Nüüd pea kuu hiljem tundus kõik jällegi täiesti korras. Tegime kosmeetilisi parandusi ja loodetavasti saab juba varsti Teile seda kõike esitleda.

Bussis mõtlesin ka loomise ja loomingu peale laiemalt. Seda siis viimase Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud Sergei Dovlatovist kirjutatud raamatu kontekstis. Seal on juttu sellest kuidas luulet ei saa kirjutada elades hästi, sest heast elust ei saa sündida veel paremat luulet. Jumal annab meile ande olla viletsuses, aga mitte luuletada. Seejuures tabasin end mõttelt, et see kehtib ilmselgelt iga loome juures. Sa ei saa luua midagi kui kõik on liiga hästi. Puudub temaatika ja hingestatus. Alles siis kui kõik on kapitaalselt perses, on võimalik luua midagi suurt. Olgu siis selleks, mis valesti kasvõi looja enda hingepiin või kompleksid. Ja selle kõige juurde meenusid mulle inimesed, kelle elu on kujundanud üks suur siht või eesmärk. Mitte miljonid eredad ja väiksed, vaid üks suur materiaalne ja tuhmivõitu nagu tükk sütt. Valides endale kitsa raja ja välistades kõige selle, mida elul meile pakkuda on kaotame ju pooled kogemused. Hea küll kui neid ei realiseerita loomingus, aga inimene ise peab ju oma keskkonda tunnetama ja kõiki selle aspekte. Et ei oleks üllatav, et on olemas inimesi relvadega, kes tahavad tulistada. Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.

Kokkuvõttes: rohkem aega iseendale ja rohkem elukogemusi :)

Pärnu Postimehe suve parima artikli kommentaariks

2011-08-09T11:13:00.000+03:00

Ma ei saa üle ega ümber, et tänavu suvise kohaliku ajalehe kohutavaimaks osaks on keegi Barbara Lehtna, kes miskipärast ninatargalikult ülevoolavas keskkooli kirjandi kirjutamise stiilis mingeid sõna otses mõttes olematuid ja klaviatuurist välja imetud asju kajastab. Pärnu olematu stencili scene jne. Okei, ei suuda leida uudist, aga ära kirjuta mingis kaagutavas ninatark nooruki stiilis koolikirjandeid ajalehte. Ja alati kirjatükkidel olema ka lõpukirjandiks lihastesse kulunud "lahe" kulminatsioon. Siit parimad näited:

Kuidas ikkagi otsustada, kas oli õnnetu või õnnelik folk? Ah, ütleme parem halbadele mälestustele "Folk you!" ja headele "mõnna-mõnna" ning kõlgutame suvesoojases vees pärimusmuusika taktis jalgu.

Jääb vaid üle küsida, miks inimesed lasevad end tätoveerida. Ütlen ausalt: ma ei tea. Küll olen kindel, et tulevikus tahan ühte veel. Loodan, et just Uta selle teeb.

No mida? Ma saan muidugi aru, et ennekõike peavad kaalukate uudistega tegelema vanemad kolleegid, aga päris pasaveskiks ei tohiks suvereportereid ka toota.

Seekord kirjutab Pärnu Postimehe bluusiklubi ihuajakirjanik Mart Roosaar selle suve kohaliku lehe parima loo. Uskumatu, aga korralik on ka juba pealkiri: "Bluusifestival tantsutas karvikuid ja hirmutas lapsi". Esimesel silmapilgul ehmatasin nagu ära, et mis sookollide festivaliks ta siis nüüd meie suvist muusika suursündmust tembeldada tahab, aga siis sain aru, et tegelikult oli bluusipäevade publik nii inspireeriv - need õhupallid alla neelanud karvased vanamehed, enne Sugarit soojendama tulnud tibid jne. Huvitav, et Roosaar üllatub - nendel iga nädala bluusiüritustel on ju sama rahvas. Ei midagi üllatavat. Ühelt poolt harilik Pärnu reaalsus, teisalt kurb tõdemus, et ega paljud käigi kuskil muusika pärast. Suured väliüritused on enamuses ikkagi sotsiaalsed steitmendid ja suhtlemiskohad, muusika on taustsüsteem, mille prioriteetsust hindab vaid käputäis. Bluusipäevad pole mingi erand.

Teine hämmastav koht artiklis on muidugi halastamatu otsekohesus Pärnu uue süldiprojekti "Võõras" kohta, kes minu üllatuseks ka bluusipäevade kavasse muusikaliselt kontvõõraks roninud oli. Imestan, et Roosaar ei ole bäkki uurinud, sama kollektiiv sama muusikaga väisas juba iga nädalasi üritusi Jahtklubis. Ühe korra kindlasti. Seega on see ikkagi bluusiklubi ja bluusipäevade korraldajate endi soov seda bändi seal näha. Sest kui nad ei sooviks neid seal näha, siis nad seal ka ei esineks. Seega mina ei sõimaks bändi, vaid korraldajaid, kes eelmises aasta suvaliste bändide kaasamisest midagi ei õppinud. Muidugi ei saa ma aru, miks peaks näiteks Anal Caves (suvaline näide) vms tahtma üldse bluusipäevade esineda, mille nimetus juba piirab oluliselt bändide valikut ja sihtrühma. Eriti veel arvestades, et kontekst on täiesti võõras ja loomuvastane.

Ah neid küsimusi ja asju jagub. Lihtsalt on hale, kuidas omasid ei hammustata, aga Võõra kintsu karatakse korralikult ja hammastega sügavale. Samas ei saagi ihuajakirjanik võtta rolli, et sarjaks seda, kes programmi aastaid järjest lisaks heale kraamile ka suvalist paska kogunud on.

Mart Roosaare artikke PP kodulehel.

Watergate võtab ja annab

2011-06-22T11:08:00.004+03:00

See on ilmselgelt kõnekas pilt olukorrast, mis valitses 19. juunil Vallikäärus.

Kui kolm päeva järjest külastada oma kodulinnas üritusi, mille alguskellajad erinevates teavituskanalites kardinaalselt erinevad ja rahvastki on hõredalt, tekib paratamatult küsimus: „Kas jälle tavaline Pärnu asjaajamine?“. Muidugi, kuidas siis teisiti…

Ma ei kujuta küll ette, mis valemiga peaks Kuursaal ja Watergate´i enda koduleht inimestel sellist puru silma (võis siis konkreetselt paska) ajama – ilmselgelt oli kirjas neil lehtedel, et eilsel Lenna ja Mihkel Raua kontserdil avatakse uksed kell 20 ja bänd alustab kell 21. Pilet ise maksis üüratud 7 eurot. Peale 21 kohale jõudnuna pidin kurbusega tõdema, et bänd polegi alustanud. Ja siis küsides Kuursaali turvamehelt, mis kell bänd siis alustab, selgus vastusena, et kell 22.30. Pärast tiiru linnas sättisin end siis ootele. Aeg venis ja bändist polnud haisugi. Veerand üks saabus Kuursaali lõpuks ka bänd. Ja peale poolt ühte öösel nad ka alustasid. Oma teisipäeva!!! õhtuse kontsertiga. Kusjuures bänd hakkas elama alles Mihkel Raua lugude ajal, seda just oma kõlalt. Lihtsalt Epliku indiemuusika tekitas bändis veidra lainetuse, mis kuidagi kokku ei tahtnud kõlada. Kitarrid virvendasid foonil ja Lenna Kuurmaa laulude vahepeal räägitud sõnadest polnud midagi aru saada. Laulmise ajal kipub muusika ikka ära sööma sõnu, aga vahepeal… Ja kui siis Mihkel Raud ja Lenna koos laulma hakkasid, laulis Mihkel Raud noore neiu täielikult üle. Mitte heliliselt vaid kõlaliselt. See oli väga veider, sest igas plaanis tõestas see kuidagi, et meie värske esi indie-preili imelapseks ristimine võib olla ennatlik.

Samas esmaspäeva õhtune Metsatölli kontserti alguse aegadeks oli märgitud nii kell 18 kui ka kell 19. Oleneb kust infot ostida. Tegelikkuses läks alles soojendaja peale kell 21 ja Metsatöll kell 22. Anomaaliad ja kaos kavas jätkub kõikide üritustega. Ja selles valguses kirjutab vinguva artikli kohalik päevaleht. Imal inin, milline kesine publikuhuvi tabas Pärnu bändide päeva. Aga kordagi ei mõtle keegi, kes kurat oli see geniaalne programmi kokkupanija, kes pani selle ürituse algama kolm tundi pärast Rabarocki telklaagrist lahkumist. Ja kes kurat määras 75% ulatuses C-kategooria bändide kontserdi hinnaks 5 eurot??? Selle kõige valguses mind kummastab ka kohaliku ajakirjanduse kommentaariumis kirjutatu, et bändid oleks võinud siis esineda ka tasuta ja mitte olla nii ahned. 75% bändidest ei saanudki midagi peale selle, et mängida ilmselt Pärnu bändide muusikaajaloo suurimal laval väga hea tehnikaga.

Nii Watergate´i festival kui ka Pärnu bändide päev on ideaalsed sündmused Pärnule, aga see läbimõtlematus ja korralagedus organisatoorselt sööb selle kauni kõik ära. Kurb tõdeda, et idee on ületanud võimekuse. Lihtsalt Pärnu kohalik meedia võiks pinnapealse ja sisutu ilkumise kallal suunata tähelepanu selle korraldusmeeskonna läbimõtlematusele ja puudustele.

PS! Miks ei räägita sellest, et viimasel hetkel müüdi Seali kontserdile pileteid soodushinnaga… selline kampaania on juba ilmselge meeleheite märk. Aga miks siis on nii?

PSS! Miks ei räägita sellest, et ürituse reklaam on täielik läbikukkumine. Ei mingeid plakateid, vaid vigaste kellaaegadega ajaleht jne. Aga miks on nii?

PSSS! Ja kuidas on võimalik, et korraldaja unustas edastada Metsatölli lavataguse raideri ja seal valitses tühjus?

Aga lõpetada ma tahan positiivse tooniga - au ja kiitus Watergate´i korraldajatele, et nad Pärnu bändidele sellise võimaluse üleüldse andsid. See žest ise oli ajalooline. Loodetavasti Pärnu bändide päev saab siit mingi inspiratsiooni ja elab tulevikus kuskil õndsamal hetkel läbimõeldumat elu.

Aknool vs Eneserahuldamise-Kairi

2011-06-20T11:04:00.003+03:00

Eesti reality maastikul on saabunud täiesti uus tase, primipungi ansambli (ja selle laulja) Aknooli nime tegu ja nägu teavad vist kõik. Jap, intsidenti toosama voodielu foorumit vedanud ja eneserahuldajana kuulsust kogunud Kairiga, kes nüüd Kanal 12 maskott on vms. Igatahes siis ilmselt teavad juba kõik, et kodanik Aknool rebis teda intervjueerinud Eneserahuldamise-Kairil paljaks rinnad, kui toimus otselülitus Punklaulupeolt.

Kahtlemata oli see kodumaise punkajaloo tippsündmus, sest eesti pungi skene elab ju sellist konservatiivset vaikelu. Nüüd aga tehti ajalugu. See pole muidugi õigustus ebasündsale käitumisele, aga samas piisavalt pungilikult provokatiivne. Igal ühel poleks ju mune sellist asja teleekraanil reporteri kallal korraldada.

Hoopis kurioossem on minu arvates Kanal 2 ja Reporteri saate tiimi käitumine. Nemad laadisid selle kohe eraldi uudisena üles (koos tsenseerimata videoga), et Kairi rinnad paljastati. Kollase vahu nimel ollakse valmis isegi omasid tulle viskama, uskumatu lugu. Mina preili asemel süüdistaks kogu selles jamas Kanal 2 meeskonda, kes lugu ise võimendama asus.

Ja nüüd me siis teame, et Eesti punk ajaloo tele-eetri suurim skandaal päädis halastamatu kättemaksuga. Mille juures mainitakse, et seda filmiti. Aga miks filmiti? Järelikult tahetakse seda videot kellegile ju näidata. Ma siiralt loodan, et eneserahuldamise ja dildo jutuga kuulsust kogunud püstolreporter korraldab kättemaksu ka Ivar Viglale, kes ilmselt ka siis kui midagi võikamat taga juhtunud oleks, selle kõik meediasse oleks paisanud.

Veelkord, ei õigusta ma Aknooli tegevust, aga kui selgub, et selle karistusaktsiooni taga on toosama neiu ise, siis ma ei saa küll aru, mis tundega ta seda videot vaatab? Ja muidugi Reporteris ma tööl ei julgeks olla, huvitav kas ta ise sai üldse valida selle uudise levitamist?

Igal juhul on see ilmekas näide terve rea hälvikute toimimisest põhjuslikus ahelas - tüüpiline eestlaste mentaliteet. Täiesti haige :D

Vastutustundest

2011-06-15T16:32:00.000+03:00

Käisime vahepeal pilte tegemas John Stuart Milliga. Nagu ikka valisin kohaks arhitektuurilised veidrused. Seekord siis selline kosmiline hoov - rohkem pilte leiab JSMi Facebookist ja kodukalt!

Viin juba neljandat kuud läbi kampaaniat toeta Eesti kultuuri, nimelt soetan igas kuus ühe kodumaise raamatu (seda siiski viimasel kahel kuul) ja ühe kodumaise muusikaplaadi. Siiani olen soetanud:

J.M.K.E – Jasonit ei huvita

Tõsi küll, tegemist sellise kompunnitud albumiga, mida ma võrreldes J.M.K.E teiste albumitega kuidagi esile tõsta ei oska. Kuulamise ajal on koguaeg maitse, et see on lihtsalt ära tehtud, sest midagi oli juubeliks vaja. Ka kujundus on selline suvaline.

Dagö – Plaan Delta

Väga hea plaat, kuigi tõsi, peale mitmendat kuulamist. Nendest tekstidest ei saa vist kunagi küllalt. Muusikaliselt on plaat küll uue kõlaga, aga samas hitte nagu vähe, varasemaga võrreldes. Kujunduslikult muidugi väga hea plaat.

Sõpruse Puiestee – Planeetidegi vahel kehtib raskus

Nii nagu J.M.K.E albumitki kummitab sedagi üllitist ärategemise vajadus. Vahelehes sõnades vead, lisaks need ei vasta ka laulude endi sõnadele. Näiteks lugu „Mustale merele“. Helilises keeles muidugi ei kõneta mind absoluutselt see uus naislaulja. Ja albumi viimast, vaid tema lauldud lugu, ma kuulata ei suudagi. Ilmselgelt Eesti Laulu edu varjus jällegi natuke suvaliselt ärategemise mõttes sündinud album, vähemalt maitse on sellel küll säärane juures…

Allan Vainola – Inventuur

Väga hea raamat, kuigi ilmselt on selle koostaja üritanud veidike ka elemente kližee rokimaailmast sisse tuua, narkootikumid ja seks. Aga laias laastus, on muidugi kordades asjalikum teos kui Mihkel Raud. Väga hea sissevaat Metro Luminali ja Vennaskonna tegevusse, kahju, et nii põgus. Lõpuks ometi Vennaskonnast ka nägemus, mis pole Trubetsky fiktsioonide lembusest kantud.

Ewert and the Two Draggons – Good Man Down

Nii muusikaliselt kui kujunduslikult parim album. Veidra ülesehitusega, peale esimest kolme raadiohitti liigub sellise rahuliku uinutava kõla juurde. Kokkuvõttes ikka väga hea album. Nüüd jääb vaid oodata, et Uku Suviste ka sellest, mida ta praegu teeb välja tuleb. Ewertil õnnestus end igatahes sellest imala soga loomisest väga hästi välja tuua ja alternatiivmuusikuna rehabiliteerida.

Andrei Hvostov – Sillamäe passioon

Hetkel veel käsil, seega hinnangut anda veel ei tahaks. Esmamulje on hea.

Ja siis veel on hea uudis, et Pärnu korraldab jätkuvalt Jääfestivali, mis sel aastal toimus -20 kraadise pakasega ja selle programm oli nii hõre, et avatseremoonia pooleteisetunnise augu ajal jooksid inimesed koju. Ega ka järgnevad päevad väga kauplejaid ega ostjaid kohale meelitanud. Idee on hea, aga no ilmselgelt läbi mõtlemata, sest miks peaks seisma ühe koha peal sellise külmaga ja vaatama kesist ülesastumist. Hea meel on, et ka järgmisel aastal see läbikukkunud üritus jätkub Pärnu õhukese rahakoti arvelt. Vastutustunne?

Loomulikult on tore, et ülemise korruse naabriteks on sellest nädalavahetusest kaks blondi noort neiut, kes miskipärast pühapäeva öösel vastu esmaspäeva ja esmaspäeva öösel vastu teisipäeva hommikuni tümmi kuulavad ja aknast välja „JUHUUUU“ hõikavad. Tõesti hämmastav on ikka osade inimeste elukorraldus, mõttemaailm ja teguviis.

PS! Esimest aastat Rabarockile ja siis kohe on mul ka kaks tasuta nimelist pääset, nii artisti kui ka pressi inimesena. Uskumatu juhus :)

Kes siis vastutab?

2011-05-20T09:59:00.001+03:00

Selge see, et iga mees on oma saatuse sepp ja ka isiklik isiklik õnn valatakse omaenda kätega, aga millisel määral peab üldse tolereerima enda ümber toimuvat hälbivat käitumist ja arulagedust?

Muidugi võib iga inimene väita, et tema elu kuulub talle endale ja teistel justkui ei oleks selles osas sõnaõigust, aga kas ikkagi saab seda nii jäigalt siiski argumenteerida? Võttes arvesse seda, et inimene ei ela üksinda ja tal on paratamatult sidemed ühiskonnas teiste inimestega, ükskõik, mis kujul, ei saa me rääkida inimese elu täielikult temale endale kuulumisest. Sama argument on ka kristlikus moraalis - inimesele antud elu on kingitus ja seepärast ei ole inimene see, kes otsustab selle lõppemise või valesti elamise üle. Tõesti, isegi kui seda pole andnud meile kõrgem jõud, on loodus teinud andnud meile suurepärase võimaluse elada oma elu inimese, mitte näiteks mõne amööbina. Seega inimese elu laiemalt omab kindlasti olulisemat ja rohkem inimesi haaravat tähtsust, kui esmapilgul ühele vaimupimedale või lihtsalt rumalale inimesele võib tunduda. Näiteks enesetapjad alahindavad minu arust pidevalt kannatusi, mida nad põhjustavad teistele inimestele. Täpselt sama probleem on ka sõltuvushaiguste põdejatega. Kõik, kes sellega kokku puutuvad on sellega inimesega emotsionaalselt seotud ja neil säilib seejuures õigus anda sellele hinnang. Kuid kas ainult?

Hinnanguid omame me alati, kuid küsimus on nende esitamises. Kahjuks on inimene oma loomuselt nii nõrk, et otsib siiski alati kompromisslahendusi ja andestab tihti asju, mida tegelikult ei peaks. Just sarnast rada kulgeb perevägivald, kus enamasti lepitakse olukorraga ja ikka jälle leides võimaluse andestamiseks, võimendatakse ja toetatakse hälbivat käitumist. Täpselt sama lugu on ka alkoholismiga. Alkohol ei ole süütu suvaline jook, vaid selle igapäevane ja limiitideta kasutamine, toob endaga kaasa siiski teatud negatiivsed tulemused. Kahjuks aga on just alkoholi populaarsus see, mille mängime lõpuks enda kasuks ja väidame, et see on seltskonna jook ja sellest pole probleemi. Samas on kõik alkohoolikud alustanud nooruses sellest, et lahe on tinutada. Lahe on olla seltskondlik ja ägedad asjad juhtuvad vaid juues. Kaine peaga ei oska ju midagi teha ega kuidagi olla. Aga see kõik on sama petlik kui kõik muu, mis sõltuvushaigeid puudutab. Inimene on oma loomuselt nõrk ja kergem on alati leida vabandusi ükskõik millele, kui et midagi muuta. Õppida olema šeff vend ilma iga päev õlut timmimata on suur väljakutse või siis, et leida alati tegevust. Noorte tõupullide jaoks veelgi olulisem - naisi rajalt maha võtta.

Kahjuks aga inimesed ei julge oma arvamusi välja öelda ja hinnanguid realiseerida. Ma eile proovisin selgitada kanepilembile, kes igapäevase õlletajaga ühes seltskonnas oli, et emb-kumb neist on niikuinii valel rajal. Vastuseks kõlas, et see on nende elu. Samas kui sa enda kõrval aga näed noori ja normaalseid inimesi, tajud nende võimekust olla midagi enamat, aga näed neid ennast hävitamas, peaks iga normaalse inimese seisukoht olema kindel. Eriti veel arvestades seda, et üks nooruspõlve laheda joomisega alustanud tüüp maeti eelmise aasta lõpus ja juurviljaks muutunud kanepitarvitajat näeme igapäevaselt. Miks peaks mõtlev inimene tolereerima sellist tegevust, mille tulemuse näited on enda kõrvalt võtta. Ja jutt oma probleemi eitamisest ongi esimene faas. Pealegi kui inimene on teinud valiku tarvitada alkoholi või muutuda kanepi juurviljaks avalikus kohas, siis peab ta siiski seisma silmitsi faktiga, et kõrval on inimesed, kes seda täheldavad ja pea sellega nõustuma. Täpselt samamoodi nagu on neil õigus end täis tõmmata või pilvedesse hajuda, säilib elutervetel inimestel õigus seda kritiseerida.

Lihtsalt fakk, kui loll ma pean olema kui ma ei saa aru, et igapäev end õllest surisema juua on ebanormaalne. See ei ole küsimus suhtumises alkoholi ega selles, et ma vahepeal polnud 4 kuud alkoholi tarvitanud. Ma ei joonud ennast surisema ka siis igapäev, sest sellel pole mingit tulemust. Sinisilmselt lipitsedes endale järjekordset kanepipläru mangudes ollakse veel haledam, sest mingi loll jutt kanepi tervislikkusest on eniveis vale. Valuvaigistid on ka tervislikud kui neid võetakse eesmärgi päraselt, aga sai ju raisk ei suitseta seda seepärast, et sul vähk oleks nagu Ameerika prouadel, keda sittades komöödiates näha saab.

Ja lõpuks, kes vastutab siis juurviljastumise ja põhja joomise eest? Muidugi inimene ise, aga täpselt sama suur süü ka nendel, kes naeratades seda asja soosivad ja kunagi ei julge isegi oma seisukohta välja öelda. On asju, mida ei pea tolereerima - narkomaania, alkoholism ja perevägivald on kindlasti need asjad, mille suhtes peabki seisukoha võtma. Meie ükskõiksus nendel teemadel aitabki vaid selle vohamisele kaasa. Mitte kellelgi ei ole kasu haige psüühikaga ja oma väärtuse kaotanud inimestest aastate pärast - sõpradele, ühiskonnale, lastele, vanematele, elukaaslastele. Nad kantakse maha, aga samas vaadakem ka peeglisse, sest me oleme vaid leppinud nagu need inimesed lepivad oma kannatuste ja sõltuvustega. Kokkuvõttes ongi kõige labasem neil nõrkadel ja haigetel inimestel veel vastu vaielda ja oma seisukohta kaitsta. Sest olgem ausad...

kui nõrk saab olla?

Kiire kokkuvõte

2011-05-05T09:19:00.001+03:00

Nii pikka hõredat kirjutamist ja pausi blogis polegi varem olnud. Aga tõesti ei oskagi kohe öelda, kuidas küll nii palju asju korraga tekkida saab. Õnneks pole tegemist päris tühja rapsimisega ja nii on sündinud ka ikka mingitki tulemid, mida Teiega jagan:

1. Sibyl Vane´i singel "What´s My Name" sai nüüd siis valmis ja jõudis kuulajate ette. Ebatavaliseks teeb loo see, et selle masterdamiseks kasutas Janek Kivi teatrist leitud lintmakki aastast 1976, mis muidu oli kasutuses raadiotes. Lintmakist üle on tehtud master, ehk siis digitaalne heli sisestatakse lintmakki, kus see siis salvestatakse lindile ja saab analoogsignaaliks. Pärast seda salvestatakse see lindilt uuesti arvutisse. Protsessi mõte on siis selles, et lindi ülene masterdamine annab erilise ühtesulamise laulu kõlapildis. Minu kõrv eristas analoog ja digitaal masteri erinevuses seda, et loo alguses kõlava kitarri kõrge ots läks tuntavalt pehmemaks. Aga eks laadige alla ja kuulake seda lindimasterit ise: http://www.upload.ee/files/1308879/What_s_My_Name_2011.mp3.html

2. Järgmisel laupäeval stardib 5. Pärnu bändide Valga retk, mis kulgeb organisatoorses faasis nii nagu alati. Kuigi planeerimine algas juba terve igavik tagasi, lahendame viimaseid probleeme alles praegu. Bändide kinnitamine on ka nagu õudusunenägu ja seda mitmes plaanis. Hea on see, et seekordne retk tekitas paljudes huvi (eriti just bändide hugas) - minuga võttis ühendust päris suur hulk bände, kes esitasid oma kandidatuuri. Järelikult üritus on ikkagi kuskil silma jäänud. Retke kohta valmib kohe ka reklaamvideo, seniks aga saate lugeda pressiteadet: http://www.24tundi.ee/?id=428621

3. Järgmisest kolmapäevast alustan tööd saatejuhina kohalikus identiteeti vahetanud Päikese Raadios. Kusjuures blogimise vili, sest kunagi kirjutasin kõigest sellest, mis Pärnu Raadios valesti on ja kuidas saaks paremini. Samal ajal muidugi idanes mu peas üks kontseptsioon saatest. Nii võetigi muga kuu või poolteist tagasi ühendust ja küsiti, kas oled huvitatud. Muidugi oli mainitud, et interneti avarustes oli silma jäänud, et mul on ideid sellega seoses. Ühesõnaga lisaks nendele aktsioonidele, millega endale teatud indiviidide või kollektiivide negatiivse tähelepanu tõmban, on ka positiivseid tulemeid. Minuga koos teevad saadet veel Ivo "Belka" Orav ja Maria Murumaa. See algab kolmapäeval kell 18 ja kannab esialgu nime: "Äikeseraadio". Saate fookus on Pärnu muusikaelul, selle olevikul ja minevikul. PS! Netist ka otse kuulatav!

4. Kurb on tõdeda, et kultuurielu surm on käega katsutavam kui varem. Hingusele läksid hiljuti festivalid Plink Plonk ja Lelle Alternatiiv. Viimase puhul ütlen kohe, et festivali parimad ajad olid ka ühe lavaga ja kahe lavaga algusajad, kus mingit meeletut ülepanemist polnud. Ükspuha kas seal on 17 lava või üks, rahvast tuleks ikka sama palju. Arvan, et pigem on need ärajäämise põhjused kuskil mujal peidus…

5. Lugesin Allan Vainola verivärske meenutusteraamatu "Inventuur" läbi. Kahtlemata hea lugemine ja tükkmaad sisukam kui Mihkel Raua raamat. Muidugi on nende kahe stiil ikka täiesti radikaalselt erinev, aga samas tundub Allani raamat kuidagi siiram ja vahetum, mis sest et hüplikum. Suurima puudusena tajusingi seda fragmenteeritust, et tegelikult on see mälestuskildude kogumikud, mitte nagu Slashi või Lemmy biograafiad, kus on nagu detailsed lõpetatud lood. Põnev oleks olnud teada saada veel rohkem ja samas nagu laiahaardelisemalt. Kuid ka selles plaanis nagu teos praegu on, omab ta kindlasti kõikide bändide ja Vainola loomingu austajatele asendamatut väärtust. Eestis tegelikult ju muusikabiograafiad eriti pole - mulle meenuvad Pantokraator, Fix ja Kuldne Trio. Aga meil on ju nendest märksa kõnekamaid bände…

6. Kaks nädalat tagasi lõppes mu kolmekuuline eksperiment tervisliku toituja ja alkoholi mittetarbijana. Alkoholi pole siiani tarbinud, olen küll maitsnud erinevaid jooke, sest vahel tahad ikka maitset tunda, aga siiski rohkem midagi. Lisaks sellele olen ikkagi loobunud liha ja kartuli tarvitamisest. Ka nisujahu tooted minu menüüst siiani välja lülitatud. Iseenesest on muidugi tervislik toitumine keeruline, näiteks eile lõppes see sellega, et maksin kinni oma praest eemaldatud kartulipüree ja ostsin veel lisaks ka riisi. Hea, et riisi üldse sai, sest menüüd on enamikes kohtades vaid kartul-makaron maailma põhised. Õnneks siiski meeleheidet peale ei tüki ja saab hakkama!

7. John Stuart Milliga koolitame uut trummarit, kes suvel sõjaväkke minevat Erich Schmidti ajutiselt asendab. Ristisime ta esialgu Ronnie G. Black´iks . Tegemist meie kollektiivi noorima liikmega. Muidugi hea on see, et teeme ise nüüd palju proove ja selle tulemusena muidugi tõuseb bändi enda tase, sest on aega mõelda ja harjutada. Kokkuvõttes tuleb kindlasti kasuks. Olen nüüd valmis kirjutanud ka põhimõtteliselt uue plaadi materjali, tegelikult peaks veel veidike juurde kirjutama, et oleks valikuvõimalus. Hetkeseisuga saab uue albumi nimeks "Mao tee kalju peal".

Lõpetuseks soovitan kõigile Dagö uut albumit "Plaan delta"!

Sinilillede tärkamine ehk postitus nr 398

2011-04-13T19:47:00.001+03:00

14. mail on John Stuart Milliga 100 esinemine - Valga Rockiklubis. Uskumatult kiiresti on see aeg möödunud ja hiljuti FB-sse JSMi lehele tehtud ülevaated tõid kõik värskelt silmade ette. Muutunud on muidugi palju ja meie ise ka sellega koos. Muidugi võib nostalgiliselt meenutada, kuidas me ikka meeletult koosseisusid vahetasime, aga praegune asendustrummari otsing on paras peavalu. Aga samas ei kaota ma lootust, sest seni kuni seda jagub, oleme saanud kõigega hakkama.

1. Kevad on jõudnud kätte ja jää on selleks korraks jälle sulanud. Sel aastal sulas ta muidugi teistmoodi, mitte et ma igal aastal ei tunneks, et sel aastal läheb jää teistmoodi. Pigem on see ikka nii, et kui jää läheb, olen ma igal aastal ise teistmoodi. Palju on mõtteid ja asju, millega ma peaksin tegelema. Palju just selles mõttes, et need vähesed asjad on suured. Suuremad kui ma ise ja sellises jõuetuses on suhteliselt kerge asju edasi lükata ja nende olemasolu eitada. Segadust on palju sel kevadel, mis muud... aitäh jää, et sinagi ära läksid.

2. Järgmisel nädalal lõppeb ametlikult mu ravikuur, mille algust olin kuid edasi lükanud. Sügisel sain arstilt soovituse alustada ravikuuri, mille eesmärgiks oli mu organismis ühtede näitajate parandamine. See tähendas mulle 3x2 looduslikku kapslit päevas, 2 liitrit vett ja tervislikku toitu (mis tähendas kartuli, liha ja kõige muu täielikku välistust) ja loomulikult alkoholist võõrandumist. Võtsin end siis ühel kenal päeval kokku ja hakkasin seda tegema. Hommikune putrude söömine oli error - sest lasteaias saadud trauma ei lasknud mul rahulikult sellega alustada. Lisaks sellele pidev vajadus end kergendada tänu ootamatult suurenenud veetarbimisele. Ja siis need tabletid, mille võtmine üldse meeles ei seisnud. Igatahes kuna toitumine viis toidulaualt paljud asjad, muu seas ka näiteks nisujahu tooted ja tsitruselised, siis järgisin soovitust ja hakkasin tarbima lisaks veel kalamaksaõli ja kaltsiumi. Nüüd siis jätkan nendega. Enesetunne on tõesti parem ja verest tehtud piltki reetis, et olukord liikunud jõudsalt paremuse poole. Kõik see on aga üsna veider kogemus ja absoluutselt positiivne. Ei tunne, et oleks millestki ilma jäänud otseselt. Samas kahju, et muidugi alati kõike süüa ei saa ja see tekitab eriti väljas süües probleeme. Muidugi tegin aeg ajalt erandeid ja nö patustasin teatud asjadega, aga ma ei usu, et sellest midagi hullu on. Igatahes tundub, et võikski tervislikuks edasi jääda...

3. Pean muidugi vabandama, et olen kuidagi eemaldunud siinsest kirjutamisest. Katsun seda kindlasti parandada, aga seoses elustiili muutusega olen hakanud kordades rohkem tegema, sest neid nullseisus pohmellipäevi ju ei ole. Seega muidugi arvuti taga passimist väga ei ole. Ka tööga seoses on kiired ajad ja kõikide bändidega mingid asjad käimas, nii et suhteliselt karm tempo on peal. Aga ei kurda, tegutseda on hea. Avastasin enda jaoks fotograafia :)

Kes tapab tegelikult Eesti kinokunsti?

2011-03-31T14:54:00.003+03:00

Antud kirjutis valmis nädalake tagasi, seega vabandan kui ajaliselt mõned vastuolud on :)

Eestlase filmikunsti mõistmisel on selgesti eristatavad kolm dimensiooni. Esiteks nii öelda kullafondi väärtustamine, mis seisneb peamiselt piiritus armastuses ürgsete Eesti kinomatograafia klassikute vastu. Selle dimensiooni esindajatest meenub kultuslik viimane seanss Rannakinos, mis toimus Pärnu sanatooriumi traditsiooni xxx aastapäeval. Kivikõvadele puupinkidele oli väljareklaamitud tasuta „Mehed ei nuta“ seanssi vaatama saabunud terve saali täis rahvast. Film algas, saal pimenes ja siin seal avanesid õllepudelid iseäraliku korgi eemaldamise häälega. Põhimõtteliselt kulges kogu film otsatute ovatsioonide saatel, rahvas deklameeris teksti otse filmi tekstile peale. Meeleolu oli ülev ja erilisemate naljade peale kõlas aplaus ja vile. Just nii meeleolukalt saadeti hingusele Pärnu Rannakino, mis oma rõskusest läbiimbununa monumendina siiski seisab ja kus aeg-ajalt Pärnu rahvale edevamat elektroonilist muusikat pakutakse. Kunagi üliõpilaspealinnas suvepealinna laienenud Tallinna ööklubi muutis arhailise kino interjööri küll jäädavalt, kuid sinna see muundumine ka jäi – areng seiskus ja seisab siiani. Aga mitte sellest ei tahtnud siinkohal rääkida. Õnneks on kino näitamise masin siiski täies hiilguses veel omal kohal, iseasi kui töökorras.

Vana kulla väärtustajad naudivad igal võimalusel just neid filme, mida ka Eesti telekanalid oma repertuaaris hoiavad, et siis riiklikel tähtpäevadel, kui inimesed oma vaba päeva loomulikult televisioonile pühendavad, jälle taasesitada. Aga suuremas plaanis ei huvita sellist publikumi tänapäevane Eesti kinomeeste looming. Näiteks on nende seas levinud üksmeelne arvamus, et „Püha Tõnu kiusamine“ on igav ja täiesti mõttetu film, sest nalja ei saa ja üleüldse ei toimu seal midagi. „Georgica“ näitamine tuleks ilmselt täiesti ära keelata, see ei kõlbavat isegi kassi saba alla!

Teine hoopis iseäralikum liik on Eesti filmikunsti eitajad. Üks mu naistuttav nõustus minu kutsega kinno minna, aga kui ta samal päeval uuris, mis filmiga tegu on, jäi külastus ära. Just täpselt nii eemaletõukavad ja igavad on Eesti filmitegijate saavutused sellele kontingendile. Igatahes keeravad need inimesed end pigem kodus teleka ees mõnusasti kerra ja vahivad mõnd vahvat krimiseriaali, sest need on kordades põnevamad, paremad ja näitlejatelgi silm lihtsalt puhkab.

Kolmas dimensioon mõistab Eesti filmikunsti kui missiooni ja järjepidevust. Just nii nagu me eeldame, et on olemas Eesti kirjandus ja Eesti kunst. Sellest samast missioonist ja järjepidevusest kipuvad kulunult seletama ka selle dimensiooni arvamusliidrid. Suured käärid USA ja Eesti filmide vaatajate hulga vahel panevad neid palehigis põhjendusi otsima, et miks üks või teine asi ei toimi ja miks publik Eesti filmi vaatama ei tule. Eesti filme ilmub aastas tegelikult üsna palju, väidetavalt rohkem kui mõnes suures riigis, kuid siiski jäävad miljonitesse ulatuvate eelarvetega filmide endi teenitav tulu pehmelt öeldes kesiseks. Kinotegija on rahul, et riik filmitegemise lõbu kinni maksab ja film välja tuli, kuid sellega ka asi tundub piirduvat. Selle juures kultuuri asjapulgad taovad kummi aetud rinna peal trummi, et filmikunst Eestis ikkagi toimib. Aga samal ajal Pärnus…

Samal ajal Pärnus peab oma sisutut vegetatsiooni üüratu kultuuritempel, keset nõukogudeaegset magalarajooni. Veidra arhitektuuri ja iseäraliku lõhnaga maja meelitab enamasti külma saali ja iseäraliku publikuga. Peamiselt ilma- ja korravalvuripelglike alaealiste jaoks toimiv ideaalne pelgupaik pakub võidunud sametistmetel istujatele Hollywoodi filme, millede esilinastuse aega mõnikord keegi isegi enam ei mäleta. Rõhutada tasub pisiasja, et enamik filmidest jõuab Pärnu kinolinale tõesti suure hilinemisega ja suuremale osale elanikkonnast on Ameerikamaa šedöövrid interneti vahendusel juba ammu enne nähtud. Tõsi see pole meetod, mida propageerida, aga see on karm reaalsus ja pigem rääkida asjadest nii nagu nad tõepoolest ka on. Lisaks ebakultuurselt käituvate alaealistele kino külastajad on igatahes au- ja õiglustundega kodanikud. Kodanikud, kes käivad kinos pigem missioonitundest või põhimõtetest, mis keelab piraatlusega tegeleda.

Mida teeb kino siis valesti? Muidugi on keeruline süüdistada kino selles, et piletikäive on väike ja saali soojustus nõrk. Remondirahasid pole juba ammu olnud ja üleüldse valdab meeleolu, et niikuinii lõhutakse kultuuritempel varem või hiljem maha. Või et küll Port Arturi arendus meie provintsi kobarkino impordib. Kokkuvõttes ei saakski minna laskmise meeleolude juures midagi kinole ette heita, kuid siiski….

Alles hiljuti „Kormorane“ vaadates ahetas üks teine Eesti filme armastav hea tuttav, et „Nimed marmortahvlil“ ajal ei olnud kuskile istuda. Visates pilgu suhteliselt keskmiselt täidetud saalile, meenus tollane menu mullegi. Rahvast tulvas hordidena ja seansid olid välja müüdud. See hetkeline nostalgiavälgatus panigi mõtlema selle üle, et mis siis ikkagi Pärnu kinondusega täna valesti on.

Esiteks kindlasti see, et Pärnus näidatakse enamasti vanu filme: harva, kui film esilinastub samaaegselt nii Pärnus kui ka mujal. See meenutab 90ndate alguse kaabeltelevisiooni leviku buumi poolt tekitatud olukorda, kus Pro7 pealt oli võimalus „Üksinda kodus“ erinevad osad ära vaadata mitmeid aastaid enne seda, kui see Pärnusse jõudis. Tõsi, olukord pole hetkel küll nii hull, kuid skeem on sama. Enamik filmihuvilistest laeb filme internetist ja kahjuks on need seal alati enne olemas, kui kodukandi kinos. Just see, et sa neid oma kodukinos ei näe paneb noort filmihuvilist mõnd head filmi netist otsima. Alati säilib võimalus sõita mõnesse suurde linna näiteks Tartu või Tallinn, kus näeb filme, mida filmihuviline internetist veel ei leia. Filmide jõudmise viivitus Pärnusse on erinev, kuid sellele vaatamata saabub mõni film siin kinolinale ikka lootusetult hilja. Film on minetanud oma aktuaalsuse ammugi ja mõni ime, et saalis lisaks mõnele tõelisele huvilisele krõbistavad vaid kaasa toodud alkoholi tarbivad alaealised, kes filmielamuse positiivsemaks muutmisele kuidagi kaasa ei aita. Kui näidata kinos filmi, millest keegi enam ei räägita ja mille kõik on ammu ära näinud, siis pole ka oodata täis saale.

Millele siis peaks Pärnus kino panustama, sest rahaliselt ei ole mingeid optimaalseid lahendusi oodata ja loota? Vastus on väga lihtne, näiteks Eesti filmidele – Pärnust on viimastel aastatel mööda läinud ridamisi Eesti filme, „Püha Tõnu kiusamine“ ja „Jääkuninganna“, „Kirjad inglile“ on vaid ühed näited. Kusjuures Sulev Keeduse filmi „Kirjad inglile“ näidatakse juba isegi Kärdlas. Selles valguses on ilmselge, et midagi Mai kino menüü koostajate tegudes on valesti.

Miks aga näidata kodumaiseid filme? Kodumaise filmitoodangu näitamise kasuks räägib peamiselt see, et Eesti filme ei ole veebist nii lihtsalt saada. Võin väita väga kindlalt, et esilinastusega samal päeval ei jõua torrentisaidile käsikaameraga madalkvaliteediline fail. Seega tänu sellele väikesele aga äärmiselt olulisele nüansile säilib teatud hulk publikut, kes välismaafilmide puhul interneti kino asemel eelistavad. Lisaks sellele toetab avalikkuse tähelepanu aktuaalse ja ajakohase esilinastusega Eesti filmi jõudmist kohaliku kino ekraanile. Kui meil näidataks ajakohaseid filme, oleks lootust, et muudes linnades töötavad ja õppivad inimesed nädalavahetusel ka Pärnu kinno sattuksid. Hetkeseisuga ei ole mitte mingit põhjust, miks Tallinnas või Tartus nädala sees resideeruv inimene peaks Pärnus tulema kinno vaatama filme, mis mujal linastusid kuid tagasi.

Kuid kuhu on koer veel maetud? Sel ajal kui televisioonis kurdavad Eesti filmiinimesed, et filme ei vaadata ja publik kodumaisest ei pea, võiks tegelikult üle vaadata nende endi levituspoliitika. Et Eesti filmi vaadatavust suurendada, võiks alustada ka sellest, et see esilinastub samal ajal võimalikult paljudes Eesti erinevates kohtades, näiteks ka Kilingi-Nõmme rahvamajas. Ma arvan, et ühelt poolt oleks kohalikud õnnelikud (edeneb kogukondlik kultuurielu) ja Eesti riik ise teeniks oma filmiprojektidelt midagigi ka tagasi. Hea küll, ehk on Kilingi-Nõmme marginaalne näide, kuid Pärnu on ikkagi piisavalt suur keskus, kus see võiks toimida. Seni, kuni siinkandis näidatakse vaid üksikuid omatooteid, ei olegi mõtet rääkida ikka ja jälle sellest, et vaatajaid ja piletitulu pole. Pärnu kinol pole ju midagi pakkuda ja Kilingi-Nõmmes linastub hoopis mõni aasta(te)tagune Hollywoodi konveier noortekomöödia. Kokkuvõttes, juhul kui filmitootjad ise pole teinud kõike, et see film potentsiaalsete tarbijateni jõuaks, ei saa me ka rääkida, et publikul pole huvi ja vaatajaid on vähe. Ilmselgelt on selle retoorika taga jälle klassikaline Tallinna keskne maailmataju…

PS! See, et nüüd Endla teatri Küüni hakatakse mõningaid filme kolima, on eriline totrus. Need ebamugavad klapptoolid ja kitsas olemine Küünis, pole lahendus. Meil on kino ja meil on teater, tahaks eeldada, et selles vallas iga kingsepp jääb oma liistude juurde. Katsuks selle asja kuidagi nüüd selgeks teha ja mõelda läbi Eesti filmikunsti ja selle tarvitamise võimalused riigi tasandil, Mai kinos ja ka indiviidide peas. Kaua võib?!

Seisuga 24. märts on Eesti Ekspressi andmeil Eesti kinolevisse jõudnud 63 kodu- ja välismaist linateost. Siit küsimus, paljud neist on esitamisel olnud Mai kinos? Esmapilgul jäävad silma vaid üksikud ja seda vaid aasta algueses Eesti kinolevisse jõudnud filmid.

Jõhker

2011-03-07T17:55:00.000+02:00

1. Mõnes mõttes on rutiinist lähtuva töö tegemine mind muutnud juba tuntavalt korralikumaks ja kohusetundlikumaks - näiteks suudan juba kolmandat kuud kasutada pidevalt ja toimivalt märkmiku ja päevaplaane. Muidu ei seisaks miljon asja meeles. Tegelikult on neid isegi kaks - tööl üks ja enda jaoks teine. Seega üritan nüüd reaalselt oma olemasolu planeerida nii, et ma ikka kõik asjad tehtud saaks. Tegelikult on ikka vägagi kiire 8-16.30ni igapäevane töö, lisaks kool ja kolm bändi. Vahepeale on mahtunud veel DJ/VJ asju, kujundustöid ja muud jooksvat. Muidugi pean olude sunnil mõningaid Siidivendadega seotud asju edasi lükkama, sest aega lihtsalt ei ole, et sinna jõuda. Alustasime ka võrkpalli mängimisega, sel pühapäeval kohtusime teist korda juba. Vahepeal isegi püsib pall õhus ja tekitatakse mingeid loogilise kombinatsioone palli haldamisel. Praegu on juba tekkinud huvigrupp, et viia läbi võrkpalli lahing, kus siis kohtuksid Pärnu bändid ja hetke mõttena näitlejad. Hetkel on meil rivis 15 bändiga seotud inimesi ja ka lihtsalt kaasalööjaid. Mänguga võiks koguda raha Noorte Vabaajakeskuse saali võrgu ja palli ostmiseks. Esimese seis on hull ja teine on majast minema jalutanud.

2. Pärnu bändide Valga retk läheneb. Nagu ikka pika vinnaga planeerimise puhul, siis muutub kõik. Esialgne plaan teha comebackide eri kukkus läbi. Stand Before ei saanud end kokku ja Minu Akvaarium otsustas oma varem alanud taastulemise juba lõpetada ja teeb kaks viimast kontserti. Sel aastal peame Valga retke eelpidusid Viljandis kahel järjestikusel laupäeval - 26. märts ja 2. aprill. Täpsemat infot ürituste kohta leiab Facebookis Pärnu bändide grupist. Mõlemal kontserdil on tore näha kaasesinejaid, kellega pole ammu kohtunud. Huvitav ongi käia esinemas üle aastase vahega ja näha inimesi, keda vahepeal ei kohtu. Selles plaanis muidugi tore. Hea on ka see, et Sibyl Vane saab Pärnus esimest korda välja. Kokku on endast märku andnud 12 esinejat, kes sooviksid osaleda Valga retkel. Lubasin valiku tulemusi tegelikult 1. märtsiks, aga keeruline on valida. Väga keeruline, eks kõik 12 sobiksid esinema :)

3. Pühapäeva veetsin esimest korda elus bassistina stuudios. See oli juba ette hirmutav. Puhtakõlaline lugu ja aranžeering ei lubanud mingit lödi mängimist. Lisaks oleksin pidanud sõrmedega mängima. Nii et edaspidine siis läheb õppimise vaimus - hakkan õppima sõrmitsemist. Lisaks sellele alustasin ka basskitarri otsinguid, sest vaja oleks korralikku pilli. See aga on investeering. Selle juurde veel saundi otsingud... Ühesõnaga, kolmapäeval laulab Helena veel üle esimese singli ja Sibyl Vane peaks hakkama alustama reaalset tegevust. Lugu on juba mustalt väga hea...

4. Otsin jätkuvalt juulis sõtta minevale Erich Schmidtile asendajat. Esimene variant kukkus kahjuks ära ajanappuse tõttu. Eks siis vaikselt mediteeringi, et kuidas ja mis. 14. mail Valga retkel tähistab John Stuart Mill oma 100. esinemist, sel puhul on plaanis inimestele ka kutsed saata.

Bussiliikluse fiasko

2011-02-19T11:08:00.001+02:00

Pärnu bussiliiklus on omaette teadus ka siin linnas alaliselt elavatele inimestele - ühelt poolt on keeruline mõista seda, et bussipeatustes olevad peatuste läbimisajad ei vasta reaalsusele. Viimased ringid kütab bussijuht gaasipedaali hoolega tallates läbi peatuste. See praktika, mida kasutatakse Tartus, et buss seisab peatuses seni kuni ta läbimisaeg kätte jõuab, ei toimi. Lisaks sellele on viimased aastad möödunud ka kärpimise tähe all, mis on omakorda eriline absurd. Nimelt ühelt poolt väidab linn, et raha on vähe ja ühistranspordi operaatorfirmale juurde ei saa maksta. Operaatorfirma ütleb, et ka see raha, mis nad saavad on väike ja ebapiisav. Selle asemel, et midagi efektiivsemat välja mõelda, kaotatakse bussiliine. Ma tõesti ei oska öelda, kelle vajadustega arvestab see, et Vana- ja Uus-Sauga nädalavahetusel põhimõtteliselt täiesti bussivabaks tehti, rääkimata sellest, et Riia maanteel saab nüüd bussiga sõita pms iga pooltunni tagant. Päris karm on, eriti arvestades kliimaolusid. Nii ma ükpäev olingi sunnitud Papiniidust bussiga sõitma Surnuaia Selveri juurde (buss nr 10) ja sealt jala koju kõndima, sest muidu oleks pidanud ma tühjalt bussipeatuses ootama bussi. Viimaste busside kellaaegadest pole üldse mõtet rääkida, põhimõtteliselt kui kell 11 kuskile poole ära ei liigu, siis ühistranspordi kasutamine on pärast seda võimatu. Need kaks bussi, mis sõidavad ei korva absoluutselt kogu linna vajadusi ega kata seda.

Juhul kui bussiliiklus Pärnus on nii kahjumlik projekt, siis tekib küsimus, et miks ei mõelda asja ümber. Kui linn investeeriks uue logistilise ja majanduslikult läbi mõeldud ühistranspordi marsruudi kaardi tegemisse, saaks linna inimesed ju õnnelikumalt sõita ja operaatorfirma oma kuludega hakkama. Teisalt ei huvita see kaart ka operaatorit, kuigi investeering kaarti aitaks neil ehk majandada väiksemate kuludega, mistõttu ülejäänud raha saaks suunata näiteks kasutajasõbralike ja ohutute busside soetamiseks. Praegu on tegelikult nii linnal kui operaatoril suhteliselt pohhui ja las see rahvas siis vingub. Igati kahel käel poolt liinigraafikute täielikuks ümbertegemiseks - see, et ajad on olnud samad juba "sada aastat" ei tähenda midagi. Aeg on ju majanduslikult mõtlema hakata...

Kas teadsid, et ühe 90 minutilise kasseti jaoks kulus 3500 meetrit linti?

2011-02-16T10:29:00.001+02:00

1. Kõik see, millest viimases postituses juttu oli, mõjutas oluliselt ka nädalavahetust. Nimelt pidin esinema nii John Stuart Milli kui ka 3 põrsakese ja Metsseaga Pärnu Rockiklubis. Kuna aga kontsertkoha pidaja ei suutnud lahendada listi küsimust - st kuna ma mängisin kahe bändiga oli mul listi märgitud ka kaks nime, jäi esinemine põrsastega ära. Naeruväärne, aga samas ei pea tõesti laskma end igal võimalusel kottida ja nii võetigi vastu otsus, et me ei esine, sest kaht inimest ei saanud sisse. Uskumatu väiklus arvestades seda, et JSMi listis oli vaid 4 inimest kirjas. Kokkuvõttes aga läks esinemine igati hästi, mängisime väga vanu laule, mida aastaid pole esitatud ja esitlesime ka verivärskeid. Vastuvõtt oli soe ja koos lisalooga mängisime kokku 16 lugu. Natuke on annab tunda, et geograafiliselt hajutatud paiknemisest tulenevalt, on proovide vähesus tunda hakanud andma. Eriti tugevalt muidugi selles, et reservis seisab palju laule, mida pole saanud veel bändiga valmis teha. Kuna lood on muutunud keerukamaks, kulub ikkagi üsna palju aega nende aranžeerimiseks ja selgeks õppimiseks. Uue plaadi materjal, mida salvestame on seega oma seadetelt erinev "Panoptikonist". Praegu ei tea veel, kas enne juulit salvestame EP või täispika plaadi, sest juulist alates hakkame ajutiselt mängima uue trummariga, kes asendab Erkkit sel ajal kui merevägi teda vajab. Lisaks sellele mängime praegu sisse 3 põrsakesega täispikka albumit.

2. Nädalavahetusel sain endale Metro Luminali "Coca Cola" originaalkasseti. Esialgu muidugi ei pööranud tähelepanu sellele, kuid süvenedes avastasin, et seal on kaks lugu peal, mida omakorda CD-l ei ole. Nii kaevasin välja sanga ja hakkasin kuulama. Pärast seda tekkis aga vastupandamatu huvi kogu oma kassetikollektsiooni üle kuulata. Nii kaevasin needki ühe karbi seest välja ja kuulasin ükshaaval üle. Palju on seal materjali, mida digitaalsel kujul saada polegi, sellest on muidugi kahju. Kuulasin ajastu märke - Mätta Fondi ja Punk on Surn´d kogumikke sajandivahetusest. Tõeline retro. Muidugi tekkis nüüd päevakorda korraliku kassetimängija keldrist välja otsimine. Selleks peaks ka Estonia võimu kuumaks ajama koos Radiotehnika kõlaritega. Mul on hea meel, et ma neid ära ei visanud. Esmaspäeval leidsin aga ülipõneva artikli Postimehest - "Helikassetitehas, mis polnud ainult üks tehas". Äärmiselt põnev punkt mu nostalgia nädalavahetusele, pakkisin artikli koos kassetidega karbi sisse. Oma kassetimaailmast peaks muidugi eraldi kunagi kirjutama, sest see on minu teadlikust muusikamaailmast arvestatav osa (et mitte öelda siiani põhiline osa). Aga 1989. aasta Kuldnoka kooperatiivi poolt välja antud ja täiesti autentselt säilinud J.M.K.E. "Külmale maale" kasseti ma siiski kuulata ei julgenud. Äkki laguneb veel ära ka :)

Muusika võimalikkusest Eestis

2011-02-07T13:29:00.000+02:00

Lugesin just väärt artiklit Postimehest, kus A-kategooria muusikud arutlevad olukorra üle Eesti muusikamaastikul. Artikkel ise on SIIN.

Selle kõige juures pean vajalikuks rääkida ka B-kategooria muusikute elust riigi- ja kohalikul tasandil.

Tee tööd ja näe vaeva, sest tasu ei raha ei tule eniveis

Investeering muusikasse algab instrumentidest, selleks, et pakkuda kvaliteetsemat muusikat peab soetama kvaliteetsemat tehnikat, seda hooldama jne. Ühesõnaga nüri, aga samas eluline ahel. Lisaks sellele maksab iga bändiliige ilmselt kinni proovide tegemise. Juhul kui see toimub teises linnas ka oma sõidukulud. Selles vallas on edumeelne ansambel RPMi lahendus, kes kambapeale koguvad raha ja maksavad ühiselt kinni kaugema kandi tulijate sõidud.

Proovides saab lõppformaati töö, mida tehakse varem kodus - kirjutatakse valmis looming ja sellest sünnivad siis seal juba konkreetsed lood. Siit edasi liiguvad lood juba bändi kontsertkavadesse ja siit algabki kogu hädade jada.

Esmalt pole enamik bände teadlikud autorikaitsest ja kui nad oleksid, siis pole enamik esinemiskohti EAÜ tasu all, sest kuna B-kategooria bändide esinemiskohtade ja ürituste korraldajad üritavad kuidagigi ära majanda, siis ei saa nad endale avalike esitustasude maksmist lubada. Nii väidavad nemad. Aga kuna enamik B-kategooria bände autorikaitsest midagi ei tea, siis sellest mingit suuremat probleemi ei tekki. Tõttöelda, ei tea ma palju reaalselt ühe kontserdi eest ka teeniks, sest EAÜ ju seda infot ei edasta nii detailselt.

Kontsertkohad enamasti tahavad B-kategooria artiste maksimaalselt bensiinirahade eest. See aga ühtlasi on tihtipeale veel jagelemiseks teema - sest kuna meil JSMis paiknevad liikmed nii Tallinnas, Tartus kui Pärnus, ei saa ma omakorda kunagi kaubale kõikide sõidukulude korvamist. Mis on muidugi nõme ja ebaaus teiste suhtes. Kuid õnneks oleme mõistlikud ja jagama piskut nii palju kui on. Ja kuigi tuleme me kohale vaid bensiinirahade eest peab mõnikord ka jagelema listi teemadel, tavaline reegel on alati igal liikmel üks kaaslane, kuid mõnikord peab seda ka lunima. Mis on eriti totter ja haige.

Kuigi hüvitatakse sõit, siis enamasti söök/jook/instrumentide keeled tuleb ikka ise soetada, ehk siis peale maksta. Kuigi esinemispaikadel on miljon põhjust, miks mitte maksta midagigi peale sõidukuludele, ei kuma selle tagant mitte mingisugust tähelepanu tõigale, et ka bändidel on esinemistega ju seotud muud kulud kui vaid kohale saamine.

Teine koht kuhu bändide looming realiseerub on salvestused - singlid. Nende puhulgi peab tagasi pöörduma EAÜ juurde, mis on bändidele antud hetkel vägagi oluline, kuigi väikese mööndusega. Nimelt EAÜ leping võiks küll igaks juhuks olla tagataskus, kuid see ei tähenda siiski, et sinu lood raadiosse pääsevad. Selleks, et saada raadiosse mingissegi pleilisti ei piisa vaid muusikast. Ja see on juba teine vabatahtlik töö, mida peab mingisugusegi raadiokajastuse nimel tegema. Siis on lootus saada esimest korda mingitki tasu enda loomingu eest, juhul kui sa suudad kas tutvuste või muude manipulatsioonide kaudu raadioeetrisse murda.

Enda lolliks tegemine vs kunst

Laias laastus võib enese realiseerimise muusikas jagada jämedalt kaheks, kas alustada kohe sellout võtetega enda lolliks tegemist ja kiire odava populaarsuse otsimist või pigem nokitseda ja vaadata mis saab. Muidugi on kohutavalt keeruline ambitsioonikate noorte inimeste juures säilitada teatavat rahumeelsust. Küll aga oleme JSMiga seda aastaid teinud. Juba 2005. aastal kui Euroopa uue heli auhinna saanud pärnakate popi kollektiiv meid enda konkurentideks nimetas, teadsin juba siis, et me pole kunagi samadel kaalutlustel asju teinud. Ja nii mõnegi veidra "kunsti" taotlusega kohaliku bändi kohta oleme ennegi seisukohad formuleerinud.

Kuna teenistus on välistatud ja eesmärgiks pole meinstriim või fiktiivne imago, ei jäägi muud üle kui vaid väljendada end muusikas inimestele, kellele sa korda lähed ja saada positiivseid elamusi kontsertidelt. Selle kõige juures aga proovida säilitada väärikust ja anda endast alati maksimum. Niisiis võibki nokitseda omaette ja tegutseda, kuid selle juures on vaja kollektiivi inimesi, kelle on a) raha, et oma tegevusi finantseerida (eeldades siis kas tööd või vanemaid, kelle on kahe ajukääru kasutmise elementaarne oskus - on ka juhtumeid, kus bändilise esivanem teeb märkusi, et miks sellise jama peale raha kulub), b) tahtmist seda teha, c) usku iseenda tegevusse (mitte fabritseeritud Ameerikasse sõitmise lootus vms). Ja nüüd mõeldes kui palju väikeses Eestis on bände, kes end selle najal üleval peavad.

Niisiis ongi keeruline olukord, kus ühelt poolt selleks, et saada mingitki edu vajab karjäär toetavat enda lolliks tegemist v vähemalt teatud allahindlust oma taotlustes (juhul kui need on suuremad kui tühipaljas pop). Või vähemalt mulli - nagu spordimeeste intellektuaalroki uinamuina soperdisbänd Pärnus ka tegi, võites mitte millegi vastu protestides protestilaulu konkursi. Aga igal ühel oma žanr, lihtsalt enda jaoks lahtimõtlemata ja arusaamata suurte sõnadega mängimine pole intelligentsuse tunnuseks. Äkki siis protesti?

Kuidas edasi?

Selle kõige juurde jõudsin ma mõtetes juba eelmisel aastal kui ma pidasin läbirääkimis trükikodadega. Selle käigus selgus aga näiteks huvitav fakt, et JSMi albumile täiendavate soodustuste tegemiseks võimalusi ei leitud, kuigi mainisin tõika, et sel juhul müüksime oma plaati vastavalt tootmishinnale ja keegi ei teeniks selle pealt kasumit. Samas selgus, et Ameerikasse sõitva bändi albumi kaasi, mida parklates suhteliselt aktiivse müügiga inimestele sõna otseses mõttes pähe määritakse, trükitakse suisa tasuta. Ma ei hakka spekuleerima, kuid faktid räägivad enda eest, et siiani pole ju kuskile mindud. Ja kas minemine kui selline vajab üldse sellist lähenemist? Kõrvutan siia näiteks DND Inglismaale suundumise...

Kõige selle valguses justkui peakski käima igal pool end esitlemas kui ulmelist tegijat ja tõelist tulevikulootust, mitte keskendudes muusikale. Aga kas tõesti ei peaks kunstniku looming temast sammu võrra ees käima? Ma saan aru, et tänapäeval tundub selline suhtumine tagurlik, kuid igatahes on mul väärikam ja parem tunne tehes oma asju ise ja mitte menetades enda väärtust. Ja hea meelega on JSM ka kuuendat aastat B-kategooria underground, sest seda väärtuslikum on iga pisemgi õnnestumine ja parem tunne, et ei kvalifitseeru samade lollide kategooriasse.

Kokkuvõte

Ilmselgelt ei ole siin midagi vinguda, sest ka Viktor Tsoi küttis katelt siis kui 1/6 kogu planeedist tema laule peast teadis. Lihtsalt ei maksa elada ideaalis, kus raha voolab ojadena - vaid pigem võiks panustada sisule, mitte vormile. Sisule, mis ei seisne vormi võimendamises. Ja üleüldiselt peaks vist rohkem leppima olukorraga, et B-kategoorias peab eniveis katelt kütma muusika kõrvale.

Küll aga taskuks A-kategooria meeste sõnavõttu jälgida murega, sest juhul kui mitte end devalveerida, tuleb katelt kütta ka A-kategoorias. Selles suhtes on Rainer Jancisel ja Allan Vainolal õigus.

Kokkuvõte aastast 2010

2011-02-06T18:49:00.001+02:00

Tööinimese elu ja kolm bändi oma tegemistega röövivad arvestatava hulga aega ja kui sinna sekkub ka graafikut tihendav meeletu aeg koolis, siis jääbki nii, et tradistiooniline aasta kokkuvõte valmib veidike hiljem. Aga vähemalt ei jäänud see tulemata :)

I rubriik - aasta veidramad sündmused minu elus

Aasta veidram kõne - ühel õhtul helises mu telefon ja mind kiideti "Maestro" loo eest, sest see oli inimest tõeliselt liigutanud. See liigutas mind ka! Teine veider kõne oli siis kui mu käest küsiti, miks nende bänd lahku läheb. Kus mina tean ju :)

Aasta noavõitlus - jaanipäeva kustumatuim hetk oli kui Pärnu grungelegendid mulle atendaadi katse korraldasid, šašlõkise noaga ja alles pärast mitmendat lõvikonservi, milleks oli limonaad laua viinaga. Ja pärast seda sõitsid nad veel täispeaga külavahel, ületades jõudsalt kiirust. Muidugi mõista on tavakodanikele kõik see keelatud, mis grungelegendidele lubatud. Nii et hea küll, ma ei kommenteeri enam nende muusikat.

Aasta häving - minu aastaid teeninud sülearvuti otsustas ühel kenal kevadisel päeval lihtsalt siinse elu jätta, võttes endaga kaasa kogu väärtusliku andmehulga vahemikust 2005-2009. Olen pehmelt öeldes löödud...

Aasta teenistus - Märtsis leidsin kahel korral maast raha. Esimesel 25 krooni ja teisel 50. Prognoosisin kolmandale nädalavahetusele 100 kroonist, aga seda ei juhtunud.

Aasta number - möödunud aasta numbriks võiks valida mitu arvu, esmalt muidugi 38, mis märgib siis 38+ juhtumit, mille keskmesse ma sattusin ja mille tulemusena provints vahutas veel kuid. Et mitte mainida, et veel detsembrikuus matustel leidis linnavalitsuse endine töötaja võimaluse oma põlastav pilk kinkida. Ei no kirstu kõrval vist ei olekski mahti midagi muud teha, kui ikka veel leida võimalust süüd mitte omaks võtta. Muidu oli aasta arv 108, nagu alati :)

Aasta skeem - kuna koolis oli vaja teha praktika ja minul selgeks saada küljendus, lisaks luua ka suhteid trükikojas, et välja anda JSMi plaati, organiseerisin ennast trükikotta tööle aasta alguses. Asi käis siis tööpraktika alt. Töökoht oli muidugi igati vinge ja minu tippsaavutuseks jäi disain grillisoolale (mingi telliskivi soolast, mille peale läheb liha), mida leiab Skandinaavia turult. Muidu oli mul loominguline error seal töötades - minu minimalismist ja mõtest ei tahtnud proua kujundaja eriti midagi tead, sest tema elas Photoshopi fancy brushide maailmas. Ja tegi sellist armetut konveier värvilist asja, millel metatasanditega pistmist absoluutselt polnud.

Aasta paljastus - üritades terve aasta leida sponsorit JSMi plaadile olime siiski sunnitud selle enda ja heade inimeste laenu rahade eest ära tegema. Kusjuures ei aidanud siin mitte miski, kogu meie linna toetajate aur läheb igat normaalset mitte ära petva Ameerikasse sõidu plaadi toetuseks. Polnd midagi muud kui ohata ja oma asju edasi teha. Elu on ikka imeline oma keerdkäikudes, eriti just korduvas nähtsuses - et kõige suuremad mullimehed saavad alati kõik, mida vaja.

Aasta "Pussy" - tegime DJ värki Kuursaalis kevadisel Jägermeistri Rockiliigal. Peo lõpu poole käivitasime suurel ekraanil tsenseerimata Rammsteini "Pussy" video. Sellele järgnes midagi ootamatut, dressides inimesed hakkasid lava peal amelema. Asi läks juba päris hulluks. Rahvas vaatas ja imestas. Kahtlemata müstilisim mäluauk Kuursaali klientidele.

Aasta läbimurre - selgus, et Pihtimused on end murdnud ka bakalaureuse töösse. Täiesti uskumatu, aga tõesti ühe töös kasutatakse tsitaati, mille päritoluks käesolev blogi.

Aasta hitt - suvine rannatooli laenutamine kulges muidugi igati meeleolukalt. Kuid üks meeldejäävamaid hetki oli kui ma kirjutasin noortele jäätisemüüjatele laulu. Nimelt möödusid suve esimesed nädalad suhteliselt tavalises rütmis, kus jäätisemüüjad päev läbi mööda põrgukuuma liiva patrullisid ja üldsegi mitte reipal häälel "Jäätis" karjusid. Kõik see tundus ilmselgelt mulle kui kliendile eemaletõukav ja ma otsustasin teha noortele jäätisemüüjatele väikese koolituse. Esmalt kutsusin enda juurde kaks noort müügimeest, kes olid silmajäänud humoorika suhtumisega oma töösse. Seletasin neile, et edu tagab vaid nende kahe eristumine teistest müüjatest. Soovitasin endale rohkem positiivset tähelepanu tõmmata - näiteks alustades müüki edendavast laulust. Pakkusin lennult kohe välja: "Jäätis! Vahvliga ja vahvlita. Süüa saab ka kahvlita". Tüübid kuulasid ära ja kadusid. Tund hiljem hakkas mitmelt poolt kostuma juba tuttavat laulu. Inimesed muigasid ja ilmselt ka see laulu asi toimis, sest poisid laulsid seda kuni suve lõpuni. Ise ma muidugi unistasin jäätisemüüjate ühendkoorist, kes etendaks Pärnu rannal muusikali "Jäätis" ja selle siis nö tipphetk oleks kui 50 jäätisemüüjat koos karjuks tülpinud kõrgel ninahäälel: njjjjäääääätiiiiiiiiisssssh.

Aasta rekord - 16. juunil oli eriline päev, Pihtimusi külastati 10 000 korda. Natuke üle aasta kulus selleks :) Praeguseks on blogi külastatud üle 16 000 korra.

Aasta trauma - muidugi jättis minu jaoks kustumatu märgi juuli alguses üle elatud liiklusõnnetus, millest küll kõik (va auto) väljusid vigastusteta. Ja siis ma muidugi küsisin, kas ma kohe peale selle toimumist ikka peaksin seda feisbuukis jagama... ma pole siiani aru saanud.

Aasta vahelejätmine - loobusin koolikokkutulekust, sest mul ei ole millegagi uhkustada, ma ei taha pedagoogidega kooma juua. Lisaks sellele olin sõitnud ajalooõpetajale kahjuks küll vist tema enda süül otsa. Ilmselge kõrgem märk, et pidin loobuma. Polekski tahtnud sinna end lolliks tegema minna.

Aasta hämming - suhtlusportaalis pakkus ansambel Pööloy Gläänzi selleks hetkeks endine kitarrist, et kui keegi soovib paneb ta plaadi netti üles. Ahvkoors ma soovisin ja linkisin seda ka enda blogis, kirjutasin ka väikese tutvustava loo. Tegelikkuses aga tundis aga bändi alles jäänud liikmed, et ma levitan nende loomingut. Aga ega mulle keegi midagi ei öelnud ja ega ma ka teadnud, seega jonniti seljataga, et miks ma nii teen. Siis oli küll hämming, sest sattusin kuskile asja keskele juhuslikult.

Aasta uued bändid - 2010 aastal andsin lisaks JSMile ka kolme uue bändiga kontserte: Sibyl Vane, Itch, 3 põrsakest ja Metssiga.

Aasta kontsertelamus - Saatapalu ja Rebane kavaga "Säsi" Sütevakas. Kusjuures sellele sekundeerib bläkmetal bändi Bestia kontsert Rockiklubis.

II rubriik - minu uued ametinemetused

Kutsehariduse promo Heiko - töötasin välja Saksa Tehnoloogiakooli reklaami ja viisin seda ka läbi. Viimast korda, mitte et asi oleks halvasti läinud.

Viktoriinipidaja Heiko - sellel aastal pidasin esmakordselt kaht viktoriini.

Trükikoja praktikant Heiko - tegi tööd, nägi vaeva ja õppis trükiettevalmistuse ära.

Reverse graffiti Heiko - viisin lõpule enda välja töötatud tagurpidise graffiti projekti, ühel jahedal sügise õhtul :)

Filmianalüütik Heiko - analüüsisin sotsioloogilises plaanis filmi "Antikristus". Tuli päris mahukas.

Luuletaja Heiko - tegin Tartus kapist välja tuleku. Vastukaja oli ülipositiivne.

Basskitarrist Heiko - alustasin Sibyl Vane´is oma bassisti karjääri.

Sellel aastal mõtlesin esimest korda, et tegelikult on mul väga hea meel, et olen saanud elu jooksul nii palju erinevaid asjasid juba praegu proovida. Väga äge :)

III rubriik - head avastused, mida teilegi soovitada

Muusika:

Biffy Clyro meinstriimalbum Only Revolutions

DND album "A Birthday"

Slashi omanimeline sooloalbum

Paha Polly album "Killud"

Kirjandus:

Sergei Dovlatov - eelmise aasta parim kirjanduavastus

John Irving

Ian McEwan

Nick Hornby

Lauamäng:

Katan

IV rubriik - kodulinn on vähemalt sama veider ehk mis aastast Pärnus meelde jäi

Möödunud aastat jääb kindlasti meenutama korraldajate poolt välja reklaamitud suurkontserdite ajastu uus algus Pärnus. Selle avalöögiks näitas Andru Donalds, kes laulis bändis, mille nimi ei meenu, kõigile perset. Oli täis ja lällas niisama. Nüüd vist suurkontserdite ajastu juba lõppes.

2010. aasta algusesse jääb ka suur pettumus - Kivimägi ei erinegi sõnavõttudes Viisitammest. Kogu aasta kulges sujuvalt Viisitammetõru ja Kivipallurmägi omavahelises kemplemises, milles mõlemad suutsid debiiliku mulje jätta.

Aasta alguse huumoriuudis oli muidugi Hansagümnaasiumi õpilastest, kellele kooli tegi karistusega liiga. Nimelt ei viitsinud noored ära oodata Vabariigi aastapäeva aktust, vaid tõmbasid suuska koolist. Appi tuli kutsuda SL Õhtuleht.

2010 sündis ka uus tegija Pärnumaal - staar-maakas.

2010. aasta on Pärnu jaoks ka nö Hansalinna kala-holokausti aasta. Suurejoonelise vallikääru nimel lükatakse ohvrialtarile jõhkralt palju Vallikääru uimedega põlisasukaid.

Randa kerkib kõikide peoinimeste unistus - Surfiklubi. Kohal on terve plejaad umbes alaealisi ja kusemine toimub igalpool - liival, riietuskabiinides, kõrkjate vahel jne. Lihtsalt seal ei ole peldikut, kuhu saaksid prujus noored kusele minna. Ja ka oksendama... vaesed lapsed.

Linna kultuuriruumi imbub kontrakultuur, mis vastandumise ja vastandkultuuri tegemise asemel, hakkab prokultuuri tegemisi dikteerima. Sügiseks korraldavad valvekulturnikud filharmoonia avalikud günekoloogilised uuringud ja alustavad halastamatut läbumeedia tootmist provinsti päevalehes.

V rubriik - John Stuart Milli aasta

Aasta alguses kirjutasin plaadifirmadele, et nende alt albumit välja anda. Kaheksast meilist vastati kahele.

JSM valiti Rahvusvaheliste Hansapäevade, Lelle Alternatiivi ja Peda Folgi esinejaks.

Maestro oli nädala demo ja Heidy Purga tegi veidra intervjuu.

4/5 meist võib selle juuli algust lugeda oma teiseks sünnipäevaks.

Meeleolukas kontsert Saaremaal (esimene seal maal :P), kus Erkki laivi ajal trummidega lava kõrval kapis.

Suvel andsime intervjuu Pärnu Postimehele, meile pühendati jõhkral lehepinda. Märdi mõtteavaldused olid küll segased, aga mitte nii labased kui mõne meie kõrval paiknenud artikli bändi kõnemeeste jutt.

Ansime väga erilise kontserti Augustiunetusel. See oli tõesti hea kontsert fiilingu poolest ja muidugi festival ise oli üks suve tippsündmusi.

Augustis tegime Jaan Paavlele mälestuseks video ja laulu.

Väga meelitav oli DND poolt kutse end soojendama oma plaadiesitlustele Eestis, mis tipnes küll vaid ühe kontserdiga Tartus, aga oli ikkagi äge.

Novembrikuisel Valga esinemisel lahkub Kalevi auto küljest ratas. Kahtlustan, et Kalevi auto on Transformer.

Aasta tippmargiks jääb siiski see, et plaat sai valmis ja on lõpuks ometi kättesaadav. Kõik Teie, kes te olete seda küsinud, tormake ostma :)

Eleegia

2011-01-26T19:58:00.000+02:00

Tänane päev viis kaks inimest, keda ma ka rohkemal-vähemal määral tundsin. Teretasin neid alati ja eks kunagi on saanud ka rohkem vesteldud. Ma ei oskagi midagi öelda... peale Mario Kaldmaa matuseid kirjutasin luuletuse, aga ei arvanud, et see ka midagi tähendama hakkab. Kuu ja ühe päevaga on lahkunud pms neli inimest.

Nii palju sureb meid

Sellel külmal talvel

Minnes lumiseid teid

kääpad kui hanged

Raagus puude palistus

Me minemise teel

Minek, igavene alistus

Me näeme veel!

Kuigi surm on natuke kaugemalt viinud inimesi, kohutab mind ikkagi see mõte, kui habras on meie olemine. Ühte neist inimest nägin ma naeratavana alles esmaspäeval. Ma ei tea, see on kõik nii veider ja hirmutav - kui kergesti kõik kaob.

Ühe noorte bändide konkursi hääbumisese taustal Pärnu muusikaelust

2011-01-24T10:57:00.001+02:00

2006. aasta vaieldamatuks positiivseimaks üllatuseks oli esmakordselt aset leidnud Proovika nimeline konkurss, kus meil oli au ka John Stuart Milliga mängida. Korralik tehnika (mida tõsi küll, me tollal kasutada ei osanud) ja korraldus, jätsid üritusest ülipositiivse mulje. Seetõttu sai ka hiljem alati kuulajana üritust külastatud. Reedel selgus, et oma viiendat sünnipäeva see üritus ei näe ja 2011. aasta Proovika konkursi ei toimu. Kuigi bändid said juba demode voorust valitud. Nüüd siis on kadunud noortele ainuke kindel võimalus Pärnus esineda väljaspool noortekeskust. Sest Pärnus ei ole ju kontsertkohtasid ja võimalusi. Selles plaanis oli Proovikas asendamatu ja selle hääbumine ükskõik millisel põhjusel ränk hoop Pärnu muusikaelule. Tundub, et hingusele läks ka Noortebändi konkurss, mis omakord tekitab küsimuse, kas selline formaat siis äkki on ennast ammendanud? Proovika võitjate näitel on kindlasti 2 bändi, mis siiani mingil määral toimivad ja omavad nime - kaks teist on lihtsalt ajahammaste vahel minevikuks saanud. Seega statistiliselt on 50:50 ju väga hea tulemus.

Oma uksi on sulgemas ka Pärnu Rockiklubina tuntud Dekadendz. Kuigi võib vaielda koha esteetika, sisu jne teemadel, siis on tegemist Pärnu ainsa lavaga, kuhu on asja bändidel, kes teevad muusikat, mida kõrtsis ei mängita. Sest Pärnu ainuke teine lava, kus on bändidel asja, on Kuursaal - aga see on juba hoopis teise temaatikaga koht - inimesed, akustika jne jne. Küll aga võib ju välja tuua Beach Clubi lava, mida saab võimalusel kasutada - talvel ja kevadel on see kütte puudumise tõttu siiski võimatu. WC-des puudub vesi ja maja lõhnab tugevalt hallituse järgi. Lisaks sellele puudub kohapeal tehnika ja valgustus. Hästi hoitud saladusena on alles ka Nooruse maja lava, kuid selle asutuse formaat ei võimalda kahjuks üritusi enam teha. Eriti olulisel kohal on põrand, mida kasutatakse peotantsu harjutamiseks. Ja selles valguses korralikul laval Endla teatris toimuv üritus oli kindlasti mingis plaanis üks Pärnu bändide muusikaelu tippsündmusi.

Samas on kindlamast kindel, et täiesti isemajandav ja igasuguse toetuseta Pärnu bändide Valga retk peab sel aastal maha oma viienda sünnipäeva. Muidugi on olnud ka Valga retkel keerulisi hetki ja palju huupi tegemist, aga siiski pole ma ise pidanud peale maksma üritusele ja kõikide asjade kiuste olen suutnud viimased kaks aastat ka bändidele tasuta sõidu tagada - mida pean oluliseks saavutuseks. Muidugi on nõme, et bändidele ei saa maksta kontserdi eest, sest see piletirahast tulev tuluprotsent kulub omakorda tasuta bussisõidu võimaldamise alla. Aga siiani on bändiliikmete sõnade kohaselt ei olegi selle ürituse puhul tähtis tulu, vaid üritus ise ja emotsioon, mis sellest saadakse ja mis nagu elu on näidanud jääb kauaks ajaks inimeste südametesse. Mul on hea meel, et on olnud piisavalt inimesi, kes on igal aastal leidnud võimaluse selle retkel osalemiseks. Selles valguses ma lihtsalt mõtlen, et rohkem võiksid bändid hoida selgasid koos ja katsuda asju samamoodi nui neljaks teha - taandades tänapäeval esiplaanile pandavad majanduslikud huvid. Just selles valguses ütlengi vihjena oma lemmikfakti, et Viktor Tsoi oli ka siis katlakütja kui 1/6 planeedist teadis ta kõiki laule peast. Loominguga peab ja tuleb tegeleda loomingu enda pärast, kui see ära tasub, on see puhas boonus. Aga primaarse elatusvahendina tuleks ilmsegelt panustada teistele asjadele, sest elu on näidanud et sellest august mingeid üüratuid summasid ju ei liigu.

Kokkuvõttes seda kõike mõeldes loodan ma leida mõttekaaslasi ja tõstatada diskussiooni teemal, kuidas edasi. Kuigi ehk ettevõtjatel ja linnaametnikel on kogu olukord täiesti tähtsusetu, siis on terve hulk inimesi, keda see olukord otseselt puudutab ja kellel sellega seoses peaks olema piisavalt motivatsiooni lahenduste leidmiseks.

Olen ideetasandil välja töödanud ka ühe plaani, mis peaks tekkinud tühimikke täitma ja pakkuma üht võimalikku lahendust. Aga noortebändide konkurss ja rockiklubi see ei ole, sest need formaadid on ilmselgelt ennasta ammendanud.

Kriitilise noodina tahaksin lisada, et kommunikatsiooni ABCst lähtudes poleks asjaosalised (ehk siis noored bändimehed) pidanud seda Proovika ärajäämise uudist mitte pressist teada saama, vaid sellele oleks pidanud eelnema kas,

a) meiliteavitus, kus noortele asi lahti seletatakse

b) telefonikõne või mõni muu isiklik teavitus

Praegune lahendus oli ikka väga mööda!

Heiko kuumad 90ndad

2011-01-11T15:08:00.000+02:00

Mingil hetkel eelmise aasta lõpus sattus kätte selline raaamat ja ma lugesin selle muidugi ka kibekiirelt läbi. Meenutusmuigeid venis suule mitmes kohas. Sellepale koostasin enda listi 90ndate tippmarkidest. Panen selle ka siia kirja, sest nii mõnigi neist raamatus ei kajastunud, mis oli muidugi kurb

Kirjasõbrad - see oli fenomen omaette - msni, Orksi ja FB eellane. Kõik otsisid lehe kaudu kirjasõpru, sest suhtlemisvajaduse rahuldamiseks muid vorme olemas polnud. Nii oli ka minul kirjasõber kuskilt, aga ma vist saatsin talle ühe kirja tagasi. Teisele enam ei viitsinud vastata. Seega kirjasõbra asjaga oli natuke halvasti. Aga mujal see süsteem ikka õitses. Ja kuulutusi oli Meie Meeles (tollane kultus noorte ajaleht, kust sai lemmikartistide plakateid seina peale) kõvasti.

Turbo ja Hubba Bubba - kindel legend oli, et neist esimese tarvitamine ohtras koguses pidi tappev olema. Ma ei kujuta ette kust see rahvalegend tuli, aga nii mina kui ka teised lapsed jäime pisarates ilma Turbota. Sest kuskilt oli kuuldud selle surmavast konsistentsist. Kusjuures legendaarne mullinäts Hubba Bubba aga tekitas mul miski allergia... jumal teab, mis seal sees oli.

Uued ülivanad bussid - eriti sensatsiooniline oli kui Pärnusse toodi esimene punast värvi ülivana Rootsi päritolu Scania buss. Mäletan, et esimene välismaa buss liinil tähendas seda - et Pärnu Postimehes anti teada isegi, mis päevadel see buss mingit liini sõidab. Ma tegin sellega mitu päeva ringe linnas. See oli nii soe ja võimas, erinevalt Ikarus´e bussidest.

Piipar ja "telliskivi" - enne kui mobiiltelefonid tavakasutajatele hoomatavad hinnad ja vajaliku levipiirkonna said, oli kõige šefimatel meestel piiparid. Ja kellel päris piipari jaoks raha ei olnud, ostis selle korpuse, mis toimis ka tulemasinana bussijaama vidinate poes. Oluline oli midagi vööl kanda. Siis hakkasid esimesed ülisuured mobiilid tekkima inimeste vöödele, neid kanti nii, et kui pintsak seljas oli, siis pintsak läks tagant läbi. Mobiili ja piipari olemasolu pidid kõik teadma. Kusjuures ma keeldusin mobiiltelefonist kaua, sest arvasin, et seda ei lähe kunagi vaja. Lõpuks allusin ikkagi survele.

ESS - see oli märksa kõvem asutus kui politsei. Rahva tõeline lemmik ja üübermoodne superkangelaste asutus, neil olid alati uued autod ja võimsad sularahabussid. Ma osalesin joonistusvõistlusel viie tööga. Sain autasuks helkuri. Ühel pool oli ESS ja teisel pool politsei. See oli võimas.

Filmiplakatid - kõige kuumem teema olid filmiplakatid, mis 90ndatel Eestisse jõudsid. 80ndatel joonistasid kultuurimajade kunstnikud ise plakateid. Miniatuursed filmiplakatid ilmusid ka ajalehe kava tagakaanel. Need lõikasin ma välja ja kleepisin kapi sisse. Hiljem oli kuskilt teed pidi võimalik saada filmiplakateid otse kinost. Siis sai seina täis toppida. Väga uhke oli. Veel hiljem sai kõik maha müüa.

Pimp my ratas - ratta pimpine oli jõhker teema. Kuna levinum pimpimise ratas oli perekas - mis sobis oma reguleeritavuselt igas suuruses lastele, siis oli see ka loomulikult vingeim pimpimise materjal. Vanaema kärukumm käis muidugi alati alla. Lisaks sellele meesteka esihark. Rääkimata hapukoore topsist tehtud pläristajat, mis kodarate vahele toppinuna rattale võimsust lisasid.

Ülikallis taara - õlletehases sai taarat ära viia isegi kallima hinna eest kui täna ükskõik kus. Ühe õllepudeli eest sai kõige paremal hetkel 1 kroon 50 senti. Samas kordades, kordades odavamad. Näiteks 50 senti maksti limonaadi pudeli eest, see 0.33 taara. Kusjuures limpsi enda sai kätte umbes 3 krooniga.

Telekamängupõrgud - telekamäng polnud siis veel laia tarbe kaup. Seega tuli selle mängimise eest raha maksta. Selle jaoks olid spetsiaalsed saalid, kus sai siis mängida. Ja kes mängida ei osanud ostis aja, et keegi teine ta eest mingi koha Super-Marios ära teeks. Ja abimehi oli alati jalaga segada.

Retuusid - need pole mingi moeröögatus. Mul olid need juba 94´aastal kehalise kasvatuse tunnis paar korda jalas. See oli moodne kaup ja seda kandsid nii poisid kui tüdrukud. Õnneks mõistsin peagi, et nendega on imelik olla.

Mehukatti sünnipäevad - sünnipäevade kindel joogimaterjal oli nurgelises plastikanumas paiknev Mehukatti siirupist tehtud morss. Kuna Eesti siirup oli klaaspudelis, siis andekad Eesti inimesed tegid neist igasuguseid muid asju. Keegi tegi marjakorjamise aparaadi. Mõni sugulane äkki?

Plekist puhveti kaunistused - igas Eesti kodus oli mõni usin perelaps, kes kogus purke. Ka mina. Kõvematel tüüpidel olid need puhvetis au kohale surutud. Mina pidin leppima enda riietekapi pealse kohaga, kus ruumi vähe ja kõiki demonstreerida ei saanud. Kord kuus ladusin purgid mingi uue loogikaga ümber. Loomulikult puhastasin. Purgid kukkusid ka tihti alla, siis tuli sooja veega neid pehmendada ja sirgeks mudida. Alati oli kellegil sugulane kuskil, kell olevat 1000 purki. Mul polnud, aga rääkisin mõnikord sugulasest ka ise. No et mitte halvem olla. Igatahes leidis purgikollektsioon oma otsa ühes Väike-Kuke tänava garaažis paiknenud taarapunktis. Purgi kokkuostu hind oli 5 senti. See oli kurb hetk.

Kassetid - enne kui ma oma esimese CD ostsin, mis muidugi toimus julgelt 5 aastat enne esimese CD-mängija ostmist, olid ainult kassetid. Nende kollektsioon on mul siiani karbi sees. Kassettide lindistamine oli rituaal, millesse rõhutatult piinliku täpsusega tuli suhtuda. Duubelmakk - kahe kasseti mängijaga, millelt sai hõlpsalt lindilt lindile kopeerida oli muidugi pask. Parima kvaliteedi sai kahe maki ühendamisel. Ma ei tea tänini kas see tõesti ka nii oli, kuid see oli ikka tõsine tegemine. Rääkimata laulude küttimisest ja siis nende raadiost salvestamisest. Ka piraatkassetid olid turul teema, meil oli vist piraat-Mati Nuude ja piraat-Sõnajalgade kassett. Käsitsi oli peale kirjutatud, aga poole odavam. Mu arust vist 25 krooni maksid.

Juustunumbrite kollektsioon - enne seda kui juustupakendid tekkisid olid juustu ja nende realiseerimised tähtajad said, pandi juustu sisse sinised numbrid, mis mu mäletamist mööda märkisid valmistamise kuud ja päeva. Neist sai omakorda luua põnevaid numbrikombinatsioone. Mul oli tänu emale neid terve hunnik. See oli tõsiselt kõva kraam.

Linnasaun - enne seda kui kõik ennast pidavalt kasima hakkasid, käidi kord nädalas saunas. Miskipärast aga jäi see traditsioon ka kestma. Seda vist võimendas see, et Karja tänaval avati 95´aastal ultramoodne linnasaun. Basseiniga. Avamisel oli kohal jõuluvana ja lapsed said tasuta sisse. Ka meie naabripoistega olime kohal. Kohapeal toimus näiteks meeste riistade mõõtmise võistlus. Väikseid poisse see ei puudutand, meie teema oli bassein. Seal aga oli üks kindel vanamees, kes armastas poisse vette visata. Käega jalge vahelt. Õnneks meie seda asja läbi ei teinud. Aga suhteliselt hästi oli aru saada kellega oli tegemist. Lisaks sellele armastasid mehed üksteist seal ka masseerida. See oli väikeste poiste jaoks ka üsnagi veider. Sest alasti olles on aru saada ju kui meest asi külmaks ei jäta... see mis seal ikka toimus on siiani minu jaoks suur hämming.

Humanitaarabi - selleste ei saanud kellegil kunagi küllalt. Osavate mahhinatsioonideg kütiti seda igaltpoolt, paljud hakkasid koguduste liikmeteks, sest seal liikus kraami päris usinalt. Kokkuvõttes vahetas enamik eestlasi oma pruuni impregneerjope trendika lilla dressipluusi vastu. Ka mina :)

PAL blokk ja kaabeltelevisioon - millalgi 90ndate alguses tuli meie hoovi kaabeltelevisioon. Ta hakkas hommikul tulema ja tuppa jõudis õhtu päris hilja. Enne seda oli telekaparandaja meil külas käinud ja pannud televiisori sisse midagi müstilist - PAL blokk. See müstiline vahend siis võimaldaski selle, et hommikuti enne kooli minekut sain vaadata Die Simspons´eid Pro7 pealt. Ja laupäevased multifilmi päevad RTLi pealt, muidugi oli omal kohal ka õhtupoolikul näidatud A-rühm ja KITT.

QTV - see oli fenomenaalne kanal, mida siis hoiti elus Saksa Tehnoloogiakooli kõrval paiknenud Teenindusmajast. Sinna viisid inimesed ise filme ja siis sealt neid paisati sinna samma kaabeltelevisiooni. Näiteks nägin ma sealt "Üksinda kodus" esimest osa poolteist aastat enne seda kui see Mai kinno jõudis. Ja siis inimesi kutsuti kanali vahendusel sinna ise filme tooma. Nii siis selle ninahäälse venekeelse sünkroontõlkega filmid täitsid ka meie majapidamise õhtupoolikuid.

Ahiküttega kool - Kuninga tänava põhikool oli mu koolikarjääri alguses ahiküttega. Igal nädalal pidi üks pink tooma oma klassi puid, millega köeti ahju. Selle jaoks oli üks kanderaam puidust ette nähtud. Sügisvaheajal ladusime üüratult suurde puukuuri puid. Abiklasside suured poisid tegid elu suurte puuriitade sees suitsu.

Horoskoop uueks aastaks

2011-01-05T14:38:00.000+02:00

Teen eksperimendi, vaatan palju aasta lõpuks täide läheb. Igor ju valetas mu eelmise aasta kohta :)

Eesti

Pärnu

Uue aasta esimesed uued tõuked

2011-01-04T14:31:00.000+02:00

1. Eile sünnitasin Facebokis uue tõsielustaari vandenõu Pets. Kunagi oli vandenõu Pets täiesti tavaline inimene, siis aga avastas Wendres laomehe ametit pidanud Peeter, et maailm on pehmelt öeldes p*rses. Nii avastaski Peeter, et tegelikult ei ole tema muuta siin maailmas midagi ja üleüldine kapitalistlik vabamüürlaste vandenõu neelab ühiskonda ja teda aina sügavamalt. Sündis kodulehekülg prison.planet.ee. Tegin selllele reklaamkleepse. No Peeter oli siis ka rohelis vaate aktivist. Umbes aasta tagasi helistasin, talle ja palusin talt, kui roheliselt aktivistilt anda nõu mis on hea keskkonna aktivistide film. Selle peale vastas oma rohelise pea mustaks värvinud rohelise vaatega Peeter, et ta pole enam roheline. Niis siis kõik läkski... sain talt uue aasta tervituse, eks vaadake seda ise SIIT. Ta palus mul seda ka levitada, eks vaadake siis Eesti enda vandenõu televisiooni.

2. Uus aasta tõi tuhast tagasi ka Eesti kultusliku postgrunge bändi, kelle albumimüügi reklaamlauseks võiks öelda: "Saadaval hästivarustatud parklatest". Ansambel DefRage on uue laulja ja täpselt sama muusikaga tagasi. Kuid ega muusika kohta polegi midagi öelda, sest laias laastus on saund ja neljaduuriline ülesehitus säilinud. Mingeid üllatusi kahest loost ei leidnud. Uue laulja puhul väärib märkimist muidugi natuke pädevam hääldus, kuid samas nõrgem tämber. Ei joonistu muusikast nii selgelt välja. Kuula uusi laule SIIN.

3. Lõpuks suur tänu Pärnu Postimehele, kes lõpuks on hakanud "normaalsetel" teemadel kirjutama - täna Sindi-Vovast ja varem Uku baarist. Jäägegi nende liistude juurde, sest üle enda varju pole mõtet hüpata.

Puhka rahus

2010-12-31T11:13:00.003+02:00

Matsime eile ühe Pärnu linna teatud ringkonna legendi, vanema generatsiooni muusiku ja elukunstniku. Ma polnud matustel käinud väga kaua, pea kümme või rohkem aastat. Läksin Ivo ja tema venna Jüri palvel. Matuseteenistus Metsakalmistu hallitavate seintega külmas saalis oli muidugi kurb hetk, aga ma poleks oodanud teenistuse läbiviijalt sellist koperdamist oma teksti mahalugemisel. Lahtine kirst tõi isegi minul klombi kurku. Ma küll ei kujuta ette, kes seda teeb, kuid suude kinniõmblemine on karm asi. Eriti arvestades seda, kui need niidid suu vahelt välja paistavad. Mõtlesin sellele, kes seda õmblemist läbi viib...

Matsusemaja rõskus ei lahkunud ka Uulu kalmistule jõudes, kuigi auto soojendus undas täsivõimsusel. Kui enne olin märganud ainult üht ilmselgelt purjus inimest, siis nüüd ilmnes neid veel rohkem. Ma muidugi ei saa aru, mis vajadus on ennast matuse ajaks täis juua. See algas kell 12 päeval. Aga arvestades kadunu elustiili ja aatekaaslasi, ei saa me imestada. Sest nagu nentis kadunu vendki, on alkoholism tõsine haigus ja see ka 35-aastaselt kadunu ära viis. Matmine oli külm - hangede keskele oli kaevatud auk ja tunkedes hauakaevaja juhendas augu kinniajajaid. Rahvast ja lilli/pärgasid oli nii palju, et haud sai uhkelt kaetud. Siis aga hakkasi purjus kakerdajad veiderdama ja mingeid imelikke pilte nõudma endast haua taustal näiteks. Asi kiskus veidraks. Märkasin ema kõrvale hauale panemas tagasi puuristi, eeldasin, et see kuulub 1991. aastal lahkunud isale. Hakkas jälle kuidagi kurb, et kuidas puuristiga ikka veel. Sel hetkel tabasin end mõttelt, et äkki võiks panna need samad matuselised õla alla korraliku kivi soetamisele. Meenus, et Ivo mängis kadunuga veel sisse laulud kunagi, millest enamus olid kadunu omad. Nii tekkisiki idee anda välja plaat, mis teeniks siis raha korraliku hauakivi soetamiseks. Sellele lisaks muidugi siis mälestuskontsert, kus on võimalik veel ka lisaks annetada. Esitlesin Ivole ideed, kes pärast pikemat selgitust ka ise sellest mõttest vaimustus.

Veerev Õlu oli kohandatud peielaua pidamiseks. Valged linad katsid laudasid, millel muidu tantsu lüüakse. Üles oli seatud väike pildigalerii varalahkunust. Söödi/joodi puljongit ja algasid esimesed sõnavõtud. Kahju, et venna teravmeelse väljenduse/ettepanekuga, et tema oma alkoholi tõttu manalateele läinud venna terviseks viina ei võta, keegi ei ühinenud. Joodi ikka. Kuigi vend rääkis kui raske oli tegelikult sugulaste elu alkohoolikuga. Peielised ei lasknud end sellest segada. Tegelikult oleks olnud ilus tõesti vähemalt selle esimesegi mälestusnapsi ära jätta. Pärast seda maitsesime väga head võileivatorti, külm ilm oli kõhu tühjaks teinud. Siis aga kukkus ootamatult üks purupurjus matuseline toitu ettekandnud inimesele otsa. Polnud hullu. Ivo esitas kolm lugu ja rahvas kuulas vaikuses. Lõppu kõlas Vennaskonna "Maailma lõpus on kohvik, kus kunagi kohtume kõik".

Meeleolud paranesid pärast ühe Veereva kliendi ja kadunus sõbra sõnavõttu, kus meenutas, et kadunu isegi oli öelnud, et loodab korralikku pidu oma matusel. Nii siis algaski juba suurem ja rõõmsameelsem pidutsemine, mida muidugi täiendas kadunu lemmikmuusika. Vahepeal valati pisaraid, naerdi ja siit-sealt kostus meenutusi. Oli kõik nagu oli kadunuga, aga inimese surm on ikkagi kaotus. Ja kõlama jäänud mõte, et kadunud rockimehelik mässumeelsus avaldus isegi tema lahkumises jõulu esimesel pühal kui muu rahvas tähistab võitu pimeduse üle, tõi paljudele muige suule. Südamlik ja heatahtlik pidu võttis aga ootamatuid pöördeid.

Pea kolm tundi peale peielaua algust algas alkoholist läbiimbunud inimeste emotsioonitulva vallandumine. Hakkasid tekkima esimesed teravamad sõnavahetused. Ka paar nügimisega nääklust. Samal ajal löödi veel tantsu ja heietati. Viin joodi kõik baarist ära, sest käibel oli kadunukese menüü - viin mahlaga. Paljastusid esimesed ülakehad ja rahvast oli kogunenud palju. Sekka ka linnarahvast. Õhtu kulminatsioonina vajus kella 22 paiku uksest sisse matuse fotograaf. Kukkus pikali. Lähemal vaatlusel selgus, et ta nägu ja käed on üleni verised. Keegi oli fotograafile päris jõhkralt peksa andnud. Siis oksendas ta enda ette põrandale. Võigas vaatepilt ja töötajate paanika andis minu jaoks ilmselge signaali, et on ilmselgelt aeg lahkuda.

Puhka rahus, Mario Kaldmaa ja tea, et sind saadeti korralikult ära. Oli naeru, nuttu, head ja halba, verd ja pisaraid - täpselt nii nagu elu ise on.

The Imaginarium of Doctor Snow

2010-12-29T10:09:00.002+02:00

Vaatasin ära filmi The Imaginarium of Doctor Parnassus. Kuigi ma pole suur ulme või muinasjutu linateoste fänn, siis ikkagi jättis see film väga hea mulje. Arvutigraafikaga annab ikka hämmastavaid keskkondasid luua. Ma pole neid Avatare ja asju näind...

1. Aeg ajalt tundub nagu elaksime ikka veel Nõukogude Liidus, kus täiesti ilmselgetel teemadel mingit puru silma ajatakse. Kuigi nii mõnelgi korral saaks seda nimetada isegi näotuks valetamiseks. Näiteks teatas linnavalitsus kohaliku ajalehe vahendusel, et teede olukord Pärnus on hea. Kusjuures teede olukorra heaks oli labane liialdus. Alates 24. detsembrist kuni 27. detsembri õhtuni ei suutnud Riia maantee kõnniteel keegi lund ajada. Kusjuures kõnniteid hooldatakse teiste vahenditega kui suuri teid - see väike traktor(id) ei saanud olla muude objektidega hõivatud. 24. ja 25. detsembril ei toimunud ka Riia mnt sõidudeel mingit märkimisväärset muutust lume hulga vähenemise suunas. Rääkimata sellest, et kõik kõrvaltänavad olid kogu nädalavahetuse triiki täis tuisanud. Nüüd siis on kahanenud kaks korda väiksemaks kõik kõnni- ja autoteed, seega saame igati õnnelikult kasutada vaid ühesuunalisi kõnniteid. Sest inimese vastutulekul ei ole võimalik nabani kõrguvast lumehangest isegi üle hüpates autoteed mööda liikumist jätkata. Siinkohal peab jälle tänama linnavõimu poolt korraldatud vähempakkumist, millega kaotati lepingupõhine lume väljavedu linnast. Kusjuures fenomenaalne on, et Pärnu ainuke A-kategooria peaprioriteet tänavaks on Rüütli, kus ju elu lõppes juba 10 aastat tagasi. Samal ajal kui kõik muud kohad upuvad, puhastatakse ja harjatakse see Rüüli tänavat pingsalt. Ainuke tänav, kust lumi ära veetakse kusjuures. No nii labase kiidulauluga puru silma ajada linnavõim ikka ei tohiks, las selline fabritseeritud endakiitus jääda ikka möödunud aegadele.

2. Alustasin aasta kokkuvõtte tegemist, märkmed laotusid kokku neljale lehele Wordis. Ilmselt siis katsun uue aasta alguses selle üles sättida. Kusjuures tõesti, Igor Mangi ennustuse kohaselt küll midagi ei läinud. Ma ei tea, kes nüüd selles küll süüdi on...

3. Üllatav on see, et R2 on normaalseks muutunud. Järjest tulid Alice in Chains ja Vanemõde. Riigi kulul tränaraadio tegemises süüdistatav Heidy on jalaluu murdnud (ilmselt ka haigusleht?). Kas selle ja siis pleilisti paranemise taga on seos? Kahtlemata pikk pai R2le hea muusika mängitamise eest.

Rahu, ainult rahu

2010-12-25T16:22:00.004+02:00

Toomase köögis moodustus mu selja taga uus bänd. Ma istusin rahulikult ja tõmbasin päkapikku ninna :)

Keskendunud soolokava esitaja

Miskipärast eile mõtlesin sellele, miks on alati nii, et varem või hiljem peab oma esialgse positiivse hinnangu ümber hindama. Siit siis näited:

Kivimägi päästab Pärnu ja loll on see, kes ei vali Kivimäge. Keskerakond triivib Pärnu hukatusse. Nii enamik Pärnust jooksis valimisjaoksonda Pärnut päästma. Vähemalt esialgu lootis nö edumeelsem ja Pärnut tegelikult aidata sooviv linnarahva osa Kivimäe abil midagi muuta. Nüüd siis näeme, et kohe peale võimule saamist tehti ka jõudemonstratsioon, aastaid mitte läbi läinud ristmiku liikluskorralduse muutus sai kohe hoobilt kinnituse. Nüüd saab igast suunast Port Arturisse keerata ja ristmik jäi kordades kitsamaks. Kellele seda vaja tegelikult oli? Peale Port Arturi ma mõtlen :) Ja need fantastilised linnapea lahmiv-banaalsed sõnavõtud. Milleks ja kelle huvides? Kõik jätkub vähemalt samas pasas - linn on lumekoristusega rahul, linn uppumas lumme ja võimul on täpselt samasuguste väärtushinnangutega uued näod, kes samade mahhinatsioonidega tegelevad. Lihtsalt nagu fakk, miks reklaamiti end välja uuendava jõuna kui seda pole.

Igakord kui ma kellegagi mingid asju teen, ei eelda, et mind pidevalt kuidagi kooritakse või et keegi minu arvelt rikkaks saab. Aga paratamatult pean alati arvestama sellega et varem või hiljem ei ole tegemist lihtsalt viisaka aitamise ja asja ära tegemisega. Ikka ilmneb mingi värdjalik kasumiahnuse taustsüsteem, mis kogu asja perse keerab. Lihtsalt nagu fakk, miks ei või keegi kunagi kohe öelda, et sorri ma teen neid asju ainult raha pärast ja kavatsen ka sinult igal võimalusel raha koorida. Väsitav on koguaeg mõelda, et keegi tahab sind alati koorida. Samas millal keegi lahke on olnud. Keegi ei tee midagi tasuta, kas ma olen siis ainuke loll, kes sellega ka nõustub?

Ühesõnaga praegused pühad on täiesti paras aeg mõelda, et mille kuradi pärast me kõik üldse oleme sellised nagu me oleme. Miks ei ole keegi hea, miks ei tee keegi midagi niisama, miks ei tee kunagi midagi enda kasu asemel laiema hüvangu nimel? Miks on nii paljudel inimestel ninaots kaugeim punkt millega määratleda oma silmaringi ulatust? Ma ei taha ja ei oska arvestada alati sellega, et kellegilt midagi paludes on olemas dimensioonid: ahnus, kadedus, iharus, viha.

Ja veel, miks selgub, et Igor Mangi horoskoobis ei olnud selle aasta alguses mu aasta kohta mitte ühtegi õiget ennustust. Mille jaoks Igor selle kirjutas ja niimoodi valetas siis? Miks reklaamib ta enda kirjutist kui paika pidavat astroloogilist ennustust, kui selle pole reaalsusega mingit pistmist? Lihtsalt nagu fakk, kas ta ei võiks oma ennustuste sissejuhatuses kirjutada kunagi, et kogu järgneva kirjutasin raha pärast ja see ei oma mingit seost sellega, mis Teie elus järgmise aasta jooksul toimub. Nagu miks ta ei ütle siis?

Kokkuvõttes, miks on inimesed üldse nii lollid... ma ei tea. Näevad suurt lunastajat pehmelt öeldes kahtlases linnapeas ja pühakirja Igor Mangi Maalehe horskoobis. Just sellel samal põhjusel ilmselt usungi et inimeses on ausad, ilusad ja head. Aga fakk, kui palju see siis nii on...

Kõike seda mõtlesin jõuluõhtul kirikus tagareas seistes.

Kes ostis uue kella ja millega tegelevad Pärnu valvekulturnikud?

2010-12-23T11:39:00.001+02:00

1. Esimese töönädala finiš on mõne tunni kaugusel. Kontoritöö 8-16.30 esimest korda elus on üsnagi ootamatu - harjumatu paigalolek, aga samas pole kunagi igav ja ilmselt kui hakata kõiki asju üksinda tegema (hetkel olen figureerin duublina - nö adapteerun süsteemi ja saan pidevalt teada, mida ma veel ei tea - neid asju on väga palju) on veelgi tegusam. Eksperiment konserv-Heiko esimene nädal on olnud selles plaanis väga positiivne üllatus - kollektiiv on tavainimese ettekujutusele sellest institutsioonist vastupidiselt otsatult positiivne ja sõbralik. Minu väikese karjääri jooksul vast kõige positiivsem töökeskkond. Tõesti uskumatu :) Seoses töökohustuste olemusega loen igapäevaselt paberkandjal läbi vähemalt kõik päevalehed - jälgin meediakajastusi. Muude totruste hulgas jäi möödunud nädalast meelde strippar-Marco pressiteade käekella ostmisest. Hämmastav, et on olemas mingigi võimalus, et keegi helistab kuskile ajalehte ja teatab, et on uue käekella ostnud. NAGU MIS MÕTTES? Ja Madis Filippov, mis ajast on ajateenistus oma aja ohverdamine riigi kasuks, mis mõttekäik see siuke on??? :)

2. Laupäeval esinesin esimest korda üksinda. JSM´i kunagise bassisti Thomatheus Bucki sünnipäeval, esitasin Deltaheadi laule (teiste hulgas legendaarseid "Avely, Vändra hästi hoitud saladus", "Rivo Kingi hoiab teie nibud pringid", "Mati Talvik on surematu", "Esimene kubemekarv" jne), sekka ka mõned JSMi laulud, mida ma ise ju kunagi laulnud pole. Afkoors olin täiesti paanikas ja loomulikult läks kõik hästi. Adrenaliini tulv tagab alati positiivse lahenduse pingelistele situatsioonidele - näiteks kui sõnad ei meenunud, siis laulsin Avely laulus uute riimidega pea terve laulu. Mõte muidugi oli sama. Rivo laulu refrään täienes ka. Tore oli muidugi, et Ivo ja Helena oma lauludega ka üles astusid.

3. Vahepeal lugesin oma vanavanemate kodukohast, millest ma eriti ei tea - muidugi pole ka kunagi täpsemalt uurinud. Nimelt oli mu tädi valmis vorpinud ühe koduloouurijate raamatu jaoks teksti sellest külast Läti piiril, kus nad pärit on (vanavanemad ja mu ema koos tädide-onudega). Selle juures on märkimisväärne see, et kui Kiusumetsa küla asutati 1880ndatel aastatel, siis sada aastat hiljem ei olnud sellest külast midagi alles. Sõjad ja kolhoosikord viisid küla tühjaks. 1980´ndateks polnud säilinud enam ühtegi maja. Täiesti hämmastav. Esimest korda elus nägin siis nende talust pilti. Seni olen ju ise mingi võsa sees vundamenti käinud vaatamas, kus kõrval on vaarikapõõsaid ja õunapuid. Ja taevasse kõrguv kuusehekk reedab sissesõidu teed taluhoovi. Kiusumetsa nimi tuli mõisnike tülist metsa jagamisel, kus küla paiknes. Lihtsalt kummastav, kuidas 100 aastaga suudab üks üsna talude rohke küla metsade keskele tekkida ja siis sealt jäädavalt kaduda - kaartidel selle kohta märkeid pole.

4. Huvitav on jällegi see, et Pärnu ajakirjandus ei suutnud erinevalt Õhtulehest välja uurida, et diplomit võltsinud vanadekodu juhataja valetas end telefonimüüjast Eesti osakonna juhiks. Ikka väeti ja pealiskaudne on see provintsi meedia analüütiline ja uuriv tegutsemine. Ja muidugi möödunud nädala valvekulturnikute (need, kes kontrakulturnikutena end afišeerivad) Facebooki ja Pärnu Postimehe kommentaariumi action Pärnu LV kultuuripreemia teemal. Nimelt avastasid taaskord prokultuuri jahimaid analüüsivad valvekulturnikud, et jagatakse valedele asjadele auhindu. Nüüd tuvastati puudulikuks ja läbinisti kultuurituks turundusürituseks Augustiunetus, mis preemia sai. Ja nagu filharmoonia teemagi puhul on ving-mögina aktiivis samad inimesed, kusjuures äärmiselt hüpliku ja segast peksva argumentatsiooniga. Kusjuures eriline maiuspala oli kui sekkus Unetuse üks korraldajatest. See nägi välja nii:

Facebooki ilmub valvekulturniku teade:

kultuuri aastapreemia saab turundusüritus...oh jah...tundub et lugupeetud otsustajate kamp ei ole ikka enda jaoks asju selgeks mõelnud...

Sellele järgneb üsna pea siis korraldaja poolne sekkumine:

A: aga mida me muidu turundasime? Ise nagu ei märganudki...:-)

B:vot see ongi küsimus millega peabki tegelema ;)

A: Et peab nagu kogu aeg hästi palju turundama?

B: ei mida te turundasite ;)

See siis eelmänguks väike segane, kuid kohe jõutakse teemani!

A: No ma küsingi sinult:-). Sa ju väidad, et AU on turundusüritus.

B: mõtlen tiba ja vastan ;) sellel kõigel on lihtsalt laiem kontekst, et siia kohe midagi lahmida...

Hetk hiljem ilmubki vastus

B: Pärnu suvi on imeline, aga lühike. Tahtsime pikendada seda augustikuu võrra ja heade inimeste toel see ka õnnestus. - oli teie pressikas, ehk siis puhtalt turismi teema ja vaata nüüd see kultuuriline pool, saad ise ka aru, et see on juba vä...ga vaieldav, et selles kavas oli minu jaoks võibolla 3-5 asja kõikidest nendest sündmustest, mida võiks kultuuriga siduda, ülejäänud on ikka selline paras tohuvabohu, mis oli ka väga lahe...ehk siis Teie üritus oli lahe, see poleks pidanud saama lihtsalt seda preemiat, ta oleks vabalt võinud olla nagu kirjutati Aasta Tegu...ma lihtsalt ei ole rahul sellega et ametnikud paiskavad kõik kokku, asju tuleb vaadat eraldi, sest teoreetiliselt võiks kultuuripreemia saada ka Jüri Jaansoni kahe silla jooks näiteks...terves kehas terve vaim ;)

A: Mnjah. Ju siis ongi tõlgendamise küsimus. Eks siis otsustati süvakultuuri seekord mitte toetada. Ei ole üldiselt eriti kursis nende aunimetuste ja preemiate süsteemidega - ei keskendu oma tegemistes nende saamisele ega seega ka mittesaamise korral kurvastamisele. Siiski - AU pole kindlasti turundusüritus. Bacardi Feeling näiteks on:-). Chill!

B: nuh vot selles ma nagu natukene kahtlengi et ta erineb väga BF ist ;) ja loomulikult Chill ;) AU oli väga hea ja vajalik üritus ;)

Nüüd koorub välja, et siiski oli üritus okei. Aga korraldaja läheb kohe isiklikuks ja järgneb minu arvates üsna tabav võrdlus.

A: Ei erine jah. Nagu kontrakultuurikeskus ei erine ka eriti Kaubamajakast.:-)

B: et siis võibolla ka see - BF ja AU vahe siis ikkagi milles seisneb ? vaatasin just viimast BF ja selle kava, olgem ausad esinejad olid ikkagi tunduvalt vingemad, kui AU-l ja terve päeva ju toimus midagi, sporti, tantsu,lastele mingid asjad,... peredele, teatraalset tegevust jne...kasu nii BF kui ka AU üritusest ei saanud mitte kultuuriga seotud inimesed, vaid ikka ainult pudupoodnikud (hotellid, baarid jne)...et kus sa seda vahet nii väga näed ? ma veelkord toonitan ma ei kahtle absoluutselt selles et AU ei olnud hea üritus, ta oli väga hea...ma kahtlen nende inimeste kes auhindu annavad pädevuses ja suutlikuses mõista asju...

Ja lõpus formuleerib korraldaja ka diagnoosi, mis muidugi ei ole ju väär.

A: Segast peksad natuke ka:-). Kord siunad premeerijaid, siis võrdsustad (halvustades siiski...) AUd alkoholi promoüritusega, siis ütled, et see ongi kõik jube lahe. Aga las igaühele jääb siis oma arvamus. Ei hakka sinu oma küll ümber lükkama. Näeme

Kusjuures valvekulturniku hingevalu seoses ebaõnnestunud valikuga paljastus ka Pärnu Postimehes, kus sekundeeris ka samas paadis olev kultuspoeet.

Kokkuvõttes tehti Pärnus esmakordselt midagi korralikku ja laiemas plaanis linna haaravat, rääkimata ürituse mitmekesisusest. Naljakas, et kultuuri ja progressi eest võitlejad kõik üksteisele kõrri kargavad. Just niikaua kuni elatakse vaid pro-kontra maailmapildis, ei olegi võimalik ju midagi edendada. Lõppude lõpuks kulub kõikide kulturnikute aur kommentaariumitele ja Facebookile - linnarahvas vaatab kui kloune kõrvalt. Pärnu on ikka huumor koht!

Konserv(atiivse) Heiko sünd

2010-12-20T08:07:00.000+02:00

Pilt eelmise teisipäeva videodiskoritest Tartus. Leidsime Anu Saagimi!

1. Läbi sai selle aasta viimane nädal, kus võisin nautida kõiki hüvesid, mida pakub tõelise vagabundi elu. Tänasest alustan siis projekti konservatiivne Heiko. Üritades kohaneda uue töörutiiniga, mis üllataval kombel polegi paindlik ja eeldab minult suuremat kohusetunnet kui kõik varasemad ametid. Aga jätkuvalt olen Hunt Kriimsilm, sest seegi amet on varasemast midagi radikaalset erinevat. Mulle ikka meeldivad ekperimendid, pean jällegi tõdema. Kokkuvõttes siis loodetavasti sain kõik asjad selles nädalas veel ära nauditud, ka need, millega enam hiljem mul paslik tegeleda pole. Õnneks oli Haapsalus vaid 20 inimest 3 põrsakese kontserdil. Mitte, et seal midagi hullu oleks olnud, aga lavakostüüm oli "veidi" vulgaarne. Aga samas ka kaunis!

2. Teisipäeval tegime Kaspariga Tartus videodiskotamas, mis kujunes kokku 9 tunniseks. Oli täitsa naljakas mitmes plaanis - esmalt muidugi on tore vaadata noori ja väge täis esmakursuslasi. Teisalt kohata erinevaid legendaarseid tüüpe (keda pole aastaid näinud) ja kelle ära tundmine jupp aega võttis. Rakendasime esimest korda ideed, mida ma ise alati nautinud olen, et muusikavideodele panna taustaks hoopis teine muusika. Nt Modern Talkingu video Rammsteini muusikaga ja siis vaadata, kuidas asi sünkrooni jookseb. Sellist segatud diskot võiks mõnikord täiesti tehagi. Seekord tegime natuke. Olin endale varunud seekord kaasa ka palju veidrat muusikat - vene multifilmi muusikat, 5nizzat ja No Smoking Orchestrat. Kes seda rocki ikka jaksab koguaeg kuulata :)

3. Laupäeval läbisin esmakordselt siis katse laulda iseenda laule. Okei, Deltaheadi laule sai ka esitatud, kuid sellestki on aastaid möödas. Ja nüüd siis tegin Toomase sünnipäeval kitarri saatel oma laule, sest Märdil tuli jooming vahele. Tundus, et inimestel oli sama lõbus kui minul, sest laulud ise olid ju tõesti "haiged" - Mati Talvik on surematu, Avely, Vändra hästi hoitud saladus, Rivo Kingi hoiab teie nibud pringid, Minu tädi on Tiiu Silves, Esimene kubemekarv jne. Lisaks tegin kaveri oma lemmikust viie aastasest orava luukerest. Eriti tore oli, et oma laule esitasid ka Helena ja Ivo. Kokkuvõttes sai Toomas vast korraliku sünnipäeva.

Me mao tee kalju peal

2010-12-13T12:16:00.001+02:00

1. 41. Sindi Rockiga sai seljataha John Stuart Milli 97. esinemine, mis on ühtlasi ka selle aasta viimane. Sel aastal oli muidugi esinemisi vähem kui kahel eelmisel, aga seda ka seepärast, et ootamatuid unplugged esinemisi polnud. Sest need kaks tegime ka terve bändiga. Kokku sai JSM sellel aastal 9 uut lugu, neist kahte pole avalikult kordagi veel esitatud. Uus aasta tuleb meile kahtlemata huvitav, sest peame leidma endale asenduseks trummari kolmeks kuuks ja ilmselt veel ka sellele kolmele kuule järgnevaks kaheksaks kuuks. Erich Schmidt suundub mereväkke juuli alguses. Oleme alustanud juba vaikselt lahtiste silmadega ringi vaatamist, et leida asenduseks pasliku trummarit. Proovidega tahaks alustada juba kevadel, et siis uus bändiliige juuliks täielikult ettevalmistatud oleks. 100. kontserdi plaanid on ka muidugi olemas, kuid selle realiseerumine on ise küsimus - st kust võtta aeg organiseerimiseks, saada kokku kõik koosseisud ja siis muidugi leida ruum. Pärnus on ju kontserdiks kõlbulike kohtadega olukord väga halb.

2. Jaanuarist siis alustame Sibyl Vane´iga esinemisi. 22. jaanuaril esineme Pärnus Frens Café´s ja 29. jaanuaril Pärnus klubi-kohvikus IN Noorte Vabaajakeskuse sünnipäeval. Sealt edasi juba enam öelda ei oska, kuid suure tõenäosusega kandideerime ka Proovika konkursil, sest mulle oleks see ju viimast aastat võimalik. Järgmisest aastast ma enam pole seaduslikult noor ja seega tuleks kasutada võimalust. Omakeskis mõtlengi, et miks mitte teha kordki bändi, mis on igas aspektis läbi mõeldud. Eksperimendid on mulle alati meeldinud.

Lõppu JSMi uusimate laulude tekstid. "Provints" on kirjutatud selle aasta oktoobris. "Mao tee kalju peal" on inspireeritud Torgny Lindgreni samanimelisest romaanist, mida lugesin kevade hakul. Märtsis alustasin selle teksti kirjutamist, valmis sain selle alles septembri lõpus. Nüüd siis on nad ka lauludena valmis ja uuest aastast ilmselt kuuleb ka neid esinemistel.

Provints

Langetan pea juba mitmendat korda
Uduse jõe kalda auraval murul
Põlvili langedes palveid ma kordan
Hinges painamas päevi suruv
Vaev, mis loojub päikesega koos
Aeg mis peatub uduste vete voos

Kõik mida ootan,
ma loodan, et üles leian
Kõik mida kaotan,
ka ükskord tagasi võidan
Et elu saada võiks
Selleks mis ta olnud pole

Kustutan tule mis ei põle enam ammu
Lahkun kodust sel pimedal ööl
Vihmatuisus ma kiirendan sammu
Kui keegi küsib olen igavesti tööl
Vaev, mis tõuseb päikesega koos
Aeg mis peatub uduste vete voos

Mao tee kalju peal

Kata, kata ennast kattega kae
Peida katte alla oma käed
Vaid peites kartma ei pea
Sinu olemust siis keegi ei tea
Kata, kata, ennast kattega kae
Värvib kurbus mustaks me laed
On pime tuba me varjusid täis
Kuigi sõbrad on ammugi läind

Silm upub unistustes
Ilm vajub vabadustes
Me mao tee kalju peal
Hing ihkab vabadusi
Elu täidab unistusi
Me mao tee kaju peal

Kata, kata ennast kattega kae
Iseendagi eest peitu sa poe
Ava endas oma avatuste pale
Mata kõik mis valus ja vale
Jäta, jäta kõik mis jätta sa saad
Oma elugi kord jätma sa pead
Inimeseks saab meist vaid see
Kellel antud selleks eeldused

Uue aja kangelased

2010-12-10T12:53:00.003+02:00

JSM @ Valga Rockiklubi.

Mitte, et ma väga vana oleks, aga aina rohkem täheldan teatavaid arenguid, mis eristab mind osadest inimestest. Võib olla ongi see vanaduse esimene märk. Mine sa tea :)

1. Ma ei tea midagi Youtube´i huumorist. Mind ei aja naerma inglise keelsed stand-up komöödiad, ega kellegi kasside tegevus või imelised beebid. Mis kõige hullem, ma leian üliharva YouTube´ist video, mida kuskile postitada. Eriti Facebooki. Ma ei kujuta ette, mis valu peaks olema sinna iga päev mingit videosid toppida.

2. Muidugi see, kes on tõeline YouTube videode fanaatik, tahab neid alati teistele näidata - ainult teistele! Tema enda huvi teiste poolt edastatud videosoovituste osas on kesine. Nii peangi vaatama mingeid videosid, mis mind absoluutselt ei paelu. See on ikka väga karm koht.

3. Näiteks ei saa ma aru inimestest, kes FB-sse ja blogisse kirjutavad, et neil on kõik perses. Ja miks nad järgmisel päeval kirjutavad, et kõik on super. Mille kuradi pärast saab inimese elutsükkel üldse olla 24 tunnine, et üks hetk olen õnnest laes ja siis teine kord suitsiidi äärel. Täiesti hämmastavad idioodid või siis kuradi koleerikud!

4. Mis kuradi värk on sellega, et mobiiltelefonidele ei vastata ja tagasi ei helistata. Mis mõttes on telefonid hääletul ja mille kuradi pärast sa siis pärast vastu võtad ja ütled, et oli hääletul, aga tagasi helistatud ei saanud. Ja mille kuradi pärast sa enda telefoni ei kuule korduvalt ja mille kuradi pärast ta peaks kuskile maha jääma?

5. Mis kuradi värk on sellega, et mingid inimesed ei suuda ennast õigeks ajaks üles äratada. Mis kuradi viga peaks inimesel olema, et ta elutegevus enne keskpäeva alata ei suuda. Ja mille kuradi pärast tolgendab ta kella kaheni MSNis. Ja siis kõik peavad selle mölaka järgi ootama, kes ei suuda end poole 10ks kohale saada.

6. Üldse ei saa aru, miks inimesed nii saamatud on. Kõige selle juures tajuvad, et kõik on perses. Aga kõik algab väikestest asjadest - tähelepanematus igas elu valdkonnas pedereerib asjade paranemist. Ja elu ei ole võimalik üle päeva totaalselt perse keerata ja rööpasse sättida, ja nii tervelt aastate vältel. Elu pole kas kunagi korras olnudki või on kõik totaalselt perses. No ei saa aru, mida kuradit need inimesed teevad. Õppige kasutama oma telefone ja äratukellasid, ehk siis on tulevik ka helgem!

Väikelinna ajakirjandus tegutseb jälle

2010-12-04T12:26:00.000+02:00

Just sellel hetkel kui ma olen valmis kirjutanud oma arvamuse Pärnu kohalikust ajalehest, trükitakse kuskil trükikojas juba uut numbrit ajalehest, kus peidus on rabav uudis: Vastsel hooldekodu juhatajal lasub pettuse kahtlus . Esialgu seda pealkirja lugedes ootasin, et nüüd saabub tõeline uuriv ajakirjandus, mis paljastab sügavalt pimeduse põuest räpase tõe. Artiklisse süvenedes, selgub nagu alati, et siiski mitte.

No muidugi ei saa märkimata jätta hämmastavat möödapanekut tausta kontrollis - kuidas on võimalik, et peale kellegi ametisse kinnitamist suruti lauale kahtlusalune diplom. Enne seda ei ilmnenud kordagi segadust ega vastuolu, ega küsimust. Mitte midagi. Hämmastav, et meie vägagi lakooniliste ja sisult argumenteerimata sõnavõttudega linnajuht, keda laiem avalikkus ennatlikult Pärnu päästjaks ristis, siiski sellist vanale linnavalitsusele omast jama kohe läbi ei suutnud hammustada. Või polnudki vaja?

Rääkimata sellest, et artiklis enamasti sõna võttev proua oma parteikaaslasega juba varem sellel teemal kuulujuttude põhist laimu provintsilehte tulvasid. Saunajutu tasemel kuuldusest vorbiti järgnev skandaalne kirjutis:

Tammiste hooldekodule juhataja otsimine külvab kahtlusi . Siin siis materdati igaks juhuks väidetav Külvar Mandi soosimine ära. Täiesti arusaamatu, et ühe vanainimese saunajutust tuleneva südamevalu tulemusel üldse artikleid tänapäeva ühiskonnas kirjutatakse. Aga eks seda teab vaid ajakirjanik ja muidugi peatoimetaja, kes sellel kõigel sündida laseb.

Kokkuvõttes söödetakse siis taaskord meediale ette mingi fakt, sellest vorbitakse artikkel. Ajakirjanik mingit täiendavat endapoolset sõltumatut uuringut läbi ei vii. Kui valesti läheb, siis vabandatakse nagu alati. Pärnu meedia rokib sokke jalast ja kes ei usu Pärnu ajakirjanduse ajakirjanikuga sõbrustamise fenomeni, võib lugeda järjepannu kogu puhast (isikukultuse ja sõbra ülistamise) klassikat ühe aasta jooksul: esimene artikkel , teine artikkel , kolmas artikkel , neljas artikkel, viies artikkel.

Väikelinna ajakirjandus

2010-12-03T19:03:00.000+02:00

Väikelinna ajakirjandus Pärnu näitel on üsna veider nähtus. Ühelt poolt kentsakas, sest Pärnu on piisavalt väike ja mingeid üllatavaid paljastusi teha suhteliselt raske, aga siiski (ja ka üritatakse). Pärnu suurusest tulenevalt on meediamanipulatsioon küll võimatu, sest uudised levivad suusõnaliselt kui kulutuli, kuid siiski ka siin on veel inimesi, kes üritavad kesise sisuga häälekandja vahendusel oma renomeed parandada. Huvitav on see, et kuigi on teada, millised on inimeste sidemed, nende puudused jne, kirjutatakse artikkel ikkagi tõelise kiidulauluna või siis laimuna. Näiteks on meie provintsi päevalehe ajakirjanike seas oma valvekriitik linna valitsemistega seostuvates küsimustes. Täiesti hasartselt ja konstantselt võttes igas teemas sõna (kusjuures sisuliselt täiesti copy-paste meetodil. Seejuures leidub ka momente, kus suure tümitamisega üle piiri minnakse - minnes siis ajakirjanduse eetikakoodeksiga vastuollu. Siis peab muidugi virilalt avalikult vabandama, sest ega olukord on ju ikka p*rses, aga süü pole ju kunagi ühepoolne. Loomulikult on Pärnu leht ideaalseks taimelavaks ka noortele sõnaosavatele tegelastele, kes muuseas Eesti ühe prioriteetsema maantee Via Baltica kohta väljendavad end: "...mingi näruse autotee...". Sellised emotsionaalsed sisutult lahmivad pursked pole omased vaid noortele algajatele, sest ka vanemad kolleegid astuvad sama rada ees ja juhinduvad neist. Näiteks on olemas ajakirjanik, kes paiskab pidevalt lehte šedöövreid oma sõbrast, mis loomulikult tausta süvenemata kannavad sellist propagandistlikku alatooni. Kuna Pärnus ilmselt ükski normaalne ja tegus ajakirjanik endale väljundeid ei leia - näiteks uuriv sõltumatu ajakirjandus puudub täielikult, siis ei jäägi muud üle kui sõbra palvel ikka mõni artikkel valmis vorpida. Muidugi ei saa rääkimata jätta sellest, et meelelahutuse rubriiki palgati suhteliselt banaalsed superstaar ja osta.ee kohtingumüüja arvamust avaldama. Õõvastav on mõelda, et selliste sisutuste eest ka raha maksti. Lõppude lõpuks ongi veider, et milleks üldse sellist palagan-ajakirjandust siin väikeses linnas toota. Kas tõesti, siis vaid selle jaoks, et keda vaja puhtaks pesta või maha trampida? Ja tõesti, Pärnu Postimehe ajakirjanikuks olemine selle põhjal, mis seal ilmub, küll mingi au asi ei ole. Ja ratsionaalse analüüsivõimelise inimesena on mul piinlik ja vastik lugeda oma kodulinna lehest kallutatud ja idiootset teksti. Mis peale selle on tavaliselt ka ühepoolne. Kurb-kurb-kurb.

Ja mul on hea meel, et siin väljendatu miskipärast alati tähelepanu leiab. Justkui poleks see suvaline blogi teiste seas, vaid tegemist oleks ainuõige tõe kuulutamisena. Kel huvi see leiab varasemast üles ka selle koha, kus meie provintsi lehe sõnasepp end kaitsma hakkas - ei tea mille eest :)

Teater-Muusika-Kino

2010-12-02T11:01:00.002+02:00

Toetagem ja propageerigem alternatiivset filmikunsti Eestis. Siit tuleb verivärske Chasper Kazparovichi dokumentaalfilm, mida on kõigil huvilistel võimalik sümboolse hinna eest, väga ilusas pakendis ka tellida. Film ise lihtne ja halastamatult aus. Nalja saab :)

1. Lugesin läbi Igor Garšneki "Ruja: must ronk või valge vares", mida laias laastus võib liigitada sama mõttetuse alla, mis hiljuti ilmunud Urmas Alenderi biograafia on. Kahju, et härra Raud Eesti biograafiakirjanduse eduloo etaloni nüüd ka kirjanduslikuks etaloniks on saanud. Nii saame Ruja raamatus nautida kolme oraalseksistseeni kirjeldust ja üht Jaanus Nõgisto tanki all seksimist. Ja muidugi hämmastab mind kuivõrd palju omavahelistes dialoogides kasutas tollane Ruja kosmopoliitset väljendit fuck ja selle erivorme. Levinud olid nii fuck off, fucking jne. Kahtlemata on raamat kirjutatud nooremale publikule, kellelt ei eeldata eelteadmisi ja oodatakse fucki fännamist. Iga asi on lahti seletatud nagu lastele ikka ja siis kommiks on tõeliste rockisauruste fuckimine nii verbaalselt kui füüsiliselt. Aga see polnud absoluutselt peamine, mis mulle selle raamatu juures mõtteid tekitas. Mind hämmastas hoopis see, et kui Alender oli läbi aegade Rujas ikkagi teiste loomingu edastaja, mitte looja ise, siis miks see bänd nagu edasi eksisteeris kõige vältel. Peamised komponeerijad olid ta bändikaaslased ja sõnade autoriks erinevad luuletajad. Niisiis mingiks hetkeks bändi ainus alustala ja algliige oli Alender ise, aga loominguliselt olid ju igal koosseisul hoopis uued kõlad ja isegi stiilid. Veider just selles plaanis, et tavaliselt jääb toimima meeletute koosseisude vahetusega vaid bänd, kus säilib loominguline liider. Aga siin vahetusid isegi loomingulised liidrid. Selles suhtes muidugi veider bänd ja veider lugu :)

2. Eile kuulasin uut Dagöt Endla teatri küünis, esitlusele tuli nende uue plaadi materjal. Uus plaat on kõlalt nagu vanadki - sõnatihe, seekord on aga see seotud kuidagi loomade keskseks. Palju on tekstis loomi, vähemalt kõrvu jäi. Äkki seepärast, et üks laul on "Korfu", mis räägib siis selle "Minu pere ja muud loomad" kirjaniku kodusaarest. Muidugi on Dagö nüüd teine bänd oma kõlades, see popi ja rocki periood on vist läbi. Just vanade lugude esitamine uue koosseisuga tõi selle vahe välja, teravalt ja samas meeldivalt. Teine asi, mis silma jäi on, et Dagö tõelised meinstriim hitid on kõik suhteliselt sarnase maneeriga kirjutatud - trumm mängib lihtsat konkreetset biiti, kitarr teeb summutatult maksimaalselt kolme duuri peal liikumisi. Pean siis silmas näiteks Muusikut, Näitlejat, kuid neid oli veel. Ühesõnaga huvitavaim osa oli bändis mu arust trummar, kelle trummikomplekt on fenomenaalne. Miniatuurne soolotrumm, mida enamasti kasutatakse vaid mingite üleminekute jaoks (nii väidab Mark, kellel endal see ka olemas on), taldrikud tibatillukesed (ride oli mõne mehe crashi suurune). Ja crashid pigem splashi suurused. Ja basstrummile lisanduvad siis tomide asemel tamburiinid. Nende kõla üllatas mind - kõlades märksa paremini kui nii mõnedki tom´id, sügavama tämbriga mõjusid kuidagi. Igatahes oli trummar seal nüüd rohkem selline percussionist, sest saundid olid ikka hoopis teised. Klahvimees mängis täiesti uute (plaatidelt mitte tuttavate) saundidega, mis mõnikord tekitasid võõristust. Samas oli iga laulu algus selline, et ei saanudki aru millega on tegemist. Kokkuvõttes oli väga äge, aga 150 krooni pilethinnana oli väike ülepanek. Arvestades seda, et Mooste mõisas mängiti 50 krontsase piletiga. Pärnu oli kõige kallimaks topitud.

3. ETV viimases "Vabariigi kodanikes" vaieldi Eesti filmist, miks see halb on. Ja mingil hetkel torkas Aare Rannamäe täiesti ootamatu avalduse a´la miks me kuuleme alati, et Eesti film on halb, mitte Eesti muusika või kirjandus. See kõlas nii absurdselt - sellele järgnes filmiinimeste kaitse kohe filmile, aga keegi neist ei tõstatanud küsimust, et miks siis pole Eesti kirjandus ja muusika pask. Tegelikult ju varjutab neid kahte sama probleem. Loen praegu Tänapäeva romaanivõistluse teist kohta, mis minu arvates võrreldes maailmakirjandusega on ikka tühi puine tükk. No algus vähemalt on piinlikult puine. Olen sirvinud ka noortele mõeldud näitekirjandust, ka selles domineerib mingi vanainimeste heietus või eriti aktiivsete tüdrukute pingutus. Tulemuseks selline veider olukord, kus publik kellele see suunatud on või kellest see nö räägib, jääb sellest eemale. Meenub siin ka Sass Henno raamat "Mina olin siin", mis samamoodi kirjanduslikult tühine võimendatud laheda tegevusega. Psühholoogiline portree Eesti kirjanduse kangelastest jääb ülinõrgaks, sest pole vist kirjanikku, kes julgeks paika panna, välja joonistada karakterit. No lihtsalt kui võrrelda kasvõi Dovlatovi inimeste kirjeldusega, siis on ikka päris palju arenguruumi Eesti kirjanduses. Ja teatri puhul on mind alati öökima ajanud soov teha filmi, kõik see kohapeal jooksmine ja paugutamine, mida nüüd mõnuga teatris tehakse, labastab kogu üritust. Miskipärast Eesti teater loodab koguaeg filmi teha ja filmis teeb paratamatult teatrit. Nii ongi absurdne olukord, kus kõik lonkab tegelt juba alustekstist alates.

Saadet saab vaadata: SIIT

4. Ikka veider aeg on tõesti. Muutused...

Quo vadis Pärnu?

2010-11-30T09:55:00.000+02:00

Fotomeenutusi Kilingi-Nõmmest. Ülemisel pildil oli nö rahvamikrofon. Ja nad teadsidki sõnu peast. Uskumatu :)

1. Hea uudis on muidugi see, et System Of A Down teeb comeback´i ja selle raames on nad nö Euroopa-tuuril. Ilma kaugemate plaanideta annavad suvel mõned kontserdid, nii väidab nende kodukas. Esinevad nad siis 17. juunil Rootsis, 19. juunil Soomes. Lihtsalt selle kõige juures tekib küsimus, kas 17.-18. juunini toimuv Rabarock mahub nende 18. juuni graafikusse. Muidugi see on uskumatu jne. Sama uskumatu oli ka Static-X ja tema võimalik tulemine. No ühesõnaga homsest tulevad ProvinssiRocki piletid müüki, aga vaid Jumal ise teab, millal Rabarocki esinejaid välja hakatakse hõikama. Siukest jama ka ei tahaks, nagu oli Metallicaga. Inimesed ostsid Riga piletid ja siis tehti Eestisse ka kontsert. See oleks ikka täiesti nõme. Kindel on, et tervet festivali Soomes ei jaksa endale mõnusaks teha, seega panustan ühele päevale!

2. Ilmselge temperatuuri langus põhjustab tõsiseid liikumisraskusi. Rattaga muidugi ei sõidaks, aga eilne tõestas, et jalgsi liikumine on maksimaalselt ebameeldivaks tehtud. Ja bussid on inimesi puupüsti täis. Ja toas külmetavad varbad...

3. Vahepeale jäi ka Pärnu mõttetuse avalik lahkamine. Kusjuures Pärnu renomeed kujundasid DefRage, Rockiklubi, ansambel M.A.A ja peksupealinn (ja ei midagi muud). Ühesõnaga justkui tõesti oleks tegemist ainukeste ilmingutega ja ei midagi muud. Väga labaselt seal sõna võtnud inimeste endi diagnoosi ma määrama ei hakka, aga sellest kõigest (kaasa arvatud minu kommentaaridest) saate lugeda SIIT.

375

2010-11-29T11:56:00.002+02:00

Salvestasime ühe korraga koolituse käigus Sibyl Vane´i demo. Ja praeguse seisuga alustame esinemistega jaanuarist. Siis on lootust, et live´i kava on kokku pandud. Praegu on valmis 7 esitamiskõlbulikku lugu. Niisiis tegin sellest kõigest johtuvalt Sibyl´ile ka facebooki lehekülje, sellega saate liituda SIIN. Salvestuse lisame ka kunagi kuskile, märkega "raw rehearsalroom live demo", aga vast mingi üldise pildi annab muusikast, mida tehakse. Kel huvi, siis ca kuu jooksul saate seda alla laadida koolituse näidislehelt, mis paikneb SIIN. Tegemist on siis salvestusega, mis valmis demode ise lindistamise koolituse käigus. Mängisime kiirelt koos kaladega asja sisse, et tarkuse taga ajajad, saaksid näha, kuidas asju teha tuleb.

Neli nädalavahetust kontserte on seljataga. Viimased kaks olid muidugi ulmelised. Reedene Pärnu oma oli libe - me ei saanud eriti süveneda asjade aranžeerimisse ja proovigi ei jõudnud Erkkiga teha. Küll aga laias laastus vedas asi siiski välja. Rahvast oli muidugi rohkem kui aasta tagasi samal ajal, samas kohas esinedes. Aga polnd muidugi midagi väga kiita. Laupäevane esinemine oli aga veel "rajum" - J.M.K.E jäi ilmaolude tõttu Kilingi-Nõmme tulemata ja siis pidime varem lavale minema. Pool bändist ja üks mees rahvas seast tegid esimese loona "Valge liblika suve". Kuigi rahvast oli palju, siis kultuurimajade värk on ikka see, et kõik hajuvad ära. Liiga suured kontsertkohad. Laval oli asi ka muidugi keeruline, "tehnilistel" põhjustel tegime ühe kitarriga. Seega pidin kõik asjad lennult ümber mõtlema. Mõndasid osasid polnud kunagi mänginudki. Aga rahvas möllas, loopis õlut igalepoole ja nagu pungi kontsert ikka :) Tegime ka lisaloo, milleks oli lugu, mida me isegi kunagi proovis pole mänginud. Lihtsalt improviseerisime selle ära. Nii saigi kõik ilusasti tehtud. Korraldajad ja rahvas õnnelikud - bänd väsinud, aga rahul.

Kuigi ma olen ise ka sügise-tundlik, see tähendab, et miskipärast saabub koos pimeda ajaga emotsionaalne madalseis, siis sel sügisel on olnud nii palju teha, et suurem raskemeelsus on ära jäänud. Eriti tegusa inimensena pole olnud ju aega siiagi korralikult kirjutada, veel vähem siis Pärnu mõttetust tajuda :) See viimane muidugi nali, aga ikka ja jälle siit-sealt kostub. Ümberringi muidugi tundub selline raskemeelsus siiski vaikselt vinduvat. Veidrad olukorrad, emotsioonid ja reaktsioonid. Keeruline on jääda selle kõige juures eemale. Kõik on väga veider ja väga keeruline.

Valga intsident

2010-11-22T10:06:00.001+02:00

Oleme plaadiesitlustuuriga nüüd üle elanud kolmanda esinemise Valgas, mis oli iseenesest üsnagi emotsioonide rohke. Valga linnapiirist sisenedes halvenes tõsiselt sõidutee olukord, logistasime lahkelt transpordiks abikäe ulatanud Kalevi autoga läbi aukude. Mingil hetkel hakkas kostuma mingid kraapivat heli, panime maki kõvemaks. Loomulikult see ei aidanud, ronisime välja. Olime Valga linna ääres ja vihma sadas. Oli pime, midagi polnud näha. Tundus, et korras, istusime autosse tagasi. Sõit algas, kuid kõrvalistuja poolne esiratas hakkas justkui blokeerima. Esialgsel vaatlusel tundus kõik jällegi korras. Kui siis avastas keegi, et ratas on nagu eespoole koopas nihkunud. Tundus, et kuna autot sellisesse kohta ei julgeks jätta, oleks lahendus see, et Kalev sõidab üksinda aeglaselt Rockiklubini oma autoga. Nii me siis liikusime kõndides tema auto kõrval. Teine autotäis rahvast sõitis Toomasega minema. Ja siis keset linna Selveri taga Sepa tänavale keerates nägime kuidas auto raksatas ja vajus selle nurgaga nii mõnedki sentimeetrid allapoole, silmnähtavalt. Siis selgus, et peabki keset ristmikku jääma. Tegelesin liikluse suunamisega ümber auto, sest see paiknes nii ebamääraselt ja autojuhid sattusid segadusse. Ka mööduvad bussid said teha vigurmanööverdamist. Algas paaniline treileri otsimine. Valgast selle leidmine osutus täiesti keeruliseks, umbes viiendal katsel leidsime treileri, kellel läheks meiega tegelemiseks aega ca 3 tundi, sest oli väljakutse Võrumaale. Siis sai Kalev miski lahenduse Pärnu transpordile, autole hakkas järgi sõitma Nurmest päästev treiler, mis auto tagasi Pärnusse viiks. Vahepeal kukkus esiratas tunkrauaga kergitamise peale alt täiesti ära. Meeleheites olime sunnitud rikkuma Kristheli laupäeva õhtupooliku ja ta endale järgi kutsuma. Kontsert läks hästi, rahvast oli ja heligi sai seekord korralik. Müüsime plaate ja Anarchi oli lapsepõlve meenutusena tore kuulata. Tagasiteel läbisime kevadise Valga retkega kultuseks saanud Hummuli toidubaari. Selgus, et sealne öine töötaja härra oli juba mu blogi guugeldanud ja kõike lugenud, mis seal kirjas. Saime selle peale kõik ka ühe tasuta Nussi - selle kurikuulsa šokolaadi.

Mind on tabanud jälgivõitu nohu, juba pea nädal. Reedest lisandus ka kurguvalu. Nii nagu vanarahvas ütleb, on tegemist solvumise ja ütlemata jätmise protsessiga. Eelmisel nädalal tegime Sibyl Vane´i ja 3 põrsakesega ka proovid, milles mõlemas said valmis mõned uued lood. 27. novembril salvestame seal samal koolitusel näidisbändina ja õhtul esinen 3 põrsakesega Kilingi-Nõmmes. Päris tihe laupäev. Alustasin ka uue projekti tegemist, esialgu on see üks laul, mille tahaks stuudios sisse mängida.

Vahepeal olen veel lugenud ja filme vaadanud, mõned neist nii head, et soovitaks Teilegi. Avastasin enda jaoks kirjaniku nimega John Irving. Nimelt sattus mu kätte tema teos "Neljas käsi", mis tundus nii raju, et sellest võiks film olla. Ja siis ma hakkasingi otsima, kas on. Selgus, et pole aga teistest raamatutest on. Mõni isegi stsenaariumi eest Oscari saanud. Nii avastasingi enda jaoks filmid "Cider House Rules" ja "The Door On The Floor". Mõlemast muide ka raamat eesti keeles olemas. Aga filmidki on väga head. Hetkel loengi 600 leheküljelist "Siidrimaja reeglite" telliskivi. Raamat on hea ja tahestahtmata meenutab mõndades aspektides nii Torgny Lindgreni loomingut kui ka Forrest Gumpi. Teine hea film, mille enda jaoks avastasin oli Nick Hornby romaani "Elu edetabelid" põhjal tehtud "High Fidelity". Ka seda soovitan kindlasti vaadata. Lisaks sellele vaatasin läbi ka "Inceptioni", mis miskipärast ei jätnudki loodetud sügavat muljet. Samas oli ka "Sotsiaalvõrgustik" suhteliselt lage Hollywoodi mittemidagi ütlev film. Üsna huvitav oli aga "Liblikas ja tuukrikell", mis tõsiküll mingilt maalt üsnagi tüütuks muutus. Võib olla see oli see silmale fokuseerimine. Nii et lugemisaasta jätkub ja filmidki saavad selle kõrvale vaadatud.

Vahekokkuvõte mini-tuurilt

2010-11-15T12:43:00.001+02:00

Üks sensatsioonilisemaid plakateid, mis kutsub üles suitsetama sigarette. Nimelt allus tubakatootmine NSVL-is ministeeriumile ja selle ülesanne oli täita norme. Seepärast tuli rahvast motiveerida ka normide jagu suitse ära tõmbama ja tekitama nõudlust.

Vahepeal on tõsiselt palju tegemist olnud - meie üle-Eestiline minimalistlik esitlustuur, proovid (mitme bändiga), plaadi asjad, kool jne. Täna on siis peale 13 tundi und juba normaalne tunne ja võib ka siia väikest vahekokkuvõtet teha.

1. Eelmise nädala esmaesitlus Genialistide Klubis oli väga äge. Kuigi plaan oli startida kell pool 12, juhtus nii, et saime Pärnust minema alles kell 13 - kõik asjad venisid. Auto millega läksime, sellel ei avanenud seest poolt juhi poolne uks ja pagasnik ei lukustunud ka. Lõpuks ei töötanud ei seest- ega väljastpoolt ka tagumine juhipoolne uks. Päris raju! Jõudsime peale kolme kohale, alustasime proovi, mille olin eelmisel nädalal luuletusi lugemas käies välja kaubelnud kohalikult helimehelt. Siin kohal suured tänud Mõmmikule. Lihtsalt kuna Erkkil ja Märdil polnud mõtet eraldi Pärnu prooviks sõita, otsustasime selle kolida Tartusse. Olime eelmises proovis valmis saanud neli uut lugu ja otsustasin siis neist kolm ka kontserdikavasse sisse pikkida. Nii tegimegi esimese loona Mestro ja sellele otsa kolma uut lugu. Sisse panime ka eriti vana Steriilse särgi, mis oli nii mõnelegi meie pikemaajalisele kuulajale mõeldes sisse pandud. Me pole seda ikka väga ammu mänginud. Mängisime esimese bändina, mis tähendas muidugi seda, et kui meie alustasime oli saal veel suhteliselt tühi, samas kui lõpetasime jällegi juba suhteliselt täis. Õhtu peaesineja DND ajaks muidugi puupüsti täis. DND oli hea, kuigi mitte nii hea kui Pärnu rockikas poolteist aastat tagasi. Saundis oli vist asi. Aga hea oli ikkagi. Mimicry oli veider minu jaoks, alates muusikast kuni nende imeliku olekuni. Võib olla olin ma lihtsalt nii ebameeldiv kui ma tere ja nägemist ütlen :) Selline elementaarne viisakus kui selline pole ikka meie muusikascene superstaaridele omane - kui teretad siis oled ju pugeja, imal lipitseja. Veider maailm. Ja DND plaat on ilmselt kujunduslikult kõige ilusam plaat, mida ma omanud olen. Ja see muidugi sisu on ikka võimas... midagi pole öelda. Ahjaa Pärnu tagasi jõudsime kell 7 hommikul.

2. Sel laupäeval esitlesime plaati Rakveres. Startisime küll Pärnust enne kella 18, aga kohale saime peale 21te. See õhtu olime bändiga kõik täiesti kained, isegi mitte lonksu õlut ega midagi. Kära Kants on mandri-Eesti kõige väiksem koht, kus me mänginud oleme. Saaremaa Luki baar on ajaloos olnud pisem. Aga see-eest oli koht ise ülimalt viisakas, stiilne ja hubane. Näiteks WC ustel kasutati soomääratlusena polti ja mutrit :) No kohas oli detailide peale mõeldud. Pööloy Gläänz mängis esimesena, see bänd pole minu jaoks ikkagi koosseisu vahetusest taastunud. Aga ilmselt on asi minu kui kuulaja kõrvades, lihtsalt see kontrast on seal vahel nii suur. Rahvast muudkui kogunes, muidugi väga erinevat. Selles rockipubis oli ikka päris palju Pärnu mõistes ööklubi materjali. Ja venelasi, purjus ja tüütuid. Üks lõhkus kolm klaasi ja pärast oli ukse taga vereloiku pekstud. Üle tee muide asetses karaokebaar, kust kostus viisipidamatute meeshäälte esituses Pokerface. Uskumatu koht. Meie kontsert läks korralikult, ei mingeid kalasid. Saund oli paigas (koht oli väike) ja me oleme ju harjunud otse mängima, ilma PA-ta. Seega meile see väga keeruline polnud. Lisaks olen kaasa vedanud oma võimu koguaeg ja siis on suhteliselt mugav mängida. Esinemise ajal tungis lavale mingi ärika välimusega vanem mees, kes kohe mulle seletama kukkus, et ma Volmeri lugusid mängiks ja ta teeb kogu bändile välja. Kuna olime karsklusliidu esimehed ja -naised sel õhtul, polnud see meie jaoks mingi motivatsioonipakett, et laval lugusid õppima hakata. Tegime oma asja ära. Eriti meeleolukaks muutusid venelased kui teatasin: "Pasljendaja pešnja imena Kinó. See on pühendatud Viktor Tsoile". Venelased röökisid kohe, pärast surusid käppa ja tänasid, neid oli eriliselt liigutanud. Kõik need korrad kui ma pool aastat olen seda laulu sisse juhatanud Viktor Tsoi pühendusega, pole kedagi see erutanud. Viimaks leidisin inimesed, keda see kõnetas. Pärnusse saime tagasi kell pool viis hommikul.

Nüüd siis jäävad veel Valga, Pärnu ja Sindi. Sinna vahele mahub ka esinemine 3 põrsakesega. Nii põrsaste kui ka Sibyl Vane´iga läheb ka salvestamiseks. Kusjuures Pärnu kontserdile soovitan tulla, teeme sama terve bändiga akustilise laivi, mis Augustiunetusel. Ka videoinstallatsioon tuleb. Ühesõnaga ilmselt päris meeleolukas õhtu ja kuuleb seda versiooni loost Vabanduseks, mille me linti mängisime.

Ja plaat on nüüd saadaval Pärnu kaupluses Muusikasõber ja Tartu Genialistide Klubi kohviku plaadinurgas. Toetage Eesti alternatiivmuusikat, see raha ei lähe kellegi tuuri tarbeks, vaid teenib nulli raha, mille me oma plaadi valmistamise alla panime :)

Kärpimata pressiteade ja plakat

2010-11-06T00:10:00.000+02:00

Ansamblil John Stuart Mill ilmub esimene täispikk stuudioalbum

6. novembril ilmavalgust nägev kümnelooline debüütalbum kannab nime Panoptikon.

John Stuart Mill on 2005. aastal Pärnus tegevust alustanud bänd, kellel tänaseks liikmeid kokku neljas Eesti linnas. Viie aastase tegevuse jooksul 16. koosseisus pea sada kontserti andnud bänd on vaatamata tihedale liikmete vahetusele olnud siiski loominguliselt üsna aktiivne. Varem on bändilt ilmunud demode kogumik, singleid, EP, live-album ja DVD. Käesolev stuudios salvestatud kauamängiv on bändi ajaloos siiski esimene ja selle salvestamisel osalesid: Matt Samuel Berlioz (Märt Niidassoo) – vokaal, Albert Marginal (Heiko Leesment) – kitarr, Githa Glow (Helena Randlaht) – kitarr, Mary McBarkley (Marie Pärkma) – bass, Erich Schmidt (Erkki-Siim Kalbus) – trummid.

Debüütalbum valmis pärast kolme-aastast eeltööd, mis hõlmas endas ka mitmekordset salvestamist stuudios. Viimane katse 2008. aastal singliga „Meie aja kangelased“ Pärnus Muusik Stuudios sai aga juba selline, et alustati taas tõsist tööd plaadimaterjali salvestamisega. Panoptikoni lood on eestikeelsed, muusika on kirjutanud kitarrist Albert Marginal. Albumi muudab eriliseks ka see, et kogu plaadistatu sõnaline pool ei ole tuntud luuletajate looming, nagu varasemases loomingus, vaid laulude sõnad on kirjutanud ansambli endaga seotud nimed. Lisaks oma lugudele on albumil ka ansambel The Belka loo „Hirm“ remiks, mis valmis nende 15. juubelikogumiku tarbeks. Albumil sisalduvad 10 lugu pärinevad ajavahemikust 2007-2009. Neist viimane „Maestro“, sai oma lõpliku kõla alles stuudioseinte vahel. Ka mitmed muud lood aranžeeriti ümber vahetult enne salvestamist või selle käigus.

Oluline on märkida, et konkreetne album pole välja antud kasumi teenimise eesmärgil ja seepärast on ka plaadi enda hind pigem sümboolne. Kuna CD kui andmete talletamise formaat on juba praegu tugevalt kõrvale tõrjutud virtuaalsel kujul levivate andmekandjate poolt, siis CD-plaadi enda välja andmine on vägagi riskantne. Seepärast võib igat plaadi soetamist pidada pigem toetusaktiks, millele lisandub muidugi see, et mälestuseks jääb ka mingi füüsiline jälg. Sellele, et bänd saaks seda konkreetset albumit sümboolse hinnaga müüa, andsid märkimisväärse panuse oma vastutulelikkusega Janek Kivi ja Muusik Stuudio ja plaadikaante trükkimisel hinnaalandust võimaldanud OÜ Hansaprint.

Albumi nimi Panoptikon pole valitud juhuslikult, nimelt kannab seda nime (ing k. Panopticon) John Stuart Milli vaimse isa Jeremy Benthami poolt 1785. aastal projekteeritud omanäoline vanglatüüp. Kokkuvõtlikult oli panoptikoni ülesandeks kasvatada vangides enesekindlust ja võimet ilma kontrollita teha õigeid ja häid otsuseid. Selle tarbeks oli rajatud valgustatud kongidest ring ümber pimendatud valvuritorni, vangil polnud kunagi võimalik aru saada, kas teda jälgitakse või mitte. Selle omanäolise vanglaprojekti joonis on ühtlasi albumi kaanekujunduse keskseks elemendiks.

Albumi esitluskontserdid algavad 6. novembrist ja esialgu on album saadaval vaid bändi esinemistel soodsama hinnaga. Esitluskontserdid novembris toimuvad:

6. november – Tartus – Genialistide klubis. Uut albumit esitleb ka Inglismaal tegutsev peamiselt eestlastest koosnev DND.

13. november – Rakveres – Kära Kants. Kaasa teeb Pööloy Gläänz.

20. november – Valgas – Rockiklubi. Kaasa teeb Anarch.

26. november – Pärnus – klubi-kohvik IN. Akustiline kontsert koos Pööloy Gläänziga.

Esinemisi lisandub jooksvalt kindlasti juurde ja täpsema info saamiseks on kasulik vaadata bändi tegemisi kodulehel web.zone.ee/johnsmill, MySpace´is või Facebookis. Esimesel võimalusel lisame sinna ka poodide nimekirja, kust on võimalik albumit soetada.

Plaadiolevate lugude nimekiri:

01. Altar (Marginal / Roogmaa)

02. Kursant (Marginal / Roogmaa)

03. Pole minu jaoks (Marginal / Roogmaa)

04. Maestro (Marginal / Roogmaa)

05. Kesköine ekspress (Marginal / Roogmaa)

06. Kõik on alles ees (Marginal / Arouet)

07. Kuju ruut (Marginal / Roogmaa)

08. Meie aja kangelased (Marginal / Roogmaa)

09. Tavalised inimesed (Marginal / Arouet)

10. Hirm (Orav, Marginal / Orav)

Bussijuhi inimkatsed

2010-11-01T09:44:00.000+02:00

Pildil meie supergrupp 3 põrsakest & metssiga. Kusjuures veel sellel kuul salvestame esimese loo. Ka uue kõlaga Sibyl Vane salvestab 27. novembril esimese loo.

Eile pärast 9 tundi tegutsemist lõppes üks osa linnapuhtusele suunatud kunstiprojektist. Idee seisneb siis selles, et šabloonide abil puhastame betoonist tänavavalgustitele kujutise - tagurpidine graffiti. Ei mingit sodimist, vaid puhastamine. Idee kusjuures hakkas arenema subkultuuride loengust, mida eelmisel aastal pidasime. Praeguse seisuga puhastame veel nii kaua kuni ilm kannatab. Päris huvitav on!

Õhtul sõitsin nr 14 bussiga rahulikult kodu poole. Taustaks kuulasin Kino viimast albumit. Külmast võetud tunne ja mõnus magamatuse roidumus juba karjusid voodisse viskumise järgi. Suundusin korralikult paarsada meetrit enne peatust ukse juurde. Buss oli pooltühi. Laes tilpnes silt, mis manitses tõstma liiklusohtust ja nuppu enne peatust vajutama. Siiski arvasin, kuna buss oli pms tühi, siis kindlasti oli 200-300 m jooksul bussijuhil aega ja võimalust tuvastada mu ukse juurde asumine. Mis peaks ilmselgelt märkima soovi väljuda. Buss sõitis taskusse. Vaatasin bussijuhi poole, peeglist nägin, et ta vaatas. Ja siis ootamatult nõksatas buss edasi ja sõitis peatusest uksi avamata läbi. Sain kohe aru, et bussijuht ilmselt provotseerib, tegemist ju Pärnu ametiühingu esimehega, kes lehes selle nupu vajutamise teemal kõvasti sõna võtnud. Kui ma oleks nüüd hõikuma hakanud, oleksin saanud kindlasti korralikult õiendada, et ei vajutanud nuppu. Otsutasin siis, et lähen järgmises maha. Buss vajus järgmisesse taskusse, vaatasin kuidas bussijuht mind peeglist nägi ja siis hakkas jälle kiirendama. Siis vajutasin nuppu. Järgnes ilge pidurdus. Silmasin tagant uksest väljuda soovinud seltskonna imestunud nägusid. Uksed avanesid viimaks ja buss võttis kohalt. Täielik sigadus kusjuures, hea et ma piletita sõitsin. Sellise sõidu eest maksta oleks olnud ikka äärmine lollus. Kusjuures huvitav, et bussijuhid ei suhtu kunagi sõitjatesse kui klientidesse - sest neil pole vaja ju kunagi muretseda, et inimesed lähevad teise firmaga sõitma. Kohutav!

Olla esimest korda luuletaja

2010-10-29T16:56:00.001+03:00

Niisiis kõigile, kes veel kuulnud pole või kes ära unustanud. Järgmisel laupäeval siis koos DND-ga Tartu GenKlubis. Kuna ajaliselt ja väljaminekuterohke aja tõttu ma sel aastal oma veerandsajast sünnipäeva ei tähista, siis ootan hoopis häid sõpru, tuttavaid ja toetajaid kontserdile. Et tuleks üks vinge õhtu. Pealegi on tänase seisuga väga suur tõenäosus, et meie album "Panoptikon" saab 6. novembril esmaesitletud ja füüsiliset saab seda sealt ka soetada. Kõik osapooled tegutsevad selle nimel, nii plaadi tiražeerija, trükikoda kui ka tubli Erkki-Siim, kes lood ilusasti kohale toimetab. Niisiis loodetavasti kohtume kindlasti Tartus!

Sellest aastast jääb elavalt meelde kaks omapärast kogemust - filosoofia loengu pidamine ja oma luuletuste avalik lugemine. Eilne kogemus oli üllatavalt positiivne - GenKohvik oli vägagi rahvast täis. Seisti püsti, saalis oli vaikus ja inimesed kuulasid tähelepanelikult. Kuigi olin üsna närvis, siis mingeid kalasid ei juhtunud. Üllatav. Pärastine vahetute komplimentide sadu ka täiesti suvaliste inimeste poolt, sisendas seda vajalikku usku enda loomingulisse tegevusse. Tegelikult pole ma ju varem väga tahtnud öelda, et kirjutan või et sellised pigem melanhoolsed tekstid on minu tehtud. Vestsin iga luuletuse algusesse ka selle, miks selliseid asju kirjutanud olen. Huvitav oli jälgida, kuidas need lood inimesed endasse neelasid. Naerdi, plaksutati. Muidugi tore oli ka see, et kokku oli pandud kolm erinevat luuletajat, kes siis üksteise järel deklameerisid. Muidugi kutsusin kõiki JSMi kuulama, mõned küsisid isegi pärast üritust veel üle, kust kuulda saab ja mis bändi nimi on. Kokkuvõttes suur kummardus kõigile, kes toetust avaldasid ja kohale tulid! Nii suurt tänu polegi olemas, millega tänada neid kes neid tekste kirjutama on inspireerinud... herb.

Facebook on tõeline relv. Lugesin artiklit, miks arvab Pärnu klassikalise muusika koolkonna üks osasid, et Pärnu linnaorkester on pask. Kommentaariumis aga annavad kuuma Pärnu linna verbaal/kirjaliku väljenduse raskekahurid: minu kunagine muusikaajaloo õpetaja Mati Põdra ja luuletajast ühiskonnakriitik Kivisildnik. Äge, sest neid on nauditav lugeda. Vahele suskab aga erilist kibedat tekstuaalset pärli artikli kirjutanu kaasa, kes lihtsalt tsiteerib Facebooki a´la täna öiseid üllatusi Facebookist jne. Nagu uskumatule Pärnule kohane. Kogu huumor paikneb SIIN.

Saigi valmis

2010-10-18T08:41:00.000+03:00

Kuna blogger ja YouTube täna sõbrad ei ole, peate videot vaatama ja lugu alla laadima ise: http://ckp.pri.ee/vabanduseks

Paar sõna ka asjast:

Loo „Vabanduseks“ originaali salvestas ansambel John Stuart Milli 3. koosseis peale pooleaastast tegevust päikesest palavaks köetud plekk-katusega garaaži pealses ruumis 2005. aasta suvel. Tollal tundmatu Jaan Paavle nimetu teksti sõnad leiti vanapaberi käitlemise keskusest suvalise 70ndate Loomingu ajakirjast. Tänaseks teadaolematul põhjusel sai loo nimeks „Vabanduseks“. Esimest korda jõudis see laiema avalikkuse ette 2005. aasta lõpus välja antud DIY demode kogumikul „Moskva neegrid“. Kuigi suurt osa tolle kogumiku lugudest aktiivselt tänaseks ei mängita, on „Vabanduseks“ ainuke selle perioodi lugu, mida vahelduva eduga mängitakse kontsertidel siiani.

2010. aastal täitus viis aastat John Stuart Milli sünnist ja DIY kogumiku väljaandmisest, selle puhul plaaniti salvestada lugu sarnaselt tollasele kogumikule. Kui 9. augustil 2010 teatasid erinevate päevalehtede online väljaanded kunstniku ja poeedi Jaan Paavle surmast, ei olnud keeruline valida, millist lugu selle puhuks teha. Tõsi esialgsest versioonist on tehtud küll tugev ümbertöötlus, kuid laias laastus on laul samal kujul kui originaal. Esimest korda John Stuart Milli ajaloos osalesid salvestusprotsessis lisaks bändi muusikutele ka head sõbrad teistest väga erinevatest bändidest – nii mängis bassikitarri osad sisse trip-hop bändi Maux Saks and The Cocks bassist Kaarel Leping ja soolod grindcore´i ansambli Anal Caves kitarrist Olle Nõmm.

Loo sõnade autor Jaan Paavle on sündinud 22. aprillil 1940. Oma loomingulist karjääri alustas ta Tartus koos 1960´ndate intellektuaalide põlvkonnaga. Tema kaaskonnas oli tihti teiste seas ka näiteks Artur Alliksaar. Paavle on välja andnud mitmeid luulekogusid, kuid selle juures on tema jaoks olulisel kohal olnud ka kunst – ta lõpetas keraamika erialal ERKI 1980. aastal. Paavle on tuntud ka kui performance´i kunstnik, kes teinud koostööd ka Jaan Toomikuga. Lisaks sellele kirjutas Paavle proosat ja oli veendunud budist. Jaan Paavle lahkus siit ilmast 2010. aasta 9. augustil.

„Vabanduseks“

sõnad: Jaan Paavle; muusika: Albert Marginal

Matt Samuel Berlioz – vokaal

Albert Marginal – kitarrid, mandoliin

Olle Cave – soolokitarr

Carlo Fatto – bass

Erich Schmidt – trummid

Githa Glow – taustvokaal

Salvestus: august-september 2010 Pärnu Noorte Vabaajakeskuse prooviruumis.

Miks ja master: september 2010 Carlo Fatto, Albert Marginal

Nõustamine, korrektuur: Janek Kivi

Video originaal: ETV „Väike luulesaade – Jaan Paavle“ aastast 1994.

Järeltöötlus: Chasper Kazparovich, Albert Marginal

Kes ja miks Missoulast?

2010-10-14T23:47:00.001+03:00

Peagi netiavarustesse paiskuva loo ja video reklaam. Hetkel veel siis mõned asjad veel vajavad nokitsemist!

1. Dagö salvestab uut plaati, mis valmib kevadeks. Käisin just Sütevakas Säsi vaatamas ja ettekandele tuli ka kolm uut lugu "Plaan delta", "Veneetsia" ja "Tofu" - uuelt plaadilt siis. Esimene neist muidugi oli eriti kaasahaaravalt teistsugune kui muud Dagö lood, aga üldplaanis tundus ikkagi väga hea. Saatpalu näitlejaoskus tõmbas rahva täiega käima. Fenomenaalne, kuigi osasid ajab oksendama, siis minu arvates kahtlemata nauditava tekstuaalsusega bänd. Inspireeriv võiks öelda, kuigi musikaalselt eelistan Pantokraatori kõlapilti rohkem Saatpalu hääle saateks. Säsi ennast on muidugi selle vahetu õhkkonna lummavuse tõttu väga hea kuulata, lülitaks justkui välja.

2. Üle pika aja logisin sisse oma Rada7 profiili. Ma muidu loen niisama, ei viitsi sisse logida. Seekord oli keegi mulle isegi privaatsõnumi saatnud, tavaliselt seda eriti ei juhtu. No harvad korrad. Igatahes oli nüüd privaatsõnumisse laekunud üllatav pakkumine, nimelt toosama DND, kellest allpool juttu, kutsus meid soojendusesinejaks. Uskumatu pakkumise tulemuseks ongi siis see, et 6. novembril esineme koos DND (UK), Rosa Alchemica (UK) ja Mimicry´ga Tartu GenKlubis. Kusjuures plaadiesitlejate MySpace´i on ilmunud ka eestikeelne lugu, mis iseenesest viib oma laulumaneerilt ikka väga Metro Luminali tagasi. Ei oskagi midagi öelda - kui siis ehk, täitsa p*rses kui äge. Muide 37,5 protsenti viimastest külastustest JSMi MySpace´is on tehtud Montana osariigis paiknevast linnast Missoula. Kusjuures Missoula on sama suur linn kui Pärnu pms, elanikearvu järgi. Huvitav, miks peaks just sealt need külastused tulema? Ja milline inimene see olla võiks?

Raadiote kriis - miks tapetakse Raadio 2?

2010-10-12T09:44:00.001+03:00

Niisiis on jõutud sinna punkti, kus eraraadiojaamade reklaamimüük on piisavalt kahanenud, et peaks/võiks oma kesisevõitu olukorras alustatada kriitikat valitseva olukorra suhtes. Hetke peamiseks sihtmärgiks on saanud rahva raha eest ülal peetav raadio 2, kus siis üüratud palgad ja madal kultuuriline tase. Muusika vahendusel olen kõikide Eesti raadiotega mingil määral kokku puutunud - pean ausalt tunnistama, kui välja arvata üks nädala demo mängude korra mitte registreerimine, on raadio 2 olnud üks täpsemini oma mängukordi märkiv ja uuele loomingule vastuvõtlikum raadiojaam. Vaid reklaamimüügile ja meinstreamile orienteeritud raadiojaamad ei julge katsetada muusikaga - või pole nende muusikavalikuga tegelevad inimesed piisavalt kompetentse või puudub sootuks huvi. Selles plaanis on raadio 2 asendamatu uute tulijate orbiidile tooja - me ei räägi siin, Shanoni uuest tulemisest. Mis tuleks oma Smilersi loominguga ka Sky Plus´i vahendusel. Pean siin silmas pigema alternatiivsemaid kollektiive. Kasvõi me ise John Stuart Milliga. Oleme kahel korral olnud seal nädalademo, mis minu arvates on ühelt poolt suur saavutus, teisalt jälle väga hea positiivne reklaam. Samas Pärnu raadio pole vaevunud neile saadetud lugusid isegi mängima, vähemalt Autorikaitsele nad pole selle kohta mingit informatsiooni saatnud - sellest järeldan, et pole toimunud esitamisi. Mis on muidugi topelt leim, sest kohalik raadio võiks oma linna kollektiivide ja ideede eest ennekõike seista. Kahjuks on Pärnu raadio vaid odav SkyPlusi pleilisti kohalik esitaja. Ma ei tea ühtegi saadet, mille puhul ma seda raadiot kuulaksin. Omal ajal sai bändisaadet kuulatud, sest see oli tõesti huvitav. Kuskilt põõsast rebiti välja bändid, mida varem polnud kuulda olnud. Mina vähemalt ei teadnud.

Kokkuvõttes: Juhul kui me kaotame Raadio 2, kaotame ühe olulise väljundi noortele bändidele. Ma ei usu, et Sky Plusis hakkaks toimuma nädala demo või nii palju temaatilise muusika saateid. Ja et SP kuulajad seda üldse kuulda tahaksidki. Teisalt muidugi seal on sama onupojapoliitika A-listidesse saamiseks, AGA see on igalpool nii. Igal pool pead sa kedagi tundma, et su värskelt ilmunud plaati mängitaks ja promotaks. Suvaline provintsi bänd ei löö jalaga ust lahti ja saa kuulsaks, kui ta ei kasuta tutvusi jne. Võtame the Belka 15 aastase tegutsemise kogemuse - kui oma asja teha lihtsalt entusiasmist, siis ega keegi sind selles plaanis üles ei korja. Kui pole mingit jubedat eesmärki - seda eesmärki, mille nimel tänapäeval nii palju muusikat teha. Olla porilombi kuningad. Vat neile, kes muusikat selle loomingulise ilu pärast teevad, neile ongi vaja raadio 2te, kõigi oma saadetega - nii väljundi kui sisendina.

Sügis taevas

2010-10-10T14:22:00.003+03:00

Niisiis üks mu lemmikbände on kohe-kohe välja andmas duubel-albumit. Selle puhul tulevad taas ka Eestisse. Ootan põnevusega. Hetkel saab nende MySpace´ist kuulata uue plaadi materjalist ühte lugu. Mis tundub tõesti hea. Kui eelmise plaadi lindistasid nad prooviruumis ise, siis selle kohta ma muidugi veel ei tea, aga see sound on ikka väga äge neil. Soovitan!

1. Käisin Sütevakas loengut pidamas filosoofia ja ulme seosest James Cameroni ulmesaaga Terminator´i näitel. Positiivselt üllatas esmaslt muidugi rahvahulk, siis nende aktiivsus ja osavõtlikkus. Päris huvitav, nii vaadates saab tõesti aru, et selle kooli inimeste fluidum on erinev mõne teise omast. 30 gümnaasiumi õpilasega vallutatud õpetajatetuba oli pinget ja aruteluteravust täis. See oli täiesti nauditav. Laias laastus siis puudutasime teemasid: inimese ja roboti erinevus (Turingi test, Descartes´i inimese ja looma erinevuse test, Hiina tuba), tehisintellekt ja selle võimalikkus, marksism ja kapitalismi kriitika Terminatoris (paljastame Cameroni marksistiks olemise), James Cameron on küborg (Andy Clarke). Sinna juurde muidugi tekkis ekslevaid ja samas ka põnevaid arutelusid/vaidlusi muudel teemadel. Ja tänud Ristole muidugi kutsumast.

2. Lisaks uuele kogemusele filosoofia loengu pidajana, kogesin ka elu esimest black metal kontserti. Ausalt öeldes pole ma kunagi sellist muusikat kuulanud, peamiselt olen seda kuulnud meie trummari autos. Aga mujal mitte. Nii sattusingi rockiklubisse kuulama siis Bestiat ja Musta Rannikut. Esimest kahte bändi kahjuks ei näinud. Kontserti iseloomustab muidugi paremini ansambel Terminaatori sõduri laulu parafraseering: "Rasvaste juustega on kontserdil raske tukka visata". Ses suhtes nalja sai palju. Kaks purjus hevikat leidisd end suitsuruumis üksteisele rögisedes. Mees ja naine siis. Pärast rituaalset röginat lahkusid ümbert kinni oma asju ajama. Lisaks sellele oli vaimustav vaadata tõeliste blacki meeste juukseheidet, eriti ühe rasvase peaga tüübi oma. WC-s oli muidugi vee peale laskmise võimalused kinni pandud, seega tervitas seal kirbe kusehais külastajaid. Ja kõik olid purjus. Uskumatu. Aga muusika oli äge, Bestia oli vinge. Kostüümid ja eriti saatanlik värk :)

3. Katsetasin vahepeal ka viktoriini koostaja/läbiviija rolli. Päris äge oli, tõeliselt lummav tegevus. Varsti saan seda praktiseerida ka Tartu Ülikooli mälumängul. Tartusse lähen mingi hetk ka luuletusi lugema ühele luuleõhtule, mille täpset aega ma ei teagi veel. Loominguliselt on tore periood - kurikuulus sügis. Nüüd on pimedatel õhtutel päris hea nokitseda, sest kõik tuleb nii lihtsalt. Emotsioonid on õiged. Nii ongi JSMil juba neli uut lugu ootamas. Aastaga on siis juurde kirjutatud kaheksa uut lugu. Peaaegu plaadi materjal koos.

4. Eelmisel nädalavahetusel sattusin Vennaskonna kontserdile. Muidu nagu tavaliselt - pask heli, sõnadest ei saa aru ja muidu on kuidagi üle t*ra tehtud. Üllatav aga oli, et Vennaskond esitas täiesti uusi lugusid. Need kusjuures muusikaliselt olid täiesti talutavad, aga sõnad olid suisa banaalsed. Näiteks mingi lugu oli selline: "Anna bensu raisk, anna bensu raisk - tahan ära siit" ja teine, mis kannab nime Riigikogu kõlas a la "Mina lähen Riigikokku soomustransportööriga.... see ei ole ninasarvik, see on soomustransportöör". Ja kuulasin ja imestasin, et nagu mis labasus see siis nüüd on. Ja muidugi alguses oli jälle mingi poliitiline nali, Mart Laari maskiga õhtujuht tuli lavale Vennaskonda tutvustama. Nagu mis mõttes, see läbi ka saab või?

5. Vahepeal olen olnud allveelaevade lummuses - vaatasin läbi enamiku mängufilmidest sel teemal. Soovitan ehk vaid Das Boot´i, selle soundtrack on ikka ulmehea. Üldiselt nagu mingeid väga tervaid filme polnud. Lisaks sellele kostitasin end Machete´ga, mis oli tõesti hea. Siis sai vaadatud veel Goodfellas´it, mida ma varem polegi näinud. Peagi üritan elus esimest korda vaadata Ristiisa filmid ära. Aga esimene on üüratult pikk juba ja uni tahab tihti peale tulla.

Kui poleks ise teinud, ei usuks

2010-09-28T20:44:00.001+03:00

Kui eile poleks kogu mu kirjutatu bloggeri möödapaneku tõttu kadunud (või siis kõikide asjaolude kokkulangemise tõttu), oleks antud lugu juba eile üleval siin. Kuna ma ei kavatse jonni jätta, siis siit tuleb teine kord selle kirjutamisel!

Haapsalu on väike armas linn, oma puitarhitektuuriga meenutab ta natuke Pärnut, sama vaikseid inimtühje tänavaid on ka Tartus. Ühesõnaga väga armas linn, kus alati tore viibida. Kahjuks ma eriti palju sinna sattunud pole, eriti ringi käima. Enamasti on mind sinna viinud esinemised ja siis see väike aeg, mis enne kontserdi algust on, pole piisav Haapsalu tõeliste kultusobjektide avastamiseks. Ühesõnaga, kuna andsin sel nädavahetusel Haapsalus kaks meeleolukat ja väga hästi läinud esinemist, siis oli tuju üsna ülemeelik ja otsutasin jääda pikemaks ajaks Haapsallu. Vahesti isegi liiga ülemeelik.

Kolme õlle intsident

Ostsin kohalikust Konsumist kolm pudelit õlut - allahinnatud A le Coq Premiumit, mida heameelega enne ja pärast esinemist lootsin manustada. Kosutuseks või nii. Suundusin kassasse, kus teenindajaks oli veits tõbine vanaproua, kes köhis Gunnar Grapsi häälega. Meil oli Kaspariga muidugi nalja kui palju. Pärast ostu sooritust asusin kolme õllepudelit uhkelt oma Briti lipuga kotti suruma, kui siis - kolmanda ja viimase pudeli sisse panemisel kostus pauk. Selline pauk, mis tuleks pikka aega rõhu all olnud korgi avamiselt. Hetke pärast oli mu nägu õllene ja nägin, kuidas kogu mu varandus (kaasaarvatud lemmikraamat allveelaevnikest ja koolimaterjalid) õllega kokku valgusid. Kiire paanikahoo möödudes tühjendasin koti. Kõik oli õllene. Suundusin poodi, et osta rulli tualettpaberit. Mida loomulikult müüdi 10 rulli kaupa. Meeleheites tormasin Gunnar Grapsi köhaga kassapidaja juurde, see andis mulle oma sinise kassalindi puhastamise paberi. Sellega kuivatasin tagurpidi keeratud koti ära. Siis tuvastasin purunemise põhjuse, pudel oli defektiga. Nimelt kaela lõpp enne pudeli jämedamat osa omas kerget õhukest kohta, mis kokkupuutes kahe teise pudeliga otsutas vallandada õlleplahvatuse. Tõeline pettumus, sest viimased külmast saadud kolm soodusõlut tundusid hea diil olevat. Aga võta näpust. Et head kraami mitte raisata, otsutasin siiski purunenud õlle ka ära juua. Kuna "Gunnar Grapsi" andmetel ei olnud ühe kaupa topse poes müügil, sain kassas tervet torni topse ostvalt kohalikult endale ka ühe. Päästsin olukorra villides pealmise osa topsi. Muidugi oli kogu kraam kole lahtunud. Aga mis teha. Kott jäi pahupidi keeratuks kogu õhtuks. Et õllehaisu ära saada.

Üritus muutub nõmedaks ehk otsutan Haapsallu jääda

Üritus ise kulgeb omasoodu - kuuldavasti 15 000 kroonise miinusega. Aga see mind suuremat ei puudutanud, sest meie honorar oli täielik köömes võrreldes peaesinejatega, kes esinesid pms tühjale saalile, välja arvatud üks. Esimene auto lahkub Pärnu poole kohe peale esinemist. Laadides oma kitarri ja asju pagasnikusse mööduvad nad must. Lehvitame. Hetk hiljem kimab nende järel vana maadligi teel istuv mahtuniversaal, millest on väljas mõned karvased habemikud, kes karjuvad kõva häälega "Koos meiega lahkudes öös". Naeratan ja lehvitan, hea et kellelegi niimoodi korda läheb. Samal ajal esineb laval Eesti überrockar bändide noorem kloon. Ettevalmistuseks triibud peldikus ja laval selline pask, mida tükimal ajal pole kuulnud ja näinud. Asi on nii piinlik, et korraldaja käseb neil maha tulla. Igastahes suunduvad järjest pärnakad kõik Pärnusse tagasi ja mina otsutasin siiski jääda truuks sellele, et ürituse võiks ikka lõpuni olla. Kes siis ikka enne lõputiitreid kinost lahkub? Peale selle, ega siis hätta ikka jää, sõpru tundus juba piisavalt. Niisiis saadangi kella ühe paiku öösel viimase auto, mis mind Pärnusse pidi transportima ilusasti teele. Lehvitan pikalt tee ääres. Teen viimase häda triiki täis lastud välikemmergus ja suundun sisse tagasi sotsialiseeruma. Enam pole oluline, kes on kes. Kõigiga on midagi rääkida. Laval esineb peaesineja ja saalis on ühe käe sõrmedel kokkuloetav hulk inimesi. Mannetu, lähen õue, kus mõned viimased elusad tõsimeelsed pungifestari tüübid oksendavad. Inspektsiooniringilt tagasi, suundun taharuumi ja vaatan, et ma kõik asjad kaasa võtaks. Muidugi ei võtnud, aga siis ma seda veel ei teadnud.

Roolijoodikust milf ehk asi hakkab humoorikaks kiskuma

Sean sammud afterparty baari poole, teel kohtan seltskonda teisi pärnakaid. Küsin, kuhu tüübid suunduvad. Selgus, et siht on sama ja seega saaksin nende auto peale. Ka see viissada meetrit on okei ju autoga sõita. Istun autosse, kus mängib Metro Luminal. See oli tore. Auto käivitub ja keerab parklast tänavale, seisatab koheselt. Peale mu pärimist selgub, et peame ootama ühte roolijoodikut, kes ise sinna sõita ei oska. Tõsiselt, olen hämmingus ja naljakas on. Nii me siis ootasime keset tänavat. Kuna taga paistvad autotuled kuidagi läheneda ei tahtnud, otsutasime tagurdada. Tagurdasime sadakond meetrit ja nüüd sai alles roolijoodikust milf aru, et peab meie järgi sõitma. Nii meie kolonn siis kulges sinna baari juurde. Kusjuures hommikul selgus, et sama jommis milf tagurdas hommikul veel prügikasti otsa auto katki. Igatahes jõuame baar juurde. Enne kui autost väljun, küsin ega Pärnusse sõidul ruumi ole. Selgus, et masin juba täis. See mind aga ei kurvasta, sukeldun baari melusse. Peagi tunnen õlal koputust - kontserdi korraldaja, kes lahkesti öömaja pakkus, tahab liikuma hakata. Ja selgub, et kuskilt veel peolt veel läbi minna. No mis siis ikka, mõtlen endamisi ja hakkan kahe haapsalukaga kuskile poole kõndima. Möödume ööklubist Africa, kus ma kohalike rullnokkadega juttu tegin ja väärtuslikku kohalikku folkloori kogusin. Kuni lõpuks jõudsime mingi mikrorajooni korruselamu ette.

Tummadega peol

Niisiis suundume kuskile ülakorrusele korterisse. Serveeritakse Gin´i ja toonikut, teen kange koksi, kes teab millal jälle saab. Kell on pool neli öösel. Üritan diivanil lebavate paarikestega, kes meid võõrustavad juttu teha. Aga vastuseks saan igakord: "Ole tasem!". Täiesti kohutav, avastan mingil hetkel, et keegi eriti seal midagi ei räägi. Istutakse vaikuses ja asi hakkab väga mõttetuks kiskuma. Mis kõige hullem, uni hakkab peale tulema. Küsin korraldajast majutajalt, ega magama saa minna. See muidugi vastab, et varsti. Mulle aga tundub, et ma suren sinna sama igavusse ja väsimusse. Nii ma siis astusingi esikusse, panin jalanõud jalga ja hakkasin koridori mööda alla minema. Miskipärast tuli terve hunnik neist mind veel saatma. Konfiskeerisid ka mulle kätte jäänud kokteiliklaasi.

Haapsalu inimesed ei tea oma linna takso telefoninumbrit

Kuna ma absoluutselt ei teadnud, kus ma olen. Samas ka mitte seda, kuhu ma minna tahan. Küsisin, kohalikelt, et nad helistaksid taksosse, mis viiks mind tagasi afterparty kohta. No siis selgus, et keegi alla kogunenud kohalikest ei teadnud oma takso numbrist midagi. Tulutult üritati lasta ennast ühendada infoliini kaudu. Jällegi viskab see tummade tegevus mulle korralikult siibrisse ja asun lihtsalt mööda tänavat kuskile poole teele. Helistan kõndides kõikidele numbritele, kes võiksid mul aidata leida öömaja Haapsalus ja järgmisel päeval Pärnusse. Keegi ei vasta. Kell on kohe-kohe viis öösel. Lõpuks saavutan ühenduse kolmanda seltskonna pärnakatega, kes samamoodi on kuskil linnavahel ja suunduvad bändidele mõeldud pansionaati ööbima. Kauplen ennastki sinna, muidugi pean suutma selle koha ise üles leida. Ühelt poolt olen õnnelik, et öömajale saan, kuid teisalt tunnen tõelist võimetust selle ees, et kuhu ma minema peaksin. Longin sihitult edasi kui kohtan pargis suvalisi inimesi, kes mind nimepidi kutsuvad. Tegemist oli muidugi toredate inimestega, aga ka nemad ei suutnud tuvastada Haapsalu takso numbrit, millega ma saaksin pansionaati. Muidugi ei tea nad ka kus pansionaat asub. Tundub mõttetu ja lahkun. Africa esine on rullnokkadest tühjaks jäänud, ei saa ka nende käest aru pärida. Leidsin Africa lähedalt ühe öises vahetuses taarat korjava asotsiaali. Tema teab pansionaadi asukohta. Olin isegi õigel teel ja see pidi lähedal olema. Üliõnnelikult alustan väsitavat rännakut ööbimiskoha poole.

Vannitoa põranda kütte maksimumi peale sättimine pole hea valik

Sain pansionaadi ees teiste pärnakatega kokku. Suundusime majja. Maja muidugi oli rahvast pungil ja vaba küljealust polnud. Kuna ma pole magamisega kunagi hätta jäänud, leidsin seegi kord lahenduse vannitoa põranda näol. Rebisin duššikardina kõrvale, veendusin, et põrand on kuiv. Haarasin nagist ühe rätiku pea alla ja teise tekiks. Ja uni tuli kohe. Hetke pärast kolis teinegi pärnakas sinna samma põrandale. Jumal teab, miks. Siis saabus aga vappekülm. Pimeduses kobades nägin helendavat põranda kütte regulaatorit. Surusin igaks juhuks selle põhja. Magus uni neelas mu taas endasse. Ärkasin selle peale, et keegi tungis ruumi. Ta ehmatas sama palju kui mina. Selgus, et ruumi teises otsas paiknes ka WC pott, mida ta kasutada tahtis. Kolisin tema asemele kuskile toa põrandale. Hiljem kui seal ärkasin, avastasin end ühes toas koos purjus milfi eskortinud pärnakatega. Selgus, et neil on isegi vaba koht ja saavad mind Pärnusse viia.

Ma tutvun Haapsalu Snoop Dog´iga

Hommikuse kõhutühjuse sunnil, asume autoga teele Arno toidutare poole, mis paikneb Haapsalu raudteejaamas. Keegi oli Tallinna bändi tüübilt kuulnud, et seal pidi hull kamp veidrike kogunenud olema. Kellegil pidi isegi seal saksofon. Tegelikult oli mul suhteliselt savi. Peaasi, et süüa saaks. Ühesõnaga parkisime auto Säästu Marketi kõrvale ja suundusime üle tee oleva madala puumaja juurde, mille äärel silt: "Arno toidutare". Uksest sisenedes tervitas meid kellegi korterisse rajatud vana mööbliga suhteliselt haisune baar. Pidu oli muidugi täies hoos. Saaremaa bändimehed olid kohalike jotadega suure laua moodustanud. Asi tundus üsnagi meeleolukas. Samas siiski nende lauas ruumi polnud, seega istume lauda, mille loovutab meile 60ndates proua, kes pühapäeva hommikupoolikut õllega veedab. Peas oli tal siuke Tom of Finlandi nahksoni ja seljas Harley Davidsoni särk. Meela naeratusega vabastas ta meile, neljale räsitud näljasele pärnakale laua. Siis hakkasime uurima menüüd. Õlle hind oli 13 krooni (seda ma siiski ei telli). Oma suurest hämmastusest silmi pööritades märkan, et leti tagant uksest paistab teise leti sisekülg ja selle taga teine baar. Motogilf on seal juba klemmidega ametis. Tellin endale seljanka ja sardellid. Selline praad siis, mis hõlmas endas kaht maitsvat sardelli värske salati ja praekartuliga. Samal ajal kui me sööki ootame, hakkab parmude ja saarlaste ühislauast kostma üksikuid naljakaid fragmente. Kõigepealt lubab tige naishääl kellegil munad maha võtta. Hetk hiljem, aga juba suisa ära tappa. Viimaks vaatan juba üle õla, mis seal toimub - püsti seisab maruvihane ja loomulikult ka umbjoobes naisterahvas, kes deklameerib nagu papagoi: "Ma pole prostituut, ma olen alkohoolik." Seda umbes viis korda järjest. Ilmselt olid saarlased mingit nalja seal teinud temaga. Kõht sai täis ja kuna toas valitsev läppand hais hakkas juba seda sama toitu ülespoole suunama, otsutasin õue värsket õhku minna hingama. Enne seda aga soovisin külastada . Sisenedes tervitas mind pilguga pisike pohmaka järgi lehkav ruumitäis habemikke, kelledest üks tõesti saksofoni jalgevahel hoidis. Suundusin uksest hoovi, kus oli kahe Coca Cola varju alla laua ümber kogunenud veel hunnik odava õlle sõpru. Kusjuures nende taga kuuri peale oli kirjutatud suurelt AC/DC. Keerasin ümber nurga ja istusin avatud WC akna alla trepile. Taustaks kellegi soristamine, istusin ja hingasin hommikust sügiselõhna. Hetk hiljem suundusin tagasi sisse, teiste juurde söögi osakonda suundudes kuulsin ukse pealt, et keegi küsis kelleltki Snoop´ilt suitsu. Arvasin, et see on nali ja pistsin pea välisuksest välja. "Kas Snoop Dog on siin vä?," hõikasin suvalisele kambale. Hetk hiljem keeras üks joodik ümber ja ütles: "Mina olen Haapsalu Snoop Dog". Kusjuures hämmastav, aga parm oli näost üks-ühele Snoop Dog. Ilmselgelt oli tegemist järjekordse saarlaste naljaga kohalike parmude arvel. Naersin südamest hetke ja suundusin einestavate pärnakate juurde tagasi.

Läänemaa pikkuse fetiš

Peale maitsvat üliodavat einet suundusin kahe teise pärnakaga Haapsalu raudteejaama kaema. Polnud kunagi näinud/käinud. Päris huvitav oli kaeda sealseid eksponaate ja mõnesse isegi sisse ronida. Kusjuures nagu Priit tsiteerides üht klassikut ütles: "Robustne elegants". Tõesti rongid on üüratult suured ja koledad, aga neis on mingi veider võimas ilu. Huvitav. Ja muidugi Haapsalu raudteejaama hoone, mis omal ajal olla Euroopa pikim olnud. Hiljem kui suundusime tagasi Arno toidutare juurde, oli tegevus õues täies hoos. Saarlased üritasid bussile minna, aga jalad ei tahtnud kanda. Pärnakad rääkisid Snoop Dog´ile ja tema alkohoolikust, mitte prostituudist naisele, et viivad nad Pärnu. Selle peale muidugi tüübid muidugi hakkasidki meie autode peale end pakkima. Õnneks saime viimasel hetkel neist lahti. Algas sõit Haapsalust välja. Tee peal nägime veidraid hetki - tohutuid rändlindude parvi. Püssid seljas maanteel lonkivaid jahimehi. Hetk hiljem jooksid auto ette ka kaks jahikoera. Õnneks alla ei jäänud. Aga tõesti mehed olid ilmselt ametis. Külastasime ka vana Kasari silda. Seegi, üllatus-üllatus olla olnud omal ajal Euroopa pikim raudbetoonehitis. Ühesõnaga tundus Läänemaa meestel mingi fetiš olnud olevat. Suurusehullustus vähemalt.

Lihula - erumiilits, roostes bursuika ja üleeilse päeva seksikaimad naised

Viimasel hetkel otsutasime ka Lihulat külastada. Maandusime kohaliku Konsumi kõrval toitlustusasutuses. Menüüst vaatas vastu 15 kroonine õlu (seda ma jälle ei tellinud). Tellisin hoopis juusturulli, tee, lihapiruka ja burgeri. Kokku 30 krooni. Hämminguga maksin taaskord superodava arve. Kusjuures hamburger oli aus, koduse kotletiga tehtud ja täitsa maitsev. Istusime ja sõime maitsvaid hõrgutisi. Sel päeval tundus kõik maitsev ja hetk hiljem öökima ajav. Saali teises otsas vahtisid meid retsi nägudega kohalikud. Naeratasin neile, lootes jääd murda. Aga mehed õlleklaaside tagant piidlesid võõraid tuima kala pilguga edasi. Söögikõrvase jutuajamise käigus koorus välja hea plaan külastada ühe pärnaka vanaisa läheduses maakohas. Mõeldud-tehtud. Suundusime kõrval olevasse Konsumisse külakostiks Säästu Kanget ostma. Sel ajal kui teised kangeid õllesid piidlesid, vallutasin ma CD/DVD-de postamendi, kust leidsin elu hea pakkumise. Nimelt olin hiljuti ostnud Dovlatovi "Kompromissist" rääkiva dokumentaali, nüüd müüdi seda ühes nelja teise Eesti dokumentaaliga 50 krooni eest. Loomulikult tõttasin võidurõõmsalt kassasse, ostu fikseerima. Umbes kümnekonna minuti pärast veeresime autoga mingi vana kolhoosi asunike korterelamu ette. Ukse ees tõmbas dressides vunts suitsu, noogutas tervituseks. Kaugemalt vaatasin, et ta dressipükste kollane joon on justkui pükste peale tõmmatud stringid. Aga siiski mitte. Suundusime teisele korrusele, lasime kella ja enne kui keegi midagi vastatagi oleks suutnud, olime neljakesi esikus. Meid tervitas prillidega väikest kasvu intelligentse näoga papi. Meid suunati elutuppa. Vaatasime vormelit. Selgus et vanahärra elus oli just suur muutus olnud, nimelt köeti tervet maja ühest keskkütte katlast, mis paiknes keldris. Iga korter küttis ühe ööpäeva, niimoodi jooksis graafik. Praegu ma muidugi ei kujutaks siukest asja ette. Aga nii oli olnud. Nüüd demonstreeris vanahärra oma uut saavutust - saanud kuskilt vana roostes bursuika, rajas ta selle ümber vanadest tellistest sooja salvestamiseks müürikese ja küttis terve korteri. Korstna jaoks oli lakke auk lõhutud. Igati praktiline pidavat olema. Elutoas istudes saatis meid televiisorist vormeli F1 karikasarja suvaline etapp. Härra nimelt andunud fänn sellel alal. Peagi tundsin, et peab minema põit tühjendama. Suundusin arhailise inventaariga uriini järgi lehkavasse tualetti. Andestan räpasuse, sest vanal inimesel on raske koristada. Lahendasin hinge kinni hoides oma häda ja hakkasin uksest väljuma. Oma imestuseks jäin ust vahtima - see oli kaetud 60-70ndate naiste piltidega. Ei midagi vulgaarset, pigem mingi Ida-Saksa Burda väljalõiked. Saksakeelsed kirjad naeratavade brünettide ja blondiinide piltide all. Siis ma avastasin, et terves korteris oli aeg peatunud. Reaalsusega ühendas seda kohta vaid Viasati kuldkaardiga digiboks, mille kahelt kanalilt vanahärra väitel isegi pornot pidi tulema.

Koju jõudsin ma 28 tundi peale oma Haapsallu stardi algust. Kell oli 8 õhtul. Jaks oli täiesti otsas ja kustusin pea koheselt.

Linnas, kus ajakirjanik ajab linnapeale külge ja vastupidi

2010-09-18T09:58:00.001+03:00

1. Esiteks muidugi peab kummastusega tõdema, et eelmine üüratult pikk ja kaua settinud lugu oli üle ootuste populaarne, samast klassist oli ehk Iseseisvus Partei nimekirja artikkel eelmise aasta sügisest. Aga see selleks, lihtsalt oli üllatav, et kahe päevaga kogunes pea 400 külastust erinevatelt IP-delt.

2. Juba pikemat aega pean ma taluma kahe mehe grafomaanias väljenduvat üksteisele külge ajamist - Pärnu Postimehe ajakirjanik Teet Roosaare isiklik risitikäik Pärnu praeguse linnapea vastu on juba halenaljakas komejant. Ja seda mõlemalt poolelt, sest kui Roosaar nüüd kirjutab koolidest, peab linnapea kohe vastukirja koostama - "Teet Roosaar tembutab jälle". Halenaljakas juhtum, sest linn on piisavalt väike, et kui asi juba niigi isiklikuks aetud on, siis võiks kas kohtingu (aeg ajalt tundub selline kellegi kallal norimine, teise klassi poiste lähenemisvõttena tüdrukutele lähenemisel) või kaklusega asja lahendada. Tõsi, meie linnapea pole kirkaim kriit karbis nagu eelminegi, malbe möku on asendunud ennasttäis ülbikuga, kes tihti oma teksti ei tundu kontrollivat - domineerib impulssiivsus ja soov vastanduda. Soov tegutseda risti vastupidiselt oma rivaaliks olnud Viisitammega, on juba haiglane ja tüütu - see varjutab konstruktiivsust. Kusjuures kõik see mis on linnapea olemus ja mõttemaailm ei paljastugi nendes paberile kantud intervjuudes - pigem oli naljakas seda jälgida ETV Foorumi saates, kus päris mitmel korral oli piinli. Kuid kui nii mõelda, siis paberil tundus ka Viisitamme intervjuu okei. Lihtsalt kuna Pärnus audio-visuaalne meedia ja diskussioonid on põhimõtteliselt olematud, siis me väga ei teagi, millised meie valitsejad on - nende tõeline olemus, mitte valitud sõnadega paberist portreed. Lihtsalt vahepeal loeme neist lehest ja vahepeal ajavad ajakirjanik ja linnapea üksteisele külge, muud me ei tea. Mis järgmiseks?

3. Pärnu Raadio on naljakas nähtus - ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes seda kuulaks. Ja tõsiselt. Muusikaliselt täiesti kohutav raadiojaam, rääkimata, et mingeid huvitavaid teemasaateid seal ka ei ole. Mõned kiidavad Elmu Sadulsepa saadet, aga retrodiskot võin ka oma kollektsioonist kuulata. Pärnu Raadio vajaks reforme, mis aitaksid tal leid nišši - see ei saa olla provintsi Sky Plus, nagu seda praegu üritatakse teha. Kasvõi kohalikule muusikaelule võiks pühendada saateid jne. Aga kahjuks jääb vaid vähendatud kaader, kolimine Port Arturisse ja kõik voolab samamoodi edasi.

4. Haapsalus 24. septembril esineme esimest korda uue bändiga "3 põrsakest ja Metssiga". Esitamisele tulevad hitid, millest osad pärit iidamast-aadamast ja tihti isegi teiste bändide esituses. Nüüd aga viime asjad tagasi nende juurte juurde, originaalilähedased tänapäevastatud versioonid on tulekul. Kusjuures 25. septembril astume samas kohas ka üles John Stuart Milliga. Nii et tuleb suhteliselt haapsalune nädalavahetus. Samal ajal alustasime uue materjali kirjutamist ansambliga Sibyl Vane - ja kava on täiesti erinev varasemast. Oleme sisse põiminud väga veidraid mõjutajaid. Päris põnev tundub.